Valge lumi – lumivalgeke February 11, 2019

Suur sula oli. Lumi läks kole-koledaks. Kinnisõidetud jää läks pehmeks ja kõik teeääred oli määrdunud kollakaspruunid. Mõned kohe mustad. Aga sula veebruaris on kui mingi vaheetapp. Ei ole ju võimalik, et külma enam ei tule. Märts ju ees. Ka aprillis on ju veel lund tulnud. Käisin õues ja nii tore oli, et lumesadu on kõik puhtaks ja valgeks teinud. On ju nii palju inimesi, kellele meeldib lumi. Tean mitmeid. Mina nende hulka ei kuulu. Minule meeldib ikka kevad. Eks esimene lumi on ju ka tore. Aga kevades on kõik ikka super. Varakevad on oma võluga, voolavad veed ja suurvesi jõgedel. Siis sinililli täis metsad. Esimesed hiirekõrvad. Hiljem juba õitsvad puud. Kõik on ju kevadel ja kevad küll lühike ei tundu. Lihtsalt kevadel toimub nii palju asju. Sügist ju on ainult kahte sorti. Lehtede langemise aeg ja porisügis, kui vihma sajab paraleelselt maaga ja kõik on nii hall.
Aasta läheb kiiresti. Mida elupäevi rohkem, seda kiiremini läheb. Muidugi on ka erandeid. Haiglas kolm päeva olla on hiiglapikk aeg. Vangis olekust ei tea ma suurt midagi, aga arvan et ka seal aeg venib. Muidu aga lõpeb pühapäev ja varsti jälle nädalavahetus.
Tore oleks, kui suudaks kõike nautida. Valget lund ja palavat suve. Lehtede langemist ja õitemerd. Iga päev ei pea ju olema ka kõik super-super. Aga kui õues on ilus, siis on ju tore. Praegu on talv ja sajab lund.