Külaskäik

Tore on ju vahel külas käia. Eks me kõik oota vahel ka kedagi külla. Ei saa ometi üksi elada. On ju meil kõigil neid inimesi, kes meile tähtsad ja armsad on. Kõik ei ela kõrvaltänavas. Kõik ei ela ka samas linnas. Mõni elab koguni teises riigis.
Kui teise riiki külla minna, ei minna sinna kaheks tunniks. Teise linna külla minnes, siis sobib kaks tundi küll. Aga teise riiki minnes, tuleb ikka koha peal olla kohe mitu päeva. Päev aga on pikk. Siis tekibki probleem, kuidas seda aega sisustada. Probleem ei ole ühepoolne. Ei ole ainult nende probleem, kes külla kutsuvad. Ka külla minejatele peab programm sobima.
Loetakse ju eetika aluseks lauset: Tee teistele seda, mis tahad et sinule tehtaks.
Sobiks ju igati. Aga näe, ei sobi.
Tuleb meelde kord saksamaal. Olime ühel seminaril raamatuärikatega. Meid oli Frakfurtis üle 20 inimese üle kogu maailma. Kindlasti head raamatumüüjad. Lõuna ajal pakkusid sakslased parimat. Viidi veinituurile. Aga pooled olid muslimid. Nad vaatasid kõike väga pika pilguga. Õhtul pakkusid sakslased välja klassikakontserdi, kus viiuldaja oli maailmakuulus artist. Enamusele mu seminarikaaslastele oli see õuduselamus. Mina olen muidugi klassikalise muusikaga üles kasvanud. Aga aasia ja araabia inimesed ei olnud kunagi klassikalist muusikat kuulanudki. Mis nautimisest siis veel rääkida saab.
Ei ole see mis sinu jaoks hea ja parim, teiste jaoks hea.
Ei saa ka nii öelda, et tee teisele seda, mis ta tahab, et sa temale teeksid. Kust sa ikka tead, mis teine tahab. Kas teine ikka ise teab, mida ta tegelikult tahab.
On üks vana jutt, mida on palju kasutatud kustis. Palverännakulised said tasuks palverännaku eest kõige suurema soovi täitumise. Üks mees soovis südamest, et ta tütar terveks saaks. Selleks läkski palverännakule. Koju jõudes aga ootas teda ees mitu tonni kulda. Jutus oli mehe tegelik kõige suurem soov rikkaks saada, mitte et tütar terveks saaks. Ega seda kõige suuremat soovi ei teadvustagi endale. Paljusid südameigatsusi ei taha tunnistada endalegi. Rääkimata siis veel teistele. Nii ongi raske meil oma soovidega. Ise arvame et mingi asi on meile hea. Aga küsigu me oma elukaaslasegi käest mis ta arvab mis on meile parim on see hoopis midagi muud, mida me üldse endale heaks ei pea. Nii ei saa me sugugi kasutada reaalses elus ühtegi eetilist soovi. Aga ometi saame arvestada teistega. Koer vaatab otsa ja liputab saba. Muud me koeralt ei oota. Inimene ei liputa saba. Aga kontakti saab ju iga inimesega. Inimese viis saba liputada, on kuulata teine inimene ära.
Aga külas olles, mida ikkagi teha, eriti kui on planeeritud mitu päev külas olla. Auke ikka tekib, kus tunned tunnet: mida küll nüüd teha.
Kodus pole kunagi seda tunnet. Kodu on koht, kus kõige mõnusam on mittemidagi tegemine. Ei pea rabelema, ei pea sehkendama. Lihtsalt oled. Aga külas see ei õnnestu. Vahel tundub kahetunnine auk sajandipikkune. Ei sobi ju külas lihtsalt telekat vahtida. Ei sobi võtta raamaturiiulist raamat ja hakata lugema. Neid sobimatuid asju on üllatavalt palju. Aga ometi saab külas ära oldud ja tagantjärele meenutades oli ikka külas lõpmatult tore olla. Kui külas ei saaks käia, või kui keegi külas ei käi, pole maailm pooltki nii väärt koht elamiseks. Nii et läheme külla.