Lihaheitepäev March 26, 2017

Lihaheitepäev on vana nimetus Tuhkapäevale. Päev pärast Vastlapäeva algab paast. Lihaheitepäeva õhtul vaatan, mis siis mu auto külmkapis on. On oakonserve, hernekonserve, supipurke, aga on ka tükk sinki ja oma kümme juustulipsu. Mõtlen las nad siis olla. Küll seisavad paastuaja lõpuni. Hea vahest vaadata, näe, liha on, aga ma ei taha. Aga selle paastuajal otsustasin endale, et proovin kas saan enda jaoks ka võimatuma asjaga hakkama. Et loobun peale lihatoodete ka piimatoodetest. Ma olen ju piimasõltlane.
Kahju on toitu minema visata. Minu kodus pole seda kunagi tehtud. Aga ikka 47 päeva (nii palju kestab tegelikult paast, vanarahval pühapäevad polnud paastupäevad, siis tuli 40 välja).
Ei sink ega juust seisa nii kaua. Prügikasti ka ei taha visata korralikke toiduaineid.
Tuhkapäeva õhtupoolikul siis otsustan nad heita välja. Ikka lihaheitepäev. Seisan tee ääres ja viskan suure kaarega üle traataia singitüki. Siis viskan juustuviilud järgi. Ei lasku ükski lind veel neid nokkima ja ei pista ükski uss maa seest pead välja.
Aga ei lähe poolt tundigi, kui esimesed varesed on kohal. Ettevaatlikult nokib sinki. Soolane. Tuleb teine, siis kolmas lind. Leiavad juustu. See maitseb palju rohkem, isegi nii palju, et kakelda tasub. Mõni suur tuleb ja ajab väiksemad ära. Siis ajab üks keskmine vares enda suled kohevile ja on kohe peremees juustu juures. Aga kajakad on ka avastanud midagi. Ma ei tea kuidas ikka linnud välja peilivad söödava asja. Juust on varsti jagatud ja siis kõlbab sink ka. Linde tuleb järjest juurde. Nemad ei tea paastust midagi.
Aga minule läks lihaheite päev täiega korda.
Aga inglismaa poes on ikka mul esimene käik piimaleti juurde. Aga nüüd vaatan kas on ikka sama odav see piim, et ühe naela eest saab kaks pinti piima. Muidu pole häda sugugi ilma piimatoodeteta olla.
Aga paastuaeg alles algas. Eks näe mis edasi saab

Meelelahutus March 26, 2017

Elus tuleb olukordi, kus pole mitte midagi teha. On elukutseid, kus pole kohe päevade viisi mitte midagi teha. Paljudel kordadel oled väikesesse ruumi kokku surutud ja kõik millega vähe tegeleda, on tehtud. Siis on vaja meelelahutust. Midagi, millega tegeleksid sinu meeled, et aeg saaks edasi minna ja kui seisuolukorrast välja pääsed, siis läheb elu ise oma laia tegevusväljaga edasi.
Lugesin raamatud, mis käsitles polaaaralade uurimist. Vanasti sõideti ainult laevaga. Kui edasi enam jää ei lasknud minna, tuli talvituma jääda. Kuude viisi istud siis jääs kinni ja teha pole midagi. Kui palju rahvast on, siis pole häda midagi. On hakatud igavusest ajalehte välja andma. On Hakatud teatritükke mängima ja lavastatud igasugu asju. Üks raamat isegi on kirjutatud kahe geoloogi poolt, kes olid lumevangis Siberis. Aga tegelikult istuvad inimesed niisama ja ei tee midagi. Siberis kestab talv 9 kuud. Kui kevad tuleb on metsloomi kõik kohad täis. Kui talv on siis ei näe neid kusagil. Mis nad siis üheksa kuud teevad. Muidugi magavad enamus aja. Aga kõik ei maga ka. Mõned passivad ikka niisama. Aga ajaviidet on ju vaja.
Minu elukutse on samasugune. Igat pidi on häda. Kui sõidad laevaga on häda. Kui sõidad maad mööda on häda. Mida sa teed kui ei pea sõitma. Ikka passid. Natuke aitab viin. Viin ja lobisemine on üks enamlevinud meelelahutusvahendid. Laev sõidab kaua. Soomest Saksamaale 33 tundi. Leedust Saksamaale 20 tundi. Millegagi tuleb siis meelt lahutada. Iternet aga on tasuline. 3 euri eest saad 50 kb. Naeruväärne kuidagi on. Keegi ei ole internetis.
Siis on laevas neli suurt televiisorit. Aga kuna leedukate käes on võim, siis kõik nad räägivad leedu keelt. On uuritud, et kui unes ja meditatsioonis on aju üsna aktiivne, siis televiisorit vaadates on aju pea täesti välja lülitatud. Aga ka meelelautuseks on natuke aju vaja. Enamusele televiisor selleks ei sobi. Vaatan siis mida see sada meest siin laevas siis teevad. Mõni tuiab niisama ringi. Enamus istuvad ja vaatavad tühja pilguga kuhugi. Aga see on oskus, istuda, mitte midagi mõelda ja vaatata seina. Minul kahjuks ka see oskus puudud.
Minu meelelahutus on raamatud. Muidugi ei saa kõikidele raamatutele ligi, mida tahaks lugeda. Post neid ometi ostma ei hakka, kui tõesti häda käes pole. Raamatukogust ju saab. Aga kui mõni raamat on kuhugi trajektoorile ära karanud, ei saa ju raamatukogust ka raamatuid.
Nüüdki enne sõitu seisin tükk aega kodus raamaturiiuli juures, et midagigi kaasa võtta. Kõik on ju loetud. Aga mõned väga-väga ammu. Toppisin kotti kümmekond raamatut. Auto ju tassib.
Aga mina ei arva, et raamat on meelelahutaja. Raamat peaks ikka midagi enamat olema. Raamat peaks olema silmaringi avardaja. Raamat peaks olema kõnevara suurendaja. Peaks olema ka tundemaailma rikastaja. Kui ikka sajad raamatud räägivad, et mees peab olema vapper, abivalmis ja lõputult truu oma kodule ja kodumaale, siis lõpuks arvadki et see nii käib.
Muidugi kui pätt saab malka ja hea saab palka, siis tead et see on raamatus ainult nii. See on ju ainult meelelahutus. Inimesed naudivad, sest siis on vähemalt raamatus nii. Elus on aga seda nii harva. Aga kui isegi natuke on. Kui on kuskil natukenegi killuke õnne, siis tasub seda hoida ja sellest lõpmatult rõõmu tunda.

Raha March 26, 2017

Nägin täna segast und. Ma olen naljakat sorti. Näen alati und. Enne kui veel magama jään on juba teine pilt ees. Und näevad muidugi kõik. Mõni ei mäleta midagi hommikul, teised ei taha mäletada. Siis ütlevad ei nemad küll und ei näe. Näevad küll. Aga mina näen kohe palju. Ühe minutiga võin näha kuudepikkuse tegevusliku unenäo. See on minu õnn. Mõne jaoks võib-olla õnnetus. Aga mina võtan seda suure vedamisena. Enamus korrad on unenäod täielik jama. Aga täna üks paludest unedest oli meeldejäävalt kummaline.
Olin kuskil keksajas. Kõik tegelesid alkeemiaga. Mingis situatsioonis tehti mulle ettepanek. Olin migile süsteemile suure teene ära teinud ja mulle taheti tasu anda. Aga mulle anti valida. Minu ette aeti kaks hobust. Ühe hobuse peal oli paar kotti müntidega. Öeldi, et nende müntide järgi võid leida endale suure varanduse ja elu lõpuni ei pea enda eksistentsi pärast muretsema. Pead lihtsalt jälgima juhiseid ja varandus on sinu.
Teise hobuse peal, ei olnud midagi. Aga valitseja ütles, et kui selle hobuse valid, siis muutub kõik, mida sa teed ja millega tegeled kullaks. Aga “kullaks”, mitte kollakaks metalliks. Unenäos valisin ma muidugi viimase hobuse omale tasuks. Tahtsin nii väga, et kõik töö, mida teen “kiidaks tegijat”. Kui midagi teistele teeks, oleks neil sellest kasu. Kui esinen teiste ees, saaksid kuulajad hingeliigutuse.
Jne jne.
Ei tahtnud ma unenäos raha, et oma elu kindlustada ja oma järglaste elu kindlustada. Ega siis raha halb asi ole. Aga kui valida oleks, ei valiks raha.

õõnes hääl March 26, 2017

On pühapäev hommik. Olen Klaipeda sadamas. Tegelikult pidin juba laupäev õhtupoolikul laeva saama. Olin ilusti laupäev varakult sadamas. Tahtsin nii väga kodus olla, seal oli suur pidu, lapselapse ristimine. Aga mina pean rekkaga sadamas olema. Rekka on rekka, mõne pooletoobise keelemehe tahte järgi ikka temast reka ei saa.
Aga kuna enamus firmasid tahavad et autod oleks ilust esmaspäeva hommikuks saksamaal, siis laev on pilgeni täis. Ja loomulikult ei ole minu firma nii tubli, et neil on garanteeritud igale laevale pääsemine. Ma jäin laevast maha. Aga kuna on töölesõit, siis minu jaoks pole see mingi katastroof kuskil Klaipeda sadamas päev surnuks lüüa.
On siis pühapäeva hommik. Vihmasadu võtab asja nii tõsiselt et kaugemale kui viis meetrit autost ei lähe. Kell saab nii kaugele, et missa peaks alagama. Otsin siis raadiost “radio maria” jaama. On rahvaid, kel meeldib rääkida. On ka neid kel meeeldib raadiost muusikat kuulata. Minule on jäänud mulje, et leedukatele ja prantslastele meeldib kangesti oma keele kõla. Enamus nende jaamadest räägitakse. Aga “radio MARIA” leiad kohe üles kui üks noorepoolne mees sellise õõnsa häälega räägib. Miskipärast pühadest asjadest rääkimine annab häälele sellise õõnsa kõla. Kuulan siis missa lõpuni ja ütlen koos nendega Aamen, kuigi millestki aru ei saanud. Mõtlen, et ega siis ka pole aru saanud, kui eesti keeles oleks olnud. Aga miks ikka enamusel hääletoon muutub, kui tuleb neil rääkida. Kantsli hääleks seda kutsuti kunagi. Rääkija muidugi sellest aru ei saa. Esinejatega ju juhtub ikka seda, et publiku ette minnes ka hääletoon muutub. Esinedes lähevad lihased pingesse ja mis see hääl pael ki on muud, kui üks lihas. Aga naljakas et kirikus on teised pinged ja sellest ka teistmoodi hääl.
Aga öeldakse ju ikka, et mis sest häälest, mis sisust, tähtis on ainult et sõnum kohale jõuab. Mina mõtlen siis, et tore ju et sõnum jõuab ka kohale, kui midagi aru ka ei saa.

kevad March 26, 2017

Algas astronoomiline kevad. Oodatakse jõule ja oodatakse kevadet. Muidugi oodatakse ka kuna soojaks läheb. Aga vahest ei lähegi soojaks. Talv on ka vahest taeva jäänud, aga kevad tuleb ikkagi. Mõnikord on ta küll vahel nii lühike, kohe tuleb suvi peale, kõik mis õitseb, tahab korraga ära õitseda. Aga tulemata pole kevad kunagi jäänud. Ei teagi, mida inimesed ootavad rohkem kas jõule, või kevadet.
Muidugi, tänapäeval, kes tahab, see rändab. On võimalik ju näha aastas kaks kevadet. Üks põhjapoolkeral, teine lõunapoolkeral. Saab minna lõunapoole, kus kevad tuleb paar kuud varem, kui Eestis. Aga saab minna ka põhja poole, et jaanipäeva aegu kevadet kogeda. Olen küll ja küll näinud jaanipäeva ajal raagus puid ja lund veel üle viie meetri. Aga ka sinna tuleb kevad.
Mõtlen, et miks see kevad siis nii tähtis on, et teda nii ootame. Loodusel on kevad kindel roll, et end jätkusuutlikuks teha. Õitsemine ju pole muud, kui soo jätkamine. On nii naljakas mõelda, et eriti suur on inimeste suremus kevadeti. Ei jaksata enam loodusega kaasa minna, väsitakse ära.
Seni, kuni eluvaimu aga on, saab nautida igat tärkavat rohuliblet ja igat puhkevat õit.

Salam aleikum March 26, 2017

Kas on rahu maa peal. Või on kõike muud. Ma olen elanud oma elu nii, et sel maal kus on mu kodu, ei ole sõjategevust toimunud. Aga kuna on teada pea kõik, mis mujal maailmas toimub, siis muidugi pole praegugi rahu igal pool. Miljoneid ei sure kusagil, aga iga päev saab kindlasti mõni inimene sõjategevusel otsa. Sõjast räägitakse kindlasti rohkem, kui asi väärt. Õigesti tehakse, et räägitakse. On ju igal inimesel õigus rahus elada. Igal perekonnal õigus oma põllulappi harida. Rahus tööd teha. Aga igal pool ei saa. On kahjuks nii palju neid piirkondi, kus üks ei mõista teist ja üks rahvahõim ei andesta kunagi teisele rahvahõimule, kas tehtud vigasid, või ajaloolist ülekohut. Mida suurema hõimu probleemid teise hõimu vastu, seda lootusetum on neid probleeme lahendada. Miskipärast kommunikatsioon ainult süvendab seda.
Kunagi nii lootsime, kui algas nn “araabia kevad” , et tänu interneti ja sotsiaalmeeida abile saadakse iga maailma türannidest jagu. Aga rahu see kaasa ei toonud, pigem segadust. Tehnoloogia areng toob küll kaasa rohkem informatsiooni, aga rahu ei too. Pigem rahutust ja rahulolematust.
Kümneid aastaid tagasi tundus, et maailm muutub kogu aeg väiksemaks. Tundus nii kerge olevat ükskõik, kuhu maakera punkti minna. Aga nüüd on nii mõnigi puhkt muutunud lõpmatu kaugeks sihtmärgiks. Nii turvaline Egiptus on ka nüüd turismilehekülgetel paljude piirangutega. Ei tohi minna kõrbeoaasidesse ja araabia linnaosadesse. On rida riike, kuhu tahaks minna, aga järjest lootusetum tundub see.
Järjest rohkem tahaks et maailmas oleks rahu, salam aleikum.

vihmakene March 12, 2017

Sõitsin eile Põhja-S’otimaal. Näe, ei oska ma seda katusega s-i arvutil kirjutada. Tee kohal oli suur tabloo. Ettevaatust, raske vihm homme. Siis hakkaski sadama. Öösel juba. Vihma tõesti valas. Seal kust seisin, voolas nagu jõgi auto alt läbi. Aga täna, kui vihm järgi jäi, pole peale loikude midagi erilist. Aga muru on siin samblane ja kui astud murule, teeb lirtsti. Eks sajab igal pool, mitte ainult siin. Kodus sajab, plekkkatus pläriseb aga kuna on selline peenliivane pinnas, siis ainult tee peale jäävad mõned loigud peale saju. Muru on märg juba septembrist saadik. Ega ma siis mõtle et vihm halb asi on. Tuleb meelde kui 1978 aastal olin Kamtsatkal. Ühel päeval mõtlesin, et lähen ühtede soojaveejärvede äärde, mis oli pealinnast 60 km kaugusel. Kakskümmend kilomeeetrit sai bussiga, edasi tuli minna jala. Natuke hirmus oli, sest pidi ringi kõndima inimsööja karu. Aga mul oli kaasas selline padrun, mis ajab kui süütad, mitmemeetrile värvilise tule välja. Naljakas nimi oli sellel: falsfaier. Nii ma siis hakkasin nende järvede poole üksi minema. Käes see padrun karu jaoks. Kaks päeva läksin sinna. Mul oli kaasas ainult magamiskott ja kile, kui vihma peaks sadama. Aga seal poolsaarel pole alati soe. 15 kraadi on seal suvel tavaline. Tihti alla sellegi. Ööbisin järve kaldal. Enne magamaminekut oli ilus selge õhtu. Kuuvalgel ujusin veel soojavee järves ja ujusin seni, kuni kehal üleni soe oli. Siis ruttu ennast kuivaks ja magamiskotti magama. Öösel tuli külm kallale, mis siis ikka, uuesti järve ujuma ja siis edasi magama. Varahommikul läbi une tunnen, et keegi tõmbab keelega üle mu näe. Soo, mõtlen,ongi karu.
Aga liigutada ei julge. Teada on et karu sööb ainult roiskunud liha ja mina veel väga roiskunud ei ole. Loodan, et karu läheb eemale. Paari minuti pärast julgen silma lahti teha. Minu juures askeldab välke kärp. Selline nirgitaoline väike loomake. Ta on hästi uudishimulik. Panen siis rahulikult oma seljakoti kokku, järved nähtud, sai ujutud ja tuleb minna tagasi, et uutele seiklustele valmis olla. Aga oh häda, vihma hakkas sadama. Mis siis teha, ega läbimärjaks ka ei taha saada. Võtan siis riided seljast, seni kuni nad kuivad on ja panen seljakotti. Selga jätan ainult lühikesed püksid. Tempo peale seal mägiteedel ja muudkui edasi. Küll liikudes sooja saab. Ei saa palju minnagi, kui kuulen kuskilt automootori mürinat. Ei saa olla, mõtlen, mingit teed siit ei lähe. Minagi käin ainult mööda karuradasid. Aga ometi on automüra. Varsti näen, et ongi auto. Suur maastikuveoauto. Mille kasti asemel on kõrge akendega 20 kohaline kabiin. Peatavad minu juures kinni ja kutsuvad peale, ütlevad, et vihma tõttu ma niikuinii ühest jõest jala üle ei pääse. Autolgi on üle meetri sügavusest jõestu probleeme. Tore ju, et kuiva sain. Nemad siis mulle räägivad. Et vaatava mind kaugelt juba, et üks üleni pruun paljas mees murrab läbi võsa, aurupilv ümber. Et ei tea kes see hull võib olla. Nemad olid linnavurled, kes olid rentinud selle maastikuauto et nädalavahetuse kuskil metsikus looduses pidu panna. Nii et vihm on kole asi küll, aga alati ei lähe kõik kõige hullemini.

hommikused udud March 12, 2017

Udu on üks kummaliselt ilus loodusnähtus. Kõik oleme udu nautinud. Vahest harva ka kirunud. Mina olen kindlasti rohkem nautinud. Kirunud ka. Kui ikka midagi ei näe. Udu on nii tihe, et ei näe ka meetri kaugusele, siis kui on vaja liikuda, on ikka jama küll. Kord sõitsime autoga Gruusias. Udu oli nii tihe, et ei migite tuledega ei saa sõita, ei näe ka meetri kaugusel. Kaugtuledega ei näe

üldse midagi, lähituled annavad ka valge piimja seina ette. Proovime udutuledega, selleks nad ju auto peale on pandud, et saaks udus sõita. Ei aita midagi. Ainult ohutuled natuke rohkem näitasid teed. Aga sõida siis 10 km tunnis. Udu on palju elus nähtud, aga nii tihedat enam rohkem ei mäleta.
Aga enamus korrad on ikka udu ilus. Kui ilusad on mõned madalamad metsatukad udus. Milline värvide mäng algab, kui päike hakkab udust jagu saama. Loodus on ikka ilus.

Ole loll, aga kaval. March 12, 2017

Miskipärast on mitmete aastakümnete järgi mul ikka meeles, kui keegi noor ärikas mulle seletas, kuidas elus käituma peaks. Kavalus on selline iseloomuomadus, mis on tore ja ei ole ka. Neile, kes kavalad ei ole, on see üks jõle iseloomuomadus. Kavalad ise peavad seda hästi positiivseks iseloomuomaduseks. Eks nii ole paljude asjadega.
Kaks rahvust, kes peavad ennast kavalaks on armeenlased ja juudid. Kui räägid mõne armeenlasega kavalusest, siis nemad peavad seda hädavajalikuks omaduseks. Ilma selleta elus läbi ei saa. Aga meie eestlased kavalad ei ole. Meie rahvajuttudes on kaval ainult reinuvader rebane. Aga tema saab lüpsta isegi jänese käest. Kavalus ei ole hea, kavalad saavad alati karistada. Nii mõeldi vanasti. Ega nüüdki pole asi muutunud. Kui öeldakse: keegi kavaldab. Siis on see kindlasti negatiivse alatooniga öeldud.
Miks on see väljend mul siis nii pikalt meeles. Olen siis seda elus järginud. Vaevalt küll, muidu poleks see asi meeles. Ei ole ka selle poole püüelnud. Pigem on see nagu teetähis, nagu teeäärne märk, et siin on kohvik. Kui tahad, peatu. Kui tahad, järgi.
Pigem olen ikka elus tahtnud näida välja targem, kui ise oled. Mind härib elus kõige rohkem rumalus. Enda vead ikka on kõige häirivamad teiste juures. Ma olen ise hästi rumal inimene ja kui kohtan teist rumalat, siis püüan temasugusega ikka vähem tegemist teha.
Mäletan pallimängust. Kui kõik kellega koos mängid, mängivad sinust palju paremini, siis mängid ka ise paremini. Aga kui kõik on sama kehvad kui sina ise, siis mängust suurt välja ei tule.
Eks elu on ka nagu pallimäng. Tuleb tegemist teha ainult endast targematega. Aga see on ka ju kavalus

Meri March 12, 2017

Minule ei tule merd vaadates kunagi pähe, et oi, kui palju vett siin on. Aga avaruse tunne on küll. Merd on elus palju nähtud. Kunagi kui noor olin, tahtsin minna maailma lõppu. Kodust nii kaugele kui võimalik. Siis sai ringi liikuda ainult kuuendikul planeedist. Eks see ole mõne rahvakillu jaoks solvav küll, aga kui Eestist välja sain oli minu jaoks muu ainult Venemaa. Aga kui Eesti kohta mõni ültes et Venemaa, oli solvumist küll. Aga läksin mina siis maailma lõppu. Nii kaugele kui võimalik. Kõige kaugem koht, kuhu lennata sai oli Petropavlovsk Kamtsatskii. Tsuksimaale oli ma mul luba minna, ka Komandori saartele, aga sinna tol ajal transport ei läinud. Nii vedelesin terve ühe oma suve Kamtsatkal. Niikui olin maandunud seal oli esimene asi mul minna Vaikse Ookeani äärde. Sinna tuli terve päev jala kõndida, oli nii 40 km maad. Jõuan siis lõpuks mere äärde.
Mõtlen et nüüd olen kohal, kõik mis mul seni on olnud ja kes on olnud, on kõik selja taga ja kaugel. Aga siis leidsin, et ikka mõtted on samad ja igatsused ka samad. Midagi pole nagu maha jäänud. Ennast ikka maha ei saa jätta. Kõndisin siis seal mööda ookeani kallast ja mõtlesin oma elu üle järele. Eks laineid olin ennegi näinud. Tallinnas ju ka oli meri, Lätis ja Leedus ju ka mere ääres käidud. Jurmalas ja Palangal. Aga ookeni laine oli eriline.
Algul ei saanud ma aru, miks kõik linnad ja külad, mis ookeani kaldale oli ehitatud, olid maha jäetud. Hiljem sain teada, et kardavad tsunamit. Aegajalt kuskil väriseb maa ja siis tekib hiidlaine, mis teeb öösel magades märjaks. Kui ainult sellega asi piirduks. Miskipärast lahtede kallastel ei ole tsunami nii ohtlik. Kuigi on ka seal probleeme olnud. Aga linnu on ju mere ääres terve Aasia täis.
Niisiis istun ja vaatan praegu merd.