õhturahu September 22, 2009

Kunagi meeldis mulle Inglismaa lõunarannik. Kui mujal oli Inglismaal tatine ilm, siis lõunas oli tihti päikesepaiste. Sügisel on seal nii mõnusalt soe. Mõtlesin sageli, et seal võiks juba elada. Ükskord tulin jälle raske raamatukoormaga Manchesteri kandist mandrile. Mõtlesin jälle, et sõidan sealt lõuna piirkonnast läbi. No vaatan, kuhu tasuks elama tulla. Ühes kurvis aga murdus tagaratas ära. Kõige krooniks langes järsult temperatuur ja hakkas tihedat vihma sadama. Kolme rattaga üritan tee äärde saada. Ega ikka ei saa. Tuleb politsei. Küsib, kas ma suudan ära parandada. Suudan, suudan, vastasin. Politsei paneb tee kinni ja suunab liikluse mujale. Olen seal tee ääres poris, aga ratast alla ei saa. Poldid kõik katki murdunud. Kahe tunni pärast tuleb politsei tagasi. Annan alla, ei suuda parandada. Siis antakse võrku teade, et auto tuleb tee pealt ära koristada. Kolme minuti pärast oli kolm autovedajat kohal. Muidugi õiguse ära vedada sai esimene. Auto tõmmatakse kasti ja viiakse lähimasse Fordi teenindusse. Maksan äraveo. Nagu ikka toimuvad sellised äpardused ka reede või laupäeval. Abi aga saab alles esmaspäeval. Seekord oli see laupäeva õhtu. Viivad siis auto minema ja jätavad mind märja ja porisena tee äärde. Ei ole asju ega magamiskotti. Kõnnin siis läbi vihma lähima linna poole. Otsin odavat hotelli. Kui mind märja ja porisena näevad, ei ole kellelgil vaba kohta. Ei usu mina, et novembris neil keegi hotellis on. Aga väide on väide. Kohta ma hotellis ei saa. Aga oh imet, viiendas hotellis öeldakse, et kui ette maksan, saan öömaja. Maksan kahe öö eest ja kobin tuppa. Olen külmunud ja must ja porine. Lasen vanni vee ja ronin koos riietega vanni. Küll oli alles mõnus see soe vesi. Pesen oma riided ja ka ennast ja panen riided radiaatori peale kuivama. Ronin teki alla ja panen televiisori käima. Tuleb mingi saade BBC pealt, milles räägitakse palvetamisest. Suur saade sellest, mida erinevtest uskudest ja religioonidest inimesed palvetavad. Oli animistide palveid ja nelipühilaste palveid, kveekerite palveid, mormoonide palveid, muslimite palved, derviste palved ja hinduistide palved. Ikka kuidas, mida , kelle poole ja mis sõnastuses palvetatakse. Enamus maailma inimestest on religioosed ja palvetavad. Aga see on kõik nii erinev.
Muidugi oli ammu hommikutunnid käes, aga saade oli nii huvitav, et aastaid hiljem on mul see film ikka meeles.
Selle inglise jutu lõpuks, sain auto korda, sõitsin koju. Aga kordagi pole ma seal Lõuna-Inglismaal olles mõelnud enam, et tahaks seal elada.
Peale seda filmi olen huviga käinud erinevates kirikutes euroopas ja ka eestis ja kuulan , mida nad palvetavad. Mis on palvetekstid. Olen lugenud raamatuid palvetamisest ja valmis palvetest. Olen mõelnud, kui palju on jäljendatud palveid, õpitud palveid, ettekirjutatud palveid, edevuspalveid, kõvamehe palveid, jne jan.
Illustratsiooniks räägin ühe loo.
Olin kunagi ammu raamatumessil Frankfurtis. Sõbrad Piibliseltsist kutsusid ka mind UBS pidulikule õhtusöögile. Muidugi tahtsin hästi süüa. UBS (ülemaailma piibliselt) president pidas siis uhke soogipalve. Pärast seda üks pugeja läks tema juurde ja kiitis, küll sa pidasid täna ilusa söögipalve. Mehe nina tõusis uhkusest veel rohkem püsti. Nii on olemas ka veel ilupalved.
Aga olgu see OM MANE PADME HUM või Gospodi Pamilui. Peaasi et oled avatud üles poole. Teks ei ole ju üldse tähtis. Tähtis on südame avatus.
Sügis tuleb kolme tunni parast. Ega jõnksatust ei käi. Aastajaotus on selline litsalt. Ilmad aga lähevad külmaks ja linnud lasevad jalga. Kuigi kuulsin, et mõned kuldnoka parved panevad põhjapoole tagasi.
Ões aga õitsevad võililled.

Tornist torni, mäest mäkke. orust orgu September 19, 2009

Kui kunagi olin rekkamees, siis vahest oli kastis raske koorem. Euroopa on aga mägine. Kerge koormaga ei saa aru, et mäed on. Ei pea käiku vahetama, sõidad hooga igast mäest üles ja alla. Raske koormaga haistab auto juba kaugelt mäge. Raske koormaga mõtled, et kas lähed üle mäe, või sõidad läbi oru. Aga kui kogu aeg on künklik, mis siis on, kas sõidad üle mäe, või lähed läbi oru. Elus on ka niimoodi, kui koorem kerge, mis tähtsus omavad mäed. Kõik läheb libedalt. Aga kui raskused tulevad, on ükskõik kui väike probleem nagu tee püsti ees.
Paljudele, olgu see keskerakonna, reformierakonna või rohelistele on praegune olukord ainult sobiva poliitika ajamise küsimus. Nende sissetulek ei ole muutunud. No kui on siis 10 %. Ajakirjanik võib kaks nädalat, või terve kuu teha eksperimenti, kuidas 5000 krooniga läbi saab. Aga see kuu saab ju läbi. Siis elab edasi, nagu tahab.
Aga jääbki summa selleks,500 krooni kuus, ei ole võimalik kuidagi ära elada. Aga paljudel pole sedagi.
Pomerants ja Ansip võivad trahve nõuda. Aga kuidas maksab 15 päevaga 6000.- trahvi ära see, kel 5000 palk. Seda ei vea ükski ajakirjanduslik eksperiment läbi. Rääkimata muudes force majore olukordadest.
Tornist torni võib ronida, kui asi ainult ronimiseks jääb, küll energiat selleks jääb. Aga elus ei ole ainult torni ronimine.
Ega elu pole matkamine, kus vajadused on minimaalsed. Elus on ka muid, miskipärast kuskilt võetud kohustusi.
Suvi saab läbi, vaatasin just kalendrist, paar päeva veel suve. Eks sügis ka ilus. Loodame et värviline ka.
Ega sügis ja talv tulemata jää, kevad ka. Küll nad tulevad.
Uudistest oli lugada, kuidas blogijad kiidavad keskerakonda. Ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kellele oleks keskerankond sümpaatne. Aga ju vist neid on.
Öledakse et apoliitilist inimest ei ole olemas, mina olen poliitiline küll, aga ma olen üks suur Ei hääl. Ei keskerakonnale. Aga jah, annan ükskõik millisele parteile. Usun, kui oleks ei hääletuse võimalus, et üks ei võitab ühe jah hääle, siis keskerakond ei saaks ühtegi häält. Kui tõesti nii see oleks, kuidas siis ollakse ikka populaarne.
Ei ole siin emotsionaalne, vaid põhimõtteline ei.
Ma ei tea, ega tunne ühtegi, kes oleks rahul keskerakonna maamaksuga. Aga ometi nad ärplevad, et inimesed maksavad hea meelega. Valetavad.
Aga mis neist ikka, las ajavad möga ja valetavad edasi. Eks kõik valetavad. Eks on õigus neil, kes uuringute järgi väidavad, et igaüks valetab kümne minuti jooksul 3-10 korda. Kehakeelega valetavad loomad ka nii kuis jaksavad. Aga inimene ei ole loom.
Eks siis prooin minagi ausalt asju ajada ja mitte hämada.
Ei tahaks kuidagi, et keegi riivatud ja puudutatud saaks.
Lõpuks on ju need ainult minu mõtted, ei midagi rohkemat.
Kes ma siis olen, üks tühipaljas tornivaht.

kaks nädalat tornis September 6, 2009

Mul tuleb veeta kaks nädalat tornis. Järjest. Mis seal ikka. Mõned istuvad tööl, mõned vangis. Mõned müüvad oma tööaega, mõned keha. Mis mu päevad siis nüüd on. Hommikul ärkan tavaliselt kell kaheksa. Lähen postkasti juurde, ei ole lehti veel tulnud. Näe, raisad, on laisaks läinud. Kunagi kirutud vene aejal olid ajalehed postkastis kell kuus hommikul. Nüüd ei ole kaheksa ka. Aga tean, et Maxima on lahti kell kaheksa ja prisma ka. Eks siis lähen, vaatan kuidas näevad hommikused inimesed välja. Toon hommikusöög enda ja arvan ka teiste jaoks, koju . No selleks ajaks on usinad postiljonid ikka lehe posti pannud. Edasi loen lehti ja joon teed. Söön muidugi ka. Kuidas muidu ma oma 120 kilo koos hoian. Siis hakkan kella vaatama. Joon teed, loen lehte ja vaatan kella. Poole kümme hakkan juba nihelema. Mõtlen, kas on õige rahulikult minna, või enne õiget aega napilt kohale jõuda. Kakskümmend enne kümmet stardin. Siis tõmblen liikluses ja proovin rekordit. Kas GPS i järgi 5.5 km saan viie, kuue või seitsme minutiga läbitud. Juhtub kuidas kunagi. Kui praegu mõtlen, siis ei oma mingit tähtsust ku kiirest see käib. Suva täiesti. Aga liikluses olles nii ei mõtle. Mõtled, mis viha mõnel inimesel on kuhugi töö juurde jõudmisel, et kuidagi ei leia gaasipedaali.
Praegu seda kirjutades vist sajab väljas vihma. Kõrval tilgub platvormile kogu aeg. Oi, olen palju nendest kohtadest rääkinud, kust läbi sajab. Aga rentniku asi. Vist sajaks aastaks on renditud. Saja aastaga torn läbilaskvast veest ümber ei kuku. Kelle asi on siis remontida. Las tilgub ja las sajab läbi. Vägev oleks küll kui Oleviste torn ümber kukuks. Mäletan, kui Niguliste torn ümber kukkus. Aga kes seda ikka mäletab. Nüüd on püsti. No maksis mis maksis. Aga püsti on. Oleviste torn võib ka maha sadada. Las tilgub. Kelle asi.
Kui kirikusse jõuan, ootab mind mu armas tornivahi meeskond. Oi, kuidas tahaks neid kirjeldada. Kassapidajaid, kirikuvahte, piletirebijaid. Aga nad on luust ja lihast inimesed. Kui objektiivne ma olen ikka. Minule nad lihtsalt tunduvad sellisena.
Aga minu töö ei ole ju juttu ajada. Minu töö on üleval tornis.
Ronin torni. Alguses, tõsi küll, oli hing poole peal kinni. Siis mõtlesin, et ronides olen jube tark. Hakkan ette hingeldama. Aitas hästi. Aga siis mõtlesin, et appi, aastakümneid mägedes käinud. Õige tempo tuleb valida, mis hingeldma ja higistama ei aja. Ülesminnes tuleb keharaskus ette kallutada. Allaminnes tahapoole. Nii võibki vagalt viis kora päevas üles-alla ronida. Miks ma ronin. Rahutu hing, mis muud.
Kui kodus passin, siis parim tegevus, mida teeksin, oleks raamatute lugemine. Siin või kaheksa tundi päevas raamatuid lugeda. Töö needus.
Ja nii tulebki varsti kätte õhtul kell kuus. Torn kinni ja alla. Kodus tulevad uudised ja kaua see magamisaeg ikka on. Nii lähebki kaks nädalat järjest tornitööl.
Vägisi mõtlen mingeid päikeseloojangu vaatamisi õhtul. Siis mõned piknikud kuskil kaugemal. Aga mis elu see on.
Aga enamus inimeste elu on selline. Hommikul tööle, ja õhtul uimerdamine uneni.
Aga kuidas saab siis elu säravaks teha. Kuidas saab elada nii, et ooooooooo, oli päev.

Lugesin just raamatus, mis käsitles Leonardo da Vinci elu, et elu sügavam mõte on imetamises.

Lapsed suured, ise oi kui vana. Kohe olen rauk. Mida tahan ma ometi elult? Mida veel peaks tegema? Kuidas tunneks ma tornis, et olen kuhugi jõudnud?