Lootoseõis

   Olen lootose  õit näinud.  Aastal 1978.  Müttasin siis kaug-idas ringi.  Oli parasjagu tatine ja märg ilm. Mõtlesin, et misasja ma siin jõlgun. Sügis ammu käes. Kodus pole neli kuud olnud.  Aga siis ta tuli. Laisa vooluga jões, peaaegu seisvas vees. Mis seal siis erilist. No natuke suurem kui meie vesiroos. Natuke rohkem kroonlehti, kui valgel vesiroosil.  Ilus siiski.      Aga pea miljard inimest ümiseb:  Lootoseõis………….

Inimene on rohkem kui suletud karp.  Palju,  palju rohkem.   Ühistranspordis püüan nii kaugele teistest istuda, kui vähegi võimalik.   Kord päästis see mu elu.  Balti jaamast oli vaja Nõmmele minna, rongiga.   Ronisin esimesse vagunisse, mõtlesin, et kes teine ikka nii kaugele viitsib kõndida.   Siis aga istusid kaks inimest minu vastu pingile.  No pekki, mõtlesin.  Ja läksin teise vagunisse, mis oli pea tühi.   Hakkasin maha istuma, kui käis ilge kõmakas.   Üks rong ronis teisele selga.  Vagun, millest lahkusin oli sodi.   Mis on see, mis paneb inimese isikuruumi järele igatsema. Miks ma lähen ennemini jala, kui ühistranspordiga. Karbil oleks ju savi. Lootoseõiel ei ole. 

Mulle meeldib päikeseloojang, kellele ei meeldiks. Ei tea ühtegi looma, kes naudiks looduse suurimat illusiooni. Ei käi rannal ükski loom päevitamas.  Linnud lendavad küll Egiptusesse nagu inimesedki. Aga päikese pärast ei roni keegi kuhugi. Ah et madu ronib.   Tahab päikest.   Tegelikult ei roni ta päikesevalgusesse, vaid otsib sooja pinnast.  Päikesest on tal  üsna suva. Kassid pidid joonistama.  Aga nad ei naudi seda.   Koerad pidid muusikat armastama.  Hobused rääkima.  Ei saa loomad rohkemale pihta, kui kehakeelele. Boamadu tajub või näeb ainult kehakeelt. Ei tee roki ega klassika vahet.

Tegelikult on seda, mis ümbritseb inimest hirmus palju.  Loodus, teised inimesed, kogu looming.  Terve universum kogu oma 10 astmes 23 aineosakesega. Kõigil sellel on mõju ja toimeaine. Kindalsti mõjub meile kask erinevalt kui lepp. Graniidi peal istuda on hoopis teine tunne kui dioriidi peal. Liivarannal teine tunne olla kui rannakaljudel.  Inimesel on aga loll komme õpetusi luua ja sellest äriprojekt teha.   Minul ka.  Iga päev ma mõtlen, kuidas lootoslille ja karbi eri olemuste seostega raha teenida. Teen tabeleid ja uurin asju. Kui palju teenida oleks võimalik   ja  kui kasumlik see äri on, kas tasub sellega tegelema hakata.   Paljud inimesed tegelevad sama asjaga. Mõni arvab, et õige asi on teha mingi uus kogudus.  Mõni joonistab uue pildi. Mõni luuletab.   Aga need on ju kõik suured illusioonid. Nagu päikeseloojang. Päike ei looju. Maa pöörleb.  Karpi ei saa midagi panna.   Lootoslill aga on midagi enamat.

Sajab laia lund. Alati kui sajab, mõtlen lumekristallide struktuurile. Mis häda on neil olla kõik isemoodi. Mis häda on neil ollaa nii keerulise ehitusega.  Võiks olla ju ainult mingi hägune valge ollus.  Lumi oleks ta siis ka. Kes nende kristallidest hoolib,  kes näeb, kes saab aru.   Kes mõistab.     Mina ei mõista.