Inimese iseloom November 30, 2007

Täna vaidlesin oma hea sõbraga.  Tema ütles et inimene on valmis kohe, iseloom ei muutu kunagi. Mina väitsin et muutub.  Kolme tunni jooksul ei suutnud me teineteisele selgeks teha mis on inimese iseloom.  Mis muutub mis mitte.  Mina olen nüüd sassis, ei tea mis on iseloom.    Mis on inimese iseloom.   Kassi iseloom, koera iseloom, hobuse iseloom. Kui mingi looma peale mõelda, tuleb kohe silme ette.   Hobusest tuli mulle meelde sirelivärvi hobune.  Siis mitu eri hobust, millega olen sõitnud.   Millised olid nende iseloomud.   Üks oli tujukas. Teine pööras kogu aeg talli juurde tagasi.  Üks kartis vett kui  kuradit.   Teine kartis puid.    Hobuse iseloomuga on nagu selge.   Aga enda oma. Segane, mis segane.  Eks nüüd paar päeva mõtlen, mis on  siis iseloom.

Rekkamees Freudi vastu November 30, 2007

    Kindlasti oleme kuulnud lauset: Me oleme pärit lapsepõlvest.  Aastaid olen mõtelnud selle peale.  Osanlt olen andnud Freudile õiguse. Siis aga  olen leidnud, et Freud ikka ei teadnud midagi.  Oleme nagu pärit oma probleemidega lapsepõlvest, siis aga kohtad inimesi, kelle totaalne muutumine on toimunud palju hiljem,  ja mõtled et mida see Freud ikka teadis.   Näiteid võime ju igaüks leida. On inimesi, kes on muutunud mingisse kampa sattudes.  On inimesi, keda on mingi õnnetus muutnud.  On inimesi, kes on hoopis teised inimesed peale sõjaväge.  On inimesi keda on totaalselt muutnud ülikool.   Inimesi, kes on muutunud teisele töökohale sattudes.   Inimesi keda muudab abielulahutus.   Milles siis probleem. Kas Freud ei jaganud matsu.   

           Jagas küll.   Mina arvan, et inimesi muudavad uued olukorrad. Käitumine uues olukorras. Käitumine ei ole päris nii, et kas  “kilbil või kilbiga”.  Täpselt nii kuidas me uues olukorras käitume, muudab see meid.  Kas enam-vähem hästi, või enmavähem halvasti, mängib ka rolli.  Kõige rohkem me näeme teise juures mõjusid millegipärast, kui ta on uues olukorras halvasti käitunud. See nagu mõjutab käitumist kõige rohkem.  Aga mõjutab käitumist ka uues olukorras totaalselt hästi käitumine.  Mõni on upsakas.  Ta on kuskil minevikus mingis uues olukorras väga hästi toime tulnud.  Mõni on kamandaja. Ta on kunagi uues rollis ka tublilt välja tulnud.     Loomulikult on lapsel kõige rohkem uusi olukordi.  Alati tuleb selles ka toimida.  Kas hästi, või halvasti.  Eks need siis mõjuta meid kogu eluaeg.  Aga uusi olukordi tuleb ka tere elu ette.  Nendes käitumine võib ka tervet tulevast elu mõjutada.

    Miks ma seda kirjutan.  Mitte sellepärast, et rekkamees tahab Freudist targem olla.   Kirjutan sellepärast, et me ei ela siin maailmas üksi.  On keegi kes on meiega.  On kedagi, kellega oleme koos ja kes meist natuke sõltuvad.   Tihti satume uude olukorda ka kellegagi koos.   Aidakem siis teisi selles uues olukorras. Et teine ei saaks traumasid, mis võivad terve elu mõjutada.  Aitame teineteisel käituda õigesti.    Aga võtame vahest ka teisel tuure maha, et see liiga positiivne kogemus ei võiks rikkuda kogu tema tulevast elu.

Ei saanud pikk jutt.  Aga mõtelnud olen selle peale nädalaid ja kuid.

Lootoseõis November 29, 2007

   Olen lootose  õit näinud.  Aastal 1978.  Müttasin siis kaug-idas ringi.  Oli parasjagu tatine ja märg ilm. Mõtlesin, et misasja ma siin jõlgun. Sügis ammu käes. Kodus pole neli kuud olnud.  Aga siis ta tuli. Laisa vooluga jões, peaaegu seisvas vees. Mis seal siis erilist. No natuke suurem kui meie vesiroos. Natuke rohkem kroonlehti, kui valgel vesiroosil.  Ilus siiski.      Aga pea miljard inimest ümiseb:  Lootoseõis………….

Inimene on rohkem kui suletud karp.  Palju,  palju rohkem.   Ühistranspordis püüan nii kaugele teistest istuda, kui vähegi võimalik.   Kord päästis see mu elu.  Balti jaamast oli vaja Nõmmele minna, rongiga.   Ronisin esimesse vagunisse, mõtlesin, et kes teine ikka nii kaugele viitsib kõndida.   Siis aga istusid kaks inimest minu vastu pingile.  No pekki, mõtlesin.  Ja läksin teise vagunisse, mis oli pea tühi.   Hakkasin maha istuma, kui käis ilge kõmakas.   Üks rong ronis teisele selga.  Vagun, millest lahkusin oli sodi.   Mis on see, mis paneb inimese isikuruumi järele igatsema. Miks ma lähen ennemini jala, kui ühistranspordiga. Karbil oleks ju savi. Lootoseõiel ei ole. 

Mulle meeldib päikeseloojang, kellele ei meeldiks. Ei tea ühtegi looma, kes naudiks looduse suurimat illusiooni. Ei käi rannal ükski loom päevitamas.  Linnud lendavad küll Egiptusesse nagu inimesedki. Aga päikese pärast ei roni keegi kuhugi. Ah et madu ronib.   Tahab päikest.   Tegelikult ei roni ta päikesevalgusesse, vaid otsib sooja pinnast.  Päikesest on tal  üsna suva. Kassid pidid joonistama.  Aga nad ei naudi seda.   Koerad pidid muusikat armastama.  Hobused rääkima.  Ei saa loomad rohkemale pihta, kui kehakeelele. Boamadu tajub või näeb ainult kehakeelt. Ei tee roki ega klassika vahet.

Tegelikult on seda, mis ümbritseb inimest hirmus palju.  Loodus, teised inimesed, kogu looming.  Terve universum kogu oma 10 astmes 23 aineosakesega. Kõigil sellel on mõju ja toimeaine. Kindalsti mõjub meile kask erinevalt kui lepp. Graniidi peal istuda on hoopis teine tunne kui dioriidi peal. Liivarannal teine tunne olla kui rannakaljudel.  Inimesel on aga loll komme õpetusi luua ja sellest äriprojekt teha.   Minul ka.  Iga päev ma mõtlen, kuidas lootoslille ja karbi eri olemuste seostega raha teenida. Teen tabeleid ja uurin asju. Kui palju teenida oleks võimalik   ja  kui kasumlik see äri on, kas tasub sellega tegelema hakata.   Paljud inimesed tegelevad sama asjaga. Mõni arvab, et õige asi on teha mingi uus kogudus.  Mõni joonistab uue pildi. Mõni luuletab.   Aga need on ju kõik suured illusioonid. Nagu päikeseloojang. Päike ei looju. Maa pöörleb.  Karpi ei saa midagi panna.   Lootoslill aga on midagi enamat.

Sajab laia lund. Alati kui sajab, mõtlen lumekristallide struktuurile. Mis häda on neil olla kõik isemoodi. Mis häda on neil ollaa nii keerulise ehitusega.  Võiks olla ju ainult mingi hägune valge ollus.  Lumi oleks ta siis ka. Kes nende kristallidest hoolib,  kes näeb, kes saab aru.   Kes mõistab.     Mina ei mõista.

Suletud karp November 28, 2007

    Inimese aju, kus kõik mõtted on, mahub kahe käe vahele. Vahest paneme ju pea kahe käe vahele.  Ajuuurijad aga seletavad, et mõtetega tegeleb veel väiksem osa ajust. Mahub rusikasse.   Imetlen sageli aju supervõimet, kui magades saab paari minutiga näha mitmeid kuid kestva tegevusliku unenäo, mille üleskirjutamiseks kuluks nädalaid.  Täna tegin ADR-i eksamit autoregistrikeskuses.  Imestasin, kuidas töötab aju, kui vaja on.   Aastakümneid puhanud, aga kui vaja töötab.  Inimene aga töötab tervikuna nagu suletud karp.   Sööd, hingad, saad valgust ka (kui antakse), ja see on kogu lugu, mis väljaspoolt tuleb.  

 Tuleb kauge noorus meelde, kui üksi Kaukasuse peal ronisin.  Õhtul rampväsinuna, vaevalt liigutad jalgu järgi, otsid tasast pinda, kus magama heidad.  Päeval mõtlesin, et küll õhtul teen ilusa laagri üles. Teen lõket ja teen süüa. Aga väsimus oli nii suur, et vaeval suutsin magamiskotti pugeda.  Hommikul ärkasin üles.  Külm. Ruttu kõndima, et sooja saada.   Kuhu kadus väsimus?   Kust tuli energia?  Ei olnud ju söönud.    Siis mõtlesin, et küll  ma lõuna ajal kuskil ilusa koha peal peatun ja teen endale midagi head söögiks.  Aga head kohta ei tulnud ja kõndisin jälle seni kuni jalad kannavad, õhtuni välja. Nii söömata kõndisin 10 päeva.   Õhtul alati rampväsinud ja hommikul sama värske, kui kastepiisk. Kust tuli energia.  Õhust ei tule ju peaaegu midagi.  Ainult hapnikku, et aidata oksüdatsioonile kaasa.  Päike annab ainult ida poolemeelsetele energiat. Muud sealt peale D vitamiini ju ei saa, seda ka organismi energia arvelt.     Organism on ikka suletud karp. Energiat ei tule kuskilt väljaspoolt.   Ei tule alt ega ülevalt. Paremalt ega vasakult.   Karpi ei saa avada.  Karbis saab asju ümber tõsta.        Aga kui nats karpi lahti teha, saab seda teha keegi teine.  Olgu selleks mingi soolapuhujast tervendaja või alternatiivmeditsiini spetsialist,  või olgu selleks meditsiinisaavutused.   Karpi lisadagi on midagi raske.  Kui raskelt on organism võidelnud räniorgaanikaga (silikoonrindadega),  kui raskelt siirdatud organisme omastatakse.    Aga   keegi ei saa midagi teha, kui organism sellega kaasa ei tule.  Kui organis paneb kogu oma energi taha, siis juhtuvad imed.     Ma ei ole mingi spetsialist, olen ikka rekkamees.   Külmetushaigusest saaks jagu poole tunniga ka kui tahaks.  Aga ei taha.   Ravi on väga lihtne. Nagu teame, et meil on vahel palavik.  Palavik on selleks, et mingi viirusega on sel temperatuuril parem toime tulla.  Organismi aga aidata on väga lihtne.  Võtke ette 5 km pikkune jooks tugevas tempos. Organism  ei pea palaviku tõstmisega vaeva nägema, vaid jooksmine kergitab temperatuuri, kiirendab südametegevust, ainevahetust ja peale sellist jooksu on inimene enamvähem viirusest jagu saanud.   Aga jooksma ei viitsi minna.  Kui seda juttu mõnele arstile rääkida, peab ta lolliks.  Mina olen aga seda mitmeid ja mitmeid kordi järgi proovinud. Minul toimib.

See lihtne jutt oli selleks, et öelda seda, et energiat ei tule kuskilt. Energia on meis olemas. Energiat ei saa ka teistelt. Teine inimene ei saa energiat anda. Ei saa ka võtta.  Nagu mu hea sõber ültes selle peale. Jumala riik on seespidi teie sees. Mitte kuskil mujal.  Aga energiat on meis palju. Palju rohkem, kui me iganes arvata võime. See et me suletud karp oleme ja see karp on energiat täis, ei tee meid individualistiks.  Ikka oleme olemas mitmekesi. Meie kõrval on keegi. Kuskil on keegi.  

Ei taha ka mina olla üksik karp.  Tahan et keegi kuuleks mu häält. Keegi vastaks, keegi räägiks minule midagi.  Olen täna terve päeva kuulnud teiste juttu.   Tore päev oli.

minul on külm November 27, 2007

Kaks päeva olen olnud koolitusel.  Täna oli esmaabikoolitus.    Igasugustes eluperioodides oleme ikka saanud esmaabikoolitust.  Olgu see ülikoolis,   töökohtades, alpilaagrites,  kursustel.  Inimene ei muutu eriti, aga esmaabi küll.    Meditsiin areneb väga kiiresti ja ka esmaabivõtted.  Eurodirektiivid on palju muutnud autoapteekide sisu.   Käitumist avarii ja õnnetuste korral.   Kõige rohkem üllatas mind käitumine külmetuse korral.  Ei hõõrumist, ei liigutamist, ei soendamist.  Vaid ainult seespoolt soojendamine.  Talvematkal ikka andsime külmunutele grokki. Aga seda teha ei tohi, sest sisaldab piiritust. Piiritus aga ahendab veresooni.   Ikka jälgisime, kui sõbral põsk valgeks tõmbab, et siis ruttu hõõruda.  Hõõruda aga ei tohi.   Ma ei saanudki aru.   Saun ka ei aita.    Ainult sooja joomine aitab.  Tahtsin kangesti targa arsti käest küsida, kuidas infrapunasaun külmetuse korral mõjub, aga ei julgenud.    Joon siis minagi sooja.  Ei taha ju talve alguses kohe maha jahtuda. Külmavares aga olen küll.   Kõige suurem külmavares.   Muidugi kui rabeledes tööd teha siis on sooja kui palju.  Aga homseks on vaja selgeks õppida kõik ohtlikud ained.   Eksam ju ees.   Liiga isiklikuks läksin. See ei huvita kedagi, mind kõige vähem.  Külmast siis.    Inimese kehatemperatuur on 37 kraadi.   Hästi tunneb inimene ennast 18-17 kraadi vahel.  Mina tunnen end hästi ka 30 kraadi juures. Võiks olla paar kraadi veel rohkemgi.   Inimese kehatemperatuur kõigub välisõhu temperatuurist sõltuvalt 35 ja 37  vahel.   See ongi püsisoojase looma temperatuur.  Karul hibernatsiooniga langeb temperatuur rohkemgi.  Alla 35 kraadi jahtudes hakkab ebamugav, käed ei kuula sõna, kordinatsioonihäired..  34 kraadi juures tulevad külmavärinad. 33 kraadi juures hakkavad paradiislikud nägemused ja muud hallutsinatsioonid. 31 kraadi juures toimib aju väga selgelt ja külmatunnet üldse ei ole  aga liigutused ei allu kontrollile.   29 kraadi juures aga hakkab soe. Külma ei ole enam olemas. Mõnus soe ja nägemused paradiisiaiast tulevad ka tagasi.  Alla 29 kraadi keegi ei tea. Sest kedagi pole elule tagasi sellest seisust toodud.    Mina ei tea, miks on olla hea nii püsisoojane.   Maailmaruumis ju paar kraadi soojem, kui – 273 Celsiust..   Seal pole midagi teha.   Külm.    Minul on ka külm.

On siis elu nii hull.  Kas soojust pole.   Kas heade inimeste peale mõteldes ei hakka soe.   Kas päike siis ei kõrveta.    Aga kui on külm, ei aita midagi.  Kui  keegi leinab, ei aita tema lohutamine palju.  Kui valutab, on valuvaigisti leevendus.   

Kirikuaasta sai läbi ja algab jõuluaeg.   Advendiaeg. 

perspektiiv November 25, 2007

Mul on tark vennanaine.  Vend ka, sest et ta nii targa naise võttis.  Minagi saan sellest tarkusest osa, sest mul on vend, temal naine. Naine on tark.   Aga tarkus ei ole nakkushaigus. Lollus on.    Miks Kivirähk sellise artikli laupäevasesse  lehte kirjutas.  Ikka on lollus nakkav.  Sellepärast ma Kivirähki artiklit ei kommenteerigi, vaid minu vennanaise tänast juttu.  Rääkis perspektiivist. Kuidas tekib ja kuidas kunstnikud oma töödes perspektiivi kasutavad. Jutt oli selleks, et iga inimene peab oma elus endale perspektiivi punkti tegema ja sinna kõik koondama.    Tark jutt ju.   Fotograafiat olen nooruses õppinud. Seal ka räägitakse perspektiivist.  Ruumi tajumisest jne.   Aga miks ma vastu vaidlen.  Nimelt selle pärast, et perspektiivi on vaja selleks et kolmemõõtmelist ruumi kujutada kahemõõtmelisel pinnal.   Ruumi  mastaaapide ja kauguste tajumisel on meil olemas ju kaks silma.   Ei pea kunsti õppima, ei pea lugedagi oskama, et näha, mis kaugemal, mis lähemal.  Aga ühe silmaga inimene peab perspektiivi teadma.   Muidu juhtub igasuguseid asju.   Oma vennanaise juttu kuulates tuligi mulle mõte, et me oleme ühesilmalised olendid.  Ühe silmaga vaatame, ühe silmaga tajume.  Poolik on me arusaam, poolikud teadmised.

Ühesilmalistele peabki perspektiivi õpetama.   Kuidas saaks teise silma lahti.

Algas talv? November 24, 2007

Inimesed usaldavad seda mis räägitakse. Järjest enam. See, mis valdas meid 15 aastat tagasi, enam ei toimi.  Siil ei uskunud midagi, mida kirjutati, või ei uskunud raadiost mida räägiti.   Kippusime umbusaldama kõike kuuldut. Mina jäingi selliseks.  Iga info paneb kontrollima.   Kui keegi ütleb midagi, hakkab aju kompuuter kohe tööle ja otsib vastuväiteid.  Ela siis niisuguse ajuga.   Paar päva tagasi mitu inimest ütles mulle, et näe, 22 ndal kell 8 algas talv.   Kohe hakkasin mõtlema, et ei alganud.  Jõulud on talvisel pööripäeval  ja pööripäevaga algab talv.  Nii et nad panid kuu ajaga mööda.              Aga tegelikult algab ju talv nüüd.  Võik öeldagi et talv algab järgmisel kolmapäeval kell 6 õhtul.  Talv minu jaoks algab siis, kui ööpäeva kesmine temperatuur on alla 0-i   ja lumi maas.

Inimestele meeldib arusaamatuid asju uskuda või neid siis saatanaga siduda.   Olgu see Kaspirovski  või Trikimees. Või mingi imetervendaja ameerikast.   Tegelikult on tegemist  puhtakujulise illusiooniga või inimese organismi energia ümberjagamisega.  Mingit üleloomulikku jõudu pole.   Kui illusionistide mägu ei naudi, et tasu neid ka vaadata.   Hiljuti näidati  mulle interneti kaudu, kuidas inimene kõndis üle basseini.    Näidati kui kurjade jõudude imet.  Aga kui tähelepanelikult videot jägida, oli tegemist puhtakujulise trikiga.  Piisab juba sellest, et vähegi mõtelda, kuidas ise sellist trikki teeks.   Elu on üldse täis trikimehi.   Asjad aga tunduvad meile uskumatuna.

Kui on imesid,  siis kõige suurem ime on tänane imeline päev. 

Tänupüha November 22, 2007

Täna peab üks maailma rikkamaid riike tänupühasid.   Mina ei teagi, keda või mida nad tänavad. Otsisin ka mina Rimist kalkunit. Aga kurdeti et otsas.  Siis ostsin  suure grillkana. Kana ju kalkuni noorem ja väiksem vend.  Hea kana oli. Arutasime, et mille eest me siis täname.   Leidsime et silmakirjalik on tänada, et soe on kui kõik inimesed Tallinnas ei ole soojas.   Siis leidsime, et meie oma tervise ja oskustega saame ikka süüa mida tahame.    Mõned aga ei saa. Ega neid eestis ei olegi nii vähe.   Täna Stockmanis küsis üks joodik viis krooni õlle jaoks.  Kunagi ei anna raha. Siis aga mõtlesin, et just jõin 30 krooni eest õlut. Mees küsib 4 krooni. Mida mina õigem või parem olen.   Andsin talle 30 krooni (tegelikult 2 eurot).       Ei taha olla variser, kes palvetab  ja tänab selle eest mis tal  on.   Et mul on maja, maamaja, korter   toredad lapsed. Tore rekka inglismaal ootamas.  Võimed teha igasugust tööd.   Ja siis tänan, et ma ei ole tölner, ei ole liigkasuvõtja, ei ole räketimees, ei ole sopajoodik, ei ole paarialune.   Kõik  on ju  õige, aga vale põhjus olla tänulik.    Variserlik põhjus.

Täna aga on tänupüha.    Mille eest siis saab olla tänulik.   Mis on need universaalsed asjad ja samas asjad, mis meil on kuidagi kogemata.  On õigus tänulik olla interneti eest?    e-maili eest.           Golfi hoovuse eest.    sõprade, heade tuttavate eest.      Tervise eest. 

eks igaüks ise  mõtle mille eest tänulik peaks olema. Mina mõtlen praegu ja jään vaikseks ja vaikseks. Nii palju seda.

Ameerika pulm November 21, 2007

ma ei usu, et keegi ei tea, kuidas pulm ameerikas välja näeb. Aga ometi leidsin täna sellise inimese. Tahtis et ma kirjeldaks seda.

Tegelikult algab pulm eelmisel päeval.   Pulma peaprooviga.  Aega kulutatakse selleks palju.  Kõik protsess tehakse läbi Kohal peavad pea kõik olema. Pastor, pruutneitsid ja peiupoisid.  tõotusi lõpuni ei laotata, aga sõrmused topitakse sõrme küll. Mõtlesin, et miks see nii kaua käib ja nii pikalt venitatakse. Ikka selle pärast, et pärast on õhtusöök mille peigmehe isa välja käristab ja selleks peab ju suur isu olema.   Õhtusöögi ajal pruut annab omadele neitsitele kingid ja peigmees omadele. Kingitused ja söök on siis põhiline.  Eks said ka peiupoisid teada, millise pruutneitsiga tulla ja kus täpselt seista. Seisukohad tähistati ära kleepsuga kah.

Pulm ise ei alga pulmamarsiga. Unustage ära.  see ju euroopa värk.  Peigmees ja pastor seisavad üksi ammu ees ja ajavad juttu.   Rahvas tuleb  ja istub maha.   Siis hakkavad tulema kahekaupa pruutneitsid ja peiupoisid.   Ikka neiu ja noormees koos, mitte neiu ja neiu   ja siis noormees ja noormees.  Viis paari kokku oli.  Viimased on parimsõber ja parimsõbranna. Neil raske koorem tassida – sõrmused.

Kuhu see pruut siis jääb.   Enne siblavad lilleneiud.  roosilehtedega.    Siis tuleb pidulikult  sisse pruudi isaga  pruut.  Pruuti ei veetud järgi. Tuli hea meelega.   Rituaalis siis küsitakse, kellele ta oma tütre usaldab jne. jne.

Ameerikas on oluline asi – tõotused.   Mida südamlikum seda vägevam. Tõotuste kohta on terveid raamatuid välja antud.   Pruudil oli tõotustega raskusi, sest peigmehe tõotused olid nii ilusad…………………………………  Aga üle nad sellest said. Meik läks luhta.   Edasi hakkas igav osa.  Ma vist magasin selle hetkeni, kui pastor ütles et nüüd oled Beti Viinalass. Jess  karjatas pruut.      Sõrmused jne.  JA  äkki ongi läbi.    Lilli ameerikas ei jagata ja kätpidi õnne ka ei soovita. Ju siis neil õnne piisavalt.    Aga pilte tehakse palju.   Igas poosis. Igasuguse rahvaga.  

Eks pulmapidu  ka teistmoodi.  Lootsin näha isade ja tütarde tantsu, millest olen filmis näinud. Aga seal   tantsis esimese tantsu ainult pruudi isa oma tühtrega (pruudiga).   Üksi.   Nii et ilmselt pulmad on ka erinevad.  see oli ju Ohios. Seal kõik omamoodi.

Meil on laulatus üks igav asi.  Neil nii igav ei olnud.  Aga kui palju käia, ilmselt muutuksid igavaks needki.

Sõin ja jõin seal midagi. ………………              Tegelikult olid head söögid.   Pulmatorti aga jagati kuidagi imelikult. Süsteemist aru ei saanud.   Oh, paljud kes mu blogi loevad olid ju samas pulmas.  eks täiendage siis.

lahendamata ja vastusete elu November 21, 2007

   Paar tundi tagasi külastasin eesti parimat sotsiaaltöötajat tema kabinetis.   Ajasime juttu.   Selle aja jooksul, mis seal oli, tuli telefonikõnesid, kus keegi oli raskelt haige, keegi vajas apteegist rohte, mida ise ei saanud ära tuua,  keegi ei saanud matuste korraldamisega ise hakkama. Kõik probleemid tuli lahendada.  Sotsiaalinimese hall argipäev.

Mina aga eile mõtlesin, et näe. päev oli ilus. Kohtusin küll väga paljude erinevate inimestega, aga kellestki halvasti ei mõelnud,  kellelegi halvasti ei öelnud,   kõik inimesed olid toredad ja head.  Aga nõrku ei aidanud, kraavist kedagi välja ei vedanud.  Tema teeb seda iga päev.

Sõites autoga linna tagasi, mõtlesin, et on ikka nii palju, mida raamatud ei lahenda. Mida organisatsioonid ei anna.   Sotsiaalinimene võib tõsta, aidata.  Raamatud võivad seltsilised olla.  Aga üksiolekut ei asenda tegelikult miski.

Kõige suuremat maailma probleemi, mis on eesti rikastel ja ameerika rikastel, eesti vaestel  ja ameerika vaestel.  On rahaprobleem.  Raha ei jätku.   Mida rikkam inimene, seda teravam on rahapuudus. Ikka üks dollar on puudu.  See ei ole see inimhimu ja hirmu hääl.   Lihtsalt “rikka isa” raamatut lugedes ja kõike selle järgi tehes, jääb ikka üks dollar puudu.  Soome tuttav Upe´  helistas.  Tal on ladu ääreni täis.  Olen aastaid sealt humanitaarabi vedanud ja tolli tüssanud.  Nüüdki küsisin mõnelt tuttavalt, kas keegi eestis midagi vajab.    Ütlesid, et kommi ja sokolaadi võiksid tuua.      Ei helista ma Upe-le.   Ei too rekkatäit komme eestisse.            Tegelikult ei ole vaestel peredel kommi vaja, vaid raha.   Raha lihtsate asjade tasumiseks.  Ei ole neil ka humanitaarabi riideid vaja.  Vaid raha arvete maksmiseks.    Naisel kel laps sündis Türgis oli ka raha vaja.   Ei olnud vaja ilkuda, et uhke maja keset lagedat ja auto hoovis.   Ei ole meie asi õiendada, et müügu maja maha ja toogu laps ära.  Nagu oleks majamüük nii kerge asi ja saaks raha nii ruttu tagasi.   Kipume ikka teise probleeme lahendama ja nägema, et saaksid lahendada, aga ei taha.   Ise oleme sageli samas situatsioonis.    Ei ole võimalik lahendada üksinduse probleemi    ei ole võimalik lahendada ka rahaprobleemi.   Nendega tuleb elada.  Valuga tuleb harjuda. Ebakõla vaikselt südames kõlama panna.

Mida ma saan teha.  ei saagi muud, kui vahest hea sõnaga toetada inimest, kes ome elu on pühendanud teiste aitamiseks. Toetada neid, või olla lihtsalt nende poolt. Ka abiandjad vajavad tuge.