õnn meie õueleee July 26, 2007

Mingi müüt liigub ringi, et inimene peaks olema õnnelik.   Suurima müüdi käivad välja muidugi budistid.  Nirvaana.              Tänases päevalehes esineb noor riigikogulane ja ütleb, et kõik kes vähe asjadest teavad ja vähel lugenud on, ei jaga matsu.   See muidugi on minu interpretatsioon. Teemaks on tal eestlaste õnnetabelite nõrk seis.

Minule, lollile rekkajuhile on ammu selge, et õnnelikkus on ühiskondlik nähtus. Õnnelik on inimene ainult siis, kui tal on kuskil olemas kanakari, kes kaagutab ja nokib samamoodi kui tema.   Küsige mõne laivtantsija või uueusulise käest kas ta on õnnelik.     Ilma keerutamata ülteb, et on väga õnnelik.   Rikas inimene on õnnelik, kui kuulub mingisse rikaste kinnisesse klubisse, kus on ringkäendus  ja mingi sihipärane, kasvõi varjatud tegevus.  Vaese inimese jaoks on muud organisatsioonikesed.     Aga kui küsida mõne  üksiklase, sambapühaku, või kasvõi üksiku rekkajuhi käest, kas ta on õnnelik.  Vastuseks algab keerutamine.  Mis ikka see õnn on, ja mis õnn ei ole.

Eestlased ei ole kambarahvas.   Kamp mõne tegevusega saadakse kokku. aga siis on asi nii nagu näiteks laivtantsijatega, kuis suhe 1:40 –  le  või kristlik kogudus kus suhe 1:4 -le.   Mehed reeglina otsustavad olla eraldi ja mitte suurtesse gruppidesse koguneda.

Minule ei meeldi ka suured kooslused.   Meeldib ka üksi nokitseda.  Meeldib olla kuude viisi üksi. Aga ega mul seltskonna vastu ka midagi ei ole. Leian ammu, et õnn või õnnelikkus pole üldse olulised asjad.  Mougli või Tarzan ei küsi endalt, kas ta on õnnelik.  Miks ta peakski küsima.  Peaks olema ju võrdlus teistega.   Aga kui juba võrrelda, siis on asi teistsugune. Sest alati on naaberpuulehed teistsugused.   Inimesed, kellega päevast päeva suhtled, ei ole kunagi samasugused kui olid eile.  Alati on midagi muutunud. Suheldes aga me ei anna sellest aru. Arvame, et ikka talub vanu nalju ja vanu suhtlemisviise.   Arvestada tuleks et teised ka muutuvad, mitte ainult ise. Iga päev on uus. Seda  on lihtne aru saada. Aga et teine inimene meie kõrval on uus on nii raske mõista.   

Tahtsin kirjutada Ultima Thule eilsest kontserdist, aga kael ja jalad on eilsest  rabelemisest haiged, seega ka teised mõtted.

ultimalt kuule July 25, 2007

  Läksin jah täna oma kahe väga hea sõbraga sööma. Kõht tühi ei olnud, aga tore seltskond korvab kõik.  Tuli juttu Ultima Thule kontserdist. Vaatasime internetist, otsas.  No siis Stockmani.  Rikastele ja ilusatele, kellele see bränd loodud, ikka vast jatkub pileteid.   Mis teha, tuli 200 krooni välja käia.    Vaatan õue, märg.   Mis vägi suudab mind  Pirita kloostri juurde viia.   Mõtlen, et pandi katus, siis tuli meelde, et ajutine katus.    Vihm aga annab kõigele pidurid.

Olime soomes.  Poolega suurest Misjonikoorist.   Kansnanlähetuse suur kesajuhla sai oma kulminatsiooni juurde.  Ja hakkas sadama. Nagu seened avanesid tuhanded vihmavarjud,  meie varjusime lava kattevarju, sest oli meil õigus sellele, kuna kaks laulu veel laulmata. Siis aga näitas vihmakoll oma jõudu. Kallas nii nagu oskas ja paari minutiga ei aitanud ükski kantslivägi rahvast kohale naelutada. Ainult imestada, kuhu see paarituhandeline kari peitu mahtus pugema.  Olen vaikselt loodust vaadelnud, tean natuke ilmaköögist ka. Aga täpset vihma kogust on ikka raske ennustada. Vaatan ka õue, kontsert nagu tulemas.   Aga vihmavarju ikka ei hangi endale.  Ma ei teagi kas meeste vihmavarje üldse enam müüakse.   Vihm võib-olla on vajalik. 

Aga vikerkaar oleks ka vajalik.   Inglismaal ma vikerkaart ei näinud.  Tuletaks vikerkaargi natuke Jumalale meelde, et ta seda maad ära ei uputaks.  Või on leping lõppenud.   Kui läbi, teeks uue lepingu.  

Arukus ja kiiksud July 25, 2007

  Eile, ajades juttu ühe hõmlasega, väitis tema, et kui ta  poleks kiiksuga, siis vaevalt ta selliste vaadetega oleks.         Tal oli õigus,  enamus meie erinevustest tuleb “kiiksudest”.                                                                                                                     Olin  aastal 1979 sattunud oma suvistel seiklustel Mongoolia piiri äärde. Chu jõe ääres oli küla, millel ei olnud mingit ühendust suure maaga.   Tegemist oli suurema maaalaga, kus   elas arvatavasti 100 000 inimest.   Välismaailmaga sidus ainult üks postilennuk, mis võttis ka 10 reisijat peale.  Lennugraafikut ei olnud,   käis nii kord nädalas või  paari nädala kaupa.  Kohalilekele ei olnud sellele lennukile asja, neil puudusid passid.   Kuhu neil ikka lennata, sugulased ainult selles orus.   Kaugemad sugulased vast ainult mongoolias.     Aga minu jaks olid nad kõik ühte nägu.  Iialgi ei teadnud, kas  olen mõnega kunagi rääkinud, või näen teda esimest korda.  Riides olid nad ka kõik ühtemoodi.   Praegu arvan, et nad mõtlesid ka ühte moodi  ja käitusid ka ühte moodi.        Loomulikult, üks kliima, ühesugused elutingimused ja ilmselt ka omavahelised abielud. 

Kas me saatus pole samasugune. Ikka meid on siin vähe. Kõik keda tunneme, kellega suhtleme, varem   või hiljem osutuvad, või saavad, sugulasteks.   Ega meie maailm, mõtted, käitumine ka ei erine teistest.                  Mingis olukorras mingi ühise välisteguri (nagu praegused üksteise otsa ronivad madalrõhkkonnad) mõjul viriseme ja õelutseme samatmoodi.   Kui väljas hall,   kipuvad ka mõtted halliks.   Kargame kambaga külge mingile põhiväärtusele ja uuristame selle aluseid.

Mida siis teha, et hallid päevad ka oleks täis sära.   Mõtted positiivsed ja elu super.  Ei olegi siin ühist retsepti.   Aga piisab juba sellest, kui tahta, et teen midagi, olen kuidagi,  ütlen midagi positiivset,    rõõmsat.   Olgu see või üdini totter.

Eile üks auto pressis minust vihmaga mööda.   Selle asemel, et näidata keskmist sõrme, naeratasin temale.    Aga paraadile mul ei ole asja.   Kuigi naabrimees Mihkel Mutt seda soovitas.

Ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi July 23, 2007

    Autoga sõitsin ja kuulasin raadiot, siis üks literaat seal ütles: Minu tutvusringkonnas ei ole mitte kedagi, kes jätaks peale piknikku prahti metsa alla. Aga ometi on metsaalused prahti täis.    Kust see praht tekib, ja mis inimloomad on need kes seda prahti metsa alla jätavad.

Käin minagi palju  looduses.  Prahti olen näinud minagi.  Loomulikult enamus korjab enda  järelt. Aga on inimesi kel mingis staadiumis ei lähe korda mis temast järgi jääb.   Ma ei leia siiski  neil inimestel mingit vahet.   Ei ole vahet sel tüübil, kes enda järelt koristab, sellega kes kõik pakendi endast maha jätab.  Mõlemad on ääreltult enesekesksed inimesed.     saatejuhiga targutasid nad sel teemal piisavalt kaua. Lootsin nii väga, et nad enesekesksuse ja enesekehtestamise mallist välja tuleksid.  

Mis siis viltu minu vaatevinklist neil korralikel inimestel on.   Leian, et asja saab parandada ja oma minaruumist välja ronida, kui jätkub tahet ju julgust teise mahajäätud taara ära korjata. Enamus autodel on pagasnik suur ja enamus inimesed on orjastatud prügiveolepingutega.  Ei ole see teise mahajäätud taara reostatud kolebakteritega rohkem kui oma taara.   Kui näed et teised lagastavad, ei tee see sind õigemaks kui sina ei lagasta.   Ainult koristades, parandades, aidates paraneb maailm.    

Ilgume  Savisaare kallal,   kui ta 51 km kiiremini sõites.  Aga kas me vähe oleme suviti unustanud, mingit asjatut 30 märgi ja sõitnud norm. kiirusega.  81 ga sõitmine eesti teedel ju ei ole kihutamine.    Kui palju ma isegi olen sõitnud “normaalselt” piiratud lõikudel.    Kui värskel asfaldil kuiva ilmaga  ei ole ainult valgeid triipe (nagu praegu viljandi maanteel linnapiiris) siis 30 märk on nagu ilmaasjata.   Ning enamus liiklejad on savisaared.  Palki teise silmis on ikka tore näha.  Sigadus ei ole et keegi kiiremini sõidab, sigadus on sel puhul kiirust mõõta.    Seda politseijunni, kes põõsas alatult hiilib, ei karista keegi. *Ajakirjandus on aga eestis ainult kollastes toonides.  Ju vist nii neid õpetatakse.

Päeva lõpupool. July 20, 2007

     Kell on juba seitse.Mõtlen pingsalt, kuidas teha tänane päev, nii et see jääks särana meelde. On ju täna see päev, mis ei kordu kunagi.    Nagu terve meie elu, ei kordu see kunagi.  Võib rääkida reinkarnatsioonist, igavesest elust, ja muust. Aga tänast päeva ei tule kunagi tulevikus.  Kui ei tule, peaks ju midagi tegema, et see päev  oleks oma väärtusega.  Ei tasu laiaks lüüa, ei tasu maha raisata, ei  tasu  tühjalt elada.  Nagu terve meie elu.  Elame seda ainult korra. Iga päev iga tund peaks olema väärtuslik, sest see ei kordu kunagi.   Juba ainult sellepärast, et ei kordu, peaks käituma nii, et homme ei oleks halb eilse päeva  ees.   Ega me kaua ei mäleta.   Olen paljude käest küsinud, kas mäletab, kuidas tema 15 aasta sünnipäev oli.   Tänagi küsisin ühel vanaisalt (Emma vanaisalt):  Mida ta mäletab neist aastatest. Ta vastas, et kuidagi tühjad aastad olid.   Ega minagi palju ei mäleta.   Aga üht-teist tuleb ikka meelde.  Olid ka need aastad ja ajad väärtuslikud.  Aga nüüd ei ole nii palju aastaid jäänud elada kui 15 aastastel.  Aga päevad on väärtuslikud igale vanusele. Igale, kes karku kannab.   Tore, et varbad liiguvad. Jalakesed kõnnivad  ja  natuke veel mõte liigub.

Kindel linn ja varjupaik July 19, 2007

Sellest on kolmkümmend aastat, kui läksin juulis kodust välja. Taskus 50 rubla. Hääletasin taga-kaukaasiasse. Käsisn mägedes, kõndisin vanu kirikuid mööda, Hääletasin, käisin jala, seiklesin, kuidas aga oskasin.  Täitsa üksi. Pidin oma hea sõbraga kokku saama kuskil Armeenias,  aga ta jäi kollatõppe ja tõmbas koju. August sai läbi ja algas september, aeg oli kooli tagasi minna.   Aga taskus oli ikka veel 50 rubla.     Hääletasin Armeeniast Gruusiassse ja üle gruusia sõjatee Venemaale.    Venemaal ma seigelda enam ei tahtnud. Kuidagi selleks aastaks sai kõik läbi.   Ostsin siis   Bakuu-Moskva-Tallinn rongipileti  ja ronisin rongi.  Pakin on kolm asja lahti ja õndsalt viskan pikali.  Rong teeb lõka-lõka ja mõtlen, et selleks aastaks on mu seiklused läbi ja nüüd saan turvaliselt ja ilma jamadeta koju.   Nii õnnis tunne oli, peaaegu nagu kodus.   Siis  aga tuli vagunisaatja mu piletit registreerima.   Selgus et olin istunud valesse rongi ja sõidan hoopis Bakuu poole. Küll oli siis raske turvalisest maailmast jälle minna seikluste rada.

1978 aastal olin Kamtsatkal. Juuni alguses läksin, ja oktoobris tulin.    Kord seal olin seigelnud ilma telgita, vihmas, külmas, ja siis jõudin tagasi oma geoloogia baasi.   tundus nii turvaline ja kui ahju ära kütsin, mõtlesin et nüüd on üks tore, soe ja kindel paik siin maailmas.   Hea, tänulik ja kindel tunne.   Siis aga tuli maavärin. Kõik hakkas liikuma, ka see mis kõige kindlam, maapind, ei olnud enam kindel.

Ei saa me endale kindlust, ega lõputut turvatunnet.   Istun küll toanurgas, kuhu väljas lõõtsuv tuul ja vihm ei jõua. KÕik tundud nii kindel ja turvaline.  Aga kas see lõpuni nii on?

Paabeli torn ja keeled sassis. July 19, 2007

Kõik me teame et inimesed on erinevad.   Mõnest saame aru, mõnest ei saa üldse aru. Mõni on meie jaoks loll, teine täitsa totakas, mõnel nagu pole vigagi.  Aga arusaamisega on ikka raskusi. Ka nende inimestega, kellega koos elame  ja oleme koos üles kasvanud. Peaks ju tundma neid läbi ja lõhki. Aga ikka tekib küsimusi ja on arusaamatusi.  Olen leindnud, et see on Paabeli torni sündroom.    Olen oma mõtteid analüüsinud. Leian, et mõtlen kas ratsionaalselt või emotsionaalselt. Ja kuidas ma mõtlen, on ka tõed ja arusaamad erinevad.   Tegelikult on asi veel hullem,   vahel on mõtted ratsio-emotsionaalsed,   teisalt emotsio-ratsinaaselt.   Vahest 10 % üht  ja ülejäänu teist. Ise mõtlen ja ei annagi aru kuidas mõtlen.   Kuidas siis teised meist   aru peaksid saama.   Väljaütlemine on ja veel keerulisem, sest korraga saab peegeldada tühist osa mõttekildudest.    Oskus mõtelda on igati teretulnud asi.   Kõik me peame lugu jutumeestest, kelle jutt koosneb ainult emotsionalsetest mõtetest.   On tüüp inimesi, kes tahavad ainult 100 %  ratsionaalset juttu kuulata.    Meie keel ja märkide süsteem aga on põhjalikult sassis. 

Huvitav aga oleks teada, mis märke ja mis keelt kasutati enne Paabeli värki.

töö ja vile koos July 17, 2007

      On neid, kes teevad tööd, neid kes janditavad.  Paulus vorpis telke teha, nüüd teevad telke nobenäpud hiinlased.   Eestis põllud võsastuvad, võsad metsastuvad. Mitte kunagi (kunagi vist oli ikka) pole eestis nii palju metsa olnud.  Metsatöö on kole. Raske ja väsitav.   Teed töö ära ja aastate pärast on mets hullem kui kunagi varem.   Ostan praegu 15 hektarit metsa, kus ei ole võimalik ringi käia. Liikuda saab ainult kiviaeda mööda. Mets on risu paksult täis. Mereäär ja adruga rikastatud muld annab viljakusega ka oma osa. Ometi olid seal 50 aastat tagasi põllud.  Keegi kasvatas vilja. Keegi kündis põldu, niitis heina.                  Tihti olen Euroopas.  Kui metsa satun, siis avastan varsti, et kõik on istutatud.  Lake Districti ümbrus ja lõuna-shotimaal on tühermaad oi kui palju, aga mets seal kasvama ei hakka.   Liiga palju on metsa raiutud.   Sherwoodi metsades jalutan tihti.  Ka need on istutatud.   siis mõtlen Vaiksest-Johnist ja teistest toredatest inimestest.  Kes tegid ka oma tööd.

Esimene tõsine töökogemus oli mul 16 aastaselt.  Tegelikult algaski minu pidev tööstaaz sellest ajast.  Läksin suvel, juulikuus, leivakombinaati tööle. Oli sama palav ilm nagu praegu.   Pandi mind leivaliini peale, leibu liini pealt leivakastidesse laduma.   Väljas soe, liin on 200 kraadi. Leivad tulised ja leivalõhn on hea alles 100 m tehasest eemal.   Töö ju ei olnud raske, leib kaalus siis kilo (nüüd on kergemad 0.8).   Kaks pätsi kätte ja kasti, jne   kuni vahetuse lõpuni.   Igatahest jäin sellest tööst haigeks,  kohe tõsiselt haigeks. Kui terveks sain, siis liinile mind enam ei pandud, leiti, et ma sinna ei sobi.  Ülejäänud suve kuivatasin siis poest tagasitulnud leivatooteid ja jahvatasin leivajahuks.  See töö mulle sobis. Tegin  kuna tahtsin, tegin pause kuna tahtsin, aga tööd tegin rohkem, kui keegi enne oli teinud.                                               Nii on terve mu elu läinud.   Tööd olen teinud, aga kui keegi ütleb, et pean just seda nii tegema, nendes kindlates raamides ja just nii, siis jään haigeks.     Minul käib töö ja vile koos.  Kui vilet ei saa lasta, teeb töö haigeks.   Mäletan, kui suur kannatus oli suviti rohida peenraid,  või hommikust õhtuni metsmaasikaid korjata.     Ma küll ei ole saanud  aru, et mõnel raha kapid täis oleks, kui ta kõik marjad metsast omale purki ajab.     Olen ka olnud marjatoidu peal, sõin hommikust õhtuni Kamtsatkal marju, aga kõhtu ei saanud midagi.

Minge marjule, mustikaid on palju.     Tehke tööd

naised, jah need naised July 16, 2007

Nüüd peaks jutu kirjutama naistest.   Aga mõtted läksid kohe laiali.  Kes on need kellest kirjutada.  Naised on ju nii erinevad. On arukaid blondiine on ka selliseid kes kogu maailma paika panevad.  Nagu raudne leedi inglismaal.      Millegipärast kui ma naistele mõtlesin, tuli mulle meelde sõjaväeaegne töö betoonitehases, kus tehti kaevurakkeid.    Enamus töölisi olid naised. Viskasid betooni ja tirisid tsemendikotte.  Aga tänapäevani on silme ees pilt, kus neli nääpsukest ropu suuga piigat võtsid kaevurakkest kinni ja tõstsid ta 3-4 m edasi.  Meie proovisime, kas maast lahti suudame tõsta, ei liikunud üldse meie käes.  

Kui naised teevad midagi, siis alati teevad nad meist paremini.  Koolis õpivad paremini.  Elus karjääriredelil liiguvad paremini.  Kodutöödest nagu ei taha rääkidagi. shoppamisest ei taha mõeldagi.   Tean nii mõndagi naisrekkajuhti. Eks sealgi saa nad paremini hakkama kui mehed.   Ega see eriti ei lohutagi, et kõrgele tippu jõuavad mehed.      Kuigi tuleb ridamisi meelde ka naistippe.  Nagu Paavst Johanna.                                                                                                                          Ise arvan et yin ja yan on müüt.   Ei ole maailm duaalne sugugi.   Arvasin, et kunagi, et kirikus on reeglina naised ja mõned naiselikud mehed.  Kirik nagu kristuse pruut  ja pruut on naiselik värk.   Nüüd olen aru saanud, et Jumala ees ei ole naist ega meest.   Naised saavad sellest lihtsalt paremini aru.

Oi kui palju raamatuid on kirjutatud  naistest,   naiste kohta,   naise osast.   Mõni raamat ka meestest, aga reeglina on nad ka naistele kirjutatud.   

Kunagi oli meil kirjastus.  Kolm meest ajasid raamatuäri.  Naistekaid me ei tahtnud toota. Siis mõtlesime, et teeme meestele ka raamatu.    Tegimegi :   Käsitulirelvade  entsüklopeedia.                 Aga tulemus oli katastroof.  Ei leidunud palju naisi, kes oleks mehest nii palju lugu pidanud, et selle raamatugi oma mehele ostnud.   Arvan et 90 % tiraazist on praegusenigi alles.  40 tk vedeles mu bussis, viskasin alles eile need prügikasti.    Ongi tore, et kirikud on naistele, ostukeskused on naistele.  Autod on naistele. Lapsed ka

mehed, jah mehed July 15, 2007

kes on need kiidetud mehed.   20 aatane. Kõik arengud on ees. Teed valla. Kui pea ei lõika, saad parimaks töötajaks, keevitajaks.   Kui oled maskuliinne,  siis tibid käivad järgi.  Kui oled nohik, siis on nagu oled. Keegi ei näe sind nagu ei olekski sind olemas.  See on kevade. Nooruse õitseaeg. Mis edasi.  Mõtlen nii nagu kõrvaltvaataja.   Hea kraam haaratakse lennult. Peebud, Märdid, Jukud, Junstsud,  haaratakse lennult.  Hea kraam ei vedele.  Nohikud võivadki vanapoisteks jääda.   Otsivad naisi terve eluaeg, surevad ikka vanapoisina.   Teised saavad naised.   Edasi karjäär koos pere kasvuga.  Tore ju, pere, lapsed.  Areng tööl, töölt koju. Väiksed hobid ja ongi kogu maailma.  Olen harva käinud supermarketis ja tunnen ennast nats halvasti.  Kõõrdi vaatan, kas on ka teisi ´mehi.   Näen üksikuid, vaatan, mis korvis – õlu, õlu ja õlu.  Ei vaata nad riiulite ümber ega uudista kaupa.  Teised mehed on nagu liikuvad rahakotid.  Tööl käivad mehed selleks et oma eksistentsi eest tasuda ja lapsed üles kasvatada.  Miljon, poolteist, tuleb iga lapse eest välja käia.  Aus ja kohusetundlik mees käib selle välja.   Luuser keerab selja. Mis saab edasi. Laste colledzi raha kokku ajada.  Ja siis?????? Siis äkki on mehe fontsioon otsas.   Sigitada ja anda hoog. Võimalikult suur hoog.   Ja funktsioon otsas.  Mis siis mehe tabab.  Armukesed? Teine ring?                Enamus panevad edasi.  Siis aga tabavad  meest   tervisehädad.   Olen kümnetelt meestelt küsinud, mis on nende suurim probleem ja mis neile stressi valmistab ja mis häda teeb.  Varsti jõuame selleni, et selg teeb vaeva.  Hea sõber, keda pidasin üheks elurõõmsamaks ja töökamaks inimeseks  tuleb kokkusaamisele kahe kepiga.  Teine sõber soomest, minu küsimuse peale, kas see suvi võrkpalli ka mängime, ütles, et ei saa, selg ei luba enam.  Kümnetelt rekkajuhtidelt ka –   selg selg selg selg.           Mis on siis meeste selgadega häda.  Kas selgroo lülide vaheline ketaste muunudmine,   kas selgroo vale asend istmisel.    Ag a   kes neist hoolib?  Kas teate mõnda meest, kes käib regulaarselt massazidel,  kas teate oma tuttavatest mõnda meest, kes läks viimasel kuul kuhugi sanatooriumisse.  Tean küll neid, kes käivad kuskil suusatamas. Aga suusatamine tekitab pingeid tervisele juurde. Mõtlen, kas tasuks mehed maha kanda või nendest natuke hoolida. Ah küll surm koristab.