Minu Bulgaaria, just nii nagu nägin.

December 1, 2016 - Leave a Response

 

Olin Rumeenia pealinnas reedesel päeval. Pidasin plaane, kas minna hõimlastele külla, või niisama nädalalõpp surnuks suures linnas lüüa. Aga on talv ja siia on sattunud palju lund, eks tean isea ka et kui palju lund on, siis kaovad read ära. Kahest saab üks ja kolmest kaks. Oli ka lõike, kus kolmest rajast oli üks järgi jäänud. Eks kui hoog sees, läheb rekka igast lumest läbi. Mõtlesin, et kuhu küll autot parkida saab, kõik kohad on Bukarestis lund täis ja rekkaga on on nii, et kus sõidad kerge autoga kuhugi lume sisse parklasse , siis sinna sa ka jääd. Rattad on soojad, sulatavad endale pesad lume sisse ona panevad ennast seal magama. Kui aga minema tahad minna   siis on sul iga ratta all lohuke ka katsu sa kokku 10 väikest mäge ületada. Veavad ju ainult kaks ratast ja kui üks näeb et teine jamab, jätab tema ka kogu töö ühele rattale. Vaeseke käib siis ringi ja auto kuhugi ei liigu. Talverõõmud need. Aga pole veel kordagi näinud, et ükski auto kevadeni sisse oleks jäänud. Piinlik on mul mõelda, et kord pidin ka mina parklast ära saamiseks kasutama puksiiri abi. Traktor ei jõudnud autot koha pealt minema sikutada.

Oh, aga jäinu ju Bukaresti. Siis aga tuli ülalt käsk, et ruttu vaja täna minna veel üle piiri Bulgaariasse, Shumanni linna. Polnud kunagi käinud seal. Kaardi järgi on ta küllalt suur maa, aga elanikke on nagu Soomes ja üle kahe miljoni elab pealinnas.   Oli jah, selline tühi maa nagu Prantsusmaa. Sai ikka suurte lumiste väljade vahel lasta. Teeeääres kahe meetri kõrgused hanged. Eemal paistavad mõned üksikud majakesed. Kui Bukarestiis oli külma -15, siis nüüd hakkab termomeeter mitte tõusma, vaid ikka laskuma. Eestis oli kui ära läksin kolm kraadi külma, nüüd pea 3000 km lõunapoole on – 18.   Sain siis reede õhtul koorma lõunaeuroopalike sekeldustega peale ja mõltesin, et sõidaks nädalavahetuseks Sofiasse. Seal mõni pangaautomaat, saab kohalikke tugrikuid. Suur linna ikka ka, vast on mida vaadata. Sinna on veel 400 km minna. Sõit läheb üle mägede ja temperatuur aina kukub. Politsei peab kinni ja ütleb, et edasi ei saa. Tee on kinni. Mis ikka, siin ka inimesed elavad ja proovin minagi ühe öö magada.   Vaatan, et ees käib vilgas tegevus.   Seal on kivist alus, mille küljes on kraan. Autod tulevad ja lähevad, pudelid ja kanistrid käes ja hakkavad täitma. Passin ka juhust, et kui keegi parasjagu ei tule ega ole seal, vaatan mis asja sealt kraanist tuleb, kas piima või mett. Proovin siis kruusiga, maitsetu nii maitsetu kui vähegi võimalik. Muidugi on ju vesi maitsetu ja värvitu vedelik. Siis tuleb politseinik ligi ja ütleb, et nüüd on tee vaba võid sõita, kui tahad.

Hommikul on minu jaoks parem, kui õntul sõita.   Laupäev hommikul on teed tühjemad ja   sõidangi üle lumiste mägede Sofia poole.   Vaatan et temperatuur aina kukub ja kukub. Juba külmapüha jagu -25 kraadi saab täis mägedes. Jõuan lõpuks lumisesse Sofiasse, seal -18 kraadi külma.   Sofia, Bulgaaria pealinn on sisemaal, ei ole sugugi Doonau ääres. Ei ole ka väga mägine linn. Aga ega ta madalal ka pole. Euroopa kohta ikka 500 m üle merepinna on ju kõrgel ka. Lund aga on palju ja kole külm on. Mõtlen et sõidan natuke linna mööda ühistranspordis, aga bussiaknad on jääs ja eriti midagi ei näe. Ainult suured majad kogu aeg. Sõitsin mitme liiniga, aga ühtegi väiksemat maja ei näinud. Kindlasti on Sofia ilus linn, ja üsna roheline. Aga talvel on lumehanged igal pool. Lõpuks jätan bussi maha ja hakkan jala kesklinna minema.   Mõned ükskud inimesed on ka kõndimas, paksult riides, sallid ümber nägude. Kõnnin ka nii kiiresti, kui suudan. Aga külm poeb ka minu ligi. Talvel on ikka raske turisti mängida võõras linnas. Lõpuks lähed ikka kuhugi kohvikusse sooja.   Kesklinn ära vaadatud.   Mis muud, kui oma soojasse autosse tagasi . Lähen jala 15 km saab ka käidud ja nii hea on istuda ülejäänud päeva soojas autos ja tunda raamatutest röömu. Internetiga on nagu on, või nagu ikka teda pole.

Luksuslik elu

December 1, 2016 - Leave a Response

 

Sõidan oma rekkaga Rumeenias , läbi teve Rumeenia, kirdest edelasse. Vahele jäävad Transilvaania mäed. Kuna on kevad, siis kõik õitseb. Ilus on. Vahesti on ilu ka üksi tore vaadata. Muidugi koos kaaslasega on parem. Saab öelda, näe vaata seda ja vaata seda. Näed palju rohkem, ja teisele näidates ka naudid ise palju rohkem. Aga mis teha, kui üksi autos oled. Peab endaga hakkama saama. Saan juba päris Rumeenia   keskele. Sibiu kanti, kui vaatan, et palju rahvast on kogunenud teede äärde.   Ja siis sealt nad tulevad. Gumball 3000 sõidab läbi Rumeenia.   Siis mõtlen, et enamus inimesi ei tea sellest rallist midagi. Aga mina olen näinud neid Poolas, Olen näinud neid Norras, Olen näinud nende läbisõitu ka Inglismaal.   Muidugi kui pole autode fanaatik, ei ültle need autod ka suurt midagi. Mina pole fanaatik, aga uhked sportauotod ka mulle ikkagi meeldivad. Muidugi kaasneb sellele ka ükskõikne suhtumine liikluseeskirjadesse ja lõbus priiskamine.   Ega kõik rikkad ka ei saa lubada endale seda lõbu gumballil sõita. Ainud luksust tagaajavad rikkad. Need kel raha on ülearu ja kahju pole tuulde tuhandeid lasta.   Aga tulevad nad järjest minule seal Rumeenias vastu. Taban end mõttes, et kas kadetsen neid.   Kas ei oleks tore ka ise sõita sellise autoga, kas poleks tore olla uhkes hotellis ja lasta elul minna.   Mõtlen, aga ei taha. Mis minu elul häda on olnud.   Mis mul praegu on viga. Sõidan huvitavaid maid, mulle makstakse selle eest peale. Ei pea alati ise endale ka süüa tegema, Ida-Euroopas ei ole söömine kuskil väiksemas kohas just eriti kallis. Ise teha tuleb ikka kallim. Teine häda ise tegemisel on see et kipud ikka palju tegema. Olen küll endale hankinud järjest väiksemaid potte ja panne, kus ei saaks palju teha, aga ikkagi söön kuidagi palju.   Restorani ports tundub küll alati natuke suur, aga siiski piisav. Nii siis mõtlen, et mis mu elul siis viga. Gumballi just ei sõida aga kõik milles elus rõõmu tunda, on mul olemas.

Luksuslik elu.

 

 

Sõidan oma rekkaga Rumeenias , läbi teve Rumeenia, kirdest edelasse. Vahele jäävad Transilvaania mäed. Kuna on kevad, siis kõik õitseb. Ilus on. Vahesti on ilu ka üksi tore vaadata. Muidugi koos kaaslasega on parem. Saab öelda, näe vaata seda ja vaata seda. Näed palju rohkem, ja teisele näidates ka naudid ise palju rohkem. Aga mis teha, kui üksi autos oled. Peab endaga hakkama saama. Saan juba päris Rumeenia   keskele. Sibiu kanti, kui vaatan, et palju rahvast on kogunenud teede äärde.   Ja siis sealt nad tulevad. Gumball 3000 sõidab läbi Rumeenia.   Siis mõtlen, et enamus inimesi ei tea sellest rallist midagi. Aga mina olen näinud neid Poolas, Olen näinud neid Norras, Olen näinud nende läbisõitu ka Inglismaal.   Muidugi kui pole autode fanaatik, ei ültle need autod ka suurt midagi. Mina pole fanaatik, aga uhked sportauotod ka mulle ikkagi meeldivad. Muidugi kaasneb sellele ka ükskõikne suhtumine liikluseeskirjadesse ja lõbus priiskamine.   Ega kõik rikkad ka ei saa lubada endale seda lõbu gumballil sõita. Ainud luksust tagaajavad rikkad. Need kel raha on ülearu ja kahju pole tuulde tuhandeid lasta.   Aga tulevad nad järjest minule seal Rumeenias vastu. Taban end mõttes, et kas kadetsen neid.   Kas ei oleks tore ka ise sõita sellise autoga, kas poleks tore olla uhkes hotellis ja lasta elul minna.   Mõtlen, aga ei taha. Mis minu elul häda on olnud.   Mis mul praegu on viga. Sõidan huvitavaid maid, mulle makstakse selle eest peale. Ei pea alati ise endale ka süüa tegema, Ida-Euroopas ei ole söömine kuskil väiksemas kohas just eriti kallis. Ise teha tuleb ikka kallim. Teine häda ise tegemisel on see et kipud ikka palju tegema. Olen küll endale hankinud järjest väiksemaid potte ja panne, kus ei saaks palju teha, aga ikkagi söön kuidagi palju.   Restorani ports tundub küll alati natuke suur, aga siiski piisav. Nii siis mõtlen, et mis mu elul siis viga. Gumballi just ei sõida aga kõik milles elus rõõmu tunda, on mul olemas.

Väga hiline sügis.

November 29, 2016 - Leave a Response

November on käes ja kindlasti on mõne jaoks talv käes. Aga seda ainult Eestis. Ega siis Eesti maailma naba pole. Ilma on ju igal pool. Kunagi sai suusamatkal novembris käidud.   Lund küll polnud nii palju, kui talvel, aga tunde sai kätte. Inglismaal aga on puud veel ilusti lehes, kuigi sügisvärvides. Ega seda ju ei tea, kas maailm on ümmargune või lapik. Mina olen muidugi ümmarguse maailma pooldaja. Kangesti meeldib, et kusagil on praegu kevad ja suvi on ees veel. Aga muidugi saab ainult olla seal, kus oled. Unistada saab aga paljudest kohtadest. Mina siis Inglismaal passides unistan küll igasugu maadest.   Unistada ju ei keela keegi.

 

Raamatud

November 29, 2016 - Leave a Response

Raamatuid on kirjutatud aastatuhandeid. On kirjanikke ja luuletajaid olnud igat masti. Kirjutavad teadlased, kirjutajavad ajakirjanikud, kirjutavad lõpuks ka igasugu tegelased, kes kõik arvavad, et peab säilitama, on midagi mida peab tulevikule teada andma. On muidugi kirjutatud niisama, pulli pärast ka. Aga enamuse kirjutatutest panevad ikka kirja grafomaanid.   Need kes lihtsalt muidu ei saa. Mina saan muidu ka.   Ja veel väga hästi.   Vahel lihtsalt ei ole kaasas palju raamatuid. Või nagu praegu, kõik raamatud on läbi loetud, lihtsalt tuleb kuidagi paar tundi surnuks lüüa.   Tänagi tükk aega mõtlesin, et kas võtta arvuti välja. Tükk aega mõtlesin, et kas kirjutangi midagi. Kirjutatud on ju nii palju. Aastaid ju olen kirjutanud, kindlasti iga inimene hakkab ennast kordama. Või mõnele kirjanikule meeldib mõni mõte nii väga, et kasutab igas oma raamatus samasugu asju. Tuleb kohe meelde kaks elavat menukirjanikku, üks Jaapanist, teine Lõuna-Ameerikast (Coelho ja Murakami). Muidugi ei pea nende raamatuid järjest lugema.   Kui vahed vahele jätta, siis ei saa arugi et nad ennast kordavad. Raamatud ju lähevad meelest ära. Jama ju oleks, kui kõik oleks meeles, mida lugenud oled.   Nii tore on jälle võtta mõni tuttav raamat ja loed, nagu poleks seda kunagi lugenud.

Muidugi ei pea inimene lugema. Võib ju niisama istuda. Võib sehkendada ja leida igasugu tegevust. Võib lihtsalt aknast välja vaadata, kuidas linnud elavad. Kuidas nad üksteist kiusavad ja paika panevad. Võib vaata pilvesid taevas ja leida sealt igasugu pilveloomi. Võib lõputult koristada ja puhastada. Võib lõputult ehitada ja aeg muudkui lendab. Lähevad päevad, nädalad, kuud ja aastad, nii et arugi ei saa, kuhu nad kadusid.  Igasuguseid tegevusi on välja mõeldud, et inimese aega kulutada. Raamatute lugemine pole sugugi kõige mõttekam tegevus. Kindlasti on palju mõnusamaid tegevusi.

Aga mina kahjuks ei tea, mida teha, kui väljas tilgub midagi taevast, kui oled suletud oma kolmeruutmeetrisse ruumi. Kusagile minna ka pole ja pead nii tunde ja tunde passima. Minu jaoks on ikka parim tegevus raamatuid lugeda. Varem, kui Euroopas oli ka võimalik internetti saada, siis eks internetis kolada oli ka tore, aga kindlasti on interneti võimalusi praegu rohkem kui kunagi varem, aga vaba internetti jääb kogu aeg vähemaks ja vähemaks. Senikaua aga minu jaoks on ikka kõige parem ajamööda saamise viisiks – raamatute lugemine. Eks järgmine kord toleb olla targem ja rohkem raamatuid kaasa võtta.

 

 

külm

November 29, 2016 - Leave a Response

Olen alati arvanud, et välistemperatuur muudab kõige rohkem inimest. Miks on nii   erinevad siis rahvad, kui liigud näiteks põhjast lõunasse. Miks Itaalia põhjaosas on hoopis teistsugused inimesed kui Itaalia lõunaosas, kuigi keel on ju sama.

Kõige hullem aga on see, et tunnen ise ka, et mõtlen hoopis teistmoodi ja tunnen teistmoodi, kui olen soojemasse kliimasse sattunud.

Kunagi kui pidin oma elus pead kasutama ja midagi ära otsustama, siis läksin sauna, et saada natuke teistsugust mõtteviisi ja arutada asja teistmoodi. Rääkimata sellest et saunas on teine tunne ikka ka.

Kord Venemaal matkates tuli Siberis juttu nende külm kliima. Mees kellega rääkisin, ütles: “Mis teil Baltikumis viga, teil on soojem, aga meil on siin holod I golod (nälg ja külm).”   Mina küsisisin, et sellest saan küll aru ja tunnen ise ka et külm on, aga mis nälg siia puutub. Ta vastaas: “Külmaga ei saa keegi tööd teha, vaid kõik istuvad tardunult kuskil soojas kohas ja ootavad kuni ilm soojaks läheb, aga kui ei tee tööd, siis pole ka raha söögi jaoks. Külmaga kulub ka sööki rohkem”.

Kindlasti on ka neid inimesi, kes külma naudivad. Mõni ütleb, et pole külma ilma, vaid on vale riietus.   Eks riietus muidugi aitab külma taluda. Mul aga on ikka see tunne meeles, et kunagi surfidest tulles külma ilmaga, vees ei olnud kalipsoga häda midagi, aga kui külm oli kalipsot ära võtta. See vappekülma tunne ei kao kuhugi.

Meelde tuli veel kunagi talvel 30 kraadise külmaga soojaveejärve minek. Lahti järve kaldal ennast riietuda polnud midagi, Ruttu vette ja seal oli hea. Aga väljatulek oli paras katsumus. Oled ju märg ja kohe on sul jääkirme peal. Juuksed jääpulgad.

Muidugi on talvematkal külm väljas, aga rohkem olen ikka külmetanud kõrbes, ja suvel mägedes, kui talvematkadel.

Eks külmaga harjub ka ära.   Kui pikalt on 20 kraadi külma olnud, on 5 kraadine külm juba päris OK.   Ja kui siis tuleb mõni sula ilm, on päris soe.

Kuskil aga saab ikka sooja.

Kolm vanameest

November 29, 2016 - One Response

Usun,, et mitte kellelegi ei meeldi, et teda vanaks kutsutakse. Kui teised kutsuvad. Aga ise peatakse juba üsna varakult ennast vanaks. Olen kuulnud juba 40-stelt meestelt, et oh, mis mina, ma olen juba vana.   Aga miskipärast tuli mulle meelde kolm vanameest erinevatest maadest, kellega olen kokku puutunud.

 

Ameerika vanamees.

Ameerika vanamees oli 91 aastane.   Ta elast idarannikul. Maja aknast nägi ookeani.   Suur aken oli.   Miljonivaade, nagu öeldakse.   Maja oli tore. Häiris küll teda,, ja naabreid ka, kui veidi eemal üks uusrikas ukrainlane oli hakanud ehitama maja, mis teistest kõrgem. Mitte et see otseselt tema vaadet ookeanile oleks varjutanud, aga üldisest foonist tõuseb esile ja see ei meeldi. Vanamees oli ammu juba pensionil. Aga ega ta siis ei olnud mees, kes istuks diivanil ja lakke vahiks.   Oli tal üks hobi, Talli meeldisid “Minid”. Need on need vanad ilusad inglise autod, milledega ka mr.Beanil meeldis nalja teha. Ta kogus neid. Üritas neid korda teha.   Siis putitas neid autosid ja nii aeg aga lendas. Aga sellest hobist sai ühel päeval villand. Siis hankis ta endale puidu treimasina. Nii tore oli veeta aega erinevatest puitudest asjakeste väljatreimisega.   On ju väikesed ilusad kingitused siis omast käest võtta. Majagi sai täis väikeseid treitud asjakesi. Aga muudkui treid ja treid, siis ühel päeval aitab küll. Treimasin jäi garaazi kõrvale nurka seisma, koos oma treilaastudega. Siis tuli tal uus idee. Hakkaks tegema peenikestest pilbastastest igasugu asju. Saab lambivarje teha, saab igasugu asju. Kui tal külas olin, tegeles ta just selle hobiga.   91 aastane mees leiab ikka uusi ideid, millega oma tegevust mõtestada.

 

Soome vanamees

Soome vanamees oli 70 aastane. Rahvuselt oli ta rootslane. Ta oli rekkafirma omanik.   Aga ega tal ainult siis firma ei olnud. Tal olid autod ka.   Kui esimest korda firmasse sattusin, ja teda nägin, ehmatasin natuke ära, mees nägi välja nagu 19 sajandi kauboifilmist alla sadanud.   Kogu oma riietus ja olemus oli sellene ameerika uusasuniku oma. Soomes on hea pension. Ei peaks ju enam rabama. Aga tema pani ringi nagu orav rattas. Igale poole teda jätkus.   Oli talv ja väljas oli alla 20 kraadi külma. Ta oma ruudulise särgi väel oli nii kontoris, garaazis ja õues korraga.   Oli vaja panna kõik autod mis platsi peal seisid käima. Aga neid autosid oli tal palju   Eelmise sajandi algusest alates olnud veoautod.   Kõik töötasid. Ei ole mina varem ega hiljem nii palju vanasid veoautosid näinud. Kõik olid puhtad ja korras. Kuigi ammu nad tööd enam ei teinud. Tema elu, tema töö ja hobi olid veoautod. Kogu tema energia ja aeg kulusid sellele. Raha muidugi ka. Aga see hoidis teda elus.

 

Saksa vanamees

Saksa vanamees on 75 aastane.   Ta oli tööl kunagi üsna kõrge koha peal telefonifirmas.. Nüüd on ta väljateeniud pensionil. Käin üsna tihti tal külas. Alati kui tema juures olen ja juttu ajan, mõtlen, et kuidas küll nii erinevad inimesed oma vahel sõbraks on saanud. Ta on kõike seda, mida mina olen. Ta on korralik, ta on järjekindel, ta on rahulik, ta teab alati, mida tahab. Alati valib ta asjad nii, et nad oleksid kõige paremad.   Võrdleb erivaid asju ja siis kaalutletult ostab selle. Ta ei osta kunagi kõige odavamat asja. Ta ostab alati parima. Ja asjad tal kestavad. Imetlen alati tema asju mida ta ostnud on. Kui vanad nad on ja kui hästi nad kestnud on. Olgu selleks köögilaud, või pesumasin.   Kõik on parimas korras.   Kui 25 aastat tagasi esimest korda talle külla sattusin, oli tal täpselt sama köögilaud täpselt samas kohas kui praegu. Istusin samas kohas lauas sama tooli peal.   Nii tool, kui ka laud olid sama uued. Muidugi ta ostab ka uusi asju ja on väga kursis uute asjadega. Ja selleks on infotehnoloogia. Ta on kursis kõigega. Ta teab isegi mis on häsdäg.   Tal oli 91 aastal juba internett. Joonistas mulle paberi peale, millised tal läbi aastakümnete on olnud interneti kiirused. Päevad läbi tegeleb ta sellega. Küsisin, kas tal on facebook. On, ütles ta, aga ei ole ta seal aktiivne. Twitter on ka aga pole ta ühtegi postitust teinud. Kuskil pole aktiivne, aga kõigega on kursis. Ükskõik mida ma tema käest küsisin, kõike ta oli läbi interneti uurinud. Ei ole tal muresid, ei ole stressi, Kõik asjad on paigas. Kõik on oma kohal. On ajaga teha midagi ja elul on mõte ja sisu.

 

Saab küll midagi teha, kui aastad kukil. Kunagi pole nii, et oh, mis nüüd mina enam. Alati on midagi teha. Kas just maailma päästa, aga kas või mõnu pärast, enda pärast midagi teha. Kõik ei pea kalamehed olema.

 

 

Kuu

July 25, 2015 - One Response

Kuu käib oma rada. Vahel paistab päeval vahel ööl.   Aga ikka meenub minul kuuga seotud asju.  Kord läksin kuuvalgel rattaga sõitma.  See oli kaugel Kamtsatkal.  Kuuvalgel sõita oli kuidagi imelik. Pikad varjud.  Aga silmad harjuvad ka kehva valgusega ära.   30 km vaja oli sõita.  Jalgrattga mägedes ja suvalistes teeradadel võtab ikka kaks tundi.    Mõnest mäest üles sõita oli päris hea, aga alla sõita oli päris pikk vari juba.   Aga kuidagi sai alla sõidetud.  Siis aga loojus kuu ja enam valgust ei andnud.  Seda kukkumise valu enam ei mäleta.   Mispipärast valu kaob meelest ära.   Kogetud rõõmu aga saab uuesti tunda küll.    Kasvõi natukenegi. 

    Arvuti vana hea macbook andis otsad.  Ühel heal päeval enam käima ei läinud.   Arvutiremondist muidugi öeldi, et nii vanu arvuteid enam ei remondi.  Osasid ei ole.   Eks ma pean siis oma elu seadma ipadi järgi.   Nagu ei oskagi kohe.  Muidugi on mul vanas arvutis pilte, mis oleks tore veel kord vaadata.   Miks ma siis omal ajal kalli fotoaparaadi ostsin.   Aga eks ta nii ole, et kõik saab kord vanaks ja laguneb ära.   

Lõpuks saab ju alati uue osta ka.    Ei pea ju vanas kinni olema.  Aga praegu mõtlen küll et nii hea oli arvutiga kirjutada.  Aga lõpuks õpib ka ümber ju. Kõik ju elus muutub ja areneb edasi.     Ei saa ju lõputult vanu asju armastada.  

   Kevadel kirjutasin, et purjekas katki ja vaja ära parandada.  Muidugi hakkasin parandama ja sai enamvähem korda ka.  Proovisin kohe Tänavjärve peal ära.  Täitsa pidas vett.  Nüüd on mul ta ilusti auto katusel ja läheks kohe sõitma, kui oleks soe ja muidugi ka seltskond.  Üksinda saabki ju hästi purjetada. On ju purjekas ka väike.  Aga siis tuli meelde küll ja küll sõite Rootsis ja Taanis kus päevade viisi üksi purjetasin. Lõpuks mis sa seal ikka üksi sõidad.  Asi ju selge  ja mida edasi.  

    Asjad saavad ikka lõpuks selgeks.  Mõnel on siis hea meel, saab hakata tegutsema.  Aga minul vajub just siis asi ära.  Et kuhu edasi.     

   Ükskord sõitsin pimedal ööl mööda pimedat tööd.  Sõitsin oma rekkaga mööda 27 m pikkusest autost.  Vaatan et selle juht loeb rahus rooli peal raamatut. Autol sees põlevad kõik tuled.   Mina veel ei oska. Pean õppima ja arenema.   Aga mis siis teha kui ka autosõit selge on………

Jänesekapsas

May 31, 2015 - Leave a Response

Eks me teame kõik ristikheina.  Väga sarnane on jänesekapsas.  Õis on ka tal väga ilus. Ega ristiku õis ka kole pole. Aga kevadel otsin ma alati metsas jänesekapsaid.  Sellepärast, et mulle maitsevad nad kõigist metsataimedest kõige rohkem.  Minu jaoks on nad parajalt hapud.  Hapuoblikad on ka head, aga jänesekapsastel on parem maitse. Vähemalt minu jaoks.  Metsas käin ma tihti. Olen seal lapsest saadik käinud. Ikka midagi otsimas.  Aga viimasel ajal niisama.  Randa ei saa hästi minna üksi.   Aga mets on üksi käimise koht.   Kui lähed karjas kasvõi seenele, käid oma rada seal ikka üksi. Hea kui teine on hõike kaugusel.  Sama lugu on marjul käimisega.  Ega ei käi ju üksteise taga.   Ikka oma rada mööda.

Mõned söövad kuusevõrseid, mõned männivõrseid.  Olen proovinud mõlemaid, aga ju vist nad on teiste jaoks.  Metsas on muidugi putukad.   Kunagi arvasin, et näe, ei herilased ega mesilased mind ei nõela.  Nõelavad küll, aga ma ei pane eriti tähele.   Olen suht tuim nende torgete suhtes.   Mingit mälestust ei jää.  Sääsed on ainult siis tüütud, kui paikseks pidama jääd. Liikuvale inimesele muutuvad nad tüütuks siis, kui vabalt hingata ei saa.   Mis minu jaoks aga on tüütus nr 1, on põdrakärbes.  Tõeline tüütus.  Kui neid metsas on siis terve õhtu olen nendega hädas.                                                     Puuke pidi ka metsas palju olema. See on põhjus, et ma Rootsis metsas pole ühtegi inimest näinud.  Ju vist kardetakse paaniliselt puuke.    On põhjust ka.  Ikka tuleb uut ja uut informatsiooni puukide ohtlikkusest.  Mina olen käinud metsades ikka tuhandeid kordi ja pole enda pealt korjanud ühtegi puuki. Tean aga palju selliseid kordi, et minuga koos metsaskäija kes läheb ainult 100 m metsa, korjab enda pealt kolm puuki.  See et mul pole puuke olnud ei anna mingit garantiid, et ma ei või ühtegi puuki saada.  Lihtsalt seni on mul vedanud.   Aga kui vihma sajab ja on halb suusailm, ei suuda ka mina metsa minna.   Parem on jääda kuskile kaubanduskeskuse juurde ja vaadata inimesi.

mida teha siis…….

April 16, 2015 - Leave a Response

Sain hiljuti 60.  Eks see ole ju suur number.   Aga ega see vanus nii äkki ka turjale tule.  Mu sünnipäeval küsiti, mida ma veel teen oma järelejäänud elus.  Head vastust mul muidugi ei olnud.  Olen ikka seiskohal, et tervisest räägitakse siis, kui midagi on endal ka tervisega viltu.   Elu mõttest räägitakse siis, kui endal on mingi identiteedikriis.  Teravad ja harjumatud teemad tulevad ikka siis, kui endal on taoliste teemadega häda.

Ühel hommikul pikutasin voodis ja mõtlesin, et kas tunnen mõnd kehaosa olemasolekut.    Natukese aja pärast hakkas nina sügelema.  Ega ei tunne ju, kui pea terve on, ei valuta, et ta olemas on.   Tunned ainult keha tervikuna.  Aga siis kui midagi haige on, on see kehaosa kohe olemas.   Kui varvas on haige, siis miskipärast lööd veel teda kogu aeg ära.  Aga kui terve on, siis üldse ei tunnegi kui varvas kuhugi vastu läheb. Niisiis pikutasin edasi ja sügasin nina ära.   Nina lakkas olemast.   Aga kaua sa ikka pikutad,  tegemiseda ja askeldamised tahavad tegemist.

lLäksin siis õue, ja mõtlesin, et mida siis oma eluga teha.   Vaatasin et aias on purjekas millega pole mitu aastat sõitunud. Purjekas läks katki  .  Võtab külgede pealt vett sisse, sest aeg tegi oma tööd ka ühest purjekast tahaks kaks saada.   Eks ma siis pesin selle purjeka puhtaks ja valmistasin ette, et saaks jälle kere kokku liimida.  Üks asi, mida veel teha, oleks purjetama minna.   Purjekal on see pluss, et ei sõltu kütuseakstiisist.

Eks ma siis mõtle edasi, mida veel teha, kui oled 60.     Nagu oleks see mingi piir.  Piir et mingit suurt lollust ei tasu enam teha.  Suuri laene võtta ja pikaajalisi investeeringui alustada.  Aga väikeseid lolluseid saab ikka teha.

Õhk

March 31, 2015 - Leave a Response

Olen suletud ruumis,   järjest jääb õhku vähemaks, saaks kuskilt ometi õhku.   Lõpuks lähed välja ja hingad.  Kui tuttav see meile on.  Tegelikult ei ole kuskil õhupuudust.  Lämmatama hakkab süsihappegaasi rohkus õhus.  See paneb meid paanikat tundma.   Mulle meeldib magada maa peal.  Nii et paned madratsi maa peale, siis ronid magamiskotti  ja igaks juhuks hommikuse kaste vastu paned lahtise telgi endale peale.   Vanasti ei olnud mul telki, hommikul oli magamiskott ikka päris märg.  Telk on ka selle pärast hea, et öö ikka üllatab vihmaga.  Aga uniselt eriti aru ei saa, et mis jama see käib ja miks äkki sa nii märg oled..  Ainult siis kui juba läbimärg oled, paned telgi püsti.

Ma ei talu kõrgust.  Kõrgel ei ole piisavalt õhku, minu jaoks.   Miskipärast ei aita mulle eriti ka aklimatsioon.    Olen olnud pea kuu aega 3500 m kõrgusel.  Aga 4500 m peal ikka on hing kinni.   5500 m kõrgusel aga hakkab lausa halb. Pea valutab ka silmi ees virvendab.  Iga samm ajab hingeldama.   Laskud natuke allapoole ja kõik on korras.  Aga tean palju inimesi, kel pole mingit vahet, kui kõrgel nad on.    Õhku on neil igal pool piisavalt.