ˇTEHISINTELLEKT, LAISKUS, MUGAVUS JA ELU May 31, 2013

Tehisintellingetsid arenevad hirmsa kiirusega. Kuigi kunagi ammusel ajal arvasid inimesed, et aastal 2000 ei ole vaja autojuhte, ei majapidamistöid, koristajaid jne jne. Arvati,et selleks ajaks robotid teevad kõik ära. Aga näe, roboteid pole kusagil, peale suurtööstuste. Küll aga on arenenud tehisintellekt. Ammu võitis arvuti malemängijat. Mõnigi arvas selle peale, et malemängul pole siis intelligentsiga miskit pistmist. Aga kui arvuti võitis ka mälumägureid, siis on juba küsitav, kuna läheb tehisintelligents inimese intelligentsist mööda.
Ilma inimeseta sõitvad metrood ja rongid on ammu juba olemas. Nüüd on lisandunud ka autod. Mõtlen sageli, et rekkajuht ei pea olema intelligentne. Paras jobu võib olla. Kuidas aga saab tehisintellekt navigeerimisega hakkama, kui senini ükski navigatsiooniaparaat ei ole suuteline rekkat viima sihtkohta. Ikka iga kolmas kord on mingi jama, mida kaarditarkvara inimesed ei ole suutnud arvestada. Lihtslat kui navi järgi sõita, siis kaup küll kohale ei jõua.
Tuleb meelde ühe bussijuhi lugu.
Tuliuus saksa buss sõitis Oslo poole. Uus tee oli just valmis saanud, mis oli merre ehitatud. Aga kuna tee veel päris valmis ei olnud saanud, siis olid sõidurajad suhteliselt kitsat. Uus saksa buss oli intregeeritud navigeerimisseadmega. Bussi juhtimispult ka sellega seotud. Kui siis see uus saksa buss jõudis uuele teele, lülitas ta mootori välja, sest ega meres ei saa ju sõita. Buss seisis, kuidagi ei saanud süsteemi välja lülitada. Liiklus ka seisis. Helistati saksamaale, ei saanud ka telefoni teel seda süsteemi maha. Lõpuks, päev hiljem tuli kohale helikopteriga saksa insener, kes selle navisüsteemi lahti ühendas.
Igasugu tehisintellekt on super, aga niikaua, kui ei ole andmebaasi võimalik sisustada seniste autojuhtide kogemus. Küll ka selle algoritmiga hakkama saadakse.
Aga võtab aega, mis võtab, on logistiku töö kui ka autojuhi töö võimalik lahendada tehisintellekti baasil.
Inimene on laisk. Muidugi mitte niisugune, kui laskloom. Aga kui võimalik, siis ta ikka teha midagi ei viitsi. Imestan, kuidas mõned rekkajuhid võivad tundide viisi istuda rooli taga ja vaadata lihtsalt aknast välja. Mul on autos üle 200 raamatu. Pakun tihti ühele ja teisele mõnda raamatut lugemiseks ja vastus on alati, ei viitsi.
Ülikoolist füüsika loengust on jäänud meelde õppejõu lause: Newtoni seadus on: iga keha on nii laisk, kui võimalik.
Laiskus on loomuomane. Aga laiskusele on väga sarnane mugavus. Paljud ju ütlevad, et ei, ma ei ole laisk, vaid olen mugav. Et elu mugav oleks, on kodudes pesumasinad, on muruniitjad jne jne. Mugavam on autoga sõita, kuigi liinibussiga ka ju saaks. Rekka on juba tehtud nii mugavaks, et sõit ei väsita enam kuidagi.
Elu on aga kuidagi vastand nii laiskusele kui ka mugavusele. Eks elu olegi kõige arusaamatum asi. Kõik tahavad ju paljuneda, kõik tahavad et tema järgi ka elu edasi läheks. Aga samas koostööd tegemata ei areneks elu ka kuhugi. Mis paneb egoistlikku elu teistega koostööd tegema, ei teata veel. Aga see et elu meie ümber on on ikka super. Tore ka et saame vahel laisad olla ja kellele meist ei meeldi mugavus.

Õunapuu May 26, 2013

Minu jaoks on lemmikaastaeg õitsev kevad. Kunagi otsisin maja. Olin noor ja raha ei olnud. Olin aga just abiellunud ja esimene laps olemas. Elada oli vaja kusagil. Panin siis lehte kuulutuse:
Ostan remonti või kapitaalremonti vajava maja, vanainimene võib elama jääda. Tol ajal tuli alati ise aktiivne olla, kui midagi tahtsid. Kui tahtsid midagi osta, tuli kuulutus lehte panna, kui tahtsid müüa, tuli kuulutus lehte panna. Inimesed häbenesid. Tol ajal ju telefoni ei olnud, said alla panna aadressi kuhu kiri saata. Aga kõik sugulased ja tuttavad lugesid lehte ja ka kuulutusi. Igaüks teab ju aadressi järgi inimest kokku viia. Näe, tema ostab.
Aga oma kuulutuse peale sain mitu kirja, nendelt, kes tahtsid maja ära müüa. Sain ka kirja maja kohta Tüve tänaval. Kui vaatama tulin, uppus aed õunapuuõitesse. Õunapuid oli üle 30 ja kõik olid õites. Õunapuude vahel oli väike-väike maja. Midagi ilusamat ma ei kujutanud ette. Siin olen siis elanud nüüd üle 30 aasta. Õunapuud olen küll enamus maha saaginud. Pirnipuud ka. Aga mõned on ikka alles ja õitsevad praegu. Ikka meenub mulle see kevad kui maja ostsin.

AASTAAJAD May 21, 2013

Olen Rootsis. Tuleb meelde vana aeg, kui kutsuti Prantsusmaalt Benardott Rootsi kuningaks. Tal oli naine Desiree. Ta käis korra Rootsis. Mõtles, et Rootsis on igavene talv. Enamus aega lumi maas ja teine aastaaeg on roheline talv. Loomulikult, kui mõelda, kuidas tol ammusel ajal reisiti, oli muidugi alati külm. Eks minul on ka ju küte enamus aega sees. Aga katsu sa tõllas olla Rootsis. Jube külm ju. Aeg on edasi läinud. Nüüd mõned arvavad, et on samuti kaks aastaaega. Suusailm ja kehv suusailm. Aga samas on nii paljud uhked, et kui enamus inimesi maailmas peab kannatama kahe aastaaja, märg ja kuiv, siis meil on ikka neli aastaega.
Mõtlesin, et enamus rahvastel on neli ilmakaart oma nimetusega, siis meil on kaheksa. Soomlastel on muidugi ka.
Aga kui oleks kaheksa aastaaega, missugused nad oleksid. Mõtlesin ja mõtlesin, aga sain neid kokku kümme.
1. Jõulutalv. See on see, kui maha tuleb ilus lumi. Jäälilled tekivad akendele ja kui esimene härmatis tekib puudele, siis ei jõua puu võra ära imetleda, kui ilus. Esimene kohev valge lumi ja järvejää on ikka väga ilus.
2. Südatalv. Südatalv on siis kui lumi ka külm on tappev. Kui valus on uksest välja minna ja mõted, et küll on mõttetu aeg. Sajab ja sajab lund.
3. Kevadtalv. Jääpurikate aeg ja heleda päikese aeg. Härmatis on juba ebameeldivaks läinud ja lumesadu enam rõõmsaks ei tee. Lumi pole enam kohev, Aga lootus on et vajub kokku ja sulab kunagi ära.
4. Urvakevad. Pajuurvad on kui väikesed jäenesed. Lepaurvad vajuvad pikaks, lumi on sulanud aga loodus ikka veel passib. Kevadveed sulisevad küll ja jää muudkui kaob nii jõgedelt kui järvedelt.
5. Õiekevad. Mis saab veel ilusam olla, kui kõik läheb järjest õitsema. Mis saab olla ilusam õrnrohelisest metsast. Kirsid õitsevad, õitsevad õunapuud ja kõik loodus tärkab.
6. Jaanisuvi. Algab see sireli õitsemiseajaga. Suvelilled algavad õitsemist, Linnud laulavad veel nii mis kole. Kõik on roheline ja kõik kasvab . Sääsed, kihulased ja parmud võtavad oma osa.
7. Südasuvi. Kõik lilled mis vähegi õitseda tahavad, õitsevad. Kõik saab küpseks. Loodus näitab oma lopsakust ja kõik mis annab veel kasvada kasvab. Lind enam ei laula.
8. Vananaistesuvi. Pimedad ja soojad õhtud. Punetav päikeseloojang ja rünkpilved taevas. Kõik on koristatud ja lilled on ära õitsenud. Lind paneb soojematele maadele minema. Loodus hakkab juba värvi muutma.
9. Kuldne sügis. Lehtpuud muudavad värvi. Nii tore on puulehtede krabin jalge all. Päev on juba päris lühikeseks jäänud ja kütma peab juba päris korralikult. Viimased viljad veel ja hommikul on loigud jääs. Aga rabasse minna on sel aastaajal kõige parem.
10. Hilissügis. Tuul viib viimased lehed ära. Vihma sajab ja sajab. Külm tuul lõõtsub. Kui kuskil on veel pori maailmas, siis see on poriaeg. Väljas ei taha enam keegi olla ja kamin on sellel aastaajal parim koht.

Nii lõpevadki minu kümme aastaega. Aasta sai kohe pikem.
Muidugi võiks nimetada minu aastaaegu teisiti jättes ära liite kevad suvi või sügis. Noh nagu näiteks urvaaeg või poriaeg, jöuluaeg ju ometi on.
Miks siis kuud ei kõlba. Kuudel ka ju oma nimed. Nagu küünlakuu ja lehekuu, või lõikuskuu. Aga need on jäigalt kuuga seotud. Mina küll ei ole loodusel mingit seost kuuga veel tähele pannud. Aastad ju pole vennad. Aastaaeg ikka tuleb siis, kui tahab

seisupäev May 9, 2013

Täna on üks päev paljudest. Esimene mõte hommikul oli päev kuidagi surnuks lüüa. Aga miks siis nii. See et teha seda ei saa, mida plaanisid, ei tähenda veel seda, et päev ülearune on. Jah, eks see tee veidi kadedaks, kui mõtled, et Lõuna-Eestis on praegu 25 kraadi sooja. Minul auto küte töötab täie laksuga. Nagu siis, kui väljas on -40. Aga see paari plussiga udu tungib luust ja lihast läbi.
Olen Norras. Paljud unistavad sellest maast. Paljud tahaksid siin elada. Maa, kus on kosed ja allikad. Kus on palju rohelust (ma ei näe küll kusagil midagi rohelist, kui aknast välja vaatan, kõik on raagus), kus palganumbrid ajavad kulmud kõrgele-kõrgele. ja kus töötuid ja kdoudtuid ei ole mina veel kusagil näinud. Küll neidki on. Kui rääksin paar nädalat tagasi tõsiuskliku muhameedlasega ja küsisin mis ettekujutus tal paradiisist on, siis kirjeldas ta minule Norrat.
Mina vaatan aknast välja ja nägu läheb vingu. Pori, poriloigud, udu, külm. Praht ümberingi ja viimase kümne minuti jooksul pole ühtegi hingelist ka autoroolis näinud.
Tan on siin püha. Aga niipalju ma ka end ei ole mobiliseerinud, et välja üürida, mis püha see on. Taevaminemispüha vist oli nats varem. Kunagi tähistasime sel päeval Võidupüha. Mäletati päeva, kus vene väed marssisid Berliini ja selle ära võtsid.
Soomes ja Eestis tähistatakse Euroopa päeva. D-day peaks ju homme olema. Aga seda ju ometi Norras ei tähistata. Mis püha see ometi on. Aga äkki kuninga sünnipäev. Miks mitte. Väga sümboolne oleks kuninga sünnipäeva kevadel tähistada.
Aga nii ta on, et peab siin bensukas päeva ära passima ja külma ilmaga tubaseid (kabiiniseid) tegevusi leida.

Koera elu May 2, 2013

Rekkamehed võrdlevad ennast koeraga. Veavad kelku, söövad mollist, magavad kuudis, on rihmaga pidevalt kinni ja jalga tõstavad ratta peale. Muud pole teha, kui haukuda möödakäiate peale.
Tegelikult ju nad ootavad, kuna peremees kepi viskab. Ootab ja vaatab keel ripakile kuna kepp lendab, et saaks ruttu järele joosta. Ruttu koorme peale, ruttu maha. Siis ruttu ette kanda, et nüüd koorem maas ja ruttu tagasi. Jälle liputades ja keel ripakil uut koormat ootama.
Mina mõtlesin, et mina koer ei ole. Hommikul ei ole kuhugi kiiret. Kui laeva pealt maha, siis ei mingit minekut enne õhtupoolikut. Niikuinii saad alles koorma maha järgmisel hommikul.
Siis pole niikuinii uut koormat kuskil paistmas enne lõunat. Hommikud on minu.
Rihmaga ka kinni ei ole. Mul on jalgratas kaasas. Nüüd enam külm tuul ei lõika nina peast. Saab ilusti sõita. Kui kõht tühjaks läheb, siis võtan oma priimuse, potid ja lähen kuhugi metsa. Teen lõkke üles ja siis teen endale ka süüa. Loomulikult kui pead maksma iga peldiku eest 70 senti, paneb see ennast tühjendama ratta peale. Aga põhjamaades on küll kõik tasuta. Puhtad veel pealegi. Saab käsi pesta ja end inimesena tunda. Magada on rekkas väga hea. Voodi on lai, ja voodilinu ei keela keegi kasutada.
Läks üks rekkajuht mööda, ütles, et jõle jama, ei ole midagi teha. Ütlesin, et loe midagi, vaata mõnd saadet televiisorist. Ta ültes: “Ei viitsi”. Teha pole midagi, aga ei viitsi midagi teha ka.
Ega minagi laevasõitu ei naudi. Aga midagi tapvat ka selles ei ole. Saab ju lõputult ennast pesta, saab ennast kurguni täis süüa. Aga eks see häda selles olegi, et tegevust nagu oleks, aga ei viitsi midagi teha.
Seega imestan, kuidas mõned suudavad pikki päeva väikesel purjekas mööda saata, kui suures laevas on igav. Mis siis, et laev on hiiglasuur ja Stockholmi sissesõit on igati vaatamisväärne ja huvitav.
Rekkamees istus mu kõrvale ja ütles: Kümne minuti pärast saab rekkasse. Mina: Mis siis, ega maha ei saa enne, kui väikesed autod on maas, seega läheb veel pool tundi.
Aga koer raab oma kuuti. Seal aeg seisab.

Mai May 2, 2013

Kunagi ei võinud ära imestada, kui sõitsin mai alguses Bergenisse, Norras, et neli meetrit lund on veel maas. Ilm aga oli soe ja seal neljameetrilise lume kõrval parkalas olid inimesed oma kokkupandavad toolid toonud ja võtsid päikest.
Täna aga sajab Norras lund ja väljas on -1.
Iga rakk kisendab, et ei taha talve. Sügisel mõtleme, et jälle hakkab peale. Jälle viis kuud lund ja külma.
Aga samas, on soojast rõõmu ainult 10 päeva. Siis tulevad sääsed. Peale sääski tulevad kihulased. Tulevad hordidena parmud. Terve suve tüütavad kärbsed, majja ronivad silpelgad ja kui viskad murule pikali, siis varsti leiad endalt igasugu putukaid. Rääkimata, et alalõpmata pead hekki lõikama, igal pool kasvab umbrohi. Puudelehed süüdistavad, et jälle ei mürgitanud puudel elavaid parasiite.
Kunagi olin mina ka tubli. Panin ühel helgel päeval kirja, mida ma pean maja juures tegema. Siis panin veel kirja, mida ma pean aias suvel tegema. Kui siis selleks aja kokku liitsin, leidsin et ma ei saa suvel kuskil käia. Ei saa ka tööl käia, sest nii palju on kõike vaja teha.
Lugesin ja vaatasin seda paberilehte ja viskasin minema. Midagi ei ole vaja teha. Suvel tuleb ringi käia, tuleb merel purjetada, tuleb piknikul käia ja elust rõõmu tunda.
Muidugi enam peenraid ei ole enam, ei ole kasvuhoonet, ei maasikaid hoovis ja enamus õunapuid on maha saetud.
Maja elab ka omaosoodu, kui väga vaja, eks ma siis natuke ka teen. Aga pidev hool ja hoolitsus maja ja muu vara eest ei ole minu rida.