Sain hiljuti 60. Eks see ole ju suur number. Aga ega see vanus nii äkki ka turjale tule. Mu sünnipäeval küsiti, mida ma veel teen oma järelejäänud elus. Head vastust mul muidugi ei olnud. Olen ikka seiskohal, et tervisest räägitakse siis, kui midagi on endal ka tervisega viltu. Elu mõttest räägitakse siis, kui endal on mingi identiteedikriis. Teravad ja harjumatud teemad tulevad ikka siis, kui endal on taoliste teemadega häda.
Ühel hommikul pikutasin voodis ja mõtlesin, et kas tunnen mõnd kehaosa olemasolekut. Natukese aja pärast hakkas nina sügelema. Ega ei tunne ju, kui pea terve on, ei valuta, et ta olemas on. Tunned ainult keha tervikuna. Aga siis kui midagi haige on, on see kehaosa kohe olemas. Kui varvas on haige, siis miskipärast lööd veel teda kogu aeg ära. Aga kui terve on, siis üldse ei tunnegi kui varvas kuhugi vastu läheb. Niisiis pikutasin edasi ja sügasin nina ära. Nina lakkas olemast. Aga kaua sa ikka pikutad, tegemiseda ja askeldamised tahavad tegemist.
lLäksin siis õue, ja mõtlesin, et mida siis oma eluga teha. Vaatasin et aias on purjekas millega pole mitu aastat sõitunud. Purjekas läks katki . Võtab külgede pealt vett sisse, sest aeg tegi oma tööd ka ühest purjekast tahaks kaks saada. Eks ma siis pesin selle purjeka puhtaks ja valmistasin ette, et saaks jälle kere kokku liimida. Üks asi, mida veel teha, oleks purjetama minna. Purjekal on see pluss, et ei sõltu kütuseakstiisist.
Eks ma siis mõtle edasi, mida veel teha, kui oled 60. Nagu oleks see mingi piir. Piir et mingit suurt lollust ei tasu enam teha. Suuri laene võtta ja pikaajalisi investeeringui alustada. Aga väikeseid lolluseid saab ikka teha.
Heietusi kitsalt rajalt 