Archive for December, 2007

aasta läbi jah
December 31, 2007

  Maa tiirleb ümber päikese.  Ellips aga väga lopergune pole. Kui ringi ära teeb, ongi aasta.   Oleks nii et talvine pööripäev on siis kui maa päikesest kõige kaugemal on. Aga ei ole  –  maa on päikesele kõige lähemal.  Eks seetõttu ongi antarktikas talv palju karmim kui Arktikas. 

  Kes naudib nelja aataaega, nendel on elu kõige lihtsam.  Mul on poeg, kelle lemmik ilm on hall vihmatu taevas.   Minu lemmikilm on 32 kraadine soojus ja pilvitu taevas.  Tema elu on lihtsam, minul on ainult unistused.  

Võtaks siis täna aasata kokku ja teeks uue aasta kohta suured ootused ja lubadused.  Aga mina unistan.

Unistan suurest reisist  Uus-Ginea saarele.  Sinna kus on Paradiis.  Foja mägedesse, kus asub Eedeni Aed.  Kus paari tunniga võid avastada uue loomaliigi ja kus õied on praetaldriku suurused.  Aga kus ühtegi inimest ei ela.     Suur kustunud vulkaani kaldeera kus on ainult üks suur jõgi.   Troopiliste vihmametsade  sademed on suured. Aga ainult üks jõgi pääseb kraatrist välja.   Tahaks hirmsasti seda näha, et kui maa on nii suur kui saksa ja ainult üks jõgi.  Jõge tahaks näha.    Sõber  saksast ütles, et mis sa hull reisid.  Vaata panorama.dk pealt 3 D pealt, või google.earthist  saad kõik diivanil kätte.

Aga arvutis pole higi. Pole malaariasääske ja igas jõekäärus krokodillihirmu. Arvutis ei ole hommik pastes silmadega, nagu mägedes ja kui diivanilt püsti tõused, siis kolm esimest sammu ei käi puujalagadel.   Uus-Ginea on kaugel.  Sõit maksab hirmsalt. Aga elu on lühike.  Paradiisi tahaks näha ja selle lõhna tunda. Tahaks näha loomi, keda keegi varem näinud pole ja lilli, mille tolmukas ummistab nina.

Kas see siis pole hea uue aasta tõotus ja uue aasta lubadus, et sinna minna.

Advertisements

Passioon
December 27, 2007

  Eesti keelde miskipärast tõlgitakse seda sõna – kirg.    Kuigi selles sõnas on miskit enamat.   Ega kirg nii väike asi ka meie elus pole.    Eestlased, kui maarahvas ei ole eriti kirglik.   Minu kirg on kirjutamine.  Kirjutasin just kõige pikema jutu.   Aga kustutasin ka kõik ära.   Mõte läks kuidagi viltu, hakkas kahju naabri pensinäridest, kelle maamaks tõuseb astronoomiliseks.   Eks hakkas kahju ka endast, bensiinihindadest.

Aga tegelikult on ju tore. Tore et see aasta hakkab lõppema.   Tore aasta oli.  Kõike juhtus.  Oli kordaminekuid,  seiklusi,  oli  võite ja suuri kaotusi. Kõike oli nii palju, et jätkuks ka terveks eluks sündmusi.  

Kõigele valitsuse ja linna tüngadele vaatamata loodan ka järgmisest aastast huvitavat aastat.   Sellist, mis jääb meelde, et see oli aasta 2008.

Jõulud
December 25, 2007

  Käes on siis jõuluamoki finaal.  Kingipakendid puruks rebitud ja pered koos. Kingituseks saadud asjad lähevad kas tagasi käibesse, või sahtlitesse.  Rõõmu nendest kui palju. Ei mäleta ju keegi palju ta kolm aastat tagasi raha kingitustele kulutas. Siiani ju elatud.  Riigipead on oma läkitused ka läkitanud. Linnapea rahu ka kuulutanud. Lugesin ka mina Paolo Coelho  jõulujuttu, mis Delfis üleval.   Eks lapsikud jutud ikka inimestele meeldivad. Ikka arvan, et oskused ja andekused ei mängi rolli.   Ei piisa ikka sellest, kui oled mõne kaarditriki ära õppinud,  siis oled valmis.  Et see nagu sobiks igal ajal esitada.  Areneda tuleb edasi.  Areneda tuleb nii kaua, kui vähegi suudad. Ei rõhuta mina eetilisi väärtusi jõuludel.  Need on igal ajal olulised.  Ilusat muusikat võiks ka aasta läbi kuulata.    Pereväärtus pole asi millest rääkida ainult jõuluajal, vaid see on terve aasta ülesanne. Hoida pere koos.      Vanemad on olemas ka aasta läbi, mitte ainult jõuluõhtul.

Nii ei oska midagi kirjutada erilist lugu jõulujutuks.  Ega polegi selles pühas midagi erilist.

Kahju oleks kui jõule üldse ei oleks.

Kõik jõed voolavad merre
December 23, 2007

  Eks siililegi selge, et voolavad. Eile kõndisin pikalt metsas. Otsisin jõulukuuske.  Hea on talvel metsas käia, ei ole neid vastikuid putukaid ja amblikud ei tee minule lõkse.    Mõtlesin, et inimene on kummaline loom, suudab metsas ära eksida. Kas on võimalik, et metskits eksiks või põder ei jõuaks oma põdra majasse.  Nii lihtne ju,  välja tulla. Lähed otse, jõuad jõe äärde, jõed voolavad merre. Oled mere ääres ja jõuad Tallinna, või Stockholmi. Neid mereäärseid linnu ju palju.  

       Aga kõik jõed ei voola merre.  Päris palju tegelikult on neid jõgesid, mis ei jõua.   Mõni jõuab heal juhul järve, aga järvest ei voola kuhugi.   Elus olen palju sellistega kokku puutunud.    Esimesena tuleb meelde Kesk-Aasia suurim jõgi  Amu-Darja.     Araali mere ääres otsid suuet, aga ei leia.   Jõgi on ära varastatud.   Sama lugu on ka Chu jõega.   Kunagi ammu tahtsin selle peale parvetama minna.  Tjan-sanis on see jõgi üks vägevamaid. Igal gloobusel on see jõgi peal. Aga mägedesse sõitma ei julgenud minna,  kõrbes luidete vahel peaks olema tasasem.  Ostsime siis maipühadel ühe poe õhupallidest  tühjaks ja läksime parvetama.  Alguses oli tore.   Aga mida päev edasi,  seda vähemaks jäi vett. Lõpuks pidime  kruusiga parve tagant vett parve ette tõstma, et sõita saaks.   Pätid olid jõe vee ära varastanud.   Muudkui niisutavad ja niisutavad oma põldusid.

    Arutasime hiljuti rekkameestega,  kuhu suubub Reini jõgi.  Keegi ei teadnud.  Teadsime et Baseli juures on,  kuidas ka kus Mainiga kokku saab,  kuidas mägede vahele Koblenzi keerab. Mõni teadis lisada, et jõgi on väga lai Kölni juures. Siit edasi ei teadnud keegi, kus on.   Põhja pool Kölni ei mäletanud keegi, et oleks Reinist üle sõitnud.   Mõni arvas et keerab lõunasse tagasi, mõni väitis, et eks ta Elbesse lähe.    Vaatasin siis kodust kaartidelt järgi.  Ja jälle, Rein on ära varastatud.   Topitud kanalitesse ja torudesse.  Jõesõng ja mingi nire jõuab Utrehti juures küll merre, aga suurele ja uhkele jõele ei panna siltigi tee äärde.   

Miks ma seda kirjutan.   Inimestega on samamoodi.  Mõnele on palju antud.   Aga siis killustab ta ennast paljude asjade vahel ära.  Igal pool on teda natuke.  Õnnistuseks on teda paljudele. Aga ennast enam alles pole. On nagu ära varastatud.

Talv on alganud, päevad lähevad pikemaks. Jesssss!

Päike ja kuu
December 21, 2007

 Pärnus tõuseb talvel merest päike.  vaatan kaarti ja kuidagi ei usu. Aasta kõige lühem päev. Aga päikest täis.  See on nagu selle astronoomilise aasta viimane kingitus.   Alati olen imestanud.  tuhandeid kordi näinud aga ikka imestanud, miks südapäeval on kuu taevas nii selgelt nähtav.  Tühised asjad, aga ikka seisatad ja vaatad, kui  päike tõuseb.

Jalutasin männimetsas. Ega ole ju soe, kui kuus kraadi sooja.  Aga mõtlesin, et loodus ei tee riigipiiride vahel vahet. Ometi saaks täna võtta auto, panna paak täis ja sõita peatumata saksamaani välja. Ei mõnita leedu piirivalve, ei pea neile maksma, kui nägu ei meeldi.  Ei küsi tobedaid küsimusi soome piirivalve.  Maailm on muutunud.

Mina saan võtta küll tänast päeva kena kingitusena ja piiride avanemist samuti. Igati kena ja tore päev.

Kuidagi ei tahtnud kuuske sel puhul juurest ilma jätta.

Ajutine eluruum
December 20, 2007

   Mõtlen ja imestan, et keha mis on, nagu ei olegi oma.  Elab nagu täiesti iseseisvat elu.   Otsustab mida tahab ja ei küsi minu kaest mida teha.  Ei taha vananeda. OK  kui, siis pikkamööda.  Aga mitte järsku.   Ei taha halliks minna. OK  üks karv korraga, aga mitte pool pead nädalaga.   Kehakaaluga on ka segane lugu.  Kellel stressiga viskab rasvad ära.  Kellel hakkab koguma. Üldse ei küsi minu käest, mida mina tahan.    Nii siis elame, keha oma elu, mina oma elu.  Keha tahab üht, mina teist.  Aegajalt lepime üksteisega. Mõnikord saame päris hästi läbi. Aga küsimusi ja arusaamatusi tekib ikka, nagu mõnes korralikus perekonnas.   Aga siis tuleb veel mängu Vaim.  See tahab veel omi asju.  Aja siis asju  kolme eri kujuga, kõigil omad soovid ja tahtmised.   Eks endaga harjumine võtab aega ja leppimine samuti.  Pikapeale võib inimene ka ennast armastam hakata.

Jõuluaeg. ajame kingitusi taga.    Aga midagi võik lubada ka endale. Mõni pisikegi jõulukink.

Koraan, ilus ja roheline
December 19, 2007

     Olen jah nüüd eestikeelse koraani omanik.     Mis tunne siis oli mul, kui selle püha raamatu kätte võtsin.  Pehme ja roheline tunne, mitte enamat.  Kui ingliskeelset üritasin lugeda, oli kole-kole jutt. Aga nüüd neid ridu mida lugesin eesti keeles ei olnudki nii kole.  Tõlgendus on kindlasti hea, aga ma ei saa aru, miks tegid nad kinkeraamatu esimeseks asjaks. Mahupaberist ja sametise kattega.   Aga ilmselt arvab kirjastaja, et 2000 eksemplari  ostetakse ka siis, kui kalli kinkeeksemplari teevad. Pehmekaanelist annab ja hiljem ikka juurde teha.

Jumalakäsitlusi on palju. Jehovistile ei tee selgeks, et vanausuliste Jumal on sama Jumal. Nagu tavakristlane ei jaga matsu, et Allah on araabiakeelne Jumala nimi.   Mina mõtlen ka et juutidel on oma Jumal, venelastel oma, ameeriklastel oma Jumal.  Jaguneb nii rahvuse kui ka usutunnistuse järgi.  Igal on ikka oma. Siis on hundid söönud ja lambad terved.

Püüan siis veeta järgmised päeva Koraani lugedes ja jätta Allah ikka Allahiks.  

ega minust muslimit ikka kuidagi saa

Meelehea
December 18, 2007

  Miskipärast nimetame veel seda kas korruptsioon või sirgelt altkäemaks.   Altkäemaks on aga osa meeleheast.    Tegelikult toimime me taunitavalt selle pärast, et kallutada kellegi meeled meie kasuks otsustama.   Kasutame vahendeid et ta teeks meie jaoks otsuse, mida ainult tema saab teha.   Raha on selleks kõige kergem variant.   Maksame ära ja otsus on garanteeritud.   Õige ja meile soodsa otsuse annab ka kliendile mingi muu meelehea tegemine.  Teeme näiteks mingi kauge reisi välja.   Teeme välja mingi pileti mis otsustaja meele heaks teeb.   Siis on ka kaup kindel.  Raskem aga on siis, kui lihtsalt üritame oma käitumisega meelt muutma panna.  Otsus pole kuidagi kindel.  Millegipärast ühiskond taunib seda. Taunib ja maksab.    Ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kes pole meelehead üritanud pakkuda.   Niikaua, kui keegi saab oma otsust soodsalt mingis suunas kallutada, eksisteerib ka meelehea andmine.   

Naljakas uudis oli täna.  Artidele ei ole soovitab äriklassis sõta ja pereliikmeid kaasa võtta ravimifirmadel väljatehtud reisidel.

Mina pole altkäemaksu maksnud. Või siiski………

Söök ja jook
December 17, 2007

  Ühed arvavad, et inimese olemus on sama aegade algusest peale. Teised, kelle hulgas olena ka mina, arvavad et inimene   olemus muutub pidevalt.    Üks on kindel, et inimene sööb ja joob aegade algusest. 

Aga mida ja milleks.  Söömisega  peaks olema lihtne. Söögist saame kõik oma energivarud. Aga minul ei ole see nii lihtne.  Samuti nagu jook on ka söök suures osas kollektiivne tegevus ja väga muutlik ajas.   Mõnel on kindad lemmiktoidud. Olgu selleks kasvõi jõuluaegne seapraad hapukapsaga.   Aga mina ei kujuta üldse ette, et kui jõulude ajal oleksin kuskil üksi. Et siis teeks ahjupraadi hapukapsaga.    Sööks hoopis teist asja.    Jaanipäeval ei tahaks piparkooki.   Vastakuklid on ju maitsvad ainult vastlapäevade ajal. Ka ainult mingi seltskonnaga.  

Alkoholism jääb probleemiks veel sajanditeks.  Selle probleemi lahendajad ei saa kuidagi pihta, miks inimene joob.  Ega mina ka saa.   Aga kindlasti on põhjused palju keerulisemad, kui me iganes arvata suudame ja sõnastada saame.   Ei ole see anult põgenemine, ei ole unustamine,   ei ole ainult seltskondlik rituaal.  Kindlisti on seal ka palju muud.    Seni, kui seda ei tea, ei saa ka lahendada.

Söömine jo joomine on ju lihtsad asjad.   Aga põhjused, miks me midagi sööme, on oi kui keerulised.

nädal
December 16, 2007

Nädal läinud.  Ei uskunud seda et saab kiiresti halliks minna.  Aga tean nüüd omast käest.  Või omast peast.   Imelik, et organism nii reageerib. Peaks ju olema ainult emotsionaalne tasand, aga reageerib kogu keha.  Ega oska kuidagi muud. Ärkvel olles suudan oma mõtteid kontrollida.  Ei ole mingi friik, aga tean, et suudan mõelda ainult sellele, millel luban endale mõelda, mitte enam.  Isegi unenägusid luban endal vaadata neid, mida kannatan.  Organism kannatab.

Aga iga asjaga on nii, et  on ka midagi toredat. Tore, et paljud inimesed on lähedasemaks saanud, kui varem.   Tore on et nii palju inimesi, on kes kaasa mõtlevad ja kaasa tunnevad.   Järjest selgemaks saab, et maailmas omavad väärtust ainult käesolev aeg ja olemasolevad suhted.    Kas raha on palju või vähe, on oluline ainult selle keha püsti hoidmiseks.  Püsivat väärtust materiaalne maailm ei oma.

Hea on hoolida,   hea on et minust hoolitakse.   Kui side puruneb, on valus,  aga sellega saad teada,  kui paljud veel hoolivad.   Ja see tunne on tore.  Selle nimel tasub elada.