Archive for the ‘Uncategorized’ Category

Linnulaul
March 8, 2020

linnud ammu laulavad. Lilled aias õitsevad. Rohi on roheline. Minul jäi küll sellel aastal talv ära. Kuigi külma ju kogesin. Põhja-Soomes oli alles hiljuti 30 kraadi külma. Kui Soomet mööda ringi sõitsin, tuli korraks Eestis isegi lumi maha. Kas see on hea, või halb, minule igatahes sobis. Midagi ikka teistmoodi, kui muidu. Kevad aga on ikka veel väga kaugel. Mis siis on minu jaoks kevad. Kas siis kui viirushaigused ründavad, on kevad. Seda mõtlen nüüd. Lapsena oli ikka kevad, kui suurveed jooksma hakkasid. Miskipärast jooksis vesi tänavalt tahaaia poole. Tuli teha õues veeradasid, veetõkkeid. Porist teha tamme veele ette, siis vee kuskile mujale juhtida. Vaimusilmas olid väikeste nirede asemel ikka suured veed ja jõed, mida sai oma tahtsi liigutada. Kui juba sai aiaäärest kaugemale, siis oli suurvee ajal parvetamine kuskil kaugemal. Kui see aeg läbi sai, sai Eestimaa jõgededel kummipaadiga kui mitu aastat sõidetud. Vahest sai ka lumesajus sõita, aga see käis kevade juurde. Ülikooli ajal aga sai igal kevadel kõrbesse mindud. Kõrbes ju lille õitsesid ja oli soe.
Hiljem, astaid hiljem sai kevadel aegajalt kuskile kaugemale mindud, kus suvel palav on käia. Aga saab rahulikult ka Eestis olla.
Eestis on tore alati olla nii suvel, sügisel kui ka talvel. Rahulik ja turvaline.

Advendiaeg
December 4, 2019

Käes on advendiaeg. Läheb kiiresti nagu ikka aeg enne jõule. Neli adventi ja jõulud käes. Jõululaule on ju nii palju. Lauldakse Hosianna Taaveti pojale jne jne. Just jõulude ajal lauldakse palju hoisiannat. Olin juba aastaid laulnud jõuludel hosiannat ja alles paar aastat tagasi sain teada mida see sõna tähendab. Aga tähendus tähenduseks. Sobib ju laulmiseks. Tundub selline ümmargune ja tore sõna. Mis siis, et tähendab “tule appi”, “ aita meid” Või SOS. Aga lauldes kõlab nagu pehmem ja kodusem kuidagi kui HALLELUUJA. Ju vist sellepärast, et hosianna on küll hüüdmiseks sobiv sõna, aga seal puud EL fraas. Üldse on halb norida mingi fraasiga. Aastaid teadsin, et korralagedus vene keeles on pardak. Auto kindalaegas on pardatsok. Oma kakskümmend aastat tagasi tegi mulle üls vene filoloog selgeks, et pardatsok tähendab lõbumajakest. Ja korralagedus on olukord lõbumajas. Pidi tulema sõnast bordell. Ei vaidle vastu, aga ega enamus venelastest ka seda ei tea. Paljud tavalised sõnad on aja jooksul muutunud ka ropuks. Ei saa ja meie likoori “Kännu Kukk” tõlkida inglise keelde.
Aga ikka võib hosianna laulda, tähendagu see mida tahes. Kuigi on nats veider fraas: Tulge appi kõrges.

Veenus
December 4, 2019

Vaatan tihti üles taevasse. Mitte et sealt mingit abi oodata. Vaid niisama. Küll langeb sealt tähti ja särab kuu. Vahel on kuu nii lähedal, et näed seal igasugu asju. Nüüd aga on kummaline pilt Veenusega. Ta on ju tore planeet. Ilmub enne teisi taevasse. Palja silmaga vaadates mina näen Veenuse koha peal laevukest ja peal risti. Aga kui binokliga vaatad on hoopis kollane täht mille kõrval hiilgab punaselt miski. Igatpidi kena vaatepilt. Kui veel teleskoobiga vaataks, mis siis küll palstaks. Kindlasti on palju neid, kes teleskoobiga õhtuti taevast vaatavad.
Mägedes on õhk hõredam ja kui on taevas selge, siis tundub tähistaevas nii lähedal olevat, aga samas on kauge.
Siis muutub aeg kuidagi tühiseks. Mõtled et kuskilt tuleb tähevalgus meieni miljoneid valgusaastaid. Näiteks Andromeedast. Päike ju ka täht, aga sealt tuleb valgus meile paarikumne minutiga. Kõik tähistaevas on tegelikiult kauge ajalugu. Mõni täht on ammu kustunud, aga me näeme ikka veel tema valgust. Me ei näe kuidagi olevikku. Tähtede vaatamisege muutud ise kuidagi väikseks ja tühiseks. Elad ainult üürikese aja. Selleks ei seda tunda, et pea alatii taevasse vaatama, vaid võib vaadata lihtsalt looduses ringi, kui ajutised me oleme. Aga muidugi on küll ja küll loomi, kes meist vähem elavad. Hea seegi

kitsas king
November 21, 2019

Täna sõites tundsin äkki, et king on kitsas. Kuna autos olid mul sussid ka, siis sõidu ajal kingad jalast ja sussid jalga. Hoopis parem algas. Aga tegelikult on ju enamus kingad, vähemalt minule, kitsad.
Kitsa kingaga peab küll, kui vaja, terve päeva vastu. Kui pika päeva kingades olen siis on nii hea kodus sussid jalga panna. Ma ei kujuta endale ette kui peaks veel kõrgete kontsadega käima.
Tihti näen unes, et käin paljajalu. Käin igal pool ja väga hea on olla. Miski unes ei torgi ja ei tee paljastele jalgadele haiget. Väga paljud inimesed käivad terve elu paljajalu. Aga nad jäävad meist ikka väga kaugele. 4000 km raadiuses ei käi keegi paljajalu. India, Aafrika ja Lõuna-Ameerika on ikka väga kaugel.

58, 64
November 5, 2019

Vaatasin arvutist, et mida ma olen kunagi midagi kirjutanud ja pole seda postitanud. Vaatasin, et olin kunagi kirjeldanud, et mis tunne on mul olla 58 aastane. Siis kui ma seda lugesin, tundus mulle toonane kirjutis veider. Siis polnud mul midagi häda, nüüd aga on kogu kere haige. Ei saa püsti, iga samm on valus. Ei saa mantlit selga jne jne. Sellest on praegu paar nädalat möödas. Praegu nagu pole miskit viga. Lihased pole enam valusad ja käed liiguvad üles alla. Aga hea meelega ma auto kärust alla ei hüppa. Rääkimata üles hüppamisest. Muidugi peab vanust arvestama. Ei ole ju enam 20 aastane. Aga samas tean ma küll ja küll omaealisi, kes maratonidel jooksevad ja teevad igasugu sporti. Liigutama peab. Kuna minu töö on enamjagu istumine, siis igal võimaluse tuleb liikuda. Aga väljas on külm, vastik külm tuul puhub ja väljas kõndida on ikka paras piin. Istuda kaua ei või, pikutada ju siis võib. Aga mida sa pikutad päise päeva ajal.
Täna sai vist teha rekordi. Eile sain ülesande, et olla kindlasti kella 10-ks Maksima Logistikakeskusel. Tuleb koormatäis tualettpaberit maha võtta. Olen varem kohal. Ei tea ju, mis süsteem seal on, kui palju tuleb samal ajal autosid sisse. 20 enne aega lähen ilusti väravasse. Pannakse auto kirja, vaadatakse paberid üle. Edasi tuleb minna kontori juurde ennast registreerida. Sealt saab laadimiskoha numbri jne. Aga numbrit ei saa, küsitakse telefoninumber. Et helistavad, kui minu kord kätte tuleb. Läheb tund aega, keegi ei helista. Uurin asja, ütlevad, et eks nad helista, kui vaba koht tekib. Läheb teine tund. Lähen uuesti küsima. Nemad ültevad, et miks ma küsin, küll nad helistavad. Lähen autosse ja üritan magada. Ei oota ma ju üksi. neid on 5-6 autot mis ka hommikust ootavad. Kell kaks lähen uuesti. Siis tuleb üks vene täda ja küsib paber käes, kelle koorem see on. Ütlen, et minu koorem. Et saad 19 -nda ukse juurde. Ok. Kell kolm saan lõpuks hakata mahalaadima. Keegi ei tule laadima. Teiste auhtijuhtide käest saan teada, et ise tuleb laadida. Ise kusklilt rocla otsida (kahveltõstuk). Leian lõpuks teisest lao otsast rocla ja laadin tualettpaberi maha. 33 euroalust. Kui maha saan, on kell juba neli. Tubli, Maxima. Külastan ikka teie poodi, nüüd tean, et kui raskelt see kaup teile tuleb ja kui vähe makstakse palka, selle palga eest küll keegi tööd teha ei taha. Tobe on oma elust kirjutada. Tobe on kirjutada ka oma rekkamehe elust. Aga ometi on see osa minu päevast ja suur osa minu elust. Lugemine on ju ka vabatahtlik. Ega aunult mida Maximas ei käi.

Väike vale ja suur vale.
October 31, 2019

Kõik loomad valetavad. Kes on koera kasvatanud, teab seda, et ka koer valetab hea meelega. Kunagi oli koer kuudis. Tuli ju kuuti ta elama panna, kuna suur saksa lambakoer on ju õueloom, mitte tubane kutsu. Koer elas maja taga. Tal oli küll pool aeda kasutada. Aga ega ta aiaäärt mööda ei jooksnud. Kuut oli tal ikka magamiseks. Alati, kui ta nägi, et ma kuskilt koju tulin, oli ta mul aia ääres vastas ja saba liputas koera. Ükskord aga olin ma ostnud pika heleda mantli ja koer ei olnud seda kunagi näinud. Ta vaatas et võõras inimene tuleb. Ma nägin, et alguses oli ta ões. Aga kui nägi, et ma tulen lähemale, läks ta ruttu peitu kuuti ja tegi nagu magaks. Aga kui ma tegin häält ja ta tundis mu lõhna ära, küll siis oli koeral piinlik. Ta pidi ju valvama, aga ronis igaks juhuks peitu. Aga küll tal oli häbi, et vahele jäi. Linnud valetavad ju ka. Miks siis inimene ei või. Ausaid inimesi pidi olema 5%. Huvitab kuidas see kindlaks tehti. Mina olen küll kuskilt lugenud, et iga inimene valetab 5-6 korda päevas. Kaja Kallas ütles, et Mart Helme on valetanud ainult 5 korda ja Martin Helme 4 korda. Huvitav, kuidas ta küll seda meeles suudab pidada. Või valetas hoopis tema ise. Mis sellest siis on. Tihti kuulen ma hommikul nn uudiseid, mida Rohke Tebelak (Gaute) Kuku raadios loeb. Keegi ei ütle, et need on libauudised. Tegemist on huumoriga, kus iga lause on üle vindi. See ei peagi tõde olema. Aga mõni ütleb, et ta valetab. Vale ja tõe vahel balanseerivad paljud kirjanikud. See müüb. Vandenõuteooriad jne jne.
Eks me ole mõistuslikud inimesed. Me püüame kõik süüa mis küps ja rääkida mis tõsi. Aga aru saab see, kes mõtleb samas süsteemis. Kui on erivad taustsüsteemid, kui ei tahetagi aru saada, siis tundeb kõik vale, mis teine räägib.

lehesadu
October 21, 2019

Lehed sahisevad jalge all. Kaselehed nagu kuldrahad maas. Nukker ja kuidagi kurb aastaaeg. Alles see oli, kui vaatasime värskeid lehti. Mis puud esimesena lehte lähevad ja siis oli nii palju värsket rohelust. Nüüd langevad lehed. Lohutad ennast sellega, et näe, kui tore, meil on palju aastaaegu. Ega see lehtede kolletamise aeg ja siis see süngete sügisvihmade aeg enne lume tulekut küll sama aastaeg ei ole. Aga eks ta ole, kaua siis veel ja kõik kordub taas, igal aastal ju. Ja varsti ongi hingede aeg, või mõnel halloween. Kas siis kunagi pole sügisel midagi erilist juhtunud. Muidugi olen ju Hispaania vahet sõitnud. Vahemeres saab ju novembri kuuni meres ujuda. Mandariinid saavad valmis. Apelsinid. Muidugi olen ju kord oktoobri lõpus käinud Sardiiinias. Siis suutsin ära kaotada rahakoti koos dokumentidega. Aga see on ju saar, kuidas ma koju saan. Kojulendamise aeg tuli kätte. Aga dokumente pole. Lennujaamas siis panin kogu oma veenmisoskuse käiku ja oh mis ime, sain lennukile. Lennukiga sain Saksamaale. Saksa politsei ei saanud aru, kuidas see võimalik oli. Aga rääkisin seal ka mida oskasin ja olingi Tallinnas. Enam ma muidugi ei taha sarnast olukorda. Igasugune ärarääkimine ja mustast valgeks seletamine võtab palju energiat. Vahel viitsid mängida. Vahel ei viitsi. Aga kui häda käes on, küll siis seletad. Aga ega mul praegu muud küll midagi erilis oktoobri lõpuga meelde ei tule.
Tiksuks niisama, teeks tööd, elaks ilusat elu, Lehed langevad. Tuleb lumi, jõulud, külm. Aga alati on midagi ilusat meie ümber.

saunalava
September 29, 2019

Reedel üks mees räägib, et oioi, kui hea on Raua tänava saun. Ainult seal saab saunas vihelda. Pärast sauna õlut libistada. Jah, nendes saunades kus mina viimasel ajal käinud olen, vihelda ei saa. Aga minule pole kunagi vihelda ka meeldinud. Kuigi olen Tartus üles kasvanud, kus oli kombeks saunalaval vihelda. Tartus oli kombeks võtta saunalavale suure kausiga külm vesi kaasa. Siis vihta külmas vees leotada, enne kui vihltema hakata. Kui viht kuumemaks läks tuli seda külmas vees jahutada, siis edasi vihelda. Enamus kallas vihtlemise lõpus külma vee endale kaela.
Kui Tallinnase elama läksin, siis käisin ka Tallinna saunades. Seal ka viheldi. Aga kunagi ei viheldud külma vihaga, vaid alati sooja vihaga. Kunagi ei võetud Tallinnas lavale külma vett kaasa. Tartus olid puulavad linnasaunas. Tallinnas üllatuseks olid kivilavad. Tallinnas laval istuti. Tartus aga ei olnud laval pinke, vaid istuti lava põrandal. Praegu käin ujulate saunades. Seal on vihtlemine õnneks keelatud. Isegi uues Elamus Spa-s ei ole ühtegi sauna vihtlemisega.
Miks siis inimesed käivad saunas. Sellleks on palju põhjusi. Mitte ainult puhastusrituaal. Mina tunne, et saunas ma mõtlen teisiti, kui muidu. Temperatuur muudab mõtteviisi. Kord paarkümmend aastat tagasi olin laeva saunas. Rääkisin seal ühe naabriga Rootsist juttu. Ei mäleta, et mida ma seal kokku rääkisin. Aga rootslane tahtis minuga kindlast üleval restoranis edasi rääkida. Mina muidugi ronisin kähku peale sauna oma kajutisse ja ei läinud kuhugi enam kolama. Kes olen mina, kust saan ma vahendeid, et laeva restorani minna.
Aga kindlasti mõtlen laval olles teist moodi. Muidugi tunnen, et ka Itaalias või Hispaanias ei mõtle nii nagu kodumaal Eestis.

no bell
September 29, 2019

Kuskilt nägin, et suurele kliimaaktivistile Gretale, kes pidas ÜRO-s kõne, tahetakse anda Nobeli rahupreemia. Eks see ole nende asi, mis mina siin ikka kommenteerin. Aga mina nägin unes, et olin advokaat ja mulle ei meeldinud üldse kohtunik. Pidin ühel suhteliselt tühisel kohtuprotsessil lõppsõnaga esinema. Kuna avalikul üritusel esitatud kõne, nagu Greta oma, on vabalt kasutatav, kui tsiteerides kasutad nime ja ütled kõnes, et tsitaat algab. Kui tsitaat lõpeb, siis tuleb öeda tsitaadi lõpp. Kui kirjalikult tsiteerid, siis piisab jutumärkidest. Aga siis kohtus (unes) kasutasingi tema ettekandest osa. Ütlesin siis tsiteerides: Kes te niisugused olete, mida ta endast mõtlete…. jne jne. Kohtunikul vajus nägu pikaks. Aga see oli unenägu.
Avalikel sõnavõttudel on sõna vastutus suur. Teks võib hakata oma elu elama. “Mis on siin pildil valesti” tundub ju nii tuttav. Sõnal on jõud. Muidugi on enamus sõnavõtud vaht ja mula. Aga need kes räägivad peaks ikka ettevaatlikud olema.

Pilveke
September 29, 2019

Kunagi unistasin, et oleks tore visata suvel rohu sisse ja vaadata pilvi. olen seda korduvalt teinud, aga kus siis rahu on, igasuguseid putukaid ronib su peale ja lugematult lendavaid asju liigub, kes leiavad et oled parim maandumisplats. Ei mingit rahulikku pilvede vaatamist. Ei saa suvel rahus rohu sees pikutada ja vaadata pilvi. Kunagi pidin minema kuuks ajaks alpilaagrisse. Alpilaagris siis algajatest alpinistidest tehakse mägironijad. Alguses saab alpinisti märgi ja lõppstaadium on olla instruktor. Mina mõtlesin, et suur suvi ees, laagrini aega. Kunagi varem ei olnud Kaukasuses käinud, läheks õige varem mägedesse. Otsiks imeilusa koha, kuhu telk panna ja seal oodata kuna laager peale algab. Sel ajal sai ülikoolis stippi. 50 rubla oli siis pool kekskmisest kuupalgast. Aga suvel ei saanud. Seega arvasin, et hääletades kohale sõita on tore küll. Esimesel päeval jõudsin juba Kiievisse. Aga nelja päevaga olin ilusasti hääletades kohal. Läksin siis ühte ilusasse mägedevahelisse orgu. Laagri panin üles mägijõe kaldale. Õhtul istusin siis lõkke ääres ja mõtlesin et nüüd olen kohal. Siin võin selle nädala, mis veel laagrini olla kohal olla. Õhtul vaatasin tähti. Kes on mägedes käinud, see teab, kui palju seal öösel tähti on ja kui must taevas seal on. Hommikul aga mõtlesin, et mis seal ikka ühe koha peal passida, parem kõnnin mägedes ringi. Nii ma siis ei suutnudki ühte päevagi koha peal olla. Nii on terve elu mööda läinud. Ilusaid kohti on paju nähtud. Aga pidama ei ole kuhugi jäänud. Kui nüüd küsida, mis kohad on kõige rohkem meeldinud, siis kohe tuleb silme ette Geisrite org ja teine koht mis silmad suureks ajas oli Kaug-Ida sügisene laialeheline lehtede värv. Muidugi on ilusaid kohti palju. On ilusaid mägesid, on ilusaid järvi ja miks mitte ka ilusaid kirikuid. On ju Eestiski ilusaid kohti. Miks muidu mind vähemalt kord kuus kuhugi metsa kisub.
Muidugi on tore meenutada. See ei tee inimest kurjaks. Muidugi ei aja naerma ka. Aga väike naeratus tekib ikkagi, kui mõtled mingi asja peale mis on korda läinud.