Külaskäik December 7, 2014

Tore on ju vahel külas käia. Eks me kõik oota vahel ka kedagi külla. Ei saa ometi üksi elada. On ju meil kõigil neid inimesi, kes meile tähtsad ja armsad on. Kõik ei ela kõrvaltänavas. Kõik ei ela ka samas linnas. Mõni elab koguni teises riigis.
Kui teise riiki külla minna, ei minna sinna kaheks tunniks. Teise linna külla minnes, siis sobib kaks tundi küll. Aga teise riiki minnes, tuleb ikka koha peal olla kohe mitu päeva. Päev aga on pikk. Siis tekibki probleem, kuidas seda aega sisustada. Probleem ei ole ühepoolne. Ei ole ainult nende probleem, kes külla kutsuvad. Ka külla minejatele peab programm sobima.
Loetakse ju eetika aluseks lauset: Tee teistele seda, mis tahad et sinule tehtaks.
Sobiks ju igati. Aga näe, ei sobi.
Tuleb meelde kord saksamaal. Olime ühel seminaril raamatuärikatega. Meid oli Frakfurtis üle 20 inimese üle kogu maailma. Kindlasti head raamatumüüjad. Lõuna ajal pakkusid sakslased parimat. Viidi veinituurile. Aga pooled olid muslimid. Nad vaatasid kõike väga pika pilguga. Õhtul pakkusid sakslased välja klassikakontserdi, kus viiuldaja oli maailmakuulus artist. Enamusele mu seminarikaaslastele oli see õuduselamus. Mina olen muidugi klassikalise muusikaga üles kasvanud. Aga aasia ja araabia inimesed ei olnud kunagi klassikalist muusikat kuulanudki. Mis nautimisest siis veel rääkida saab.
Ei ole see mis sinu jaoks hea ja parim, teiste jaoks hea.
Ei saa ka nii öelda, et tee teisele seda, mis ta tahab, et sa temale teeksid. Kust sa ikka tead, mis teine tahab. Kas teine ikka ise teab, mida ta tegelikult tahab.
On üks vana jutt, mida on palju kasutatud kunstis ja filmides. Palverännakulised said tasuks palverännaku eest kõige suurema soovi täitumise. Üks mees soovis südamest, et ta tütar terveks saaks. Selleks läkski palverännakule. Koju jõudes aga ootas teda ees mitu tonni kulda. Jutus oli mehe tegelik kõige suurem soov rikkaks saada, mitte et tütar terveks saaks. Ega seda kõige suuremat soovi ei teadvustagi endale. Paljusid südameigatsusi ei taha tunnistada endalegi. Rääkimata siis veel teistele. Nii ongi raske meil oma soovidega. Ise arvame et mingi asi on meile hea. Aga küsigu me oma elukaaslasegi käest mis ta arvab mis on meile parim on see hoopis midagi muud, mida me üldse endale heaks ei pea. Nii ei saa me sugugi kasutada reaalses elus ühtegi eetilist soovi. Aga ometi saame arvestada teistega. Koer vaatab otsa ja liputab saba. Muud me koeralt ei oota. Inimene ei liputa saba. Aga kontakti saab ju iga inimesega. Inimese viis saba liputada, on kuulata teine inimene ära.
Aga külas olles, mida ikkagi teha, eriti kui on planeeritud mitu päev külas olla. Auke ikka tekib, kus tunned tunnet: mida küll nüüd teha.
Kodus pole kunagi seda tunnet. Kodu on koht, kus kõige mõnusam on mittemidagi tegemine. Ei pea rabelema, ei pea sehkendama. Lihtsalt oled. Aga külas see ei õnnestu. Vahel tundub kahetunnine auk sajandipikkune. Ei sobi ju külas lihtsalt telekat vahtida. Ei sobi võtta raamaturiiulist raamat ja hakata lugema. Neid sobimatuid asju on üllatavalt palju. Aga ometi saab külas ära oldud ja tagantjärele meenutades oli ikka külas lõpmatult tore olla. Kui külas ei saaks käia, või kui keegi külas ei käi, pole maailm pooltki nii väärt koht elamiseks. Nii et läheme külla.

Elutöö December 7, 2014

Kõik me oleme kuulnud, et elu liikumapanev jõud on soo jätkamine. Aga ometi on tuhandeid ja tuhandeid inimesi, kes kuulsate psühhoanalüütikute järgi ei toimi.
Paljud tahavad elus midagi tõestada. Koguvad raha, ja panustavad kogu tutvusringkonna, sõbrad ja kõik et seda eesmärki saavutada. Mõnel on väga egoistlikud eneseupitamise plaanid. Aga paljud ometi tahavad ka midagi ära tõestada, mis ei ole omakasuga seotud. Ideest üksi on vähe, vaid nii mõnelegi saab elus oluliseks midagi, mida tuleb terve elu aeg teha.
Tuleb meelde kohe kaks inimest. Üks vend, kuulus norrakas, kogus rahvusvahelise seltskonna kokku, ja purjetas papüüruslaeval üle ookeani. Ühest korrast ei piisanud, vaid kohe mitu korda ja erinevatel alustel. Tal oli mingi hüpotees – inimeste migratsiooni kohta, mida ta omal moel proovis tõestada. Ja tõestaski. Minu meelest ta enda eluajal ei saanudki teada, et tegelikult ta pani puusse.
Teine vend oli prantslane. Temale läks südamesse, et paljud merehädalised, kes jäävad päästepaati peale laevahukku, surevad mõne päva möödudes ära. kuigi igas päästepaadis on piisavalt varustust, et nädalaid vastu pidada. Tema tahtis tõestada, et on võimalik kuid olla päästepaadis ja ellu jääda, kui tead mida teha.
Küll ta siis katsetas, küll proovis. Aastaid. Läks Vahemerd mööda hulpima ja lõpuks põrutas üle Atlandi ookeani. Ise oli ta arst. Muidugi ta jäi oma kummipaadiga sõidul üle Atlandi ellu, muidu ei oleks ta saanud oma raamatut kirjutada. Nägi vaeva aastaid, Saavutas isegi selle, et igas laevas raamatukogus oli tema raamat. Aga ometi, võid küsida ükskõik mis laevamehe käes, et kas ta teab, mida tegi Bombard, ei tea ta sellest mitte midagi. Sa võid panustada kõik, aga ometi ei mäleta aastakümnete pärast seda mitte keegi. Kuigi ju raamat sai ju kirjutatud.
Tee mis tahes head elutööd, lõpuks on see ikka tühi töö.
Vaid mõnede üksikute inimeste töö, jääb ülipikaks ajaks. Mine tea, äkki ei tea varsti keegi ka Aristotelesest midagi.
Kui ikka pühakirjaks ei saa, siis tee mida sa tahad, kõik läheb ajaloo prükkarisse.

Õnnelik lõpp December 7, 2014

On ju 21 sajand. On olemas nii palju teadmisi, on olemas nii palju salvestamise viise. Teadus areneb, meditsiin ka. Kõik tehakse nii, et lõpp oleks õnnelik. On igasugu narratiive, kus lõpp on õnnelik. Kes tahaks ikka õnnetut lõppu. Kõik teeme nii, et asi hästi läheks. Tahame, et kõik mida ette võtad, läheks korda. Mõni arvab isegi et see on õnnistus. Laps kasvab suureks, tahab et tal elus hästi läheks. Mängima hakatakse ju võidu peale. Lapsed mängivad meeledi kulli. Võit käib küll käest kätte. Aga lõpuks on kõigil õnnelik tunne.
Olen ise ka püüdnud elada nii, et igal asjal oleks õnnelik lõpp. Jah, alati ei õnnestu kõik, vahel lähevad asjad lörri ja vahel kohe päris halvasti. Aga ega ma seda halvastiminekut ei tahtnud. Tahad ikka parimat. Tahad ju alati õnnelikku lõppu. Elus ikka see õnnestub ka. See õnnelik lõpp mingil perioodil. Aga muidugi õnnelik lõpp igavesti ei eksisteeri. Lõpuks kaotad sa niikuinii. Lõpuks tabab sind ikka õnnetu lõpp. Mandalat võid teha nädal, võid neid värvilisi liivaterasid panna ka kuu aega. Aga lõpuks saab pilt ikka valmis. Tulemus on ilus. Aga lõpp on ikka häving. Ei taha, et elu oleks mandala. Ei taha, et kõik lõpeks halvasti. Aga äkki ei lõpegi……

Valge, kollane ja punane December 7, 2014

Valge, kollane ja punane.
Ütlen kohe ära, et mulle meeldib kanda riideid, kas kollaseid, punaseid või valgeid. Kui väga väike inimene olin, siis mulle tehti selgeks, et peab kanda kas tumehalle, pruuni või musti riideid. Küsisin, et miks, vot sellepärast, et nad ei lähe nii kergesti mustaks. Kuidas ei lähe, nad lähevad sama kiiresti mustaks kui valget värvi riided. Aga nad ei paista nii mustad välja. Väljanägemine on tähtis. Muidugi oli siis pesemine üks asi, praegu teine asi. Pesti üle kahe nädala, mitte ka igal nädalal. Siis olid ka pesupäevad. Praegu töötab mul pesumasin saja meetri kaugusel, mina ei pea selleks muud tegema, kui pesu sisse panema ja pärast välja võtma. Isegi elektri eest ei maksa. Firma värk. Ei mingit vaeva pesuga. Miskipärat 10 rekkamehest kes siin passivad, ainult mina pesen. Kaks nädalat olen sõidus olnud ja miskipärast 3 masinatäit on vaja pesta. Kas olen siis lihtsalt must ja räpakas inimene. Aga ometi ei saa olla ju nii, et iga teine päev riideid ei vaheta. Kui pikem rattasõit, siis tuleb ju ometi higised riided seljast võtta. Ja kui suure kõhu peale kukub toit, on ju särk ka rikutud. Ega mina ei olegi näinud ühtegi teist rekkajuhti, kes heledate riietega kabiinist välja ronib. Aga kui pesupesemine nii lihtne on, miks siis käia tumedates riietes.
Kas tahan siis tähelepanu. On mul siis tähelepanuvajadus. Vahest on isegi piinlik, et teised rekkajuhid kogu aeg jälgivad teisi juhte. Mis ime jutte minugi kohta räägitakse. Olen kuulnud lugusid, mis kaugeltki tõele ei vasta, aga ometi oled jututeema nende seas.
Nooruses oli väga raske mul võõraga rääkida. Siis olid poemüüjad leti taga ja sa pidid poodi minnes ütlema oma soovi, mida tahad müüjale. Nii raske oli seda teha. Kuskil hilisteistmelise ajal sain ma üle sellest, tehes ostmine mänguliselt. Ostsin siis vorsti sentimeetriga ja viinereid meetriga. Viiinerid olid sel ajal üksteisega kinni. Ükskord ostsin viis meetrit viinerit ja kastist tuli katkematu ahelena. Ei tea isegi mitu meetrit viinereid kasti mahtus. Nüüd on harva viinerid üksteise küljes kinni. Ju vist on viinerivabrikus viinerilõikaja ametis.
Aga miks siis nüüd teistmoodi. Keegi mind täna ei näe. Aga ometi on jalas mul punased püksid ja seljas kollane särk. On ju öö.
On asju mis meeldivad. Muidugi on mul musta värvi riideid ka. Miks ei ole. Kui tuju, siis riietun üleni musta. Aga seda tuju on väga harva.

Porgand December 7, 2014

Ega ma ei teagi lapsi, kel juurviljad maitsevad. Aga söövad nad neid ikkagi. Kui kasvavad, siis saavad aru, et need on kole kasulikud ja hakkavad rohkem sööma. Suurena aga tahab iga taibu olli sellene, kellel suurema osa taldriku peal olevast söögist on köögivljad. Lõpuks ka kõige suuremal pirtsujal hakkab juurvili maitsma. Mõnel võtab see kole kaua aega. Minul võttis tomatiga aega oma 40 aastat. Ega ma nüüdki põlevate silmadega tomatimüügilettide juurde ei torma, aga kui valikus on ja maksma lisaks ei pea, siis söön hea meelega tomateid.
Aga porgand on mulle lapsest saadik maitsenud. Kunaagi kuulsin oma kõrvaga kui üks noor tütarlaps kirikus püüdis teha rahvale selgeks, kui hea on Jumal. Ta ütles: “Jumal on hea! Ta on nii hea! Ta on isegi parem kui porgand!”
See neiu pidi hirmsalt porgandit armastama. Mulle ka maitseb, aga mitte just nii väga. Minul on maitsega üks kummaline asi. Mulle loeb anum, kust sööd. Muidugi on võimalik süüa ka maast ja kätega. Suure näljaga kõlbab kõik. Kord kõrbes, kui mitu päeva olime kesise toidu peal sattusime poodi keset kõrbet. Aga toidupoodides nagu ikka tol ajal nagu midagi ei olnud. Kuldsed kaheksakümnendad ju. Ostsime siis seal terve hunniku kilukonserve tomatis ja küpsiseid. Kilu konservid olid 5 aastat vanad ja küpsised hallitanud. Aga kõlbasid suure näljaga süüa küll Vaevalt et praegu kalakonserviga küpsiseid tahaks.
Siis on mulle veel tähtis, mis suuruses asjad on. Igal ühel on ju selge, et igal suurusel on oma maitse. Selle üle ei vaidle keegi. Toome näiteks nisu. Kui terad ära puhastatakse siis nimetakse seda nisukruubiks. Meil süüakse küll odrakruupe, aga on küll ja küll kultuure, kus nisukruupe süüakse. Kui neid nisuterasid siis teha kaheksaks, saame nisutangu. Nisutangul on hoopis teine maitse, kui kruubil. Edasi peenemaks seda nisutera saame kus-kusi. Mitte kuss kussi, vaid ühe s-ga. Sellel on hoopis omapärane maitse. Minule näiteks maitseb. Edasi tuleb manna. Aga see ei ole kaugleltki kõige peenemad nisu osad. Neid on ju kolm neli veel, enne kui saame “kõrgema sordi” nisupüüli. Maitsed kõigil erinevad, ainult tegemist on ühe lähtematerjali – nisuteraga.
Porgandiga on sama lugu. Kuubikud on teise maitsega kui seibid. Riivitud teise maitsega kui hakitud. Rääkimata siis veel keetmise või hautamise maitsevahedest.
Aga hea et kõiki asju tükeldada ei saa, et eri maitset saavutada. Kord proovisin meloniga. Riivisin ühte ja teisipidi, ainult vesi tuli välja. Proovisin siis meloniga ühte ja teisipidi tühkeldada. No ega mingit vahet ei olnud. Aga kui iga päev melonit süüa, küll siis vahet märkama hakkad.
PORGAND ON AGA HEA

Jalgratas December 7, 2014

Mina ja jalgratas peame koos olema. mitte et ma jalgrattafänn oleksin või suur suur sportlane, Aga kui mul ratast kaasas pole, siis on kuis tahaks sõitma minna. Kui ta mul ilusti kaasas ja täitsa korras, no eks siis vahel lähen ka. Aga nii hirmsat minnatahtmist ei ole. Sama asi on ju rahaga ka. Kui raha ei ole, lähed poodi ja vaatad ringi. Oi, kui raha oleks, ostakse seda ja seda. Vot seda on mul kindlasti vaja, et õnnelik olla, aga näe raha ei ole et osta. Samas, kui raha on, siis lähed poodi ja nagu midagi vaja pole. Miski nagu ei tee õnnelikuks. Muidugi ostad ka midagi ja kui lähed leiba ja piima poest ostma, moodustub ostusoov ainult kümnendiku sinu ostukorvist.
Ma ei ole kõva rattasõitja. Omast arust küll juba sõkun igast mäest üles ja allasõites eriti ei pidurda ka ja hea ratas on mul lõpeks ka, aga ometi on siin mägedes papisid ja mammisid kes panevad minust mööda kui postist. Nendest maanteeättidest rääkimata, kes lähevad nagu tuul oma grupiga mööda. Võib-olla sõidaks ka mina kiiremine, kui mul oleks, kuhu minna. Kui näiteks keegi kuskil ootaks või kiiresti pean näiteks tagasi olema. Mina ei pea nagu kuhugi minema ja pole mul tarvis tagasi tulla ja keegi ega miski mind ei oota. Aga tore on vahest et näe ikka jõuad veel.
Hiljuti käisin kaugemal ühte firmat vaatamas, et kuna ma saan seal kaupa peale laadid. Teadsin et mul on päev otsa aega.Kiiret pole kusagil.
Tagasiteel aga ühel hetkel tundsin,et enam ei jõua. Ju vist olen pauguga vanaks saanud. Tõusu nagu ei ole palju, aga edasi ei saa. Tulen siis ratta seljast maha. Mõtlen et kõnnin ratta kõrval paarsada meetrit. Aga näe, ei jõua ratast ka edasi lükata. Vaatan, siis, mis tal viga on. Tagaratas ei käi üldse ringi, pidur on peal. Tegin korda, üks vedru oli vale koha peal ja kohe hakkas ratas kergelt ringi käima. Nii tore oli et ei saanudki pauguga vanaks.

Parim töö December 7, 2014

Istume viie rekkamehega ühes lauas ja ajame juttu. Mehed ei ole esimeses nooruses. Pikk elukogemus on seljataga. Teinud on nad mitmeid töid. Enamus on seotud autodega. On olnud väikeste koormate vedajad, on olnud pakiaouto juhid, on olnud taksojuhid. Sõitnud liinibussidega, vedanud turiste bussiga ja sõitnud igasuguste rekkadega. Uurin siis, mis on halba kalluritööl, mis on halba bussijuhiks olemisel, mis häda on täishaagiste sõidul, mis poolhaagistega sõitmisel. Üleüldse tahan teada, millist autot peavad nad kõige paremaks ja milline töö on kõige rohkem kontimööda.
Need viis rekkajuhti leidsid siis, et kalluritööl nagu pole midagi viga, aga väga sessoonne on. Talvel pole suurt peale lumevedamise midagi. Suvel aga lähevad päeva liiga pikaks. Üleüldse pidi väga must töö olema.
Bussijuhina pidi veel hullem närvidega mäng olema. Pea ülepäeviti leidub mõni pahatahtlik sõitja, kel iga su liigutus närvidele käib. Küll sa ei pidurda korralikult, kui sõidad liiga kiirelt, siis küll teed valest möödasõitu. Iga asja kohta on neil ütlemist.
Turistid pidid jälle bussid täis lagastama. Alati pead nende jäätmeid ja okset koristama.
Poolhaagisega sõita pidi ka halb olema. Need on tavalised rekkad. Pidi kõvast raputama.
Talvel libedaga pidi ka halb olema. Mina ju sõidan kogu aeg poolhaagisega. Nüüd siis tean, kui kehva tööd teen.
Kõige parem pidi ikka olema sõita 25 meetrit pika täishaagisega. Pidi olema suur ja stabiilne, talve sõida nii kiiresti kui tahad, ikka püsib hästi teel. Ei pidanud raputama ega põrutama. Parim liiklusvahed mehele.

Mess Breemenis December 7, 2014

ega ma poleks siia kunagi sattunud, kui mu tütar Annabel ei oleks siin messil olnud Baltikumi boxis. Sõidan rekkaga Hispaaniasse. Nädal aega molutatud, siis pean ikka 45 tundi pausi tegema. Ükskõik, kas teen seda Bremenis, Antverpenis või Brüsselis. Aga Anni on Bremenis, siis loomulikult teen seda pikka pausi ka seal kus tema on. Messile on pikk maa auto juurest. Kui rattaga lähed, siis 12 km ei ole mingi maa.Eriti kui pole tõuse ja langusi. Tasast maad ei ole ju rattega midagi sõita. Eks ikka midagi on, sest mul on miskipärast eriline anne rattaga ära eksida. Nagu tänagi, sildid ju näitavad. Tean et Bremeni Mess on kohe raudteejaama taga. Sõidan raudteejaama poole. silt näitab et 1.7 km on jaama. sõidan ja sõidan, ikka näitab silt sama. Mõtlen et lollitavad mind, sõidan ja leian raudtee ja sõidan siltidele vaatamata seni kuni jaam tulebki. Ei tea, kuidas siis sakslased sõidavad nende siltide järgi, kui nad sinna kuhu vaja ei näita.
Aga mess siis. Oi, kui paljudel messidel olen elus käinud.
Mis sel messil siis on. Turism, maitsed ja karavanid. Ekspeditsioonid ka. Tükk aega ei saanud ma aru, et mis ekspeditsioonid. Kuidas saab turiste kaasaa võtta Teravmägedele, Kuidas Antartikasse. Aga raha paneb rattad käima. Varakaid turiste vajavad ju ka teaduslikud ekspeditsioonid. Vaevalt ainult rahakoti pärast. Võhikule on tore oma asju seletada ja selskond ka värvikam. Sakslaste jaoks ju on see mess. Siis on veel igatsorti autokaravanid. Kuni suurte mobiilsete kodudeni välja. Üks uhkem kui teine. Aga üle 300 000 euro ka maksavad. Saab odavama ka 30 000 euroga kätte. Aga kui näed kalleid, mis huvi siis odava vastu on. Arvan et messi asi. Lõpuks ostavad sakslased ikka odavama Fiati ära. Maantee peal näeb neid uhkeid kallleid ikka väga vähe. Aga messil nad on ja ju siis on ka tarbijaid.
Sellel messil nägin jälle superliimi nagu 15 aastat tagasi. Korra laseb vedeliku vahele ja kohe tõmba palju tahad, lahti ei saa. Käsi läks kohe taskusse, on ju palju asju mida liimida. Näppe kokkugi vahest. Aga ei leia poesti liimi, mis peaks. Siin on. Aga elu on õpetanud kahtlema. Äkki ainult tema liim liimib. Mis siis nii väga kunst samasugusesse purki oma liim kallata. Ei usalda. Liim maksab ka 49 eurot.
Mis veel siin messil siis on. Õlletänav, veinitänav, kalatänav, singitänav. Siis igatsorti maitseaineid. Praetakse kala, liha. Maitseid ja lõhnu igasuguseid. Aga kõik kuidagi saksalikult pehmed.
Lõpuks on Anni üle vaadatud, juustu ja sokolaadi söödud mitmeks päevaks ette, pastakaid nii et kauaks jätkub varutud, ikkagi saab mess läbi ja tuleb oma argipäeva juurde pöörduda. Mõned ideed ja mõttet ainult kaasa ja edasi Hispaania poole.

hull maailm December 7, 2014

mad world
Hull maailm.
Rootsis pidin sõitma firmasse mille nimi oli Brass. Kiiret ei olnud, aga mõtlesin, et äkki on seal firma ees parkla ja saab rahulikult magada. Oligi suur parkla, liiklust ei olnud ja parkisin auto teisest autost nii 10 meetri kaugusele. Kunagi pole aru saanud, miks peab kohe teise auto kõrvale end parkima. Igalühel on õigus ju. Mõned mõtlevad, et pargiks tihedalt täis, jääb teistele ruumi. Aga mina mõtlen, et kui on palju ruumi, siis peaks ikka jääma igale pirakas privaatruumi. Kui palju autosid tuleb, eks parkigu siis meie vahele. Eks see ole minu rikutus, kui ma mõtlen, et suur parkla, täiesti tühi ja tuleb ja pargib kohe minu kõrvale. Ei saa ma aru temast, ruumi ju küll. Aga ju siis tema jaoks on kõige tähtsama õlatunne.
No parkisin oma auto, vara küll oli. Käisin jala oma paarikilomeetrilise ringi ja jäin uneraamatu kõrval magama.
Unes näen, et olen sattunud maailma, kus on palju hulle inimesi. Tänapäeval öeldakse et aspergerid. Suur probleem on nendega. Midagi nad jui oskavad ja mõnel alal on nad väga andekad, aga midagi pole nendega teha. Unenäos on nagu ikka, seosed tulevad lambist. Saan kuidagi lähedaseks hulluga, kel on suur anne graveerida. Leiame kuskilt mündi, mis on numismaatikute maailmas väga haruldane ja hinnaline. Münt on pronksist tehtud ja on eriline sellepärast et ühel küljel ja teisel küljel on erinevad vääringud kirjas. See on vana valukoja viga ja see teebki mündi hinna kõrgeks. Nii on unenäos. Minu hull aga hangib pronksi ja hakkab supertäpsusega ükshaaval neid münte järele tegema. Uuurib pronksivalu kohta kõik ja hakkabki tegema. Minu asi on neid kuidagi realiseerida. Näen hirmsasti vaeva. Aga pisihaaval müün neid. Hind on ka olemas 350 SEK tükk. Numismaatkiute maailmas on hind palju kõrgem. Aga legend käib kaasas, et leidus rahapada, kus neid natukene on. Minu hullu peas on rahapara. Tema neid ükshaaval teeb järgi. Nii müüme ja müüme.
Aga siis tuleb teine hull, või asperger. Kes oskab ülihäisti kohvi teha. Keegi ei tea, kuidas, aga tema kohvi on ülimaitsev. Mina olen selle vastu, et ta hakkab meie mündiäri kõrval kohvi pakkkuma. Hull ju peletab kõik inimesed eemale. Aga siis leian, et keegi teine võiks, kes ei ole hull kohvi müüa. Las hull ainult teeb valmis.
Ja nii tekkiski hull maailm. Tuli saiategija, kes oli täitsa hull, aga saiad olid head. Tuli vorstitegija, ka hull, aga vorstid suurepärased. Müüsid aga neid normaalsed inimesed. Hullud ainuolt tegid. Nii sai kokku suur territoorium, mida me hakkasime kutsuma Hullude Maailm. Hullud tegid, aga normaalsed iniimesed müüsid. Rahvast käis nagu murdu. Äri õitses.
Mina aga tegelesin pronksivalu ja müntidega. Ma ei olnud see hull ju, mina müüsin. Aga miskipärast tegelesin sellega, kuidas saada pronksi värv võimalikult lähedale kulla värvile. Kuidas vaske kaevandada ja mida lisada pronksile jne jne.
Unenägi oli tore ja värvikas.
Hommikul kui üles ärkasin sõitsin sinna firmasse kus pidin mingi numbri järgi koorma saama.
See oli pronksifirma. Firma müüs üle Euroopa pronksist tehtud igasugu torusid ja jubinaid.
Siiamaani ei saa aru, kuidas ma firma värava taga pronksist und nägin. Brass ei tähenda ju pronksi. Kas siis pronksi molekulid olid õhus, mida sisse hingasin ja see ronis kohe unenäkku.
Nüüd püüan olla firma juurest kaugemal. Jube ju, kui hakkad neid unes nägema.

Sügav sügis December 7, 2014

Kunagi jagasin aasta paljudeks osadeks, mitte neljaks aastaajaks, vaid neid tuli vähemalt kaheksa. Sügis algab tavamõistes ju siis, kui lehed hakkavad kollaseks minema ja lõpeb kui lumi maha tuleb.
Tuleb meelde laul : Kanarbik ja põdrakanep, põdrakanep, kanarbik,
Üks on lühike kui suvi, teine nagu sügis pikk.
Eks jah, sügis on pikk, vähemalt emotsionaalselt. Sellepärast ongi minu jaoks eri aeg, kui lehed langevad. Nii ilus on vaadata erivärvilisi lehti ja sahistada jalgadega mahakukkunud lehtedes. Eriti ilusad on rabad sügisel. Teine aeg on siis, kui lehed on langenud, väljas on kogu aeg pime ja muutkuid sajab ja sajab.
Sõidan Rootsi ja Hispaania vahel. Rootsis on lehed langenud. Saksamaal ja Prantsusmaal lehed langevad. Hispaanias on ilusasti puu otsas veel, aga kohe-kohe on ka seal sügis käes. Aga lõunapool on päike ka sügisel tegija.
Aga kärbsed on juba uimased ja mesilaste tiivad on natuke ära kulunud juba pika eluajaga. Eks lõunapool on neil raskem, kui põhjas, tuleb rohkem vaeva näha. Aga võib-olla on nad siis laisemad ka. Aga alati kõike ei saa ka inimestega võrrelda.
Eestlane võib ju virk olla, aga sakslaste tööviljakus on ikka palju suurem.
Miskipärast võrreldakse sügist elusügisega. Lugesin eelmise sajandi kolmekümnendate aastate ajakirja “Romaan”. P. Grünfeld kirjutab seal sügise luueltusi. Kõik on kuidagi kurvad ja nukrad. Miskipärast nii kurvad laulud ei lähe inimestele peale.
Enamus laulud on ju armastus- ja igatsuslaulud. Vahest on laulud seotud ka muude tegevustega. On ju terve laulude osa – nagu jõululaulud. Mida kuidagi ei saa igatsuslaulude sekka liigitada. Aga ikka aastaringselt lähevad inimestele kõige rohkem peale armastus- ja igatsuslaulud.
Sügis saab otsa niikuinii, nagu suvigi sai otsa. Ainult kaks perioodi on vastikud aastas.
Üks on hilissügis ja teine südatalv.
Lõpuks on ju tore, et on mida oodata ja kui käes on meeldivad aastaajad, siis saab ju täiega nautida. Ega seda igavest suve ka nii väga ei taha.