tuhka pähe January 19, 2013

Eks aegajalt ikka käristatakse riided lõhki ja raputatakse tuhka pähe. Ikka baja ju oma egole tähelepanu. Kui positiivselt ei saa, eks siis aitab ka negatiivne. Tihti mõtleme välja lugusid. Siis aga ütleme et see väljamõeldud lugu oli ikka täiesti jama. Muidugi on hea, kui fantaasia jookseb. Parem kui hall elu. Ühel päeval mõtlesin, et paneks mõnda oma elust kirja. Aga kõike ei saa kirjutada. Kõike ei taha mäletadagi. Mitte et see elu või periood oli vale, või halb. Aga kõike ikka ei sobi kirjutada. Muidugi võib näiteks olla tore küll lugeda, et mingis vanuses tegid kaka põksi ja piinlik oli klassist välja küsida. Aga endal seda küll hea meenutada pole. Või näiteks selline mälestus. Olen lennuvaljal lennushow-l. Lennukid lendavad, langevarjurid hüppavad. On piknikud, jäätise ja limonaadimüüjad. Aga tervel lennuväljal ei ole ühtegi peldikut. Aga minul on rängemast rängem pissihäda. No selline häda, et tee või püksi. Aga kuskil pole põõsast või mingit nurgatagust. Mõtlen siis mina välja, et alguses nagu viskan pikali murule ja vaatan taevas lennukeid, siis keerasin külili, vaatasin, et keegi lähedal ei ole ja leidsin, et aeg on paras põis kortsu lasta. Oi kus oli suur kergendus. Aga siis tuli minu lähedalt mööda üks mees ja ma oleks häbi pärast muru alla roninud. Need lood on siiamaani piinlik mõelda. Aga ometi on see igapäevane vajadus.
Kindlasti on elus ka midagi valesti tehtud, valesti mõeldud, valesti öeldud ka. Aga miks öelda, et see periood oli jama, või see suhe oli täiesti väär. On asju, mis on meeles, aga mida ei tulegi meenutada. Kõike ei tasu ka kirja panna. Aga tuhka pähe raputada ja riided lõhki käristada ka ei tasu.
Eks seda on ikka tehtud endale tähelepanu tõmbamiseks, mitte tõeliseks kahetsuseks.
Valu ju ei tasu kannatada. Kannatussport põhineb valul. Valu võtavad ära medikamendid. Mingist ajast saavad nendest keelatud ained. Tulevad uued ained. Valu kaasneb kannatusspordiga. Olgu selleks pikamaajokks, rattasport või suusatamine. Ma ei mõista niikuinii neid, kuidas saaks ma hukka mõista.

Seitse olulist klotsi, mis igavesti silme ees January 16, 2013

1. Uzghuli küla Gruusias

Mõtlesin tükk aega, kus ta nüüd täpselt asus. Või kas ma saangi üldse nii mõelda ja küsida, kas Abhaasia on Gruusia osa või mitte. Aga Uzghuli jääb kindlasti põlisele Gruusia aladele. Euroopa piiri ei tea keegi, kust läheb. Küsi kelle käest tahes, aga segane ta on. Selge ainult on see, et eks ta mööda Kaukaasia ahelikku läheb, aga kuidas? Kas mööda aheliku kõrgemaid tippe ühendavat joont mööda, või nii et terve ahelik jääb Euroopasse, või nii et ahelik ei jää üldse Euroopasse. Lääne-Euroopas on viimane lähenemisviis. Grusiinin ja venelased aga panevad terve aheliku Euroopasse ja siis peavad Usghulit euroopa kõige kõrgemal asuvaks külaks. Olin seda kunagi kuskilt ida-saksa raamatust lugenud ja kui neid pilte nägin, siis tahtsin kindlasti seal koha peal ära käia.
Võtsin asja käsile ja läksin. Sinna külla viis üle kahe mäekuru pinnastee. Kindlasti ka mõni auto kunagi sõitis seda teed mööda. Aga kahe päeva jooksul, mis mina küla poole teel olin, ei sõitnud küll kedagi. Mäe tipul sain kokku ühe lambakarjusega. Jäime mäenõlval juttu ajama. Siis kutsus ta mind enda juurde onni sööma. Eks see mägilase söök on nagu ikka söök. Kuivanud õhuke leib, kuivatatud liha ja isetehtud juust. Aga tänulik olin sellegipoolest. Järgmine päev jõuan külasse. See küla on säilinud samasugune neljandast sajandist peale. Elavad inimesed kiltkivist ehitatud tornelamutes. Mis on kui väikesed kindlused. Küla asub 3500 meetri kõrgusel. Ega seal soe pole kunagi, ka suvel augustis. Aga huvitav oli see küla siiski. Ma toonitan oli, sest minu mälu järgi pühkis laviin 90-ndatel selle küla maa pealt minema. Aga minu silme eest laviin seda küla minema ei pühi. Ikka need tornelamud, härjavankrid külatänavatel ja kari lapsi minu ümber.

2. Vatikan

Kogu see kompleks on vägev. Väljak on vägev, vägev on suur kirik, kuhu alla kes iganes maetud on. Sixtuse kabel on vägev. Vägev on sveitsi kaardivägi. Vägev inimeste hulk ja vägev on sõnum mis sealt alla tuleb. On ikka üks vägev klots küll.

3. Majake siberis Sajaanides

Olime suusamatkal. Siis tuli kuri tuul, tahtis meid ära pühkida maa pealt. Meie aga olime kavalad. Kaevasime telgi nii lumme, et oli lumega tasa. Varusime endale kolme päeva puutagavara telki ja elasime hirmsa tormi üle. Ainult loll idee tekkis meil telgi ahju peal hakata sooja sööki teema. Vesi sulas ja läks keema küll oma neli tundi, aga aega meil ju oli. Öösel juba hakkasime lund sulatama nii et hommikuks vesi kees potis. Aga üks matkakaaslane suutis terve poti enda jalgade peale ajada, nii et mõlemad jalad põletas ära. Käia ta enam ei saanud.
Kaardi ja muu materjali järgi, oli esimene asustatud punkt meil 100 km kaugusel, üle kahe mäekuru. Nii pikalt inimest süles tassida, kusjuures ilm oli ikka parasjagu külm ka, ei ole võimalik. Ta külmuks lihtsalt ära. Lähimal aga ei ole ühtegi teed ega elamut. Aga seal oli üks tundmatu org, see oli kaardi pealt lihtsalt väljas.
Otsustasin siis ühe tugeva tüdrukuga (suusatajaga). Sõita alla mööda seda orgu ja tulla hilisõhtuks tagasi, kui midagi ei leia. Saime üks neli tundi rada sisse ajada ja ronisime siis oru nõlvale, et näha, mis seal ees paistab. Ja mis ime, Oru keskelt tõusis suitsu. Täis rõõmu ja jõudu suusatasime selle suitsu poole. See on üks armsamaid siberi maju, mida olen elus kohanud. Maja nii vajalikul hetkel. Pererahvas tegi kõik mis võimalik meie abistamiseks. Neil oli telefon. Teed muidugi maja juurest kusagile ei läinud. Oli ju talv ja igal pool oli kolm meetrit lund. Aga abi me saime. Sellest ajast on see maja mul silme ees. Lõpmatult armas klots.

4. Kodumaja
Kodumaja on ikka kõige armasam klots. Mitte selle pärast et olen lipp lipi haaval teda oma kätega ehitanud. Aga armas on ta ikka sellepärast, et seal on kodu. Kodu on üks imeline paik. Kui oled kuskil külas, siis muudki mõtled,mida ajaga peale hakata, mida teha. Kui istud laevas, siis sul võib olla oma voodi, kirjutuslaud, WC ja kõik mida vaja. Kõht on laevas kogu aeg täis, aga ikka vaatad kella, et kuna see ära lõpeb. Kodus ei vaata kunagi kella. Kodu on ainus koht kus võib lõputult molutada.

5. Väike puukirik Norra mägedes
Ei mäletagi, kus see täpselt oli. Eks neid ilusaid kirikuklotse ole seal palju. Aga silme ees on ta mul selline, et ripub ühe kaljunuki otsas. Puidust seinad, puidust katus. Sihvakas, ilus ja õhuline. Täpselt nagu lumised mäed ümberingi. Minu jaoks on see kirik üks suurimaid arhidektuuri imesid.

6. Metsavendade elamu.

See on kõige süngem paik, kus inimene vabatahtlikult on elama asunud. Onn, mis ta muud siis on, on kaevatud maa sisse. Seinteks on punutud oksad ja seinte ääres on puust lavatsid, kus on õled peal. Seal magati. Keset tuba on plekist ahi. Mis andis sooja, aga mida ainult õige tuulega kütta sai ja ainult öösel.
Kaevasime kunagi ise sellise siberis jõe kaldasse. Pealt katsime mullaga. 200 liitrilise vaadi lõikasime pooleks ja keevitasime plaadi peale ning pika korsta külge. Siis sai pikki kasepuid sisse panna. Katsime terve selle ahju jõest toodud kividega. Sellest sai saun. Igavene äge saun. Aga et selles elada….
Aga elus ta hoidis.

7. Telk
Telk on kõige imelisem leiutis. Ei tea, mis telke Paulus tegi. Aga iga aasta tuleb uusi ja paremaid telke turule. Ju siis on seal, mida arendada. Kuigi minu fantaasia küll ei võta, et kuhu veel. Aga näe, ikka on uued ja uued mudelid turul. Kunagi ööbisime Vahemere ääres. Telkidega ja bussiga. Öösel aga hakkas vihma sadama. Meie telk ei pidanud küll vihma. Saime sees läbimärjaks ja ronisime bussi magama. Hommikul oli telgi põrandal 20 cm vett ja see ei tahtnud kuidagi sealt välja minna. Huvitav, alti telk pidas, aga ülevalt üldse ei pidanud. Nüüd aga kindlasti müüakse ka telke, mis vihma peavad. Minul küll sellist veel ei ole. Aga mine sa tea.

MINU ISIKLIKUD MAAILMAIMED January 16, 2013

!. Minu naine.
Minu jaoks on ta kõige imelisem olevus. Inimene, kes hoolib minust lõputult. Kes ikka ja alati ootab mind. Ta on rõõmus ja on ka kõigil halvadel päevadel olnud minule toeks. Paremat ei ole võimalik soovidagi enda kõrvale. idugi on ta superandekas, on kodu selliseks teinud, et kogu maailm tahaks sisse kolida. Ta on kõige imelisem olevus. Minu jaoks on ta suurim ime.
2. Lapsed.
Ma olen õppinud evolutsiooni. Aru sellest pole eriti saanud. Olen lugenud midagi ka kreatsinismi kohta. Miskipärast kõik need raamatud, artiklid ja telesaated on pigem anektootlikud, kui tõisiseltvõetavad. Aga oma laste puhul on tegemist küll selgelt evolutsiooniga. Kuidas küll kahel totul vanemal saavad nii andekad ja targad lapsed olla. Kuidas ikka laste IQ on kõrgem, kui vanematel. Muud seletust sellel pole kui tegemist on evolutsiooniga. Ja ime on see, et lapsed hoolivad minust. Ei ole ju normaalne, et 30 aastane tütar helistab, kui olen olnud nädal aega ära, et nii nõme on, et oled nii kaugel. Tore on see teadmine, et oled lastele tähtis. Ja see on suur ime.
3. Omaksed
Õepoeg helistab, et pool aastat pole näinud. Ma olen ta onu. Mina oma onu pole 40 aaastat näinud. Onu pole kordagi mul külas käinud. Aga miskipärast on mul mingi eriline side Peebuga, mu õepojaga. Ei tea, kas see kisa, mis ta aastaselt taeva poole tõistis, on see mis seob.
Õde, venna pere. Kõik on minule tähtsad. Alati ei jõua igale poole. Tahaks küll. Aga kui nii vähe aega kodus olen, siis alati ei jõua igale poole. Aga teaan, et nad hooivad minust, et nad aitavad mind alati. Ja see on ime.
4. Vanemad
Ema elab. Seegi ime. Elab ja kõige imelisem on see, et ta on tore arukas ja selge mõistusega. Aastaid ka juba üle 80. Alati kui Tartu satun, kasvõi viieks minutiks, lähen ema juurest läbi. Jah, temale ja minule aitab viiest minutist ka. Ära on nähtud ja kõik-korras tundega saab jälle edasi mindud. Tore ema on minul
5. Sõbrad
Mul on palju sõpru. Kõige imelisem on see, et mul on palju sõpru ka siis, kui mul on häda käes. Kui olen rahatu kuskil maailma otsas, siis tean alati, kellele helistada ja raha on mul olemas. Kui olen probleemi ees, mida ei saa kuidagi lahendada, siis mul on sõpru, kes alati aitavad. Kui on vaja midagi organiseerida, millega ise hakkama ei saa, siis on mul ka palju omakasupüüdmatuid sõpru, kes alati aitavad. Ja see on tõesti suur ime. Nii palju on inimesi, kes minust hoolivad ja mind aitavad, kui häda käes.
6. Tuttavad
Tuttavad on need nn facebooki inimesed. Tead ja tunned nende tegemisi, vahest tunned huvigi nende tegemiste vastu. Tead neid ja kujutad täiesti ette, mis elu nad elavad. Vahest kirjutad mõnele ja vahest kommenteerid midagi. Toredad inimesed. Tore on ise olla ka nende tuttav ja siis kui facebooki lehel tuleb sünnipäev, siis ei jõua ära imetada, et näe, meeles peavad mind. Näe, viitsisid paar rida kirja panna. See on ikka ime, et oled olemas ja ika on ka see et nemad on olemas. Ime et tunneme ja hoolime teineteisest.
7. Inimkond
Tore on naeratada võõrale inimesele. Tore on jääda juttu ajama inimesega keda kunagi pole varem näinud ja keda kunagi rohkem ei näe. Meenub aeg, kui üksinda sõitsin venemaal hästi pikki otsi. Viis kuus päeva järjest. Ja siis neid jutuajamisi, mis kupees toimusid. Kõik rääkisid oma eludest ja kellegil polnud varjata mitte midagi. Eile rääkisin pika jutu ühe logistikuga. Rootsi proua rääksi pikalt, kuidas nad oma abikaasaga lastehoidmist korraldavad. Tema on lastega hommikupoolikul, siis tuleb mees kella 4 ajal töölt koju ja siis läheb naine tööle. Küsisin, et kas nad siis ainault laste jaoks elavad ja nende pärast. Jah, ta ütles, aga see aeg läheb ruttu, kui nad on juba suured, küll siis aega ka enda jaoks tuleb.
Ime on, et saame rääkida võõrast inimestega ja ime on see, et nad nii toredad on.

MINU MAAILMAIMED January 16, 2013

Igaühel meist on oma maailm, kordumatu. Siis peaks ka maailmaimed olema igal ühel omad. Mõtlen siis minagi oma seitsme maailmaime peale. Kõige kergem on neid võtta loodusest, mida ma ise olen oma silmaga näinud.
1. Mäed. Minu jaoks on mäed midagi erilist. Kui esimest korda mägedesse sattusin, olin need Kesk-Uraalid. Nüüd kui olen üle 30 aasta mägedes käinud, on raske neid mägedekski nimetada. Aga kui rongiaknast hakkasid paistma eelmäedki, ei saanud mind enam rongiakna juures ära. Vaatasin ja vaatasin ja tundsin et minu süda on läinud. Seal tahan olla, see on minu element. See on ime minu jaoks.
2. Kamtsatka geisrite org. See on kõige imelisem paik olnud minu jaoks kohana. Kui sinna joostes üle kahe kuru, kerge seljakott seljas jõudsin, siis lõi pilt mis mulle orus avanes nii pahviks, et olin pea tund aega liikumatult ja sõnatult oruservas istumas. Olin pilte näinud, olin jutte kuulnud, aga mis mulle avanes oli vapustav. See on kõige suurem looduse ime, mida olen näinud.
3. Soe jõgi Kamtsatka idaosas. Olime sel päeval pika tee läbi käinud. Teadsime ainult, et kuskil ees on mingi katusealune. Meil oli vaja kindlasti sinna jõuda, sest ilm oli vihmane ja meil ei olnud telki kaasas. Peale selle ühel poisil põles eelmine öö lõkke ääres magades magamiskott ära. Ilm läks juba pimedaks, vaeval silmad seletasid teerada. Teerada tõusis järsult mööda vulkaani jalamit. Komistame, kukume, ajame jälle ennast rajale. Vahepeal mõtleme, et ega pimedas ei leia, vaja oleks kuskil lõke üles teha ja lõkke ääres öö ära magada. Aga lagedat kohta ei leia. Mitu tundi juba käime pimedas. Siis aga paistab ees midagi tumedat. Näeme katused.
Majas tundub olevat soe. Paneme oma seljakotid maha. Vahepeal oli ilm selgeks läinud ja välja oli tulnud kuu. Maja kõrval mürises mägijõgi ja siis avastame, et vesi on väga soe. Eemal leiame basseini, kuhu kukub jõest suur kosk vett. Vesi on parasjaagu sügav. Riidest lahti ja vette. Pole mingit mõnusamat tunnet, kui väsinuna, külmununa olla kaelani vees sooja vee jões kuu paistel. Oi see oli ime.
4. Maa-alune soe järv.
See järv asub Kesk-Aasias. Kov-Ata peaks selle nimi olema. Olime oma järjekordsel kõrbematkal, kus saime tunda kõrbekuuma, aga siis pöörasid ilmad ära ja nii külmetanud polnud me ka talvematkal kui siis kõrbematkal. Jõudsime oma matkateekonnaga Kov-Ata kanti, kus teadsime mingist soojavee järvest. Koha leidsime üles, aga siis selgus, et üritus oli kinni. Hooaeg polnud veel alanud. Aga raha ja sõber Tiit tegid imet. Leidis üles mehe, kes selle kupatuse eest vastutab ja kellel on võtmed, Ning tegi meile uksed lahti ja siis saimegi siise. Algas pikk-pikk trepp maa sisse. Tuli tükk aega ronida, ette kui kaugel all hakkas paistam süsimust järv. Riidest lahti ja vette. Kui tuline. Algul ei saanud kuidagi hooga sisse minna. Olime ju ära külmunud. Pikapeale aga saame üleni vette. Kui mõnus. Ujume nurga taha, kus on pilkane pimedus. Aga soe on. Must vesi ümberingi. Nahkhiired ripuvad pea kohal kaljude küljes. Järv on suur. Ujuta palju ei tohi. Organism ei saa jahutust ja võib üle kuumeneda. Aga imeasi oli see küll, see järv seal sügaval.

5. Usuuri taiga sügisel.

Isstun mina Vladivostoki raudteejaamas. Vaatan sõiduplaane ja kaarte. Mis rong läheb läbi Ussuuri taiga. Leiangi sobiva jaama mille nimi oli Tigrovaja Balka. Eks me kõik tea, et ussuuri tiiger on üks suuremaid kaslasi. Vahemaad on siberis pikad. Rongisõit võtab aega. Aga kuskil öösel kella kolme ajal ajab vagunisaatja mind üles ja ütleb et olen oma Tigrovaja Balkas. Ronin unisena peroonile. Pime on ja külm on. Alla nulli juba. Sügis ka muidugi käes, ikka septembri lõpp. Siis olid teised ajad. Telki mul muidugi kaasas pole. Magamiskott on aastatega nii hõredaks kulunud, et valgus paistab kohati läbi. Aga mul on soe ema kootud kampsun. Panen kampsuni jalga, mitte selga ja tõmban põõsa all kerra, seljakott pea all. Külm on. Aga uni tuleb ikkagi. Hommikul ei liiguta ka enne, kui päike on mu soojaks kütnud. Aga kui silmad lahti teen, olen pildist, mis avaneb tumm. Olen sattunud magama oru nõrvale ja minu ees avaneb terve Tigrovaja Balka org. Kunstnikud räägivad, et mõned värvid sobivad kokku, mõned mitte kuidagi. Loodus aga paneb nii värvid kokku, et sobivad alati. Olgu nad mis värvid tahes. Olen ma sügiseid näinud igal pool maailmas. Nii ameerikas kui igal pool euroopas. Aga laialehelise floora sellist värvirikkust, nagu Ussuuri taigas pole ma näinud kusagil.
6. Niagaara juga
Olen oma elus näinud palju vee kukkumist. Kesk-Aasias on need kurjad ja kohutvad. Mõnes kohas on nagu mänguasjad. Helisevad ja kõlisevad. Aga Ameerika ja Kanada vahel elavad indiaanlased, kel on muhk otsa ees. Miks? Igal hommikul nad imestavad, mis seal kaugel küll kohiseb? Aa, Niagaara.! Ja lajatavad endale rusikaga otsaette. Niagaara kohiseb, on suur ja võimas, aga kuidagi kohutav ei ole. Minule kui kunagisele geoloogile on joad huvitavad. See näitab minule, et maa ei ole stabiile ja rahulik. Ta hingab ja liigub. Kui kõik kuluks ära, mis kuluma peaks, ei oleks ühtegi juga. Aga midagi on vussi läinud ja see on minu jaoks looduse ime. Ei tohiks olla looduses ei jugasid ega järvi. Aga ometi on. Niagaara juga on ikka looduse ime küll.
7. Laulev barhaan
Barhaaniks nimetatakse kesk-aasias suurt liivaluidet. No ikka suurt, nii võib ola oma sada kakssada meetrit kõrge. Võib-olla ka rohkemgi. Igatahes andis sellele otsa ronida. Nagu me kõik teame, on liivaluited tuulepealselt küljelt lauged ja tuulealuselt küljelt järsud. Ronime tükk aega üles barhaani tippu. Kaugel paistavad inimesed nagu pisikesed sipelgad liiva peal. Vahepeal tuleb peatuda, liiv on jala saapa seest välja surunud. Ikka tuleb seda liiva igalt poolt saapa sisse ja lõpuks pole jalal enam ruumi saapas. Saapad jalast, liiv välja ja jälle edasi. Tipust aga järsku nõlva mööda alla joostes aga hakkab liiv laulma. Ja see on imeline. Liiv on ju väikeste kivide kogu ja ta laulab. See laul on mul siiamaani kõrvus. Täielik looduse ime.

Norra talv January 11, 2013

Norras on talv küll teistsugune kui mujal. Mina ei tea ühtegi teist riiki, kus nii lühikese aja jooksul temperatuur nii palju vahetub. Venemaal muidugi leidub igasugu temperatuure, USA-s samuti. Aga et poole tunniga on võimalik 5 kraadisest soojast sõita 20 kraadisesse külma, mina pole varem kohanud. Ookeani ääres on soe. Küsisin täna ühelt norrakalt, kuidas meeldib, kui pead kadedalt mägede peale vaatama, seal on päike, aga näe, siia mere äärde ei paista. Ta vangutas pead, ütles, et suvel on jälle pea päev otsa päike. Küsisin, et mis temperatuur suvel siis on. Ta ütles et sama. Ei ma seda usu. Aga ju vist ookeani ääres väga soe ka ei ole. Samas pool tundi mägedesse üles ja ilus sügav talv. Eks see norra talv ole rekkameeste paras peavalu. Mässa nende kettide ja muretse, kas tee on lahti aetud. Ja kui siis saad tuhandeid kilomeetreid Norras sõita nii, et kette alla panema ei peagi, on tore tunne küll.
Käisin poes. Kõht läks tühjaks. Autos on küll mingeid nuudlisuppe, aga ei kujuta, mitu nädalat peab olema söömata, et need alla lähevad. Matkal jah, seal suur energiakadu, seal sobib pakisupp küll. Aga vabatahtlikult ikka alla ei taha minna. Poes siis käisin. Imestasin, et koduperenaised panevad korvi täis nagu saksas, või prantsusmaal. Hinnad on nagu nad on. vesi 5 euri pudel. Liha 60 euri kilo. Muidugi on ka odavamat kaupa. Apelsinikilo oli ainult 3 eurot kilo. Nagu pudk õlutki. Siis aga imestasin ja vaatasin, kas ikka hind õige on. Sama palju kui liiter vett maksab 800 g karbonaadi. 27 norra krooni. Ilusti ära küpsetatud ja parajad tükid. Mõtlesin, et see hind küll õige ei saa olla. Norra ikkagi. Kindlasti pole head, või äkki on kalakarbonaat. Läksin korv käes mööda. Aga suure ringiga tulin tagasi ja panin korvi. Midagi peab ju poest ostma ka.
Autos siis üritasin paki lahti teha, võtan kile nurgast kinni ja kogu serv tuleb lahti, aga pakend jääb kinni. Ega mul siis nuga kaugel ka ei ole, küll see pakend avaneb. Täitsa mac’donaldi pihv. Ma ei saand ainult aru, miks seda karbonaadiks nimetati.
Norras on jah kitsad teed. Vahest ei kujuta küll, kuidas kaks rekkat üksteisest mööda saavad. Aga miskipärast on minuga nii, et rekka tuleb vastu siis, kui saab mööda. Eriti kitsaste kohtade peal ei tule nad vastu.
Nii ilus oli täna sõita. Ümberingi härmas puud. Taevas sinine-sinine. Eemal lumised mäed ja väljas krõbe külm. Mina aga saan seda kõke vaadata 25 kraadises soojas ruumis. On momente, kus see amet tundub kõige mõnusam. Aga on ka momente, mida ei tahaks kuidagi veel kogeda.
Nagu nädal tagasi sai kütus otsa. Navi näitas bensiinijaama, aga seda ei tulnud. Tule, tule bensiinijaamakene, ja näe, siis ta tulebki. Aga madal on. Katus 3.50 aga auto on mul 4 m. Näe, ei taha nad suuri autosid. Ei taha käivet. Eks üritan edasi. Aga siis saabki kütus otsa. Hooga lähen veel parklasse. Paar kilomeetrit ainult bensiijaamast edasi. Mis siis ikka, jala bensiinijaama. Leian prügikastist mõned klaasipesuaine kanistrid ja hakkan paaki kütust tassima. 30 liitrit peab rekkale panema, muidu käima ei saa. Käin siis paar korda bensiinijaama vahet ja kütus olemas. Käima aga ei lähe.
Järgmine päev siis hakkan konsulteerima. Üks targem õpetama, kui teine. Aga selgeks saab, et üksinda ei ole võimalik autot käima saada. On vaja kahte inimest. Üks peab alt pumpama ja teine samal ajal käivitama. Aeg läheb, külm on. Ükski suur auto mööda ei lähe. Lõunaaeg juba. Ikka on külm. Soojendus ka ju ei tööta. Akud ka tühjad. On selline vana tarkus, et pane priimus tööle, priimusele kivi. Aga lumi ju igal pool. Paks lumi, kust kohast sa siis kivi saad. Ei saa ju. Hüppan, keksin, et sooja saada. Siis üks hea inimene, kes ikka jälgib, kus auto on, leiab et auto ei liigu. Saab probleemist teada ja otsustab mulle auto appi saata. Auto aga 200 km kaugusel. Aga üle mägede tuleb seda 4-5 tundi. Aga hea seegi. Lähen siis metsa ja hakkan hagu korjama. Lõkke ääres saab ju sooja. Saab küll. Kõht soe ja selg külmetab. Aga aeg läheb. Aeg läheb nii ruttu, et ei saa arugi, kui viis tundi möödas. Auto tuleb, pidu….
Aga kolme tunni käivitamise, akulaadimisega, arvukate telefonikõnede peale auto käima ei lähe. Kõik imevigurid tuli läbi proovida. Aga käima ei lähe. Siis otsustatakse auto maha jätta. Aga käru on kätte vaja saada. Selleks on vaja autosse nii palju õhku sisse pumbata, et pidurid pealt ära tuleks. Aga voolikud ei sobi. Ei saa üht, ega teist. Helistatakse, otsustatakse.
Siis aga tuleb mul idee, et kui ikka hästi pikalt starterit anda, siis käib ju kompressor ka ringi.
Mis sest autost ikka enam hoida, peaasi et eest ära saab. Annan siis starterit. Üks minut järjest, siis teine minut ja kolmandal minutil läheb auto käima. Jee.
Siis mõtlen, et kui palju kordi on elus nii, et probleemiga võid nii palju tegeleda, aga lahendust ei tule ja ei näe. Siis loobud võitlemast. Peaaegu matad selle probleemi maha. Ajad mulla ka veel peale. Ja siis tuleb alles lahendus. Ei tea, kas see auto oleks kunagi käima läinud, kui poleks nii kaua starterit ringi ajanud. Loodan vaid, et nii pea mul auto paak tühjaks ei saa. Talvel vähemalt.