vihmakene

March 12, 2017 - Leave a Response

Sõitsin eile Põhja-S’otimaal. Näe, ei oska ma seda katusega s-i arvutil kirjutada. Tee kohal oli suur tabloo. Ettevaatust, raske vihm homme. Siis hakkaski sadama. Öösel juba. Vihma tõesti valas. Seal kust seisin, voolas nagu jõgi auto alt läbi. Aga täna, kui vihm järgi jäi, pole peale loikude midagi erilist. Aga muru on siin samblane ja kui astud murule, teeb lirtsti. Eks sajab igal pool, mitte ainult siin. Kodus sajab, plekkkatus pläriseb aga kuna on selline peenliivane pinnas, siis ainult tee peale jäävad mõned loigud peale saju. Muru on märg juba septembrist saadik. Ega ma siis mõtle et vihm halb asi on. Tuleb meelde kui 1978 aastal olin Kamtsatkal. Ühel päeval mõtlesin, et lähen ühtede soojaveejärvede äärde, mis oli pealinnast 60 km kaugusel. Kakskümmend kilomeeetrit sai bussiga, edasi tuli minna jala. Natuke hirmus oli, sest pidi ringi kõndima inimsööja karu. Aga mul oli kaasas selline padrun, mis ajab kui süütad, mitmemeetrile värvilise tule välja. Naljakas nimi oli sellel: falsfaier. Nii ma siis hakkasin nende järvede poole üksi minema. Käes see padrun karu jaoks. Kaks päeva läksin sinna. Mul oli kaasas ainult magamiskott ja kile, kui vihma peaks sadama. Aga seal poolsaarel pole alati soe. 15 kraadi on seal suvel tavaline. Tihti alla sellegi. Ööbisin järve kaldal. Enne magamaminekut oli ilus selge õhtu. Kuuvalgel ujusin veel soojavee järves ja ujusin seni, kuni kehal üleni soe oli. Siis ruttu ennast kuivaks ja magamiskotti magama. Öösel tuli külm kallale, mis siis ikka, uuesti järve ujuma ja siis edasi magama. Varahommikul läbi une tunnen, et keegi tõmbab keelega üle mu näe. Soo, mõtlen,ongi karu.
Aga liigutada ei julge. Teada on et karu sööb ainult roiskunud liha ja mina veel väga roiskunud ei ole. Loodan, et karu läheb eemale. Paari minuti pärast julgen silma lahti teha. Minu juures askeldab välke kärp. Selline nirgitaoline väike loomake. Ta on hästi uudishimulik. Panen siis rahulikult oma seljakoti kokku, järved nähtud, sai ujutud ja tuleb minna tagasi, et uutele seiklustele valmis olla. Aga oh häda, vihma hakkas sadama. Mis siis teha, ega läbimärjaks ka ei taha saada. Võtan siis riided seljast, seni kuni nad kuivad on ja panen seljakotti. Selga jätan ainult lühikesed püksid. Tempo peale seal mägiteedel ja muudkui edasi. Küll liikudes sooja saab. Ei saa palju minnagi, kui kuulen kuskilt automootori mürinat. Ei saa olla, mõtlen, mingit teed siit ei lähe. Minagi käin ainult mööda karuradasid. Aga ometi on automüra. Varsti näen, et ongi auto. Suur maastikuveoauto. Mille kasti asemel on kõrge akendega 20 kohaline kabiin. Peatavad minu juures kinni ja kutsuvad peale, ütlevad, et vihma tõttu ma niikuinii ühest jõest jala üle ei pääse. Autolgi on üle meetri sügavusest jõestu probleeme. Tore ju, et kuiva sain. Nemad siis mulle räägivad. Et vaatava mind kaugelt juba, et üks üleni pruun paljas mees murrab läbi võsa, aurupilv ümber. Et ei tea kes see hull võib olla. Nemad olid linnavurled, kes olid rentinud selle maastikuauto et nädalavahetuse kuskil metsikus looduses pidu panna. Nii et vihm on kole asi küll, aga alati ei lähe kõik kõige hullemini.

hommikused udud

March 12, 2017 - Leave a Response

Udu on üks kummaliselt ilus loodusnähtus. Kõik oleme udu nautinud. Vahest harva ka kirunud. Mina olen kindlasti rohkem nautinud. Kirunud ka. Kui ikka midagi ei näe. Udu on nii tihe, et ei näe ka meetri kaugusele, siis kui on vaja liikuda, on ikka jama küll. Kord sõitsime autoga Gruusias. Udu oli nii tihe, et ei migite tuledega ei saa sõita, ei näe ka meetri kaugusel. Kaugtuledega ei näe

üldse midagi, lähituled annavad ka valge piimja seina ette. Proovime udutuledega, selleks nad ju auto peale on pandud, et saaks udus sõita. Ei aita midagi. Ainult ohutuled natuke rohkem näitasid teed. Aga sõida siis 10 km tunnis. Udu on palju elus nähtud, aga nii tihedat enam rohkem ei mäleta.
Aga enamus korrad on ikka udu ilus. Kui ilusad on mõned madalamad metsatukad udus. Milline värvide mäng algab, kui päike hakkab udust jagu saama. Loodus on ikka ilus.

Ole loll, aga kaval.

March 12, 2017 - Leave a Response

Miskipärast on mitmete aastakümnete järgi mul ikka meeles, kui keegi noor ärikas mulle seletas, kuidas elus käituma peaks. Kavalus on selline iseloomuomadus, mis on tore ja ei ole ka. Neile, kes kavalad ei ole, on see üks jõle iseloomuomadus. Kavalad ise peavad seda hästi positiivseks iseloomuomaduseks. Eks nii ole paljude asjadega.
Kaks rahvust, kes peavad ennast kavalaks on armeenlased ja juudid. Kui räägid mõne armeenlasega kavalusest, siis nemad peavad seda hädavajalikuks omaduseks. Ilma selleta elus läbi ei saa. Aga meie eestlased kavalad ei ole. Meie rahvajuttudes on kaval ainult reinuvader rebane. Aga tema saab lüpsta isegi jänese käest. Kavalus ei ole hea, kavalad saavad alati karistada. Nii mõeldi vanasti. Ega nüüdki pole asi muutunud. Kui öeldakse: keegi kavaldab. Siis on see kindlasti negatiivse alatooniga öeldud.
Miks on see väljend mul siis nii pikalt meeles. Olen siis seda elus järginud. Vaevalt küll, muidu poleks see asi meeles. Ei ole ka selle poole püüelnud. Pigem on see nagu teetähis, nagu teeäärne märk, et siin on kohvik. Kui tahad, peatu. Kui tahad, järgi.
Pigem olen ikka elus tahtnud näida välja targem, kui ise oled. Mind härib elus kõige rohkem rumalus. Enda vead ikka on kõige häirivamad teiste juures. Ma olen ise hästi rumal inimene ja kui kohtan teist rumalat, siis püüan temasugusega ikka vähem tegemist teha.
Mäletan pallimängust. Kui kõik kellega koos mängid, mängivad sinust palju paremini, siis mängid ka ise paremini. Aga kui kõik on sama kehvad kui sina ise, siis mängust suurt välja ei tule.
Eks elu on ka nagu pallimäng. Tuleb tegemist teha ainult endast targematega. Aga see on ka ju kavalus

Meri

March 12, 2017 - Leave a Response

Minule ei tule merd vaadates kunagi pähe, et oi, kui palju vett siin on. Aga avaruse tunne on küll. Merd on elus palju nähtud. Kunagi kui noor olin, tahtsin minna maailma lõppu. Kodust nii kaugele kui võimalik. Siis sai ringi liikuda ainult kuuendikul planeedist. Eks see ole mõne rahvakillu jaoks solvav küll, aga kui Eestist välja sain oli minu jaoks muu ainult Venemaa. Aga kui Eesti kohta mõni ültes et Venemaa, oli solvumist küll. Aga läksin mina siis maailma lõppu. Nii kaugele kui võimalik. Kõige kaugem koht, kuhu lennata sai oli Petropavlovsk Kamtsatskii. Tsuksimaale oli ma mul luba minna, ka Komandori saartele, aga sinna tol ajal transport ei läinud. Nii vedelesin terve ühe oma suve Kamtsatkal. Niikui olin maandunud seal oli esimene asi mul minna Vaikse Ookeani äärde. Sinna tuli terve päev jala kõndida, oli nii 40 km maad. Jõuan siis lõpuks mere äärde.
Mõtlen et nüüd olen kohal, kõik mis mul seni on olnud ja kes on olnud, on kõik selja taga ja kaugel. Aga siis leidsin, et ikka mõtted on samad ja igatsused ka samad. Midagi pole nagu maha jäänud. Ennast ikka maha ei saa jätta. Kõndisin siis seal mööda ookeani kallast ja mõtlesin oma elu üle järele. Eks laineid olin ennegi näinud. Tallinnas ju ka oli meri, Lätis ja Leedus ju ka mere ääres käidud. Jurmalas ja Palangal. Aga ookeni laine oli eriline.
Algul ei saanud ma aru, miks kõik linnad ja külad, mis ookeani kaldale oli ehitatud, olid maha jäetud. Hiljem sain teada, et kardavad tsunamit. Aegajalt kuskil väriseb maa ja siis tekib hiidlaine, mis teeb öösel magades märjaks. Kui ainult sellega asi piirduks. Miskipärast lahtede kallastel ei ole tsunami nii ohtlik. Kuigi on ka seal probleeme olnud. Aga linnu on ju mere ääres terve Aasia täis.
Niisiis istun ja vaatan praegu merd.

apteek

March 12, 2017 - Leave a Response

Apteek on vana asi. Sajandeid vana. Apteegist saab ravimeid. Aga ka igasugu muid asju. Mul on Inglismaal valuvaigistit vaja. Kõige lihtsamat. Otsin üles suure apteegi. Pharmatia. Nii suurt rohupoodi pole ma varem näinud. Terve kauba tänav on näohooldusvahendeid, siis kehahooldusvahendeid, juuksehooldusvahendeid, jalahooldusvahendeid. Suured sildid igal tänaval. Käin ma siis seal rohukaubamajas ringi ja ei leia kõige lihtsamaid rohte ka. Ikka on seal kõike muud, ei näinud kuskil ei nohu, köha ega peavalurohte. Saan aru küll, et ihu tuleb harida, on vaja sadu toidulisandeid, sadu erinevaid vitamiine. On õige küll, parem hoida, kui oiata. Ikka parem turgutada, organismi tugevdada jne. Tuleb ravida põhjust, mitte tagajärge. Kõik on õige. Aga mul on paar tabletti valuvaigistit vaja. Sest loll pea ajas mind rattaga külma tuulega sõitma kõrge mäe otsa. Ja tegin ilmselt jalalihasele liiga. Muidu polnud häda midagi, aga õhtuti ei lase magama jääda, närib teine. Selleks mul oligi valuvaigistit vaja. Aga küsida ma ka muidugi ei julgenud. Läksin apteegist välja. Kõrval oli Poundland. Suur pood, kus kõik kaup on 1 naela eest. Ei saanud palju kõndidagi, kui tavalised arstirohud vaatavad vastu. Palun Ibuprofeni, ja muid valuvaigisteid kõik üks nael pakend. Ja seda poes, kus müüakse ka mune, igasugu tarbeasju ja tuhandeid pisiasju ja nänni. Pärast leidsin, et ka igasu suuremas toidupoes on olemas ka arstirohud.

Kõik jõed voolavad merre

March 12, 2017 - Leave a Response

Eks me oleme kõik seda kuulnud. Aga see on üks paras jura lause. Ei ole sugugi nii, et ainult mõni üksk jõgi ei voola merre. Vaid neid jõgesid on ikka päris palju.
Kunagi tahtsime varakevadel sooja saada ja vaatasime välja Kesk-Aasias jõe, mida mööda saaks parvetada. Võtsin kodus oma väikse Gloobuse ja vaatasin mis jõed Kesk-Aasias on. On kaks suurt jõge: Amu-Darja ja Sõr-Darja. Need jõed suubuvad kaardi järgi Araali merre. Hiljem olen neid näinud. Mõlemad lõpevad enne Araali merd ära. Raisatakse lihtsalt nende vesi ära.
Aga leidsin, et suur jõgi on Tsuu. Olin mägedes Tsuu ääres olnud ja see on seal hiiglasuur ja lai. Olin kunagi üritanud mägedes üle Tsuu jõe pääseda, aga ürituseks see jäi. Ka koolmekohtades oli see lootusetult sügav. Aga parvetamiseks oli sel sügavust ja laiust küll. Nii et läksime parvetama jõele, kui jõgi mägede vahelt välja keeras. Mis seal varakevadel mägedes ikka teha. Lumi ju veel igal pool.
Meie parv koosnes nagu ikka tavalistest õhupallidest. Üks õhupall pandi teise sisse ja puhuti pooltäis. Siis topiti see kodus valmis tehtud riidekotti. Riidekotid oli voodilinst kokkuõmmeldud torud. Iga inimese kohta mäletan pidi olema 100 õhupalli. Olime seitsmekesi ja otsisime kohalikest poodidest õhupalle. Kuskil ei ole. Oli maipühadeks kõik ära ostetud. Aga lõpuks ühest laost saime. Müüja oli küll kurb, et neil on ainult ühte värvi, punaseid. Aga meile oli värv täiesti ükskõik. Saame siis parve valmis ehitatud ja lõbus sõit sai alata. Aga paari päeva pärast jäi vett ikka vähemaks ja vähemaks. Olime ju keset kõbe. Muidugi oli tore keset tulist kõrbe jõge mööda sõita, aga oli nats tüütu ka et pidi kruusiga parve tagant vett parve ette tõstma, et sõita sai. Aga lõpuks enam jõge ei olnud, oli ainult üks toru, kuhu jõgi sisse topitud oli.
Küll olid ilusad moonipõllud ümberigi. Mõtlesime, et näe, mingi kolhoos on leinud koha, kus mooniseemneid toota. Müüdi ju igal pool moonisaiu. Hiljem aga saime teada, et see oli riiklik narkootikude tootmise keskus. Maad mööda ei oleks kuidagi sinna pääsenud. Keegi aga polnud veel parvetamise peale tulnud. Pärast oli meil seal seiklusi rohkem kui rubla eest.
Ei voolanud see jõgi merre. Aga mälestus sellest jõest on kestma jäänud ja mõtetes voolab see jõgi ikka edasi – torusse

Metsarahvas eesti.

February 10, 2017 - One Response

Eesti on uhke oma rändrahnude poolest. Kivi on kivi. Kui suured kivid on mujal, kui suured rahnud on Siberis, siis on Eesti omadele piinlik mõelda. Aga Eesti võib olle uhke oma metsade üle küll. Mis siis nii erilist selles on. Aga Euroopas enamus metsad on istutatud metsad. Muidu oleks kõik lagedad platsid. Muidugi on metsi ka mujal. Kui palju on metsa Siberis. Kui palju põhjamaades. Aga selliseid armsaid metsatukkasid nagu meil seal ikka pole. Muidugi Eestlased armastavad metsa. Kunagi kui rahvasterändamine oli, siis igal pool oli häda, kord vaenlased ajasid ära ja toitu ei jätkunud. Meie esivanemad aga liikusid ikka eest ära. Tahtsid ju rahus elada. Ronisid aga põhja poole. Seni kuni vesi vastu tuli. Vee ääres ka ju ohtlik, siis tuli tagasi tõmbuda. Ja tõmbuti metsa. Mets turvaline koht. Siin sai rahus elada. Ja nii saigi eestlastest metsarahvas. Nüüd on kõik metsast välja tulnud. Mets tundub vastik, ämblikuvõrgud, sääsed, puugid, põdrakärbsed, parmud jne. Miski enam ei sobi. Ka kui miski ei meeldi siis ülteme “mine metsa”.

vabaaa

February 10, 2017 - Leave a Response

Uhel hallil jaaanuarikuu päeval, kus päike on kadunud ja udu ja tuulevaikus on igal pool, hakkasin sõitma nagu ikka Inglismaa poole. Eestimaal oli veel kolm soojakraadi. Pärnus Papiniidu juures seisis üks noormees suure seljakotiga. Aga kuna olin just sõitma hakanud, ja pikk, pikk sõit veel ees, mõtlesin, et võtan ta peale. Küsis, kas Riiga saab. Ütlesin, et saab nii Riiga, Vilniusesse, Varssavisse, Berliini, Brüsselisse, Londonisse ja Dublini. Ega ei liialdanud ka. Tuli rõõmsalt autosse ja ütles, et sõidab siis vähemalt Saksamaani kaasa. Oli alganud oma reisi Austraaliast, Siis pikalt olnud Kaug-Idas ja Hiinas ja Vladivostokist sõitnud rongiga läbi Venemaa. Sealt tuli Eestisse ja tahab sealt kuhugi soojemasse kohta jõuda.
Rääkisime siis juttu, päevakese, teise ja tüki kolmandastki. Lahkus ta minust Berliinis. Kuna raha tal enam ei olnud ja pidi mingi tööotsa Saksamaal endale hankima. Seljakotiränduri elu.
Aga see selleks. Paljude juttude juures, mida ma temaga rääkisin, jäid mulle kõlama, et suurima elamuse temale andis sõit paraplaaniga. Ta ütles, et see oli tõeline vabadus. Oled õhus ja lendad, tõeliselt vaba. Ta ütles, et sellist tunnet ta ei ole kusagil kogenud.
Mõtlesin siis mina, kas ma olen kunagi mingit vabaduse tunnet tundnud. Emotsionaalselt on kindalsti neid momente päris palju. Näiteks kui oled piiri peal tollis kinni, paberitega on jama, miski ei klapi ja tunne on, et siia jääd. Aga siis tuleb mingi lahendus ja sa pääsed minema. Mitu head minutit on selline hea vabaduse tunne.
Või oled sõjaväes, kõik on piiratud, midagi ei saa ise otsustada ja teha. Aga ühel hetkel saab see jama läbi, sa oled vaba. Hea tunne kohe mitu päeva.
Või kui esimest korda elus sattusin raudsete eesriiete vahelt välja. See oli siis kui 80-ndatel sain Poolasse. See vist oli küll suurim vabaduse tunne, mida olen elus kogenud. Mitu päeva oli teine tunne.
Nüüd sõida kuhu tahad ja tavaliselt vaatan vastikusetundega Poola piiripunkti. Ei mingit eufooriat.
Äge tunne oli ka esimest korda helikopteriga sõita, kindlast on tore ka esimest korda sõita mootoratta või purjekaga. Eks vabaduse tunde annab seegi.
Aga elu on tore, kindlasti on võimalik kogeda vabaduse tunnet ka nüüd, tuleb ainult elada.

Külm tuleb ligi

February 10, 2017 - Leave a Response

Kord olin rekkaga Norras, Põhja-Norras. Seal oli parasjagu 30 kraadi külma. Oli nädalavahetus ja pidin kaks ööd-päeva seisma. Autol olid akud kehvakesed, nii et pidi iga paari tunni tagant käivitama. Oleks tal lasknud ka öö läbi tiksuda, aga kütust oli vähe ja lähim bensiinijaam oli 50 km kaugusel, mitme mäe taga. Esimene päev läks ilusti. Aga siis jäin pikemalt magama ja enam autot käima ei saanud. Varsti lõpetas ka auto kütmise järgi. Küll mõtlesin, et kuidas sooja saada. Külm ronib vägisi kabiini. Paned kõik riided selga, ei aita midagi. Ikka külm. Siis ajad priimusega vee keema, saad küll kabiini auru täis, aga niiskes on külm veel vastikum taluda. Samas näed, et 500 m eemal on hotell. Kaua vastu ei pidanud läksin esmaspäevani hotelli. Esmaspäev laaditi autotöökojas akud ära ja sõit läks edasi.
Teine kord mis meelde tuleb, oli Rootsis. Siis oli vast viisteist kraadi ainult külma. Akud tühjad, seisin tee ääres. Firma lubas kuue tunni pärast auto saata seda sama teed mööda kus seisin ja aitab auto käima panna. Autos oli mul paar kuiva euroalust, ja mets ka lähedal, siis tegin lõkke üles ja polnud häda midagi.
Praegu olen Iirimaal autol akud täiesti tühjad. Ei teadnud ju, et kabiini kütet ei või öö läbi kasutada. Igatahest hommikul enam auto käima ei läinud. Nüüd on vool nii otsas, et mingi auto tuli ei tööta ka.
Ja külm ronib vägisi ligi. Uurisin hotelli, lähim on 30 km kaugusel. Aga ega siin nii külm pole, vast paar kraadi alla nulli. Magada pole midagi häda, aga ega kogu aeg magada ka ei saa. Ei saa ju keset päeva ennast voodisse pikali heita, tuleb uni peale, aga mis siis öösel teha. Miks ma seda kirjutan, ega miskit ei saa muuta, ükski suur auto täna ei liigu. Ma pole üldse kolme päeva jooksul ühtegu suurt autot siinkandis näinudki. Aga tuleb võtta elu nagu elu on, vahest on külm ja kui hea tunne on siis, kui jälle sooja saad. Aga oleme ju sellised olendid, et kui liigud, siis ei ole külma ilma, vaid on vale riietus. Aga kui pead istuma (väljas sajab vihma, mis sa ikka ringi trambid), siis tuleb külm lihtsalt kuidagi üle elada. Kui raamatutes kirjutatakse kuidas külmetatakse, siis lugedes küll külm ei hakka. Aga meenub kui soe ikka Indas oli. Kindlasti on seal ka praegu soe. Ja kui soe Sahhara kõrbes oli. Aga homme on kindlasti soe.
Tuligi homme. Aga ootamatult muutus ilm ja 14 kraadi sooja tuli. Aga autot ikka käima ei saanud. Küll aitasid teised autod. Kel läksid kaitsmed läbi, teisega ei pidanud aku juhtmed vastu. Lõpuks tuli Mercedes24 kohale ja pani auto käima. Nüüd tiksub ta mul iga paari tunni tagant. Lõpuks aga polnudki kuhugi sõita. Sõitsin 5 km ja ootasin veel paar päeva, enne kui liikuma lõpuks sain.
Külma ei taha eriti meenutada. Soe on palju meeldivam

Lind lendas ja kukk laulis

February 10, 2017 - One Response

Olen Belgias, kiirtee ääres parklas. Ega euroopas sõita midagi nii kerge pole. Kiirteede peal võitle unega ja nii tore on kui vahest ummikusse satud, ajab une ära,aga siis läheb ajagraafik sassi. Ja õhtul, kui tööpäev läbi on, siis pole kuskil enam parkida, kõik kohad on täis. Autosid on palju. Lõpuks saan ka ikkagi ühte suurde parklasse ääre peale magama. Peab 11 tundi pausi pidama. See tähendab, et hommikul enne kella kaheksat liikuma ei saa hakata, kui õhtul üheksa lõpetad. Magan rahus ja äkki hommikul kell kuus, kuule kuke kiremist. No ei ole võimalik, kiirtee ju. Suur parkla, kus see kukk siia sai. Väljas pilkane pimedus. Aga kukk kireb. Lõpuks paneb noka kinni. Magan edasi. Jälle hakkab kirema. Jääb natukese aja pärast vait. Aga minu on üles ajanud. Rabelen siis oma hommikusi toimetusi ja mõtlen et lähen vaatama, kus see kukk ometi kireb. Kõnnin oma paarsada meetrit siis pääsen parkla aiast välja ja kui kukk kireb kolmandat korda, siis leiangi kanakarja üles. On ühte võsatukka ennast sisse seadnud. Siis tuli ka meelde vanade eestlaste elu. Alles kolmanda kuke kiremise aegu aeti ennast voodist üles. Aga mis häda tal ikka kireda päris pimedas on. Ja miks ta ei või kohe kolmandat korda kireda.