Valge lumi – lumivalgeke

February 11, 2019 - Leave a Response

Suur sula oli. Lumi läks kole-koledaks. Kinnisõidetud jää läks pehmeks ja kõik teeääred oli määrdunud kollakaspruunid. Mõned kohe mustad. Aga sula veebruaris on kui mingi vaheetapp. Ei ole ju võimalik, et külma enam ei tule. Märts ju ees. Ka aprillis on ju veel lund tulnud. Käisin õues ja nii tore oli, et lumesadu on kõik puhtaks ja valgeks teinud. On ju nii palju inimesi, kellele meeldib lumi. Tean mitmeid. Mina nende hulka ei kuulu. Minule meeldib ikka kevad. Eks esimene lumi on ju ka tore. Aga kevades on kõik ikka super. Varakevad on oma võluga, voolavad veed ja suurvesi jõgedel. Siis sinililli täis metsad. Esimesed hiirekõrvad. Hiljem juba õitsvad puud. Kõik on ju kevadel ja kevad küll lühike ei tundu. Lihtsalt kevadel toimub nii palju asju. Sügist ju on ainult kahte sorti. Lehtede langemise aeg ja porisügis, kui vihma sajab paraleelselt maaga ja kõik on nii hall.
Aasta läheb kiiresti. Mida elupäevi rohkem, seda kiiremini läheb. Muidugi on ka erandeid. Haiglas kolm päeva olla on hiiglapikk aeg. Vangis olekust ei tea ma suurt midagi, aga arvan et ka seal aeg venib. Muidu aga lõpeb pühapäev ja varsti jälle nädalavahetus.
Tore oleks, kui suudaks kõike nautida. Valget lund ja palavat suve. Lehtede langemist ja õitemerd. Iga päev ei pea ju olema ka kõik super-super. Aga kui õues on ilus, siis on ju tore. Praegu on talv ja sajab lund.

Advertisements

Talvekülm

January 10, 2019 - Leave a Response

Tulevad meelde talvematkad. Mitu aastat sai kohe sõidetud kuhugi mägedesse talvel. Ikka rongiga, sest varustust oli palju ja lisaks veel suudad ju ka kaasa vaja võtta. Panime suusad ühte kotti, et pagasit mitte rohkem maksta. Rongisõidu pikkus sõltus kohast, kuhu matkama mindi. Minul oli kõige kaugem koht Baikali lähedal Ida-Sajaanides. Aga käidud sai nii Uraalides kui ka Kaukasuses, Kesk-Aasias ja Hibiinidel. Eks matkata on ikka tore. Tore oli ka rongisõit. Toredad on ka talvised mäed. Lumi ja ainult lumi. Mitte paarkümmend sentimeetrit, vaid ikka kolm-neli meetrit. Külm aga pole sugugi nii kole, et minna ei saa. Kuskil linnas ringi kõndida talvel on palju külmem, kui suuskadel matkata. Mäletan, et kord Abakanis (siberi linn) linna peal hakkasid isegi jalatallad külmetama. Ja kuskil pole mul nii külm olnud, kui talvel Bulgaaria pealinnas Sofias. 30 kraadi külma Bulgaarias on palju külmem, kui 42 kraadi Siberis. Ega ma ei teagi, miks külm maailmas vajalik on. Inimene kehatemperatuur on veidi üle 36 kraadi. Eks see püsisoojatel loomadel on vähe varieeruv, aga varieerub see üsna samas klassis. Kõigub paar kraadi. Kuna jahutada on vaevalisem, siis tunneb inimene hästi kui väljas olev temperatuur on 24- 28 kraadi. Öeldakse et ruumide puhul kulub jahutamisele rohkem energiat, kui kütmiseks. Raske uskuda. Kui väljas on 40 kraadi sooja, siis tuleb 20 kraadini maha jahutada. Vahe 20 kraadi. Aga kui väljas on -40 ja tuppa tahad 20 kraadi, siis tuleb ju 60 kraadi tõsta temperatuuri. Kolmekordne vahe ju. Aga eks need firmad ise tea, kes nii seletavad. Aga talvel peab külm olema. Miskipärast aga ei taha keegi talvepilte eriti vaadata. Pilte võib ju teha, aga vaadata tahaks ainult soojas tehtud pilte, olgu selleks kevad suvi või sügis.

kutsumus

December 5, 2018 - Leave a Response

Kaks minutit tagasi küsiti minu käest, mis on mu kutsumus. Jäin mõttesse. Eile küsiti minu käest mida ma usun. Kui küsimus tuleb järsku, siis inimesed reegline ei oska midagi vastata. Proovige seda laste peal. Küsige midagi konkreetset ja vastust ei tule. Mitte et ma midagi ei usu. Vaid ma ei oska äkki selle küsimuse peale midagi teravmeelset vastata. Muidugi kui olukord oleks väga nõudnud, küll oleks ka midagi vastanud. Aga küsimus oli nagu rünnak. Aga kui rünnatakse, siis on inimesele omane kohe põgeneda. Harva ka vastu hakata. Võib ka asja naljaks pöörata. Huvitav, et seda varianti kasutatakse palju, aga see ei lähe ju ametlike seisukohtadega kokku. Loomad ju ei tee nalja. Veiderdavad ja rõõmustavad küll.
Aga mis on siis kutsumus. Karjas on asi lihtne. Olla alfa isane ei ole ju kutsumus. Karjas ei ole kutsumusi. On saatus. Olla kas alfa, beeta jne. Tobe on ju mõelda, et kui hierarhias mingi kolmanda järgu tegelane äkki ütleb, et tema kutsumus on olla alfaisane. Karjas oled see kes sa oled ja ainus võimalus on olla oma eluga rahul ja mitte igatseda kõrgemaid kohti. Oleme kõik näinud arengumaades õnnelikke inimesi, kes on õnnelikud sellepärast, et nad on rahul sellega, mis neil on. Kui sa oma kutsumust realiseerida, siis on su nägu vingus kogu aeg. Inimene on karjaloom.
Aga päris ei ole ka. Venelased kasvatavad oma lapsi nii, et laps saaks karjas hakkama. Leiaks karjas oma koha ja täidaks seda. Eestlased kasvatavad oma lapsi, et ta saaks ise oma elus hakkama. Oleks võimalikult iseseisev, leiaks endale hea töö ja tuleks omadega toime. Rahvustunne on küll tugev, aga see on pigem deklaratiivne. Väga tugev surve saab ainult inimesed kokku.
Suurte kutsumustega inimesed on tegelikult üksi. Kui Eesti Päevaleht esitas mõjukaid inimesi, siis mõtlesin nende inimeste peale, keda nad kirjeldavad. Nad on nii omaette ja üksi. Kuigi ju mõjukas peaks mõjuma nii et tema on ju 100 000 ga koos. Aga ei ole. Ott Tänakut teame ju kõik. Aga kui ta sõidab, siis on ta rooli taga üksi. Ka kaardilugeja on tal suhteliselt kaugel. Tema taga on muidugi tiim. Aga enamus aega on ta üksi. Olulised otsused peab vastu võtma ikka üksi.
Me ammu enam ei ela karjas. Pigem et taha, et kui me pargipingi peal istume, siis istub meie kõrvale keegi. Mind näiteks häirib, kui oma töö juures leian tühja parkla. Küll ajab närvi mõni idaeurooplane, kui parklas on kõik kohad vabad, tema tuleb ja pargib kohe kõrvale. Tema tahab olla koos, mina tahan olla eraldi.
Mujal idas on ridakülad. Eestis taluti ainud näga naabertalu suitsu. Talu mitte. Muidugi elame praegu linnas.
Aga me ei taha naabreid näha. Tööd tehes tuleb olla teistega koos, aga naaberfirmast ei taha midagi teada. Olen tihti hämmingus, kui otsin mõnda firmat, kuhu kaup viia. Võin küsida naaberfirmast, ta pole kunagi kuulnud, et kõrval ehituses asub see firma, mida otsin. Ei tunne me huvi teiste vastu.
Ei tasu otsida sõnu, et kirjeldada oma kutsumust. Kui see on, on tore. Parem kui ei oleks. Oled õnnelikum. Ei põle läbi. Kui sa midagi usud, siis usu, aga ära hakka seda kellelegi kuulutama, sellest pole veel midagi head tulnud. Aga uskuma peab.
Arvan, et on ikka tore elada ja vahel on tore ka õnnelik olla.

minu blogo

December 5, 2018 - Leave a Response

Mina ei tea, miks ma ei taha nii hirmsasti ajaga kaasas käia. Ei taha uusi rakendusi ja ei taha kuidagi kaasaegse tehnoloogiaga sammu pidada. Paar aastat tagasi tegi mu noorim tütar arvutisse blogo. Et siis saan valmis kirjutada kui internetti pole ja siis kui on postitada. Aga ühel hetkel läks blogo minu jaoks sassi ja enam blogiga ühendust ei saanud. Siis hakkasin igavusest kirjutama Mikrosofti wordi, dokumentidesse. Aga sinna need kirjutised jäid. Täna aga mõtlesin, et mida teeb mu blogo – mis imet, töötas nagu muiste. Ei olnud mingeid sogaseid kirju ja mingeid passwordi tahtmisi. Minul kui suhteliselt ekstrovertse inimesel, on väga raske aru saada miks need passwordid vajalikud on. Igas teises filmis näidatakse, kudas ka kõige keeruliseimaid koode lahti muukida saab. Kuidas ükski tulemüür pole piisav. Milleks inimesel, kes midagi salatseda ega varjata ei taha, mingid koodid. Minul pole midagi salatseda. Ei ole ka mõtted sellised, mida hirsasti varjata tahaks. Jah, tahaks ka mõtetes Tarandile jalaga tagumikku anda. Aga mis siis. Pole ma kätt või jalga kellegi vastu veel tõstnud. Mõtted aga on igasugused ja siis…… Mis neist ikka häbeneda. Telefonikõned samuti. Las kuulavad…. kui kuulajaid muidugi on. Eks telefonikõned ongi nii tobedad, kui mõni avalikustatud telefonikõne on. Telefonis inimene vist mõtleb kuidagi teisiti. Sellepärast minule telefon ei meeldigi. Ma ei saa aru, kuidas saab tundide viisi kellegagi rääkida. Eile üks kena inimene jäi kokkulepitud kohtamisele pool tundi hiljaks. Põhjenduseks oli telefonikõne. Keegi oluline inimene helistas ja rääkis pool tundi. Vot ei saa aru. Ma ei saa paljudest asjadest aru. Olen näiteks oma töö asjus mingi firma väravas. Väravavaht peab lattu helistama ja küsima, kus ma täpselt maha kauba laen. Helistab ja räägib pool tundi. Selleks et ühte lühikest informatsiooni kätte saada. Kaup seisab, kõik ootavad, aga tema muudkui räägib.
Minu jaoks on see võõra ressursi raiskamine. Eks siis pean ka kuidagi uute asjadega leppima.
Ma küll mõtlen et kui noorena ei ole revolutsionäär, siis sul ei ole südant. Kui vanana ei ole konservatiiv, siis ei ole mõistust. Muidugi ei pea kõike uut robinal vastu võtma, aga liiga tagurlik ka olla ei tasu.

süda

December 5, 2018 - Leave a Response

Süda on rahvapärimuse ja muidu tavainimese mõtlemise järgi elu keskpunkt. Kui süda ei tuksu, oled kutu. Meditsiinis aga on inimene surnud kui aju on kutu. Ajusurm on tegelik surm. Aju aga peaaegu üldse ei tööta, kui vaatad midagi arvutist ja vaatad televiisorit. Ma ei tea täpselt, kas nutitelefoni vaadates on ka aju välja lülitunud. Vist ikka on. Aga kui vaatad inimesi ühistranspordis, siis enamus inimesi vaatavad sõidu ajal oma nutitelefoni. Aju aga ei ole surnud, vaid töötab ikka natukenegi.
Hiljuti kuulsin juttu, kuidas kirjeldati tammetõrust suureks tammeks saamist. Et ikka nii, et kui tõru ära ei sure, siis uut tamme ei tule. Tõru peab ikka olema korralikult maha maetud. Ma pole sellest kunagi aru saanud. Ei sure ükski viljatera ära ega tammetõru, kui ta maha matta. Kuskil pole nii palju elu, kui tammetõrus, või viljateras, kui ta sobivasse keskkonda satub. Ta lausa pakatab elust. Surmast on ikka asi väga kaugel.
Süda tegi mulle suvel tünga. Läks lõhkuma ja ei suutnud enam suurele ringile verd anda. Peale suutis.
Viidi siis mind ruttu haiglasse, mäletan, kuidas kõik, kes mu kanderaami vedasid, jooksid. Kiire oli. Siis pandi mind magama ja öeldi, et kui teadvusele tulen, on kõik korras. Panid mu südame seisma ja uuesti käima. Ei läinud kaua aega, kui süda vedas ka neerud järgi ja muud organid. Kõik oli nagu enne. Arstid nimetasid minuga juhtunut äkksurmaks.
Nüüd on sellest juba mitu kuud möödas. Põhjust, miks mind selline terviserike tabas, pole siiani leitud.
Aga elada on tore.

AEG

August 27, 2018 - Leave a Response

Kindlasti  on igal inimesel kahju kaotatud ajast.  Mäletan kui kahju oli mul ajast noorena, kui pidin kaks aastat sõjaväes olema.   Mõtle, kaks aastat läheb raisku. Tuleb teha seda, mida sugugi teha ei taha ja olla kõigest eemal, mis sulle korda läheb.  Aga mis ikka teha, tuli olla kaks aastat sõjaväes.   Nüüd on selllest väga palju aega mööda läinud. Vahepäeal olin tööl nii, et nädal tööl, nädal kodus. Täpselt see nii ka ei olnud. Töö läks vahel paar päeva pikemaks nii et kodus sain olla vahel ainult viis päeva järjest. Siis mõtlesin, et näe, pool aega ei ole seal kus elu on.  Oli selline tunne, et kui tööl olen, siis on see nagu raisatud aeg.    Elad ainult siis kui kodus oled.   Aga ega 60+ kuskilt ikka sellist tööd ka ei saa, kus oled päeva tööl ja õhtul kodus.  Hea et on sellinegi töö, kus sind vajatakse.  Rekkajuht saab muidugi alati tööd.   Igas firmas on vaja rekkajuhte.

Praegu sõidan Soome vahet.  Aga nii et esmaspäeval sõidad Soome, teisipäeval tagasi jne.  Hiljemalt reede õhtul oled kodus.  Laupäev, pühapäev on vaba. Töö konti ei murra. Kõige rohkem olen ühel päeval sõitnud 400 km. Tavalisel ikka vähem. Kõige vähem olen ühe päevaga sõitnud 20 km.  Nii et vaba aega on palju.  Muud üle ei jää, kui raamatuid lugeda. kuigi vahel on raske endale sobivaid raamatuid leida.  Maitsed on ju nii erinevad. Peale selle igaüks loeb raamatuid erinevalt.  Saavad aru ka erinevalt.   Minule meeldib gooti kirjas lugeda. Kahju, et enam raamatuid gooti kirjas ei trükita.   Kui mina raamatu kirjutaks, siis kindlasti trükiks selle välja gooti kirjas.  Aga raamatu kirjutamisega on see häda, et masendus tuleb peale, kui vaatad kasvõi ainult raamatukogu eesti kirjanduse osa.   Kui palju on kirjutatud.  Kui palju erinevaid inimesi kirjutab.  Kellele ometi.  Kes neid loeb.  Milleks.   Eks mul on ka kodus suur raamaturiiul.  Aga iga päev viimasel ajal mõtlen, et peaks seal suure puhastuse läbi viima.  Nii palju on raamatuid, mida iial kätte ei võta.  Muidugi pole ma viimane inimene, kes raamatuid loeb.  Kindlast loetakse ka saja aasta pärast raamatuid.

Täna uudistest kuulsin, et Kunstiakadeemia valmimist anti välja raamat.   Kunagi anti raamat Tartu ülikoolist.  Mul on see ka olemas.  Kordagi pole seda puudutanudki. Milleks.  Eks minulgi on Eesti Ensüklopeedia.   Näe, ei oska seda kirjutadagi.   Minul veel seda mitu eksemplari.   Aga kellel seda vaja on.  Kui vaatan  mingit teatmeteost, siis sirvin ennemini eestiaegset, kui vene aegset.   Aga seni  pole suurpuhastust ette võtnud.  Arvan et laiskusest. Eks aeg teeb oma tööd, õnneks kõik asjad ei lähe ajaloo prügikasti.  Aga mis jääb, seda ju ei tea.

notsukõrvad ja lihapirukad

July 3, 2018 - Leave a Response

Minu jaoks ei olnud midagi maitsvamat, kui ema tehtud notsukõrvad ja lihapirukad. Asi pole ju sugugi koostisainetes, vaid selles, kes teeb.  Lihapirukaid olen elus palju söönud, aga nii häid nagu ema tegi, pole kusagilt saanud. Aga notsukõrvadega on hoopis teine lugu.  Neid lihtsalt ei olegi ma kunagi kuskilt mujalt saanud.  Aastaid käis minu ema minu sünnipäeval notsukõrvade karp kaasas.  Minu jaoks oli see parim kingitus.

EMA

July 2, 2018 - One Response

Minule oli ta ema. Ta elas Tartus. Minu õelastele oli ta Nänna. Õde oma lastega elas ja elab siiamaani Tartus, nagu emagi.  Muidugi siis on neil side tugevam kui minul, kes elab Tallinnas.

Kui olime väikesed. Meid oli kokku kolm last. Elu käis ikka oma rada. Ema käis tööl oma rõntgenikabinetis ja isa Katseremonditehases. Õhtuti olid lapsed kas muusikakoolis või trennis.  Koos söödi ainult pühapäeval.   Pühapäev tuli aga veel pilli harjutada ja ema-isa ikka tegid pühapäev lõunauinakut.  Aga aastas kord saime ikkagi kogu perega koos olla.   See oi puhkuse aeg.   Niikaua kui mäletan, organiseeriti suvel koos puhkus. EMA  organiseeris. Kaugest minevikust tuleb meelde kaks ekstreemset puhkust. Üks Pärnus, telgiga, kui tuli meri kallale.  Siis sai ööesel mere eest plehku pandud, küll oli põhev.   Teine kord olime puhkusel Piirissaarel.  Peipsi oli nii tormine, et ei saanud sealt minema. Pidime pikemalt jääma.  Mäletan ainult tõrvalõhna ja alustassist teejoomist. Ja muidugi sibulakette.   Oksendamist laeval muidugi ka.  Ema oli kõige asjade ettevõtja. Isa projekt oli mootorpaat Emajõel. Ema muidugi ka oli paadis. Bensiinihais, mootori jukerdamine ja suuremas koguses sääski.

Aga kõige pikemalt ikka olime Peipsi ääres Kauksis. Õigemini Kauksi ja Kuru vahel. Seal hoiti ühe talu lakas meie telke. Mindi liinibussiga ja kohal oldi ikka mitu nädalat.  Ega me seal päris oma perega ei olnud. Seal oli teisigi. Aga organiseeris selle sõidu alati ema.  Temale oli see puhkus Peipsi ääres väga oluline.   Meile oli see tore vaheldus ja kui meenutan, on kuidagi soe tunne. Peipsi ääres siis tegime pottide ja pannidega metsas toitu ja vaheldus missugune. Päeval mindi järveranda,  kus mina keaevasin auke liiva sisse ja katsin augu ilusti pillirooga kinni ja liiv peale. Nagu poleks seal mingit auku. Siis meelitasin ema sealt üle kõndima ja kui ta auku kukkus, oli lõbu meil nii palju, sest ta kiljataks omamoodi ja ei pahandanud kunagi. Nii tore oli, et tasus kohe uus auk kaevata.

Ema oli südamlik ja osavõtlik inimene.  Muidugi tundus ta meie jaoks vahel lihtsameelnde. Üks lugu tuli meelde.  Reena oli teinud uhke soengu.   Õhtu läks tal pikaks ja kui ta koju jõudis,  oli minu ema väga mures.  Küsis Reena käest, et kuidas sa julgesidnii hilja nii kalli soenguga ringi käia.   Nagu keegi saaks seda soengut pihta panna.

Mulle kuidagi ei meenu, et ema oli see, kes sundis meid suvel tööle. Aga ega tal midagi selle vastu ka ei olnud. Ise ta käis sügisel kartulit võtmas kuskil kolhoosis. See aeg oli meil tore. Sest olime siis omapead.    Kõik olid kartluleid võtmas.  Ühel päeval tuli siis vasinud ema-isa ja tädi koju. Kartulid võetud ja oma 20 kotti kartuleid ka.  Kelder sai kartuleid täis.  Praegu meie pere ei söö ühte kottigi kartuleid aastas. Olid teised ajad. Ja siis käis ema ja tädi veel pohlal ja jõhvikal.  Riik kehtestas ajad, millest varem ei tohinud ühtegi marja korjata.  Kui siis aeg kukkus, läksid kõik pohlale ja jõhvikale.  Minu ema ka.

Mis veel oli minu emal teistmoodi.  Hiljem kui olin juba suurem ja emal oli vaja maja juures mingit tööd ette võtta.   Siis oli ammu enne kui ma kohale tulin, et tööd teha, alati kõik tööriistad valmis pandud. Kui töö ära tegin. Koristas ta kõik ära ja pani asjad oma kohale.  Sellest jäi minule halb harjumus.  Jätan siiamaani tööriistad sinna, kus töö viimati lõpetasin.  Aga ema enam ära ei koristanud.

Aastad läksid. Alati kui Tartus käisin, käisin ka ema juurest läbi.  Ta ei vajanud, et istuksin tema juures tunde viisi. Piisas ka kümnest minutist.  Siis ta tegi  kiirest midagi süüa ja söögil oli ema maitse.  Kui meil ei ole ühtegi alumiiniumist toidunõud, siis oli temal ikka alles alumiiniumlusikad.

Vaarikaid pole emal enam ammu.  Kuldrenett on veel ikka naabri oma aga oksad kasvavad üle piiri.  Ikka oli hea tunne, kui läksid kuuri kõrvalt uksest siise. Uks oli lahti ja varsti kõlas ema rõõmus hääl, kui kuulis et poeg talle külla tuli.

Eks ta ikka ole üks  osa jälle elust välja jäänud.

suvekuumus

June 11, 2018 - Leave a Response

Neli aastaaega meeldib paljudele. Sel aastal jäi kevad ära. Pärast talve tuli kohe suvi. Supersoe mai. Töösõidud viivad mind Saksamaale. Swatzwaldi mägedesse. Seal on sel aastal väga soe. Ikka üle 30 kraadi. Kõige soojem on õhtul kella 6 ajal. Mitte keskpäeval. Minu töö lõpebki peale viit. Saksa firmad lõpetavad kauba vastuvõtmise kella kolme ajal. Hea on, kui saab veel järgmise firma juurde sõita ja on kõik. Siis ongi päeva kõige kuumem periood. Ma talun muidu kuuma hästi. Aga auto mootor on ju veel ka soe ja mootor on üldse kabiini all ju. Aknad ja uksed lahti, aga ikka on palav. Muidugi on autos konditsioneer. Saab kabiini täiesti külmaks teha. Aga seda seni, kuni mootor käib. Aga kes see ikka käiab seda seisu ajal.
Ja kui mootori seisma jätad, siis on 90 kraadine ahi sinu istme all. Lihtsam on mootrit mitte käivitada.
Kella 12 õhtul on temperatuur 25 kraadi. Hommikul 22 kraadi. Igal aastal pole saksamaa sugugi nii saun, kui sel aastal. Eestis pole ka nii vihmavaest kevaded tükk aega olnud. Aga aastad pole vennad ja küll suvel külmetada ka jõuab.
Kuumusega harjub ära. Ainult mõjub inimestele kuidagi uinutavalt. Hästi palju avariisid on palava ilmaga. Kuigi enamus autodest on ju konditsioneerid sees.
Aasadel õitsevad ju kõik suvelilled. Õitseb ju ka meie rahvuslill. Mis siis muud teha, kui ainult seda sooja nautida. Sai ju seda mitu kuud oodatud.

haiglas

June 11, 2018 - Leave a Response

Olen oma elus olnd kolm korda haiglas. Esimest korda sattusin haiglasse songaga. Tõstsime koos nelja mehega hauakivi. Üks meist libises ja kogu raskus vajus minu peale. Ega maha visata ju ka ei saa, aga tulemuseks oli song. Sel ajal olid veel jaoskonnaarstid. Läksin siis jaoskonnaarsti juurde, tema soovitas teha viinakompressi. Aga nii palju jagan minagi meditsiinist, et ainult operatsiooniga ravib seda. Tutvusega sain siis haiglasse sisse. Kummaline tunne oli. Terve mehena läksin operatsioonilauale, täiesti liikumisvõimetuna tulin sealt palatisse. Või toodi. Nädal aega kosusin.
Teinekord sattusin haiglasse veremürgitusega. Kiirabi viis kodust minema, kui palavik oli 42 ja krambid olid.
Kolm päeva vahetasid ja puhastasid minu verd. Oli täiesti kõik ükskõik, kas elad või sured. Aga kui vähegi parem hakkas, tuli ka eluisu tagasi.
Nüüd on käes kolmas kord. Plaaniline op. Kuna mind oli tabanud raskekujuline hüpertoonia ja suur vedelikuvahetus, siis saadeti mind haiglasse uuringutele. Nädalakese siis uurisid ja puurisid mis viga. Leidsid, et on vasaku neerupealse mingi kasvaja. Panid kirja operatsiooni aja.
Jälle oli sama tunne, kui esimene kord. Ega vererõhku ju ei tunne. Kaaliumi puudust ka ei tunne. Aga kui on võimalik asi korda saada, siis miks mitte. Läksin siis kokkulepitud ajal haigla. Tervis ju päris hea. Üks päev läks proovideks. Järgmisel päeval tuli lõunapaiku op. Anti spets riided ja valged sukad pidi jalga tõmbama.
Mask näo ette ja pilt taskusse. Kui pilt ette tuli, oli operatsioon tehtud, neli kanüüli (kaks veeni ja kaks arteritesse). Edasi intensiivpalatisse kosuma. Aparaadid ja tilgutid, tilgutid ja aparaadid. Pidev jälgimine ja kontroll. Aga aparaadid võeti küljest varsti ära. Vahest mõõdeti vererõhku, sain mingid tabletid. Intensiivist siis välja ei saanudki. Saadeti koju.
Kodus on muidugi hea olla. Istud ja loed rahus raamatuid. Vaatad televiisorist järelvaatamisel igasuguseid saateid mida iganes vaadata tahad. Süüa teha pole vaja, sest midagi süüa ei taha. Küll kodus kuidagi paraned.
Koju sain neljapäeval. Aga minu hea sõber tahtis mind üllatada ja külla haiglasse tulla. Tema tuleb mind otsima pühapäeval, kui ma juba olen üle kolma päeva kodus olnud. Ta arvab, et teab õieti, et olen uroloogias. Läheb sinna õdede valvelauda ja küsib, mis palatis ma olen. Neiud ei tea. Aga siis tuleb ühele meelde, et jaa, tema sai insuldi ja viidi üle neuroloogiaosakonda. Läheb siis paar korrust kõrgemale ja küsib sealt. Seal küsitakse, kas ta on sugulane. Ei, vastab ta, lihtsalt sõber. Nemad aga mingit informatsiooni ei anna.
Nii jäi tal mind leidmata. Loll lugu.