maroko
Minu esimene mälestus on Marokoga seotud mitte apelsinide ja mandarinidega, vaid mingite veidrate väikeste plekkpurkidega, kuhu oli kirjutatud peale Morocco ja kus sees oli apelsinimahl. Olime siis päris väikesed. Suure õhinaga tegime purgi lahti, lootes midagi head. Aga mahla maitse oli kuidagi võõras, kibedamaitseline ja mõrkjas.
Nüüd oleme muidugi igasuguste apelsinimahladega harjunud Ja kui on ees kuskil erinevate mahlade valik, siis ikka valin apelsinimahla.
Kunagi hiljem läksime rahvaga Hispaaniasse. See väikebuss millega sõitsime, oli nagu ikka logu ja mina küll ei uskunud, et väga kaugele välja veab. Minnatahtmine aga oli suur ja nii me siis Hispaaniasse välja jõudsime. Hispaaniast Gibraltarile ja sealt lähedalt viis laevuke üle ka Ceutasse. Ceuta on väike linnake Aafrika põhjakaldal, mis kuulub siiamaani Hispaaniale.
Vaatasin siis piiripunktis, mis autod sõidavad üle piiripunkti Marokosse. Vanad autologud, pilgeni mingit vanakraami täis, kui mitte prügi. Katusel ka sama palju mis sees. Iimesed ka veel lisaks. Kuidagi hallid ja trööstitud olid need marokolased. Vanad võidunud ülikonnad seljas ja triiksärgid. Aga see oli 20 aastat tagasi. Ilmsed olid need kõik võõrtöölised Hispaanias, kes mingit kolu kokku kraapinud ja üritasid selle väikeseks rahaks teha. Muidugi on praegu see kaup kõik prügimäel ja raha otsas. Aeg on lihtsalt edasi läinud.
Nüüd seisab minu buss aianurgas ja lähen lennukiga. Nüüd ei pea nukralt piiripunkti taga ohkama, et sinna ei pääse. Nüüd on viisavaba sissepääs Marokosse.
Sõidame Marokosse. Mina ja Maarja, minu kallis kaasa.
Lennuk viib hommikul Frankfurt Hahni. Nagu ikka Ryanairilennujaamad on väiksed ja kõrvaliste kohtade peal. Hahni lennujaam on vana sõjaväe lennujaam ja ümber jaama on vanad kasarmud. Moseli oru poole jäävad ka mõned väikesed külad, kua pole poodi. Aga midagi ahaa elamust pole senini ette tulnud. Aga oma viis tundi ootamist ei olegi nii pikk, kui mõni teine kord.
Tangeri lennuki väravasse hakkabki rahvast koguma. Passikontrollis mõtlen korra oma pattude peale euroliidus, aga saan ilma probleemideta passi kätte. Nii satumegi kitsasse ooteruumi kus marokosse minejate rahvaste paabelile ei jätku istekohti. Aga tunnikese saab ikka erinevaid inimesi vaadata. Lapsi on palju. Ega pàris tavainimesel pole ju saksamaale ka Ryanairiga asja. Pilet on küll odav aga kui tuleb kuus või seitse piletit osta,tundub ikka kallis. Naistel on hea elu, ei pea pead kammima ega juukseid pesema, rätt katab kõik. Aga siiski on riietus palju kirjum kui Londoni araablaste linnaosas. Eks paista kuidas maa peal.
Lennuk maandub üle mere. Algul tundub, et rattad puudutavad laineid, siis liiva. Miskipärast on mul lennuhirm, kuigi olen väga palju elus lendanud. Igasugu asju on lennukiga juhtunud. olen ju ometi ellu ja terveks jäänud. Aga ometi on hirm kuidagi aastatega süvenenud, mitte vähemaks jäänud. Aga rattad lennukil ilusti maandumisrajal ja ega miiskit soojapahvakut ei tundnudki. Mõnus toasoe, kerge tuulega.
Passikontrollis tuleb täita paber. Ammused ajad tulid meelde. Pastakas ei kirjuta hästi. Kiiruga saab paberid ära täidetud. Passikontroll täidab rahulikult puuduvad osad ka ära. Saan jutule ühe väga meeldiva araabia vanahärraga. Küsin, kas lennujaamas tasub suurema summa ära vahetada, või kuskil mujal on kurss soodsam. Tema vastab, et lennujaamas tasub niipalju ära vahetada, kui kohe vaja läheb. Jään valuutavahetuse järjekorras temaga juttu ajama. Tore mees igati. Vahetan raha ära ja vanamees ütleb, et ära igat taksot võta, läheme koos, tema teeb kauba ja mina maksan ainult oma osa raudteejaamani, tema sõidab edasi ja maksab oma jao. Hea kaup minumeelest. Ei olnud odav, ega ka kallis. Ei jäänud lüpstud kitse tunnet küll. Raudteejaamast otsime öörongi piletikassa ja ostame pileti. Tolmu ja liiva lendab õhus, kui hakkame rongi väljumiseni olevat poolteist tundi parajaks tegema.
Käime vaatame kohaliku raudteejaama ümbrust ja ei jõua ära imestada, et kuusirp on ikka nii kummuli, kui olema peaks.
Rongisõit on kuidagi sujuvam, kui venemaa avarustes. Aga raudteemaastik kuidagi minu hingele ei sobi. Muidugi on rongiga öösel hea sõita. Kui öisele bussisõidule mõtlen, lööb kohe tuim valu jalgadesse. Sõidame Marrakeshi. Hommikul kell 7 peaks rong kohale jõudma. Vaatan kella, kui üles ärkan. Juba saab seitse. Aga rong sõidab ikka laiade väljade keskel. Aegajalt on karjased oma lambakarjaga raudtee ääres, seljas villased mantlid, nagu ku-kluks-klanni omad. Teravatipulised kapuutsid peas. Kell saab kaheksa, aga ikka pole veel kuskil. Siis vaatan naaberkupee mehe käekella peale. Alles kell kuus. Muidugi on ajavahe ja koguni kolm tundi.
Kell seitse saame rongist välja. Seljakotid ilusti selga ja tuima näoga taksojuhtide armeele ja abistajatele vastu. Ei, ei soovi ei taksot, ei soovi giidi ja ei soovi pikemat giidiga sõitu. Hooga läheme kohe rongijaamast mööda, nagu teaks kuhu minna. Tegelikult ei tea. Siis küsin taksojuhi käest, kus saab võtta bussi, et minna Atlandi ookeani äärde. Ta seletab, et raudteejaama nurga taga lähevadki bussid sinna. Läheme rõõmsalt bussijaama ja saamegi kaks viimast piletit kohe väljuvale bussile. Buss aga nagu ikka Marokos, kohe ei välju. Alguses pannakse mootor käima, lastakse üks signaal. Siis tõmbab buss pool keret boksist edasi. Mootor käib lõbusamatel tuuridel. Siis tuleb sisse jutlustaja. Jagab raamatuid igaleühele. Jutlustab natuke aja, korjab raamatud kokku. Mõni ju ostab ka. Siis tuleb üks kerjaja, siis teine. Rituaal saab läbi. Buss tõmbab keset platsi. Mootor veel kiiremini tõmblemas. Seal sehkendatakse veel midagi. Mõni inimene tõstetakse bussist välja ja mõni topitakse asemele. Aga nelja tunni pärast oleme ikka ilustu Atlandi ookeani kaldal. Ronime bussist välja. Päev on väga noor veel. Kõik pakuvad muidugi jälle taksot, hotelle ja giidi teenuseid vanalinnas. Kärumehed tahavad vägisi kõiki pakke enda kätte ja neil on ka hotell pakkuda. Meie ronime rahvast läbi, aru midagi ei saa, seletan, et meil on puugitud hotell. Tegelikult ei ole midagi. Vaatame kuidas lained ja liiv plääzil lendab ja mõtleme mis edasi teha. Keegi ei uju, keegi ei päevita. Kõik on riides. Aga arvan, et äkki edasi on valgete inimest rand. Läheme sadama väljakule. Seal tuleb hotelli agent ligi ja pakub väga odavat hotelli. Olen nõus vaatama minema. Hotel asub vanalinnas. Pimedas käigus ja suurele süsimustale uksele pimedas tuleb koputiga koputada. Ime ju, kui uks avaneb ja sees on välge ja särab araabia maja. Katus siseõues on klaasist ja kogu siseõu on valge. Hind sobib ja läheme tuppa. Kõik on tore. Oleme väga rahul. Katusel saab pikutada ja on merevaade. Mis sa ikka hing veel igatsed. Päev veereb õhtule. Kuidagi kiiresti veeres. Hommikul läheb uni ära ja hakkan kõndima mööda mereranda. Ette tuleb jõgi, Kuidas üle jõe saab. Tuli meelde noorus, kui olin Kamtsatkal. Siis sai jõgedest nii üle, et paarsada meetrit peale suuet Vaikses ookeanis oli põlvini vesi ainult. Proovin, kas Atlandi ookeanis on sama asi. Oligi, saja meetri kaugusel oli ainult paarkümmend sentimeetrit vett. Parasjagu oli mõõna aeg ka ja üle jõe sai väga kergelt. Kõnnin rõõmsalt mööda liiva. Kõnnin oma kümme kilomeetrit. Linna enam ei näe. Tagasiteel mõtlen, et mis ma enam lähen mere äärt mööda, võib-olla üle liivadüünide on huvitavam.
Paari tunni pärast olen hotellis tagasi. Külastame veel kalaturgu, käime mediina läbi ja hakkame minema kõrbe poole.
Bussiga Marrakeshi tagasi ja siis bussiga üle Atlase mägede. Miskipärast bussi ei pea ootama, miskipärast saab jälle paar viimast piletit ja öösel saame üle Atlase. Enam ei hakka pipardama, esimese hotelli agendiga oleme nõus ja läheme ruttu hotelli magama.
Hommikul kell kaheksa läheb buss edasi kõrbe poole. Olen ikka raamatutest oaaside kohta lugenud. Pilt on sellega ju ette tulnud. Aga alguses on selline tunne oaasi sattudes, et kes see hull on keset kõrbe palmikasvatuse rajanud, sinna saviplönnidest rida müüre püsti pannud ja nende kohale sateliidiantennid pannud. Siis aga jagasin ära, et see ongi oaas. Tegelikult oli see ilus. Noh, võib olla mitte just ilus, aga huvitav ikkagi.
Hommiku teisel poolel ronime pikamaa bussist maha ja siis on bussist saadud giid juba külge kleepinud. Temal on kõik käpas. Kust saab takso, et 80 kilomeetrit üle Vastu-Atlase sõita, kuidas saab mobiiliga leida sealt edasi väiksema kohaliku bussi, kuidas kohad kinni panna, kus teed juua ja kuidas meile kaamelituriaad kaela määrida. Muidugi on nii palav, et olen kõigega nõus.
Vastu õhtut on meie ees kaks kaamelit. Seljakotid jäävad hotelli, sinna jääb ka elekter ja vesi ja voodilinad. Edasi ootab meid kolm tundi kaameli seljas ja telgid keset Sahaara liivasid. Päike läheb madalaks. Õõtsume kaamelite seljas ja mõtlen, kuidas sadu aastat tagasi nii liikusid karavanid. Rahulikult liivadest üles ja alla kaamelite seljas. Siis tuli mingi Muhamed ja röövis karavani ära. Raha ju vaja oma usu levitamiseks.
Meid aga ei röövi keegi. Varases pimeduses jõuame oma nomaadi elamu juurde. Meie naabruses sada meetrit elab tõesti pidevalt üks pere, aastaringselt. Ei ole telefoni, ei ole internetti. Aga mis oli minule jahmatama panev uudis. Vesi, üks elu allikatest on ainult 60 cm sügavusel. Ümberingi on liiv aga vesi on siinsamas, käega saab kätte. Meie paigas on vesi oma paar meetrit sügaval kaevus. Joon seda ja maitseb väga hästi. Olen varemgi kõrbes käinud. Olen kaevudel ka käinud. Seal aga olid sellised pumbakaevud. Saharas on kaevud nats teistsugused.
Öösel on jah, põhjanael kuskil pea täitsa horisondi lähedal. Muu tähistaevas on ka nats teistsugune kui meil. Siis tulid meelde sajad tähetargad, astroloogid meelde, kes oma sügavaid mõtteid tähti vaadates väja mõtlevad. Mis neil viga. Mõnusalt oma 25 kraadi sooja. Muudkui vahi oma astrolaabidega taevast.
Meie aga ronime villastest vaipadest kokkupandud telki. Alguses on soe, aga vastu hommikut tõmbame ikka endale kaamelivillast teki peale. Ahaa ja ohoo elamus pidi olema päikesetõus Sahaaras. Võibolla oli minus viga. Võibolla segab mind teadmine, et päike ei tõuse ja looju, kõik on näiv illusioon. Maakera pöörleb väga rahulikult ja häda on selles, et ise oleme kuskil punktis ja näeme ainult seda, mida näeme. Me oleme siis jälle kaamelite seljas ja päike tuleb üle suure liivamäe. Kollane suur kera.
Üllatus, oli see et seal liiv ei olnud päris seda värvi, mida oleks oodanud. Oli selline kollakasbeez. Aga muidu oli liiv, mis liiv. Kui käisid, vajus ikka sisse ja kui üles ronisid siis ikka kaks sammu edasi ja üks tagasi.
Peldikud neil ei ole. Kõik käib ühe põõsa taga. Mis seal junnis ikka nii erilist, enamus ju seal ka vesi. Aurab ära. Aga ega kõrbesse prahti ei peida. Võid ju kilekoti liiva alla matta, aga varsti ikka lendab mööda kõrbet ringi. Alati mõtlen, et tuhandete aastate pärast ei ole mingit jälgi looduses inimtegevusest, aga ikka häirib, et kilekott peab kuidagi käest ära lendama.
Mudugi on tore, et nii palju kui Eestis on prügikaste, ei ole kusagil. Aga pika otsimise peale leiab ju Marokos ka prügikasti. Ei pea ju maha viskama.
Meie giid leiab meile takso mis viib kõrbest välja ja siis saab teise takso, mis viib suurde linna ja siis läheb kohe välja buss, kuhu saame pileti ja õhtuks oleme Fes’i linnas. Pikk sõit läbi Atlase. Atlas on mulle suur pettumus. On ju siin ka mäed, numbrites. bussiga sõidame ikka üle 2100 meetrise kuru. Aga minule jääb mälestus küll Atlases kui kiviprügimägedest. Aga ei ole ma kuskil näinud suuri poode, kus müüakse ainult kivistisi ja mineraale. Ei ole ma kuskil geoloogiamuuseumis näinud ka kusagil nii palju erinevaid kivistisi, kui kuskil külas müügilavka peal. Aga mina ei kogu juba ammu ühtegi kivi ega kivistist. Olen küll hariduselt geoloog, aga ega nende äri mind ei huvita.
Bussiga sõita 8 tundi on omaette elamus. Jälle kõrbeoaasid, siis kiviprügimäed, siis mingid berberi linnakesed, siis araabia külakesed. Ja äkki oled nagu keset euroopat. Viilkatusega majad nagu kuskil prantsusmaal. Siis satud suvekuumusest äkki kevadesse, kus puud on alles lehte läinud ja õunapuud õitsevad. Siis aga on sadu kilomeetreid kiviklibu, kus söövad lambad virtuaalset rohtu. Mina küll ei näe neid rohuliblesid, mis neile söögiks mõeldud oleks. Lõpuks aga õhtub oleme Fes’is. Valge inimene tuli. Kaks valget. Valge inimene on rikas. Temal on palju raha. Ta tahab kõik selle araablastele ära anda. Kõik pakuvad teenust. Kõik tahavad seletada, kus on miski. Nad on vaesed, neil on kodus näljased lapsed. Aga kui ta midagi juhatab, on ju töö teinud, on ju raha väärt. Ja siis on kõndides su ümber mitu giidi, kõik pakuvad hotelli, kõik pakuvad restorani, kõik tahavad su päeva, su nädala, su elu ära sisustada. Äkki õnn naeratab, äkki saab raha.
Sellepärast üritan kuskil linnas käia varahommikul. Siis veel giidid magavad. On tõsi, linnast pole prügi ära koristatud. Aga näen ka prügivedajaid. Eeslite seljas on kahel pool suured prügikotid. Eesel on sellega harjunud ja rahul. Eks temalegi meeldib prügi nosida.
Aga temperatuur tõuseb, uurin medina loogikat, kitsaid käike ja äkki saab kõigest siiber. Lähen oma hotelli. Ronin katusele ja tunnen elust rõõmu.
Õhtul läheme jälle bussiga Atlandi ookeani kaldale.
Ega kuskile pole kirjutatud et kõik plaani järgi peab minema. Kui keegi peab õnneks seda, et kõik ettevõetu läheb korda, siis minuga on just vastupidi. Vahel peab midagi minema nässu, vahel ära eksima ja vahel võiksid kõik plaanid aia taha minna. See on minu jaos õnn. Nii oli ka hotellist äraminekuga. Teadsin küll, et rong läheb kell üks. Aga rongil oma rongimaastik ja mina rongiturist ei ole. Busse läheb ju loomulikult igale poole.
Aga taksosid on palju, ükski aga ei saa sinna minna, kus vaja. Ega me üksi süsteemist aru ei saa. Sama hädas on ka üks prantsuse paar. Koos üritame mõistatust lahendada. Lõpuks tuleb mingi buss ja saamegi vanalinnast uude linna. Keegi aga ei tea bussijaamast midagi. Võtame takso. Tema ka ei tea. Huvitav, meil teavad taksojuhid kõike. Aga eks maroko taksod teavad ka midagi, aga mitte bussijaamu. Taksojuht küsib teise takso käest ja siis natukese aja pärast olemegi bussijaamas. Seal aga selgus, et keskhommikused bussid on välja müüdud ja on pealelõunase bussi peale võimalik pilet saada. Ega kuhugi kiiret ei ole ju. Aga viis tundi oodata tundub ka pikk. Temperatuur aga tõuseb ja tõuseb. Otsustame korralikult kõhu täis süüa. Prantsuse koloonia on teinud ka selle, et söök Marokos on suhteliselt kallis. Aga aega on, tellime salateid, grillitud liha ja kohalikku teed. Toit tuleb kaua, aga kuna aega on palju, on elu ilus. Maroko tee on roheline tee, kuhu on topitud sisse piparmündi lehed ja muidugi suhkrut palju. Liiga palju, poole vähem oleks ok. Aga palava ilmaga on kuum tee üks tore jook. Kõht täis ja bussini ikka veel palju aega, läheme otsime ühe pargis oleva kohviku ja puu all varjus on parim aeg raamatu lugemiseks.
Pargis kuumaga läheb mul pea nii pehmeks, et igasugune orientatsioon kaob ära. Bussijaam on lähedal, aga kus? Aga õnneks mu kallis naine istus varjus ja tema pea nii pehmeks ei saanud. Bussijaamas oli küll konditsioneeriga kohvik, aga näed ikka, kuidas särk läheb kohati tumedamaks ja püksid lähevad sealt märjaks,kus muidu kuidagi ei lähe.
Ka see ootamine saab läbi ja buss viib meid Tangerisse. Tahame küll 30 km varem maha minna, aga kiirteel ei saa ei bussist välja, ega jala kiirteelt ära. Nii et sõidame Tangerisse. Bussijuht leiab oma kodutänava ja muidugi öösel ei hakka ta bussijaama sõitma. Takso viib kesklinna. Üks hotell, teine, uni peal, üks hind, teine hind. Lõpuks 300 dinaari juures löön käega ja võtame toa. Hotell muidugi on tore. Lõpuks on ju ükskõik, on see hind 300 või 100. Reisil oleval rahal on miskipärast omane kõik otsa saada. Ma ei tea, miks see nii on.
Hommikul kärutan kogu vanalinna läbi. Klotsid nagu ikka, araabia linna klotsid. Tänavaid kitsaid ja veel kitsamad. prügi nagu ikka igal pool. Minu viga ju, et nii vara lähen. Aga kella üheksa ajal hakatakse poode vaikselt lahti tegema. Giidid varitsevad juba vabasid turiste. Hakkavad juba ka grupid tulema. Kuuled igasugu keeli ja igasugu seletusi. Giidide jutt on igal pool maailmas vist ühesugune. Ma ei ütleks, et nende töö jama on. Eks giidikuulajaid inimesi ka olemas on. Eks mõni ka mäletab midagi Tangeris kuuldud jutust. Aga mina omandan informatsiooni kuidagi teisiti. Tänapäeval on selleks ju nii palju võimalusi. Võib-olla peaks ju end muutma ja huvi tundma, mida ikka Marlyn Monroe Marokos tegi. Senini aga jätab see jahedaks. Vanalinna tänavad ära mõõdetud, tagasi hotelli ja siis on ees ootamas minu sünnipäevakingitus. Continental hotell. See ripub vanalinna servas kalju otsas ja vaatega Atlandi ookeani ja Vahemeri kokkusaamise kohale. Igavesti uhke koht. Sinivereliste koht. Eks näe, mis jubedusi unes seal näeb ja mis tunne on olla.
Continetali hotell oli ilus. Enne kui receptioni sai, tuli läbida mitu araabia tuba ja ronida trepist üles. Siis sai alles O korrusele. Registratuurimees valdas inglisepudikeelt nii hästi, et aru eriti ei saanud. Tema kõrval oli ruumitariifidega silt. Üks koht 500 ja kahene tuba 650. Kui linnas ringi käisin, tundus, et kas euro on tõusnud, või dirham kukkunud. Meile aga oli mu sünnipäevakink 45 eurone. Aga saimegi selle hinnaga toa. Sooja vett oli hommikul viis tundi ja õhtul viis tundi. Ei saa kuidagi öelda, et sooja vett ei olnud. Aga kui soojavee kraan lahti oli, siis külma vett küll lisada ei olnud vaja. Vifi pidi ka olema, aga ilmselt ainult hotelli ühes nurgas. See et mina seda kusagil ei leidnud, ei tähenda ometi, et seda olemas ei olnud. Aga linad olid ometi valged, mis on väljaspool euroopat ikka haruldane asi. Ei ma nurise hotelli üle. Kingitud hobune.
Igas maroko linnas on mediina. Eks ta nii ole, et vaesus säilitab vanad hooned. Kui riik või linn on vaene, siis ei lammutata vanu maju. Marokos ei lammutata vanu linnaosasid. Fes ehitas uue linna kõrvale, Tanger ehitab uut linna kõrvale. Mediina jääb kauplejatele. Ja muidugi giidide pärusmaaks. Iga vaba mees tahab hakata giidiks. See teda üldse ei huvita, kas keel sobib. Saab ju kätega näidata ja raha pärast kasseerida. Olen protestinud igasuguste giidide vastu. Seletanud, et ei ole turist. Aga ikka mõni kärbes või sääsk hakkab külge, kes nimetab end õppinud giidiks. Paar korda olen vihaselt hotelli tagasi ka pöördunud.
Siis veel tänaval pakutakse päikeseprille ja käekelli. Mina küll ei saa aru, et leidub maamunal inimest, kes neid vajab. Aega näitab ju iga elektrooniline vidin. Jah, staatuse pärast muidugi kantakse kelli, aga neid ju tänavalt ei saa. Sellistel kelladel on autohind. Milleks aga on need järeletehtud olemas, ei jaga. Aga ometi kui rannapromenaadi mööda kõnnid, siis iga 50 m peal on üks kella-prilli müüja.
Mõtlesin küll, et näe, olen pea paar nädalat Marokos olnud, keegi pole veel narkootikume pakkunud. Aga näe, hommikul vara üks hambutu vanamees hõikas, et tal on väga kvaliteetset haśisit.
Atlandi ookeani ja Vahemere kokkusaamise koht jäi hüvasti ning longin tagasi hotelli. Sealt taksoga lennujaama, kuigi aega oleks ka jala minna. Aga lennujaama saab ainult taksoga. Buss sinna ei käi. Marokos on kahte sorti taksod, laias laastus. Ühed on 30 aastat vanad mersud, kuhu päris ametlikult võib sees istuda 7 inimest. Teised on nn petit taksod. Need on kas daciad või fiatid. Mersud on kanapasavärvi ja daciad potisinist värvi. Ükski dacia, või petit takso ei või lennujaama sõita. Ainult mersud võivad. Kusjuures on ametlik taks lennujaama. 100 dirhamit linna ja 120 raudteejaama. Petit takso peale läheks 10 dirhamit see ots. Küsisin, kust need hinnad. Riik pidi olema kehtestanud. Uurisin küll, kuidas asi käib, aga aru ei saanud päris. Juht pidi maksma 1000 eurot aastas, et sõita saab ja tavaline kuupalk ei pidanud üle 300 euro palju olema. Aga ilmselt on see neile ka hea.
Maroko sai läbi. Mis mulje siis jäi. Miskipärast jäi mulje, et vaene inimene pole just kõige teravam püss. Jah, vaesest on kahju. Aga kui pead giidi võtma, siis mina küll eelistasin rikkamat giidi. Temale pidi küll rohkem sama asja eest maksma, aga temaga oli ka midagi sõidu ajal rääkida.
Olen sageli mõelnud, et rikkus või vaesus on peas kinni. Kui kordad kogu aeg, et oled üks vilets ja vaene vennike, siis selleks ka jääd. Või mõtled, et mina ei ole vaene, vaid rikas, siis on hea nägu ees ka siis, kui taskud tühjad. Elu muidugi pole mustvalge. Üldiselt on ikka nii, et rikas inimene ei anna kuidagi raha välja, muidu ta ju poleks rikas. Temal peab ainult raha ühes suunas liikuma. Vaene ka muidugi ei anna raha välja. Vahet ju pole.
Aga ometi on inimesi, kes raha sabast kinni ei hoia.
Kaks coca-colat – 20 dhs tükk, noormees annab 50. Tagasi pole vaja. 5 eurot kahe pisikese pudeli eest lennujaamas pole palju. Aga selle 10 dhs eest teeb mediinas giid sinuga pooletunnise tiiru. Või nagu mina ütlen, et 10 dirhamit on kümme väikest leiba.
Muidugi ka minu jaoks on rahal eri kohtadel erinev väärtus.
Marokost siis tagant järele. Raamatupoes jäin raamatut vaatama, kus on Maroko vaatamisväärsused sees. Lehitsen ja vaatan pilte. Kõik sai ära nähtud. Ei leidnud ühtegi pilti, mida vaadates ütleks, et näe sinna tahaks veel minna.
Maroko on tore maa, aga mitte selline, et midagi siia maha jäi. 10 päeva on läinud kiiresti. Tore on olnud. Tervis on korras olnud ja tuju hea. Mida veel tahta ühelt reisilt.
Lennujārjekorras tagasiteeel jāān juttu ajama ühe vanahärraga. Tema põhiseisukoht on see, et iga inimene peab elama ikka seal, kus sündis. Seal on tal kõige parem. Ega minulgi sünnimaa vastu midagi ei ole. Elan ju siiamaani seal. Aga miks on mul mägedes niisugune tunne, et sinna ma kuulun. Iga mu keharakk tunneb seda. Kuigi Eesti on tasane maa. Miks on nii, et kui mitu kuud olen kodus, valutab pea ja mingi igatsus hakkab närima ja närima. See on ju ka lõpuks osa minust. Kui saan reisida, saan minna, on jälle kõik korras.
Aga tore ju, et maailm on lahti. Tore ju ka, et leidub veel kohti, kus pole käinud.
Tagasiteel koju satun Heidelbergi linna. Jaapanlased on leidnud selles midagi, mis neid köidab. Minule on nad täiesti toredad ja vaadeldavad klotsid, aga mitte midagi ka erilist. Kuigi, miks mitte, kui jälle Heidelbergi lähedal oleks, küll läheks jälle linna peale kõndima. Aga iga reis saab läbi. Varsti lennukirattad põristavad Tallinna lennuväljal ja saab jälle nautida kevadet. See aasta on meil pikem suvi.
Heietusi kitsalt rajalt 