valge purjekas merel July 11, 2011

Kui vaatad merel purjekaid, tekib igatsus, oi, kuidas tahaks minna ja purjetada merel. Kui vaatan laevasõidul neid saarekesi seal enne Stockholmi, siis mõtlen, et kui tore oleks, kui oleks purjekas ja saaks purjekaga purjetada nendele saartele.
Nüüd on mul purjekas. Jah, tore on, aga pole kaugelt see, millest unistasin. Jalad on märjad, kõik seljas ka märjad. KUi tugev tuul, siis pead oma lihaseid pingutama, et paati balansis hoida, Kui tuult vähe, siis on istumine nii nii ebamugav. Jah, paraja tuulega on OK sõita. Aga need saared, oi kui vastikud need on. Ei saa sverti enne saart kätte ja nendele kaljusaartele on pea võimatu purjekaga maanduda. Vastikud kivised ja libedad kaldad, siis veel nendest kividest sikuta üles oma purjekat. Lõpuks leiavad veel kohalikud sääsed, et saa oled Jumalast saadetud kingitus neile. Ei mingit romantikat. Tuiad siis natuke saart mööda ja lähed jälle merele, otsima ei tea, mida. Jah, kaldalt teiste tegemisi on palju mõnusam vaadata.
Tore on vaadata ka Itaalias neid miljonäride paadikesi, kus kõik olemas ja bassein ka laeva peal. Aga kui kellelgil on kodus ka väikegi bassein, siis teab ta, kui palju tööd sellega on. Mu purjekas on väike, aga ka selle puhastamine võtab natuke aega, mis siis kui see 10 korda suurem oleks.
Taani sadamas läksin kord veest väljatõstetud purjekaid vaatama. Küll oli põhjad, kiilud ja ka mootorikruvid täis igasugu mereelukaid, kes leidsid, et just paat on nende tõeline kodu. Aga katsu neid paadi küljest maha saada.
Nii on alati parem unistada. Parem on vaadata purjekaid merel, kui ise purjetada.
Parem on unistada suurest rahast, kui ise rikas olla.

Asjad meie elus. July 3, 2011

Kui mõni idee läheb untsu, on nats kahju, aga noh, mitte eriti ka. Aga kui mõni asi läheb katki, on kui valus ja kahju sellest on. Asju on palju meie ümber. Mina sõidan rekkaga ja ei vii ju midagi kaasa, kui ainult asju. Kaubanduskeskused, kus käivad inimesed pea iga päev, on täis asju.
Külastan tihti, kui olen Stockholmis sadamas üle tee asuvat second-hand kauplust. Rootsis on nad väga populaarsed ja alati rahvast täis. Seal on muidugi kõik odavam. Aga need on teise ringi asjad. Asjad, mis kuidagi moodi on inimestele väga oluliseks saanud, siis aga on ülearuseks osutunud.
Meie naabrimees on eluaeg leidnud, et kõige sisukam on kogu oma vaba rama panna raamatute alla. Olen tal külas käinud ja kõik toad on tal raamaturiiuleid täis. Aga nüüd on ta vana. Väga vana. Ütleb, et ei näe enam lugeda. Mina aga näen veel. Loen ka ju. Siis ta ühel päeval arvas, et äkki mina olen tema raamatutest huvitatud. Aga ma olen kunagi pidanud raamatupoodi, kus teisel poole oli raamatuantikvariaat. Siis nägin ja kuulsin sellistest kogudest. Ei taha ega maksta nende raamatute eest midagi. Vahest küsitakse nimekirja, et äkki neil on mõni kohustusliku kirjanduse raamat. Aga ei midagi muud. Ütlesin naabrimehele, et paarsada eurot vast mõni bukinist annab, ei midagi enamat.
Ei tasu asju koguda. Eks kõik me seda teame, aga ikka on meil asju kõige rohkem vaja kui midagi muud.

Lehm joob piima July 3, 2011

Pole ammu kirjutanud. Mitte et poleks kirjutanud. Aga kui arvuti käes on, siis tavaliselt pole internetti. Siis kirjutan niisama, arvutisse. Tegelikult, mis vahe ongi. Kas postitad või mitte. Täna näiteks mõtlesin, et miks mitte postitada.
Jah, laulupidu oli. Vaatasin neid noori. Siis mõtlesin, et näe soomlaste Nokia vaakub hinge, aga kui meie laulupeaol on nii palju noori ja lapsi, kes tahavad laulda, siis on see üritus jätkusuutlik. Tore, et meil on
laulupidu.
Aga lehmade piimajoomine on seotud valge värviga. Eks kõik me teame seda, et mis on valged asjad jne jne.
Aga minu küsimus, mida ühel päeval rekkaroolis peav vaevasin, et mis värvi on valgus. Kui küsida inimeste käest, mis värvi on valgus, siis enamus ütleb, et valge. Sama hästi võib küsida, mis värvi on vile. Valgus on ju võnkumine kindlal sagedusi. Aga vahest räägitakse footonitest ka. Aga kõike saab ju teada teatmeteostest. Jätan nüüd pikalt vahele, mida mütlesin. Jõuan sinnani, et värvid tekivad meie ajus, alguse saavad retseptoritest silmadest. Aga küsimus on mul küll. Ok reptiilidel on oma retseptorid, ämblikel ja kotkastest omad. Ega me teagi, kas meie värvitaju on ikka sama, kui teistel. Aga mis mu küsimus siis oli. Ah jah, kuidas tulevad meie unenäkku värvid. Kuidas valgus sinna, unenäkku tuleb. Kui unenägu toimub kõik väga kiirest, kas siis vangus unenäos on valguse kiirusest suurem?
Aga on sellel rekkajuhi mõtetel ka mõte sees?
Valgus on ju olemas ja unenäod ka, mütled sellele või mõtte.
Aga täna mõtlesin, kui tsiteeriti Arvo Pärti, kes oli ütlenud: Noodid on küll olemas, aga palju olulise on see, mis nootide vahele jääb. Mina mõtlesin selle peale, et tähed on olulised ja sõnad, aga mis nende vahele jääb, on palju olulisem.
Keiserpingviin pani putket kodust, sattus üle 3000 km kaugusele ja hakkas lume asemel liiva endale sisse kühveldama.,,,,,,,,,, Eks me inimesed teeme sama. Arvame, et on lumi, tegelikult ajame liiva sisse.