Tööuputus May 30, 2012

Elus ei lähe kõik nii nagu tahad või oled plaaninud. Kuu aega tagasi küsisin ülemuselt, kui kaua ma selle autoga sõidan. Ta ütles, et kolm aastat. Imestasin seda kuuldes, sest kuna olen rahutu hing, siis nii kaua ma küll ühes firmas olla ei kavatse. Aga sättisin siis auto oma järgi välja, parandasin asjad ära, mis mind häirisid ja plaanisin siis pikemalt sellesse autosse jääda. Paar nädalat tagasi aga ülemus helistab, küsib, mis arvad kallurijuhi tööst. Mis ma ikka arvan. Pikad tööpäevad, loll passimine kopa järjekorras ja tolmune töö. Küsisin, et kas siis sama autoga. Ei, vastas ta. Auto tuleb mingi kollane. vastasin siis temale, et see on jututeema. Kümme päeva tagasi siis ütleb, et ole hea, võta oma asjad ära ja pane auto parkima firma hoovi. Kui teine auto valmis saab, hakkad kallurijuhiks. Mis ma siis selle pärast kostan. Ok ütlesin. Kümme päeva läks mööda, helistasin ja sain Tartu mnt peal kokku, kui tema autol kumm auto alt katki läks ja lõhkus padjad ja voolikud ära. Siis ole küll aega rääkida. Rääkisime et kuna saab auto korda, no ei saa nii pea. Nagu ikka inimeste vahel, kui tahad midagi teada, veereb jutt igasugu ilmakaarde, aga mitte sinna, kuhu tahad tüürida. Lõpuks andsin telefonikaardi, kütusekaardi ja leppisime sõbralikult ära, et kui leian paari nädala jooksul uue töökoha siis on hea. Kui ei leia ja kui auto korda saab, siis kallurijuhiks. Ühesõnaga selline pehme töölepingu lõpetamine.
Hakkasin siis usinalt uut töökohta vaatama. Igas lehes oli nagu tellitud rekkameestele mitu vaba töökohta. Kuigi ega ma kuulutusega töökoha saamaisesse eriti ei usu. Töö leiab ikka ise inimese või mõni tuttav sokutab. Seekord aga sokutajaid ei olnud ja mida mul ikka kaotada, kui käian kõik pakkujad läbi. Muidugi siiamaani olen palju kaotanud.
Leidsin keset Eestit keset põlde ja aasu ühe väikese firma, kel üks auto. Meest, kel see auto oli, oli selle ehitanud üles enda jaoks. Vist provintsi suurusehullustus. Auto peab olema kõikide võimalike lisadega ja vidinatega. Ei ole ma kuskil veel nii täiuslikku autot näinud ja ega vist näe kah. Aga igal inimesel võib ühel hetkel tervis alt vedada. Nii temalgi. Uhke auto jäi seisma. Nüüd arvas, et võiks mõne autojuhi selle peale sõitma võtta. Aga kes ütleb, et ühel päeval ei saa mees terveks. Milleks mind siis vaja on. Kes ütleb, et ühel päeval mõtleb, et äkki keegi ostab 100 000 euri eest uhke auto ära, milleks siis veel tööd teha. Seega ei tasu mul selle igarekkameheunistuse auto peale mõeldagi.
Kodus mulle öeldi, et ära enam väikesesse firmasse tööle mine. Läksin siis Tartu. Seal suur firma ja oma logistikud. Aga kalliks läks mul see käik. Autoga muidugi ei tasu Tartu sõita üksinda. Mõtlesin, et olen kaval ja lähen rongiga. Rongiga saab ju jalgratta kaasa võtta ja siis on Tartus sõit ka tasuta. Mõeldud tehtud. Rong läks kahe tunniga. Nagu soome laev. Aga mida ma ei arvestanud oli paduvihm. Aga murattal ei olnud porlaudu. Küsisin teistelt ratturitelt, kust ma saan porilaudu Tartust. Ütlesid väga kaugeid kohti. Hakkasin sõitma. Esimene loik tegi jalad märjaks ja selga ja pähe hakkas tibutama pori. Aga ei saanud sadat meetrit sõita, kui nägin silti jalgrataste remont ja müük. 40 € eest panid nad uhked porikad külge. Jõudsin siis firmasse, kuhu pidin jõudma, vihmast läbimärg. Firmatöötajad olid ülimeeldivad. Ei kujutanud üldse ette, et nii meelidvaid inimesi sellises äris olemas on. Iseasi on see, kas mina ka nii meeldiv olen, et neile sobin. Eks seda näitab tulevik.
Nii et kui rongipiletid ja porilauad ja muud kulud kokku panna, siis ega see tööotsimine nii odav ei olegi. Kindlasti oleks odavam kodus istuda ja oodata, kui töö sind üles otsib.

must raha. May 25, 2012

Kunagi olin omast arust ärimees. Oli firma ja ostsime kõikjalt maailmast kokku kirja- ja kontoritarbeid. Aga ikka juhtus nii, et kui äri hästi läks, tuli käibevahenditest puudus. Arved olid nii 200 000 ja 300 000 krooni vahel. Kuidagi alati läks kiireks maksmisega.Mõnikord oli aega mul ainult mingi pool päeva, et raha leida, mida ära maksta. Siis tuli kõik tuttavad mõttes läbi võtta, kellel vaba raha võis olla, kellelt laenata. Ega mul kahju ei olnud head intressi pakkuda. kuna kauba hinna korrutasime ikka kolmega. Mingi ime läbi sai alati raha kätte. Aga mingit ideed ei tulnud kellegi käest küsida, kust tal see raha pärit on. Olid lihtsalt rahamehed, kel ikka raha oli. Praegu kui uudiseid kuulan, on küll imelik tunne, et näe, raha päritolu üldse ei teadnud. Aga ausalt öeldes oleks seda imelik küsida ka. Kui tahad raha laenata ja siis küsid, aga kust sa ikka selle raha said, mida sa minule annad. Ei sobi ju. Seega ei saa ma kuidagi sellest aru, mis praegu toimub.

via 3 L May 18, 2012

Via 3L on tegelikult toidukaupade hulgiladu. Mind seob selle firmaga ainud nende logistikud. Logistikud tegelevad ka muude kaupade importimise ja eksportimisega peale toiduainete. Nagu iga tavaline logistikafirma. Veavad kaupa Eestist Soome, Rootsi, Norra, Taani ja ka Tsehhi ja Austriasse. Võib-olla veel kuhugi, aga mina rohkem ei tea. Mina olen nende organiseeritud kaupu vedanud ainult Norra, Rootsi ja Soome. Tööalaselt olen seotud kahe logistikuga. Üks on Raivo. Teine Reigo. Nimed sarnased, aga inimesed totaalselt erinevad. Raivo on äärmiselt rahutu hing. Reigo aga rahu ise. Kui Reigo käest midagi küsida, siis vastust tuleb oodata kaua. Vastub tuleb umbes niisugune, et praegu ei tea, homme vast selgub. Raivoga on aga asi vastupidi. Kiiresti vaja siia ja sinna tormata, kui tunni aja jooksul midagi ei toimu, tuleb hädakella helistada ja igalt poolt nii ette kui taha ette kanda, kus oled ja mida teed. Ükskord näiteks anti korraldus Bergenist tühjalt Oslosse sõita. Hea et peale kahepäevast passimist liikuma sai. Siis aga 100 km Bergenist eemal Raivo helistab, et pea kohe kinni. Mina olen parajasti 27 km pikkuses tunnelis. Ütlen, et ei saa. Tema, mis ei saa, pea kinni ja hakka tagasi Bergenisse sõitma. Mina ütlen, et ei ole võimalik mägiteedel ja tunnelites ei kinni pidada, ega tagasi keerata. Enne 40 km ei ole võimalik. Tema ei saa sellest aru, paugub ka kärab telefonis. Ega nendel logistikutel miskit viga pole. Aadressidega palju nad puusse ei pane ja eks nad püüa teha oma tööd nii hästi kui suudavad. Ega Rootsist tagasikoormat saada nii kerge pole.
Humanitaarkoormatega on neil käsi sees. Toovad nad neid nii Rootsist, Soomest kui ka Norrast Eestisse. Ega humanitaarkoormal ju miskit häda pole. Saab ju terve koorma ühest kohast ja sihtpunkt on ka üks. Ei pea ju neid mööda Eestit laiali jaotama. Milles aga asi on, on see, et mine sa nii ruttu kui tahad kohale, aga ega nad sellepärast peale laadima ruttu ei hakka. Ikka 24 või 35 tundi tuleb humanitaarabi jaga juures aega parajaks teha. Aga ega logistikud siis passi kuskil kaubahoovis. Ikka autojuht. Aga kui nendest ootamistest juttu teed logistikutele, siis on see loll jutt. Mis siis ootamisel häda on. Saad ju teha kõike, mida vabal ajal hing igatseb. Loe raamatuid, tee sööki ja tunne elust mõnu. Aga minul on see häda, et paigal seistes hakkab vererõhk tõustma. Kui panna mind toolile ootama ja kui ma ei saa midagi teha, tõuseb vererõhk 170 – 180 ni. Kui tegutsen, on vererõhk enamvähem normis. See on lihtsalt minu omapära. Ega ma ei tea ka ühtegi inimest, kellele oodata meeldiks.

Internet kui inimõigus May 18, 2012

Kõik inimõigused on muutunud ajas. Kunagi oli ori olla päris hea. Peremees hoolitses söögi ja töö eest. Mis sa ikka tahad veel. Vabadus oli helge unistus, enne kui inimõiguseks sai. Õigust valida ja valitud saada pole ka igavesti kestnud. Aga on ju loomulik, et 30 % elanikkonnas ei hooli sellest.
Internet tuli hiljuti meie maailma. Aga minul juba on raske ilma läbi saada. Kui internet tuli maailma, siis uue asjana, sai pea igal poole kuskilt vaba võrgu kätte. Aeg läks, leiti et järjest enam inimesi kasutab ja siis on juba tegemist äriartikliga. Kui ikka natuke igalt inimeselt kätte saaks raha, siis on see suur raha. Minul on see probleem, et töö tõttu sõidan mööda maailma ringi. Aastaid tagasi sai ikka kuskile hotelli lähedusse parkida või mõne kohviku või bensiinijaama juurde. Praegu ei tea enam põhjamaades ühtegi kohta, kus vabalt võrku kasutada saaks. Isegi raamatukogudes enam ei saa.
Mobiilsed internetid on muidugi arenenud. Viimane kord kui Stockholmis aega parajaks venitasin, käisin kõik mobiilifirmad läbi. Kõik nagu kokku leppinud ei anna alla 290 Seki mitte midagi. Minu jaoks on seda lihtsalt palju.
Kodus jah on internet, aga kuna kodus olen ikkagi harva, siis tavaliselt arvutit ma üldse ei võtagi kodus välja. Muud asjad tahavad tegemist. Seega vahest tuleb isu kirjutada midagi. Aga internetti pole. Siis panen mõned postitused üles, nagu täna tegin. Sorry, et nii läks.

“Kes on mulle Jeesus” May 18, 2012

Sünnipäeval esitas mu õetütar mulle sellise küsimuse. Ei olnud mitte kunagi selle peale mõtlenud. Ega saa ju vastata, kui nii tähtsa tegelase kohta küsitakse. Ei ole kunagi mõelnud, kes on mulle president, kes on ema, isa vanaema ja vanaisa. Jah, kõigi nende kohta võib pika jutu kirjutada, aga kes ta minule on. Eks kõige rohkem on vist mõeldud selle peale, kes on mulle abikaasa. Kes on mulle naine. Tänapäeval pannakse tõotusi kirja igasuguseid ja loetakse tseremoonial ette. Minule loeti sõnad peale, eks ta nii oli. Et heas ja halvas, haigelt ja tervelt elu lõpuni.
Aga kes on siis mulle Jeesus. Mõtlesin terve päeva selle peale. Siis leidsin, et ma ei tea, kuidas teistel, aga minul on mitu erinevat mõtteviisi. Vastavalt vajadusele ja olukordadele vahelduvad need.
Religioosse mõtteviisi järgi on Jeesus kahtlemata Maailma Lunastaja, Pattude kinnikatja, Igavesele elule Teerajaja. See kes läks teed rajama. Õpetaja jne jne.
Emotsionaalse mõtteviisi kohaselt on ta mulle isik, kes mõistab mind ja ei mõista alati hukka. Kes kuuleb mind ja aitab mind. Jne jne.
Ratsionaalse mõtteviisi järgi on ta elanud isik, surnud ja risti löödud ja kirjade järgi üles tõusnud surnuid. Rohkme ma ei tea. On erinevaid seisukohti aga kuna ma eriti midagi ei tea, siis ausalt midagi endale on raske tunnistada et Ta on selline ja selline. Ma ei tea.
Elus kasutan kõiki kolme mõtteviisi. On perioode, kui valdab ainult üks mõtteviis. Nüiteks ülikoolis lahendasin hiilgavalt nii praktikume kui ka reaalainete ülesandeid emotsionaalse mõtteviisiga. Aga humanitaar ja parteiaineid ratsionaalse mõtteviisiga.
Kirikus kui loen usutunnistust usun iga sõna. Olgu see mistahes usutunnistus. Armulaual usun ka kõike, mis seal räägitakse. Muidugi see ei tähenda seda, et ma emotsionaalselt või ratsionaalselt kirikus ei mõtle. Aga kindlasti on seal valdav religioosne mõtteviis.
Niipalju siis suutsin välja mõelda, kes on mulle Jeesus. Aga kindlasti on ta ka minule rohkemat, kui suutsin kirja panna.

Kevad Rootsis May 18, 2012

Vedelesin pikalt Rootsis, lugesin kõik oma kaasasolevad raamatud läbi. Torgni Lindgreni raamatuid oli ka. Ta kirjutab Piibli teemadel. Kenas jutustavas stiilis. Kahju, et enam internetti pole, muidu uuriks järgi, kus ta elab ja ajaks niisama juttu. Viimane mis lugesin oli Batseba. Küll mulle meeldis, et ta ei kasutanud jutumärke. Tobedad asjad need jutumärgid.. Kui keegi midagi ütles, on selge ju, et ütles. Aga mulle meeldisid ta raamatud. Lugesin isegi Piiblist kogu selle raamistiku, mida ta seal ümerjutustab. Taavet oli sama vana kui mina, kui Batseba ära võrgutas. Igati segane vend. Eriti tema luuletused. Ausalt öelda hakkasin teisiti ka lugema psalme.
Niipalju siis lugemisest, aga kevad on ju. Linnud laulavad ja silmnähtavalt läheb pauguga kõik roheliseks. No küll on ilus see värske rohelus. Puhas ja särav. Ega peagi ma aru saama neist, kellele sügis meeldib. Ega sügiselgi midagi häda pole. Aga kevad on super. Laulgu need linnud ükskõik mis põhjusel, aga hinge poeb küll.

Norra aastaajad May 18, 2012

Üks autojuht ütles et ta ei lähe kunagi Norrasse. Läheb ainult Oslosse. Tema Norra tööd ei tee. Aga mina pole kunagi varem Bergenis käinud. Olen palju kordi küll käinud küll põhjas Nordkapis, küll lääänes Haugesunis, ja ka Stavangeris. Aga näe, Bergenis ei olnud käinud. Kõik räägivad et on ilus tee. Üles-alla 1200 m kõrguselt merepinnani.
Võtsin siis minagi pakkumise vastu minna Norra. Aprilli lõpp ju. Homme on esimene mai. Lumi ja jää peaks olema minevik. Aga 200 km peale Oslot algas talv. Lumised seinad olid rekkast kõrgemad. Lumi oli matnud kõik majad pea räästani enda alla. Puud täiesti raagus. Linnulaulust rääkimata. Ja nii sadu kilomeetreid. Vahel sai küll alla tuldud, kus mõnigi hiirekõrv juba paistis, aga üleval oli talv. Sada kilmoeetrit enne Bergenit oli mul vaja kitserada mööda sõita alla fjordi äärde. No ei mahu mu rekka tee peale. Vastututulijad on aupaklikud, kõik peatavad kinni ja tagurdavad. Õnneks ühtegi omasugust rekkat vastu ei tulnud. Võib-olla oleks ise pidanud siis tagurdama ja laiemat teed otsima. Aga all oli suvi. Soe, 18 kraadi tõeline turisti tee. Norras mageda vee puudust ei ole. Kallab koskedena seda igalt poolt alla. Ilus oli lumised mäed ja värske suve alguse loodus ja igalt poolt voolav vesi.
Aga poes oli küll valus kogemus. Kui Rootsis on enamus toiduaineid sama hinnaga kui Eestis, siis Norras võtab hinge kinni. Kindlasti on neil suured palgad, mis kannatavad osta, aga minul küll ei kannatanud.
Aga homme on esimene mai ja olen ka siis mina kohaliku töörahvaga solidaarne.