Suur Võhik globaalses maailmas March 13, 2007

   Olen jah suur võhik.  Loen tihti teadusartikleid, mis kajastavad keskkonna muutumist.  Lähevad kahte lehtrisse. Ühed raiuvad kui siberi metsa.  Inimtegevus kurnab ja raiskab loodus, kütab üle ja rikub keskkonda.  Tõendusmaterjalide rida ültab maad päikeseni.  Teised, nende hulgas ka Lippmaa, ütlevad et  inimene ei suuda midagi loodusele tekitada. Kliima soojeneb ka siis kui me üldse ei kütaks.                                                                                                                                             Meie asi on valida, kus pool me tahaksime olla.  See on nagu turvavöökampaania.  Kas oled kinnipanija ja allud hirmutamisele  või ükskõikne ja mõtled, et tuleb mis tuleb, niikuinii on asi enne ette määratud.

Olen ise ka Lippmaa seisukohtadel.  Inimene võib ainult visuaalselt ja näiliselt loodusele kahju tekitada, aga mitte globaalselt.   Kui Marsil on viimaste aegadel kliima soojenenud, ei saa see kuidagi seostada kivisöe põletamise või autosse kütuse tankimisega.

Turvavöö aga tasuks ikka kinni panna.  Loodust tasub hoida.   kevadel tasub aed korda teha.  Ainult sel põhjusel, et turvalisus on mugavam, puhtust enda ümber on parem vaadata.

Kahju, et keegi mind ei võta turvavöö kampaaniasse.  Ei saa teha kampaaniat hirmutamisega…….

AUTO MEIE NELJAJALALINE SÕBER March 12, 2007

Auto on pea kõigil, kes tahab sellega sõita. Täna on minu elus olnud esmatähtis auto.    Nimelt radikas mu kalli naise autol lekib radikas ja paar viga auto juures paneb uue sõbra otsimise järgi jooksma.    Tihti olen võrrelnud autot koeraga. elab sama kaua.  mida vanemaks saab, seda rohkem lahti saada tahad.    Tegelikult on mul endal olnud koer ja see võrdum ei pea üldse paika. Koer on pereliige, aga auto pereteener.    Käisin täna kümneid autoplatse läbi, päev otsa olen olnud internetis.  Õhtuks on ikka auto ostmata.   Nagu neid vähe oleks.   Aga ikka ei ole “seda õiget”.     Paar korda olime pea raha letti nõus laduma, aga ikka hüppasin viimasel hetkel alt.    nii jäävadki mu unenäkku igasugused autod, paksud, peenikesid, lühikesed, pikad.   Audid, bmw-d mersud, hondad, volkarid, opelid ja nissanid.   Homme aga lähen Peugeoti   vaatama.

tavaline päev March 11, 2007

          Hakkasin kirjutama ja sain pika jutu valmis. Aga kui pole ikka midagi kirjutada. siis on parem kõik ära kustutada.

   Vahest juhtub nii.

eluga nii teha ei saa

kallistused ja suudlused March 10, 2007

   Olin Barcelonas, mingis vabakoguduses.  Teenistus, millest sain aru ainult paarist tuttavast viisist, lõppes.   Inimesed hakkasid liikuma.  Tervitus kataloonia moodi on niimoodi, et naine ulatab enne mehele põse, suudlus ühele põsele, siis antakse ette teine põsk, suudlus sellele. Mõnel maal on kolm suudlust.  Mäletan, kuidas venemaal suudeldi otse suule.  Ka mehed omavahel.   Eks see, meile eestlasele võõras. Sageli käeandminegi.  Ometi on see lähendanud inimesi.  Ei olnud minulegi võõras nii tervitada kataloonia kenasid naisi.   Kuidas maad, nii kombed.  Meeldib mullegi katoliku kirikus risti ette lüüa  ja  pühast veest ei lähegi minagi niisama mööda. 

Lugesin hiljuti inda mammist, kellele oli elumõte kallistamine. Päevas suutis ta kallistada 20 000 inimest ja on kokku kallistanud 3 miljonit.  Asi pole nii oluline, need faktid.  Ega ma täpselt ka ei mäleta arve, aga tähtis on see, et ta seda tegi.  Inimlik armastus ja hoolivus.  Eks suudlused ja kallistused näitavadki  armastust ja hoolivust.

Kallistagem siis teineteist ja näitame, et me neist hoolime.  Hoolime ju väga.  Ei taha tegelikult et kellelgil halvasti läheb, ikka nendest mängudes, mis tv-s on tahame ka et neil hästi läheks, ja palju võidaksid.  Mäng on mäng. Elu on elu.   Aga ikka soovime, et teisel hästi läheks,  äri hästi läheks, ideed saaks teoks  ja   tegemised õnnestuksid.  Ka et söök kõrbema ei läheks  ja soola liiga palju ei saaks.

eremiitide tee March 8, 2007

Ronisin siis jälle mägedes. Montsierra otsas.  Valida kloostri juurest oli mitu teed. mitu kõisraudteed ka.  Oli ristitee.   oli pühakute tee   ja oli ka eremiitide tee.  Mina muidugi valisid eremiitide tee.    Õhtu jõudis kätte ja tabas mind kõrgel, kõrgel,  ühe eremiidi elamu juures.   Ega ma mingi eremiidiaustaja siis ei ole. Vallutasin kõrvaloleva mäe ja tegin oma pesa  sinna. Ega mu pesa midagi asi ka polnud.  magamiskott ja magamisalus vinge tuule käes.  Uni aga ei tulnud.  Siis mõtlesin, et mis matkaja ma olen kui lõket ei tee. Öö ju, mingi pargivaht rahvuspargist ei hakka nii kõrgele tippu ronima et lõket kustutada.  Kuiv oli ja kõik põles, mis lõkkesse sattus.

Eremiidi mõtted, kui üksi oled nende mägede keskel.    Kui leitakse Jeesuse haud, ja seal leitakse ka Jeesuse säilmed, kas siis oleks kogu mu usk pea peal.   Kui Jeesuselt tehakse dna test ja leitakse et peale ema 23 kromosoomi on ka 23 isakromosoomi maise päritoluga.  ja uuringutega leitakse veel kust on pärit, kas siis on mu usk pea peal.    Kas tõesti põhineb minu usk siis ainult mingil tekstil.  Mis siis et vanal tekstil.  Mõlten ja mõtlen, et kui oleks nii ja teisiti, mis siis oleks mu usk.    Tegelikult ei usu ma ju ammmu  kirjutatut, vaid usun kogetut.   Tegelikult Jumal on ammu minu jaoks suurem kui see, mida võin piiblist välja lugeda.  Mis loeb minu usule, mis mingi eremiit üksinda mäe otsas tuleb.  Jumal on suurem kui kõik inimeste mõtted ja fantaasiad.    Aga teie ärge minge üksinda eremiitide teele.

imed meie elus March 7, 2007

  Usun küll imedesse.  Nii väikestesse, kui ka suurtesse. Ei pane ka pahaks teiseusuliste imesid.  Mis siis et kuidagi veidrad on.   Vot kõndisin mööda Barcelona tänavaid ja tahtsin ronida surnuaeda vaatama. On mul üks idee, teha maailma eri rahvaste surnuaedadest paar pilti.   Aga millegipärast tõmbasin parema jala nii ära, et kuidagi ei saanud mäe otsast alla.  Liipasin vaikselt, vaikselt, meetri haaval.   Väravast taksoga raudteejaama, sealt rongini liikusin pool tundi. Tantsin nimelt minna Montserrat mäe otsa kloostrisse.  Rongis katsusin oma tulivalust sääremarja. Ei saanud mõeldagi, et hakkan mäkke ronima.  Aga tõstukipileti ostsin ainult ülesse.    vaevalt, vaevalt vedasin jalgu, ja tänasin Jumalat, et nad ikka veel kuidagi liiguvad.   Seal kloostris tuleb minna ringiga altari taha, kus on must madonna.  Kui puudutad käega tema käesolevat maakera juhtuvad imed.   Koperdasin ja puudutasin minagi.   Midagi ei juhtunud, edasi minna oli sama valus.   Aga ma muudkui läksin.  Läksin ja läksin, ronisin mäe tippu välja.  Oli valus, aga mitte nii valus enam, on siiamaani valus, aga 60 km kõndimist on seljataga. Vot see ongi ime. Asjad ei kao kuhugi, aga sa saad nendega elada.  Valu ei kao, aga saad käia, lein ei kao kuhugi, aga saad elada.   ei ole vaja totaalset muutust, vaid natukest.  Natukest, mis aitaks elda, midagi mis aitaks ronida üle.   Aga mitte jalahoopi

Lõunamaise suurlinna sära March 5, 2007

      Olen alati mõtelnud, mis veab inimesi suurlinna.  Miks on nii, et vaene, kes külas ilusti tuleks toime, peaks loomakesi ja linnukesi, tuleb metsade ja jõgede seast suurlinna slummi. Ei ela ega sure, aga suurlinna tuksumine peab sees olema.  Linnad lähevad ikka suuremaks ja suuremaks ning see on juba kestnud oma sada aastat.   Siin Barcelonas maksavad kesklinna toa üürid  200 ja enam eurot.  Äärrelinnas aga maksavad kolm korda vähem.   Ikka kesklinna lähemale, kus rohkem tuksub elu. Seal on elamisväärne keskkond.  Minu ajasid üles täna hommikul tänavamüra.  Ei ole ju sellega harjunud, et põristavad rollerid. Algab ju tööpäev siin. 

Mida siis suurlinna hingus ja suurlinna rütm inimesele annab, et ta oma provintsiaanlikud hüved ja lokaalse õnne on nõus vahetama suurlinna viletsuse ja ängi vastu.    Kunagi arvasin, et selle liikumapanev jõud on võimalused.  Võimalused olla seal, kus midagi toimub. Kas toimub mingi kontsert või tulekahju, või superõnnetus.  Ikka toimub see suurlinnas, mitte maakolkas.     Nüüd ma enam nii ei arva.  Ei ole uudishimu see ja võimaluste olemasolu see liikumapanev jõud.  Majanduslikust olukorrast rääkimata.   Ei ole mindud kunagi linna ainult kerge lobi pärast.     Liikuma paneb inimest ikka sisemine sund.  See sund, mis paneb linde segaselt selle Eesti poole siit lendama.  See sund paneb inimest sinna minema, kus rohkem südameid tuksub.  Mõnikord läheb see sund ka kollektiivselt nii suureks, et rahvad hakkavad liikuma.

Kunagi liikus ka eesti rahvas. Oh oleks ometi, et rahva sund paneks liikuma.  Aga lõuna poole. Kardan et tundes eesti hingi, nad lähevad põhja poole. 

hispaania saabas March 4, 2007

no jama selle kohaliku internetiga

trükivigu ka ei lase parandada

signal veri guud

hispaania kunagiste abressorite maa March 4, 2007

Käisin kirikus.  Katalaani keeles oli teenistus.   Pastor sai jõuludeks koguduselt kingituseks reisi Pariisi.  ja oligi Pariisis, ning  tema asemel oli imeilus leedi juhtumas protsessi.   Teenistuse pidasin vastu, aga oh imet, kui kirikusse läksime, siis olid puud raagus, tagasitulles aga kõik õitsesid ja olid lehte puhkenud.   Nii kiiret kevadet pole ma elus näinud.  Imestan siiamaani, et kevad on minu jaoks olnud kõige olulisem aastaaeg.  Ei mäletagi aega, kui ma poleks vägisi kuhugi kevadesse roninud, kuhu ma ei kuulu.   Praegu on siin 25 kraadi sooja.   Emotsiooni minule missugune. Mitte ei saa aru miks inimesi kõige rohkem kevadel sureb.

Lennukisõit oli pikk.   Sai palju mõtelda.  Mõtlesin, et kunagi oli kõige tähtsam liikumapanev jõud sugutung. Sigmund Freud tegi selle põhjal oma hüpoteesigi.   Inimesed röövisid naisi.  Laste kasvatamist peeti kõige olulisemaks tegevuseks.  Eks ilmselt siis oligi.  Aga aeg läks edasi.  Tähtsaks muutus võim.   Peremudelist enam ei piisanud. Pered muutusid dünastjateks, alfaisane ja alfaemane jagasid dünastiates võimu.   Semukapitalism ja muud nähtuseks.        Aga aeg muudkui läks.  Nüüd on kõige olulisem näitaja tähtsus.   Mingi väikesel mõttetul maal, mingis mõttetus maakonnas, mingi mõttetus külas, mõttetus koguduse on käärimine. Tagarääkimine ja võimuvõitlus.  Miks ometi. Ei ole tegemist sugutungiga, ei ole tegemist ka võimujanuga. Tegemist on tähtsusega. Inimene on tähtis, kui ta on keegi.   Tähtis on ka postiljon.  tähtis on väikese koguduse vanem, tähtis on väikefirma juht, tähtis on  laps, kes nõuab vanematelt ebanormaalset tähelepanu.     Mis siis teha. Ega egotsentrilise maailmas polegi midagi teha.  Kummardama siis neid tähtsaid tegelasi.    Eks proovime ka ise natuke tähtsad olla.