Vaba loodus ja surnuaiad August 22, 2007

Käin ja kolistan mööda euroopa surnuaedu. Idee oli mul klassifitseerida surnuaiad ja vaadelda kas sarnaste surnuaedadega rahvastel on ka midagi ühist. Kõik me teame vene surnuaedu, Tallinnas on ka juudi surnuaed. Olen kuskil, aga praegu ei mäleta, näinud eestis ka ukraina surnuaeda. Eks me kõik tea, et need on erinevad. Totaalselt on erinev aga hispaania surnuaed. Inglise oma peaks olema ka uhke, aga ei ole. Väga tagasihoidlik. Olen käinud ungari, rumeenia, sloveenia, horvaatia, slovakkia, tsehhi, oh ei jaksa neid maid lugedagi kus surnuaedadel olen kolistanud. Mida ma siis järeldanud olen sellest, Nii palju kui inimesed ja rahvad on erinevad, on erinevad ka nende surnuaiad. Kui sööme sarnaselt ja tarbime maailma asju ka sarnaselt, siis ometi matame erinevalt.
Aga on üks rahvas, kelle sunuaed on eesti omaga äravahetamiseni sarnane. see on läti surnuaed. Ega asjata ei räägi geneetikud, et geneetiliselt on lätlased eestlasteda identsed. Ainult keel on neil kuidagi teistsugune.
Loodusega on asi ju selge. Vastavalt klimaatilistele tingimustele ja kindlasti ka mulla mineraalide koostisele on looduses nähtav pilt ka erinev. Jaotatud on neid igatmoodi. Küll kliimavöönditeks, küll muude asjade järgi. Ei taha ma kuidagi selle üle vaielda.
Aga ometi on pildid, mida näeme looduses, eri maailma osades, väga erinev. Olla võime isegi subtroopikas, aga ometi on pilt mis meile avaneb tükiti erinev. Istusin eile sotimaa mäenõlval ja mõtlesin nende asjade üle. Nii nagu üks metsatükk on teisest erinev, on ka inimesed erinevad. On mulgid, on setud, on põdrad, on tiblad. Erinevad on. Ei ole see ainult mullast kinni (mullast olete võetud ja mullaks saate olema), oluline on ka kliima ja temperatuur, mis piirkonda valitseb. Mägede inimesed on ju ka erivad kui inimesed seal samas all orus. Kesklinna inimene oń ka erinev lilleküla inimestest. Tartu inimestest on juba raske aru saada.
Einar Laigna rääkis emakeele päeval, et inimesed muutuvad, lähtuvalt keelekeskkonnast. Kui ikka palju ingliskeelt räägid, siis peaks nagu inglaseks muutuma (aga muutud miskipärast ameeriklaseks), kui armeenia keelt räägid muutud armeenlaseks. Kui juudi keelt (mis keel see veel on?) muutud juudiks.
Ei usu ma seda Laigna juttu, pigem arvan et kui pikalt seal maal oled ja seda kohalikku toitu sööd, siis vast muutud selle rahva sarnaseks kus elad. Keel ikka ei mängi mingit rolli inimeseks olemisel.
Istusin viimasel pühapäeval Reini jõe kaldal. Suurel muruväljakul. Kõik Düsseldorfi koerad tõid oma peremehed sinna muruplatsile. Aga näe, koertel on võim muuta inimesed oma nägu.

Jonn ja protest August 18, 2007

Täna suures AUCHANi supermarketis  Prantsusmaal  /eestis ei ole nii suurt/  jäi mulle silma väike tüdruk, kes  tahtis kõiki kaupu endale korvi laduda.  Koolialguse puhul olid meeletud allahindlused. Mina oma kirjatarvete improdi puhul ei saanud tootjateltki selliseid hindu nagu seal poes olid.  Aga tüdruk muudkui ladus ja ladus. Ema oli väga hädas. Eks me kõik ole lapsena ka jonninud.  Praegu arvame, et jonn on laste pärusmaa.  

Jonn aga muutub inimese kasvades protestiks.   Protesti väljendusviise on mitmeid,  Eredamad neist on punkarid ja ega alla ei jää neist ka Harley Davidsoni mehed. Mingil määral esineb protestimist meie kõigi juures.  

Istusin siis eile külma shotimaa mere ääres.   Mõtlesin, kuidas tuleb jonn esile ja kuidas protest.  Inimene ajus kas asjad liiguvad kiiresti või võtab mõtteprosess aega.  Unenäos näiteks liiguvad pildid, mõtted ja tegevus pöörase kiirusega. Täna näiteks mõtlesin, et keeran kella nelja ajal korraks magama.  Oli ju vaja sundpaus parajaks teha. jäin magama ja nägin pika-pika une.  Tegevust ja juttu ja suhtlemist ja pilte jätkus mitme päeva jagu. Siis aga üks loll auto tuututas ja olingi üleval. Vaatasin kella, kaks minutit olin maganud.

Kui küsid protestiinimese käest, mille vastu protestib, ei oska nad eriti midagi põhjapanevat öeldagi.  Lihtsalt protest on selline meeleolu ja aju kramp.  Nina kirtsu ja lõug ette,   mulle see asi ei istu.                                                                       Millegipärast ei tea ma ühtegi juhust, kus ajaloos protest või jonn oleks elu edasi viinud.   Küll on edasiviiv jõud olnud uudishimu ja laiskus.  Samuti ei vii ka viha edasi.   Viha ja kättemaksuga on ainult maid laastatud.

Nüüd püüan  ma ise, kui olen selle peale palju mõtelnud, et kui jonn või protest, või viha tuleb  peale, mõtle, süvene, vaata asjade teisi külgi.  Püüa mõiste teisi. Keera asi naljakaks.   Kindalsti asi areneb edasi ja asjad lähevad paremaks mitte sõimamise ja protestiga, vaid konstruktiivsete ettepanekutega, või lihtsal hea sõnaga.

No siis surmast August 16, 2007

Minu suur blogimeistrist sõber Märt Saar, ajakirjanikust torusulataja soomes, kirjutas et eelmine postitus oli surmast.  Ei sa mina kuidagi aru, et surmale mõtlesin sellele kirjutamisel.   See et meil on keskmiselt elada 30 000 päeva. Ei tähenda ju et surmaga on tegu kui sündimisest räägid. Või siiski on.

Aga täna internetti saades, lugesin nagu ikka, postimeest, delfit ja päevalehte.  Mäletan veel ainult, et 12 aastane laps sai surma, keegi põles autosse, tsunaami hooaeg algas.  Need on jutud surmast.   Kahju neist inimestest.   Täna siin inglismaa keskel oli ka avarii.  Toidukaubaautole sõitis teine rekka otsa. Küll oli palju toitu keset teed ja maantee kraavis.  Mulle meenus kohe ühe firma juht,  kes peab firmat Bangladeshis.   Ütles et riigis, kus elab, asub 147 miljonit inimest.  Enamus lastest, keda seal riigis on väga palju, ei saa kunagi kõhtu täis.   Üle 1000 lapse päevas sureb nälga. Tema maksab oma töötajatele kõrgeimat palka riigis   –   50 dollarit kuus.   Iive on  hiigelsuur, nii et poleks nagu lugu, et sureb. Aga mõtlesin just neile surevatele ja näljas lastele, kui nägin kraavis seda toidukoormat.

Täna käisin ujumas.  Nagu te kõik teate, et inglismaal pole suurv vahet kas on talv või suvi, nii et ujuda saab ainult basseinis.  Jälle tundsin et hiigelsaledana suurte emalaevade kõrval. Bangladeshis aga lapsed surevad ja ei saa kunagi tunda täis kõhtu.   Aga nad on kaugel. Teist usku.  Kes üldse on kuulnud mingeid uudiseid Bangladeshist. Kes hoolib sellest. Räägime tihti, et iga inimene on meile tähtis.   Valutame südant nende Korea 21 misjonäri pärast. Aga mida nad sinna otsisid?   Eks teidsid ju ette, et seal maal oli ristiusu levitamine surmaga karistatav kuridegu.   Ah et Jumal saatis.  No miks peab siis Korea valitsus sellega tegelema.   Olen elus näinud sadu misjonäre.     Suurema ja väiksema missiooniga. Edu neile. Nende raskete ja lahendamatute probleemidega.

Aga mul internet sakib.   Täiega, nii et lõpetan,  aga homme kirjutan surmast teistmoodi.

Ajast ja teest. August 14, 2007

Vanasti maksti rekkajuhtidele palka läbisõidetud kilomeetrite järgi.  Siis keelati see seadusega ära. Paljud firmad aga vaikselt maksavad ikkagi. Meie firma maksab mulle päeva järgi.   Soomet oli mul tunnipalk.   Aga firmad saavad ise raha läbisõidetud kilomeetrite eest.    Firma on huvitatud et autod sõidaksid palju.   Seega on selles töös oluline pikkus ja aeg.     Mind hakkas asi huvitama.    Aeg on selline asi, mida lihtne inimene arvab, et on defineeritud maa pöörlemise kaudu.   Kui teeb tiiru, on 24 tundi.  Seda nimetatakse päevaks,  ja minule selle eest raha kukub.  Neid on praeguse aja inimestel kokku umber 30 000.   Minul on kasutatud, sellest ainsast varandusest tegelikult, mis on inimestel , 20 000 päeva. Umbes. 10 000   on veel varuks.   Eks aeg jaotub veel väiksemateks, kuni sekunditeni.  See nagu südame rütm.  Alla selle aja ei lähe inimesele eriti korda.  

Aga nüüd definitsioonid.   arvasin, et minu mälu järgi on meeter üks miljondik ekvaatorist põhjapooluseni.  Aga võta näpust, et ole  see niimoodi.  1983 aastast on meeter teepikkus, mille läbib valgus vaakumis 1/299792458 sekundi jooksul. Ajaga on asi veel segasem  kuna meeter sõltub ka nüüd ajast, siis ei kõlbe kuidagi et sekund on 24/12/60.   Sekunditi defineeritakse 67-ndast aastast kui Cs 133 aatomi põhioleku kahe ülipeenstruktuurinivoo vahelisele siirdele vastava kiirguse 9192631770 perioodiga.   Nii sassi võib definitsiooni ajada.  Minul küll pilti sekundist ette ei löö. eks minule kui rekkamehele ongi lihtsab, kui päev algab päikesetõusuga ja lõpeb loojanguga.

30 000 päeva on suur arv.  Nii  suur, et kas üks ikka nii oluline ongi.    Kui auto hind on 30 000 krooni, siis ei oma ju üks kroon mingit tähendust.  29 999  on ju ainult psühholoogiline nipp asja ilustamiseks.   Aga kuna juhtumisi on üks päev nendest 30 000-st  meile olevik.   Minul on möödunud 20 000  kenad mälestused  ja tulevased 10 000 on unistused.  Seega on ikka tähtis see päev, kus oled.  Ega ma ei oskagi muu eest täna tänulik olla, et olen saanud internetis olla. AGa see on suur asi.  

Tähelepanekuid euroopas August 14, 2007

   Kehva on siineuroopas, kui peale teist augustit ei ole saanud internetti. Muidugi on hea, kui õpid ilma internetita elama. Aga aga ikkagi on 21 sajand ja kuidagi väheks jääb  postimehe uudistest mida iga päev moblaga loed.

Vaba aega on mul nagu ikka hirmsasti.  Ilmselt ellusuhtumise küsimus. Mõni mees oigab ja soiab, küll aetakse teda taga, ei jõua kuiidagi ära sõita.  Mina virisin ja sõiman ülemusi, kui ei saa 500 km täis sõita. Viimase kolme päevaga olen sõitnud ainult 300 km.    Läbi olen lugenud 15 raamatut kahe nädalaga.   Kaks läheb ikka päevas. Õnneks veel kümme raamatut on kaasas.

Nädalavahetused olen püüdnud olla rannas.  Ikka august ja kuumust ka siin parasjagu. Ma hakkan üldse elama, kui väljas on üle 30 kraadi sooja  ja auto kütab ka siis kui väljas on alla 25 kraadi.    Eile oligi jama, 24 kraadi ainult ja jalad külmetavad.     Aga see pole üldse jutt, mida tahtsin kirjutada.     Tahtsin kirjutada naistest.   Nimelt kui lugeda ei jaksa ja midagi muud ei oska teha, siis käin rahva seas linnas, või hägin poode mööda.  Muidugi ega ma rannas ka räti peal ei istu,vaid jõlgun ka seal ringi.   Vaatan inimesi.  Inglismaal, Belgias, Prantsusmaal, Saksamaal, Hollandis, igal  pool kus käin.  Nimelt on üks huvitav asi.    Neiud on kenad ja saledad (muidugi mitte kõik, on väga korpulentseid),   aga kui mehele saavad ja eriti kui lapsed ka on, siis peaaegu kõik näevad välja nagu imetavad põrsad.  Imestan, miks mehed üldse nende poole vaatavad.  Eriti rannas on see silmatorkav.   Pered seal ilusti koos.     Ega ma ise ka kõhn pole. näen ka hirmus paks.  Aga nende kõrval tunsin ennast kondisena.  Eks see mitukümmend tuhat aastat näljaaega on läbi saanud ja inimkond võtab selle näo, milliseks ta saab, kui toitu on piisavalt.   Ei ole siin  midagi imestada.    Ega mehed on ka paksud, aga ega ma mehi siis ei vaata.       Üks kirjutas ajalehes, et meestel on nii koledad jalad, miks kannavad lühikesi pükse.  Vaatasin autorit, mees,     mis ajad mehed meeste jalgu vahivad.

Mis veel euroopas.   Kõigil mudugi uued autod.   ja pole nii enam, nagu vanast, et prantslased sõidavad ainult prantsuse autodega, sakslased saksa autodega, hollandlased hollandi autodega.  Müügitegevus on nii filigraanseks läinud, et suudetakse kõiki marke müüa.   Statistiliselt oli prantsusmaal ja inglismaal kõige enam Opeleid,  saksamaal kõige enam VW  sid.   Belgias ei saavutanud ükski mark teiste ees eeliseid.  Üllatavalt palju on suudetud euroopas jaapani autosid müüa.  Aga kiirteel näen ainult tuliuusi autosid. Vanu leidub ainult ajalehes. Praegu olen Hamburgi äärelinnas. Kõrval on Ford, selle taga BMW edasi Vw, Seat, Toyota, Opel, kaugemal ka üks mersu.  Kõik on uued. Peeglist paistab Mazda ja Audi.

ega muud siin autoteede peal ka ei olegi. Kuhu ma ikka satun mujale. see on kui palju internetti ei satu.

Kas kodu on vangla? August 2, 2007

Üks väga hea sõber ütles salamisi  mulle Helsingi linnas.   Tead, miks inimesed tahavad reisida.  Sellise otsese küsimuse peale lähevad mu ajarakud kohe krampi. Ühman midagi.  Tema siis seletas.  Kodu on muutunud inimesetele vanglaks, teinud piirid ette ja raamid. Reisimine vabastab sellest vanglast natukesekski. 

Eile lõunasaksamaal kohtasin meest, kes kurtis, et tegi kodule 200 000 eest remonti,  Ostis uue televiisori ja muusikakeskuse sisse, ja sai kaks päeva olla kodus.   Ütles, et on igavene töö ori. Ei mingit rõõmu kodust. Siiber tal sellest euroopa vahel sõitmisest.   Küsisin, mida ta siis teeb.  Ostab endale rekkaauto.  

Täna olen terve päeva sõitnud inglismaa külasid mööda. Nüüd enam ei ole inglismaal, vaid Walesis. Sildid on kahekeelsed.  Alumisest reast ei saa midagi aru ja homme kindlasti lasen  mõnel kohalikul neid hääldada.

Olen palju reisinud.   Tegelikult pean kogu elu reisiks, ajutiste peatuspaikadega kodus.  Aga kodu ei ole minule küll vangla, vaid parim paik kus olla.

Täna sõitsin Walesis mereäärt mööda. Sõitsin mööda kodust, kus kaks hallipäist inimeste askeldasid oma koduaias.  Ega polegi üheskis aias varem nii palju lilli näinud.   Ilmselt on see neile nii tähtis, et terve elu on sellega mässanud.  Mõtlesin, et mis saab sellest aiast aastate pärast.   Unbroht võtab oma ja loodus läheb tasakaalu. 

Aga nemad elavad oma elu.   Tänane päev kuulub nendele. Ilu nende ümber on nende ilu.  Mis siis, kui kestma ei jää.     Okkaliste põõsaste seas leidsin imeilusa kollase lille.  Kellele ta õitseb. Piisab kui õitseb endale.

Kaks päeva tagasi pidin päästma kahte eestlast.  Üks jäi 2 promillise joobega kinni ja teine autojuht kes järgi läks, võeti võltsitud lubadega vahele.    Mina pidin nad eestisse sokutama saksamaalt.  Mõtlesin et nüüd on kaks jobu mul kaelas.      Aga mõlemal olid põhjused. Erinevad saatused.  Eri elu käekiri.   Õnnetud olid ka mõlemad, aga erinevalt.  Raske oli minul siis neile seletada, et elate ainult korra.  tehke oma elust meistriteos.  Iga päev on antud korraks.  Ka see peaks olema parim meie elus.   Aga kui asjad on läinud halvasti.   Tulid euroopasse tööle, aga nüüd saadetakse koju. Kus on see positiivne päev, kui ka ees paistavad ainult jamad.  Terve päeva veetsin nendega koos autos.   Said nad vähegi oma probleemidest rääkida.  Loodan väga, et midagi oli minust kasu.

Kodu ei ole vangla, kodu on killuke paradiisist maa peal.