Kodune diivan

August 7, 2017 - Leave a Response

 

Mul on sellne värk, et peaks olema nädal tööl, nädal kodus. Aga tihtipeale juhtub nii, et töönädal varstab kodunädalalt paar päeva ära. Aga mis siis ikka nii hullu ka selles on. Lõpuks on seda parem kodusele diivanile istuda ja kuulata aiapuude sahinat. Käes on ju august. Mõne jaoks ei ole suve olnudki ja augustis leidub väga vähe neid, kes suve nautimas kuskil on. Ikka tahetakse saada pruuniks, kui mitte 2 juuniks, siis vähemalt 2 juuliks. Augustis aga parem istutakse kuskil varjus, kui vähegi temperatuur üle 20 läheb. Minu töö tõttu saan aga iga teine nädal sooja rohkem, kui sooviksin. Kõik on tore, kui temperatuur on kuni 32 kraadi. Aga ikka läheb ta üle kehatemperatuuri. Jahutada on aga ennast ikka palju raskem, kui soojendada. Sooja saab kasvõi saunas. Kui käid saunas, siis pärast sauna on tükk aega soe. Aga soojaga kui ronidki külma vette, siis paari minuti pärast on on sama palav olla. Külm on küll vastik, eriti kui kauaoodatud suvi külmaks osutub, aga soe on ikka palju hullem taluda. Eesti inimesed peaks õnnega koos olema, et ei pea pool aastat palavust taluma. Aga ikka on hea peale sõitu istuda kodusel diivanil ja tunda elust rõõmu.

 

 

 

 

Must lagi ja klaaslagi

July 26, 2017 - Leave a Response

Kunagi ohkas südamest Juhan Liiv, et must lagi on meie toal.  Oli ka.  On siiamaani vanadel rehetaredel mustad laed.  Muidugo on see lõpmatult masendav asi, kui teed silmad lahti ja vahid lakke, siis on must lagi.  Hiljem linnakorterites aga oli krohvitud valge lagi.     Mina kasvasin nii üles, et kui ärkad, hakkad valges laes otsima vigu ja pragusid ja ämblikevõrke.   Aeg läks edasi, ja minule hakkas meeldima matkamine. Siiamaani naudin lahtise taeva all magamist.   Kuskil mägedes vaatad ja vaatad kui lähedal on taevas.
Või kui hommikukaste teeb kõik kole märjaks siis suure võraga lehtpuu all magades vaatad öösel suure puu kõikumist tuules ja tunned elust mõnu.
Hiljem muidugi tekitab töö ja muu olme sulle elus piiri ja siis on sul klaaslagi ees. Kuidagi ei saa edasi, ega asja paremaks.
Natuke aga siiski saab, saab osta endale klaasist katusega auto. Lohtus, et see on nats kallim, käib kaasas avaruse jutt. Nii on ju palju avaram sõita.
Kes see ikka lakke vahib. Ainult hommikul kui veel voodis välja ei taha tulla, vahid lakke. Või kui mingit sügavat mõtet ootad, äkki ikka sealt kuskilt ülevalt antakse. Siis vahid lakke.
Ka kui keegi küsib, mida sa päeval teed, ütled, et tatistad lakke. Muidu mis sa sellest laest ikka vahid. On ju inimesed erinevad. Eile üks inimene tõemeeli rääkis minule, et ta on kliima suhtes inertne. Tal ei lähe üldse kord mis ilm väljas on ja ka ei fikseeri seda. Kui ta oma ema juurde maale jõuab, siis ema vahest küsib, mis ilm Tallinnas oli, kas sadas vihma või paistis päike, siis ta ei mäleta seda. Tore ju, kui inimesed on erinavad. Mina panen ilma tähele, ma vaatan pilvi, vaatan tihti taevast. Ega sellelgil ratsionaalset põhjust ei ole. Aga samas maha vaatan ma väga arva. Ei leia maast raha, ega mingeid muud asju. Mõned aga leiavad. Leiavad kruvisid, leiavad seibe, igasugu võimalikke asju. Muidugi pole üks detail nii väga tähtis.
Võib olla ju must lagi toal. Ja klaaslagi tuleb meil kõigil kunagi ette.

Rongisõit

July 26, 2017 - Leave a Response

Olen just lõpetanud ülikooli. Diplom käes ja on veel viimane vaba suvi ees. Sügisel tuleb tööle minna. Aga elu Eestis on kuidagi viltu keeranud. Kõik mida unistasid, läks teisiti. Inimene kellesse olin lootusetult armunud, ei tahtnud minust enam midagi kuulda. Elu pani igatpidi jala taha..
Sõber on ka Eestist ära. Kuskil kaugel Altaide taga praktikal. Tema jäi peale teist kursust raskelt haigeks ja jäi kursus taha poole. Saan temaga kontakti ja lepime kevadel juba kokku, et kaheksandal augusti kuu päeval saame Ida-Sajaanide kõrgema tipu otsas kokku. Siis hakkame kahekesi parvetama mööda Siberi-Oka jõge mööda alla. Aega ju meil on. Ei ole minul kiiret tööle minna, ega temal kiiret viimast kursust alustada.
Lähen siis rongijaama. Olen juba varemgi pikkadel reisidel käinud. Aga ometi tuleb mind seekord jaama saatma ema. Ostame pileti sinna kaugele Baikali äärde. Minu jaoks ei ole see kauge. Alles eelmine aasta tulin rongiga Vladivastokist Tallinna. Nüüd siis jälle kaugele ja üksi. Lehvitan rongist veel emale järele. Kuidagi soe tunne tekib südamesse. Algab pea nädal pikk rongisõit.
On juuli keskpaik ja kokkusaamisele Jaaniga, on aega veel kolm nädalat. Moskvas saabub rong Leningradski vaksalisse. Seal tuleb oma kotid kokku panna ja ronida teise, Kaasani vaksalisse, kust lähevad välja siberi rongid. Moskvas kahe rongi vahel jääb alati aega. Tavalised saabuvad kõik rongid Moskvasse hommikul. Lähevad välja aga õhtul, nii et terve päev tuleb kuskil aega parajaks teha. Minul on kupeekoht. See aga ei tähendanud sugugi, et on meeste ja naistekupeed. Kõik oli segamini. Aga ega ma eriti siis inimeste seltsi ka ei otsinud, mul ju täiesti ükskõik, kelle seas ma järgmised viis päeva veedan. Aga oh üllatust, kupeesse ronivad juurde veel kolm inimest. Kaks neiut ja üks noormees. Veel selgub, et nad on eestlased. Saame siis tuttavaks ja sõit algab. Moskva on väsitanud meid ära ja varsti vallutab meid seal uni. Tüdrukud tahavad üleval magada ja mina teise poisiga magame all.
Rongiga on selline asi, et tahad et ruttu sõitma hakkaks, siis killadi-kolladi rattad leiavad rööpavahed üles ja nõkkadi-nõkkadi hakkab rongi kolin peale. Mõtled küll, et selle kolina peale ei tule mingit und, aga varsti magad. Üles ärkad alles siis kui rong kuskil peatub. Siis vaatad, kuidas perrooni peal inimesed siblivad ja kiirustavad kuhugi. Rong annab vilet ja algab jälle killadi-kolladi ja uni tuleb jälle peale. Kui aga valgeks läheb, siis on kõik üleval. Kuna meil on kamp koos, siis sööme ka koos hommikust. Tavaliselt ikka seda, mis kodust kaasa võietud on.
Sööme hommikusöögi ära ja jutt hakkab jooksma.
Kes me siis seal olema. Mina kõige pealet. Olen just lõpetanud ülikooli. Ei tunne ennast kuidagi kõige parema ja targemana. Ei saanud ma sinna tööle, kuhu oleks tahtnud ja kuhu mind ka taheti. Teaduste Akadeemia ei saatnud ülikooli ühtegi tööpakkumist. Küll aga saatis pakkumise Keila Geoloogia valitsus. Suunamiskomisjonist soovitati mul see koht vastu võtta. Mina keeldusin, ütlesin, et töökaaslastega tahan ma ikka eesti keelt rääkida. Valisin siis omast arust kõige suurema palgaga töökoha. Maanteede Ministeeriumi Geoloogia osakonda. Ei saanud teada, ega ei huvitanud ka, mida ma seal tegema hakkan. Aga arvasin, et saan ükskõik millise tööga hakkama.</p Teine poiss meie kajutist oli üliõpilane. Tema õppis Pedagoogilses Instituudis ja läks Burjaatide juurde nende budistlikke koole uurima. Oli selline kummaline poiss. Veidi ettepoole kaldu kõnnakuga, kergelt kühmus. Juukselokkide vahelt uurisid maailma veidi koopais tumedad silmad. Igatpidi tagasihoidlik ja sissepoole tõmbunud. Rääkides susistas veidi s- tähte. Kuidagi oli ta saanud endale hüüdnime Ropka. See oli mingist lastesaatest Kivinõid. Lastesaate, kus kivinõid pesistses. Ja Ropka oligi selline nagu seal lastesaates. Kui just mitte selline, siis väga sarnane.
Siis oli seal kupees veel kaks tüdrukut. Nemad läksid Krasnojarski ülikooli juurde mingitele suvekursustele. Üks oli häisti asjalik. Prillidega ja kuidagi pioneerijuhilik. Teine oli selline uje blondike, kes kõike tegi ja kõigega oli nõus, mis asjalik tüdruk ees ütles.
Mis siis rongisõiduga juhtus. Ei, keegi mitte kellegisse ei armunud. Keegi ei läinud vales peatuses maha. Aga kõik jõudsid siis nelja päevaga rääkida kõigest, mis elus juhtunud on. Arvasime, et kunagi enam teineteist ei näe. Aga reisi lõpuks oli tunne, et tunneme teineteist juba terve elu aeg. Kõik rääkisime ära. See oli kuidagi vabastav tunne. Minulgi ei olnud enam pärast sellist südamepuistamist enam raske Eesti peale mõelda. Huvitav, et ei kuskil pihil, ei kuskil psühholoogi juures ei ole niisugust vabastavad ja head mõju kui võõraste inimestega pikal rongisõidul.
Juuli lõpus jõudsin ma siis Baikali äärde. Kuna veel oli aega üle nädala Jaaniga kokku saada, siis mõtlesin, et passin senikaua Baikali ääres.
Olin öö seal, aga hommikul hakkas vihma tibutama. Kuna telk oli mul pisi-pisike, siis päevi telgis ka ei tahtnud konutada. Mõtlesin, et lähen sõidan bussiga üles mägedesse ja passin seal. Olin vast kõndinud oma sada meetrit, kui seljakotiga ronib teele üks teine noormees. Uskumatu lugu, aga see oli Jaan, kellega pidin koos minema parvetama. Suvalises kohas Baikali ääres, kokkusaamiskohast oma 200 km eemal.

Tünn

July 25, 2017 - Leave a Response

Kaks vana inimest elavad Muiaste kalurikülas. Ühe nimi on Kanni, teise nimi on Felix. Feelix on aastatega saanud endale kühmus selja ja hallid juuksed. Kanni on muutunud väikese liikuvuse tõttu mõnusaks trullaks. Nende omavahelised jutud on ikka lapsed kaugel ja tööd mida peaks lagnuema hakkava maja parandamisel ette võtma. Aga iga remonditöö võtab ju nii palju raha. Pensionsit saab vaevalt elektri ära maksta ja küttepuud muretseda. Igapäeva söök ka lisaks. Felix pole juba ammu kalal käinud. On tal ju täispuhutav moortorpaat olemas ja ka vana esisadelt pärit kalapaat, mida ta armastusesest eelvate põlvedega ikka natuke putitab. Tugeva tuule või tormiga aga läheb ta merele ikka täispuhutava paadiga, millele andis mootori poolmuidu naaberküla soomlasest suvilaomanik.
Leisi mehed muidugi irvitavad, kes see niimoodi siis võrke ja põhjaõngi paneb, torud kummipaadi külge monteerittud. Aga kui ükskord tormiga jäid Leisi mehed hätta, siis oli Muiaste Feliks ainukesena söandanud neile appi tulla.
Aga kalamees Felix ei olnud tubli. Ei viitsinud ta korki passida ega suuri võrke sodist puhastada. Uute võrkude jaoks aga tal raha ei olnud.
Elu läks omasoodu. Merel käisid nüüd ainult vanad mehed. Leisi mehed olid uhked et jälle said nad 40 siiga kätte ja 10 haugi takkapihta. Lestadest rääkimata.
Muiaste külas mehad aga lõid silmad maha, kui kaldale tulid, särjepojad ju lasksid nad tagasi ja mõned üksikud kalad veel vingerdasi paadi põhjas.
Kodus Felix palju ei rääkinud oma Kanniga. Kanniga koos ju kasvatati viis last üles.. Sai nendele nimed pandud, et saaksid suurde maailma minna ja neil poleks nimega probleemi. Ja suurde maailma nad ka läksid. Esimene läks Norra, alguses maja värvima, siis tegema farmis muid töid ja nüüd on ta seal suure farmi töödejuhataja. Üks tütar läks Saksamaale lapsehoidjaks ja sinna ta jäigi. Järgmine tütar õppis itaalia filoloogiat ja kaua ei läinudki seal Itaalias, kui tal oli oma väikene pere. Kaks nooremat töötavad Soomes ja viimane läks kalatehasesse Põhja-Norrasse. Kõik lapsed on laiali ja järjest vähem neil jääb aega kodutalusse tagasiteed leida.
Ega see talu polegi midagi asi, kuhu tulla. Seal kaugel elavad nad kõik palju uhkemini.
Vanakesed aga jäid ikka viletsamaks ja viletamaks.
Ühel päeval aga näeb Felix, et meres hulbib mingi tünn. Ilus terve tünn. Näha on, et ta on olnud juba kaua teel. Vaatab siis Felix seda tünni – midagi nagu sees kolksub, aga muidu on igatpidi terve ja korralik tünn. Mitte nii eriti suur, aga kuskil 100 liitrise mahuga.
Felix aga mõtles, et näe, meri oleks võinud anda mõne suure kirstu. Või koguni mõne laevafraki, kus oleks sees palju varandust. Aga tünn.
Veeretab siis mees tünni tuppa.. Puhastavad koos Kanniga ta tigudest ja vetikatest ära, ja väjja koorub uhke, pronksist vitsadega korralik tammevaadist tünn. Feliks ei raatsi seda tünni avada. Mis varandus seal ikka olla saab. Olgu või hunnik paberraha. Nii palju on teha ja lastele natuke saata, see on pea kohe otsas ja meie elu on siin ikka vilets. Parem lööme tünni läikima ja panema ta oma kodus keset tuba. Kanni tahtis küll selle sahvri panna, aga kui mees ikka nii resoluutselt seda nõudis, mis siis temalgi vastu on. Feliks tegi nagu sellest endale kodualtari. Istus tundide viis tünni ees ja vahtis teda. Aga kuidagi sai ta sellest tünnist jõudu. Kala hakkas paremini näkkama. Isegi nii hästi, et oli midagi ära müüa. Soomlased ju saarel head ostjad. Felix ostis endale paremad õnged ja paremad võrgud. Püük läks ikka paremaks ja paremaks. Raha jäi juba üle. Tuli vahetada tare aknad, ehitada maja taha terrass. Kui nii edasi läheb, tuleb ju katust teha. Ja kui veel müügist raha üle jääb, siis miks mitte auto osta..
Kodus aga istus ja rääkis kõik oma plaanid tünniga.
Kannile see ei meeldinud. Kui maja on suurem peab ju tema koristama. Neid vanu aknaid ta ei pidanud kunagi puhastama ega pesema. Muldpõrandale, kui midagi läks maha, võttis põrand selle omaks. Aga nüüd korralikest plaaatidest sooja põrandat peab ju pea iga päev pesema. Ja see WC mis vana kuivkäimla asemel majja tehti, see vajab ka puhastamist. Kes vana kemmergut puhastas, vast aastas korra, kui väga hulluks kätte läks. Ja nüüd on auto maja eest. Seda küll puhastab mees. Aga hoolt ja vaeva on sellegagi.
Kanni otsutas, et selles tema mures ja vaevas on süüdi tünn, kellega ta mees tundide viisi asju arutab.
Ühel päeval kui Felix oli läinud jälle Kuressaarde kala müüma, siis tõi Kanni kuurist kirve ja kangi.. Peksis südametäiega vitsad maha ja kogu tünn lagunes laiali . Sees ei olnud mingeid kuldrahasid.
Olid vaid mingid paberiribad tekstitega:
Kui valgus kustub, siis on hea, kui kuskil suvalisel kohal leiad mõne inimese, kes aitab valguse uuesti leekima puhuda. Aga selleks sa pead inimestega kohtuma.
Teisel – kui sa saad juba mingi valgustatuse, siis on hea seda armastusega ja kannatlikkusega jagada ka teistele. Selgus ja valgustatus ei ole ainult meie jaoks, vaid see on teistele. Tuleb teistele mõelda.
Kanni luges neid mõtteid ja mõtles, et ta veel jõuab, ta veel jõuab midagi oma elus ära teha.. Silmad ju näevad., lugeda saab.
Felix oli aga õnnetu, et naine ta puusliku lahti lammutas. Naine pani küll ta uuesti kokku, nühkis vitsad veel rohkem särama. Pani Felixile pehme padja tünni peale. Aga Feliks enam tünniga ei rääkinud ja tünnil enam istuda ei tahtnud.
Kanni aga läks särama. Mida rohkem ta luges, seda avaramaks ta pilk muutus ja varsti pani seda kogu küla tähele. Tuldi nii ühest kui teisest talust tema juurde ja nii ta kuulsus levis.
Felixil läks aga elu allamäge. Ei näkanud kala. Auto ütles üles ja ühel hommikul on ta vägev paat rannas tühjaks lastud ja mootori olid pätid ära varastanud.

Klaveriõpetaja

July 25, 2017 - Leave a Response

Mart Niidermaa sündis Pärnumaal, Varbla vallas. Ta sündis kolmanda lapsena. Temast vanemad olid kaks õde. Tema vanemad püüdsid anda lastele parima hariduse. Tema õed läksid Tallinna ja varsti said edukalt mehele. Mart aga hakkas muusikat õppima. Algul Tõstamaal, siis Pärnus ja lõpuks läks Konservatooriumi. Seal ta õppis klaveriõpetajaks. Ema ja isa surida ära ja pojal, kui pärijal tuli tagasi tulla isakotta. Aeg oli kiire muutuma. Kui ta 1920 aastal sündis, ei olnud see midagi erakordset, et talus ei olnud elektrit ja asju aeti peergude valgel. Aknad olid väikesed ja uks madal, et soe välja ei pääseks. Köök oli savipõrandaga. Elutubadel aga oli juba laudpõrandad all. Alguses võõbati elutubades seinad lubjaga valgeks. Aga kui naaber pani juba tapeedi palkide peale, ei kõlvanud ka Niidermaa perel olla kehvem. Ja muidugi laastukatusele tuli panna eterniit. See pidi igavesti vastu pidama, nagu nimigi ütleb. Aga vanaperemehe uutmise aeg sai otsa ja kui Mart tuli tagasi vanematekoju, ei raatsinud ta midagi enam muuta. Ei toonud elektritki . Kui enne saadi nii sadu aastaid elatud, miks minagi ei saa, mõtles Mart. Aga lehti ja kõikvõimalikke ajakirju ta muidugi tellis. Kõige rohkem meeldis temale ajakiri Küsimused ja Vastused. Sealtkaudu inimesed küsisid ja targad mehed vastasid. Vahel tekkis küll kahtlus, et nad vasti ise küsisid enda käest. Vastused olid kuidagi lihtsad ja selged. Liiga lihtsad. Aga võib-olla olid inimesed ka siis lihtsamad.
Mart sai tööd Tõstamaa koolis klaveriklassi klaveriõpetaja ja muusikaõpetajana.Mart püüdis kuidagi teistmoodi õpetada. Ta ei osanud midagi teha püüdlike õpilastega, kes kõik usinalt ära õpivad, teevad kõik nii nagu peab, toksivad noodid ette ja arvavad, et muusika ongi selline. Kui aga mõnele tublile ütled, et kuula kasvõi üht nooti, ja siis kuula, kuidas ülemhelid tekivad ja kuidas nad su hinge samasuguste ülemhelidega helisema panevad. Siis ju ei saa noote lihtsalt ridamisi ära mängida! Aga sellepeale tublid tüdrukud hakkavad nutma, nad ei saa aru, mida õpetaja tahab.
Aga klaveriõpetajal oli suur rõõm, kui sai ühe õpilasega kontakti, kes äkki mõistis, et muusika on ju laul. On sõnum, kus on nagu laused. Kuidas eri helid kõlavad erinevalt. Kuidas pentatoonikal on oma kõlaline lummus. Kuidas muusika paneb rohkem igatsust tundma kui miski muu.
Iga muusika ei haaku. Iga muusika ei haara kaasa tervet keha ja hinge. Kõik mängitu ei too kaasa ülemhelidega koos harmoneerivat sära. Aga oi kui palju muusikat on olemas mis rikastab, rahustab ja teeb rõõmu.
Eks seda püüdis klaveriõpetaja ka oma õpilastele seletada. Püüdis seletada, et see tunne, see energi tuleb veel rohkem läbi sinu esile, kui see algab puudutusest klahvile, klahvi vajutades. Kui seda energiat tajuma hakkad, võib välja tulla ka muusika. Aga võib ka mitte midagi tulla. On vaid lihtsalt mehhaaniline nootide äramängimine.
Mart Niidermaale ei piisanud ainult klaveriõpetaja ametist. Ta käis Pärnu puhkpilliorkestris kornetit mängimas ja korra nädalas Sauga naisansamblit saatmas ja juhendamas.
Päevad olid pikad ja õhtul hilja jõudis viimase bussiga Kulli peatusesse. Sealt aga oli ainult kaks kilomeetrit tema taluni. Kodus ootas teda suur tiibklaver. Pani küünla põlema ja mängis. Mängis, mida süda igatses. Tal ei olnud lähedal ühtegi naabrit. Keegi ei kuulnud kunagi tema klaverimängu.
Aga ühel päeval saavad ka tema päevad täis. Temast jääb maha maja. Aastaid seisab see tühjana. Siis aga otsustab tema õetütar päritud maja maha müüa.
Maja laguneb, klaver seisab külili. Keegi on võtnud ära elevadiluust klahvikatted. Keegi teine on ära kruvinud küljest jalad. Järele on jäänud ainult roostes malmraam ja roostetanud keeled. Aknad on katki ja kauaks enam majagi püsti on. Aga võib-olla elab midagi tema õpetusest edasi. Või on ka õpilasted kõik ära unustanud. Ansambelgi, mida klaveriõpetaja Mart juhendas, on ammu laiali läinud. Võid ju rabeleda, teha nii palju kultuuritööd, et oma eluks nagu aega üldse ei jää, aga lõpuks ei jää kultuuristki midagi järgi.

on see siis vihakõne

June 18, 2017 - Leave a Response

Kui olin veel väikene ja kõhna poiss, siis minu vanemad mingil määral ei rääkinud halvasti venelastest. Vahest kui mingi asi oli vilets, siis mainisid, et see on “vene värk”. Ei mingi veneviha õhutamist. Aga ometi istus see minus kuskil sees. Koolis kartsin paaniliselt vene keele tundi. Sest minu sees ei tahtnud miski vene keelt omandada. Ei oskanud ma sõnagi rääkida. Kõik mis õpetati tahtis aju kohe ja ruttu ära unustada. Ei tahtnud ma venest ja venelastest midagi teada. Elasin ju Tartus. Venelased olid kuskil ülejõe ja Annelinnas. Ükski naaber ei olnud venelane. Aga viha vene vastu oli mäekõrgune. Praegu mõtlen, et ei tea, kust see küll tuli. Keskkoolis ei pandud mulle vene keeles hinnetki. Kriips tõmmati. Aga ühel hetkel oli tähtis, et kasvõi kõige nõrgema hinde saaks. Vene keele õpetaja oli luulefanaatik. Sai temaga kokkulepitud, et kui rida venekeelseid luuletusi pähe õppida, siis paneb kolme välja. Mis ma siis tegin. Kirjutasin venekeelse luuletuse suure paberi peale. Sõnagi aru ei saanud. Õpetaja istus laua taga ja vahekäigust siis näidati seda suurt paberit mulle ja ma lugesin rahus selle kõik ette. Sain plussi kirja.
Elu tegi oma nalju. Sattusin sõjaväkke. Seal aga ometi õpib vene keelt. Aga õnneks sattusin eestlastega kokku. Venelastega ei olnud mingit põhjust rääkida. Enamus ajast olin sõjaväes orkestris. Seal olid pooled eestlased ja teine pool leedukad. Leedukatega ka ei olnud mingit põhjust rääkida. Nii ma siis vene keelt seal selgeks ei saanudki. Aga midagi siiski jäi külge. Ülikoolis sattusin üksinda Kamtsatkale praktikale. Kahe kuu pärast rääkisin aksendita vabalt vene keelt. Suhelda oli ju vaja. Peale ülikooli aga taheti suunata Keila geoloogia valitsusse. Mina aga keeldusin sinna minemast, põhjendades, et töökaaslastega Eestis ma vene keelt ei räägi.
Aeg läks edasi. Televiisoris näidati siis palju hokit. Minu ainus huvi hoki vaatamisega oli see, et venelased peksa saaksid. Vahel ka said, küll siis oli hea meel. Nüüd on savi, kes selle hoki võidavad. Pea keegi seda enam ei vaata. Telekast ei näidata kah.
Mõtlesin ei see veneviha jäi kaugesse minevikku. Aga hiljuti olin tööl firmas, kus logistik oli venelane. Ei sobinud minule ükski asi, mis ta minule ütles. Suhtlesime ju eesti keeles, sest ma keeldusin temaga vene keeles suhtlemast. Aga ikkagi lõppes see töö suure tüliga logistikuga.
Ei ole ma oma lastele seda veneviha külvanud. Ei kasuta isegi sõna venku või tibla. Aga ometi kestab see veneviha ka neis edasi.

Suviiiiiii

June 7, 2017 - Leave a Response

Võiks ju aastatega aru saada, et miks oodata nii väga pärast pikka talve suve. Tuleb ta ju ikka kuidagi ja kunagi. Aga ikka ootad. Ootad, kuna saab õues õhtul istuda. Kuna saab sooja. Minule meeldib, kui tuled kuskilt jahedast kaubanduskeskusest välja ja väline õhk uksest välja minnes tuleb oma sooja õhu pahvakuga vastu. Vot siis on suvi. Muidugi suvi on ka maasikad, suvi on kukeseened ka. Ja muidugi igasugused metsalilled. Aga kui unistad, et viskaks lillelise aasa peale pikali ja naudiks seda lilleilu, siis kauaks seda rõõmu ei jätku. Putukad ronivad igale poole. Ja siis on minu jaoks veel oluline, et suvel näeb kuskil valgeid vesiroose. On siis seda palju palutud. Ei taha ma palavust ega rannailma. Muidugi võiks soojaperioode olla. Aga saab ka muidu suve nautida. Minule muidugi meeldib, et oleks nii soe, et riietusel pole mingit tähtsust. Aga seda Eestis ei saa. Aga ega ma muidugi kogu aeg Eestis ka ei ole. Minu töö on selline praegu, et nädal aega olen Euroopas ja nädal aega kodus. Euroopas on praegu soe. Aga igal aastal pole ka seal soe. Praegu lihtsalt on.
Siis nädal aega olen soojas ja siis Eestis parasvöötmes.
Hea ju et meil sellinegi suvi on.

Gruusia

May 2, 2017 - One Response

Kunagi kolmkümmend aastat tagasi käisin üksinda Gruusias. Olin seal oma kolm nädalat, käisin läbi enamus Gruusia kirikutest. Kui kevadel läksin kodust ära, oli mul 50 rubla tagavararaha. Kuu aega olin sellest ajast Krimmis praktikal. Siis hääletasime Krimmist Gruusiasse ja kaks nädalat olime Kaukasuses mägimatkal. Mu kursusekaaslased läksid siis koju ja mina läksin üksinda siis Taga-Kaukaasiasse kolama. Kolm nädalat olin Gruusias, siis nädal Aserbaidzaanis ja kaks nädalat Armeenias. Kui koju hakkasin sõitma, oli 50 rubla mul alles. Selle eest ostsin rongipileti. Olin rongijaamas, istusin oma seljakotil ja mõtlesin, et nüüd on mu sellesuvised seiklused läbi. Edasi on mugav rongisõit koju. Oli öö. Rong pidi väljuma 00.20 . Rong sõidab ette 00.45. Lähen siis oma vagunisse ja heidan oma kupees magama. Hommikul tuleb vagunisaatja minu piletit tahtma. Siis korjasid vagunisaatjad rongipiletid enda kätte. Neil kes sõitsid kupees. Kui näeb minu piletit, siis ütleb, et ma olen täiesti vales suunas sõitnud. Olen terv öö sõitnud hoopis Moskvast eemale. Järgmises peatuses, Groznõis, ronin maha. Hea et pilet veel kehtis, pidin lihtsalt natuke juurde maksma, mis valesti olin sõitnud. Näe, ei lõpe alati seiklus nii, nagu planeerid.
Aga nüüd on hirmus igatsus minna Gruusiasse tagasi. Ronida Gruusia poolsetes mägedes ringi ja minna lõpuks Musta mere äärde varbaid loputama. Aga eks aeg on edasi läinud ja vaevalt ma enam matkakaaslasi leian.

Kus suitsu seal tuld

May 2, 2017 - Leave a Response

Laupäev, peale suurt tormi ja aprilli lõpu lumesadu tulin koju. Seisan õues ja kuulen, et posti otsas elekter krabiseb. Mõtlen, et mis jama, naabrile lähevad juhtmed ju otse. Ainult minu liin on sinna klambritega külge pandud. Aga elektrimehed ju ise panid, pidid ju korralikult panema. Aga krabin jäi kohe järgi ja siis käis naabri maja juures selline pehme pauk. Suur tulekera lõi maja küljest välja. Kaabel läheb seina peale, sealt maja sisemusse. Majas mingit tarbimist ei ole, keegi ei ela seal juba oma aasta aega, või rohkem. Ok, mõtlen, väljas vastik lumelörtsine ilm. Vaatan oma territooriumilt naabrimaja poole. Näen et korstna juurest hakkab suitsu tulema. Tuleb kohale naabrimees. Tema nägi oma toa seina peal plahvatuse peegeldust. Ajame siis juttu ja vaatame katuse poole. Ütlen siis temale, et peaks ikka tuletõrje kohale kutsuma, sest suits ikka väiksemaks ei jää. Kolme minuti pärast on kaks suurt tuletõrjeautot kohal. Ruttu voolikud lahti ja maja juurde. Lõigatakse majja viiv kaabel läbi ja läbi aknta ronitakse sisse. Sees midagi ei põle. Aga suitsu tuleb ikka. Katsutakse katust, katus soe ei ole. Pööning on aga suitsu täis. Siis otsustab tuletõrje sealt augu sisse teha, kus kaabel läks. Kivimaja on naabril. Telliskivimüüri vahel on soojustuseks saepuru. Saepuru siis põles. Tuletõrje võtab siis põleva saepuru seina seest välja ja uhab veega üle ja tulekahju ongi kõrvaldatud.
Hea on linnaes elada ja hea on et tuletõrje nii kiiresti on kohal. Maja eriti kahju ei saanudki. Aga sellest polnud midagi. Uuel omanikul on plaanis niikuinii maja maatasa teha.
Miks ma seda kirjutan. Ikka sellepärast, et kus suitsu seal ka tuld. Aga igast suitsust ei pruugi tulla tulekahjut. Iga lõke ei lähe suureks.
Mäletan, et ükskord ei saanudki lõkke peal süüa teha. puud olid nii märjad, et leeklamp põles kogu aeg, aga puud ei süttinud, ainult tossasid. Muidugi polnud mul selliseid kogemusi, kui mul on praegu. Nüüd tean, et ka kõige märjemate puudega on võimalik korralik lõke üles saada. Aga kus ikka muidu tulevad teadmised, kui mitte kogemustest. Kogemusi saab jagada, aga kellele miski meelde jääb. Kui ma nüüd seletaks, et kui tihedat vihma sajab ja kõik metsapuud on märjad ja kuskil läheduses pole metsakuiva kuuske või mändi, siis saab lõkke üles ka täiesti toore kasega. Kasest tuleb lihtsalt jämedam pakk võtta ja see lõhkuda peeneteks pilbasteks. Okstega ei saa lõket tehtud. Aga segametsast leiab ikka metsakuiva kuuse või männi. Aga ega nende okstega pole ka märja ilmaga midagi teha, vaid on vaja saagida ka juppideks ja paku seespool on alati kuiv puit, mis väga hästi põleb. Muidugi peab olema saag. Mis viga praegu, kui on müügil käsisaed, millega kergesti saeb suure puu läbi. Vanasti pidi kahemehesaage matkale kaasa tirima.

di di digiraamat

April 30, 2017 - Leave a Response

Võtsin siis raamatukogust lugeri kaasa. Ei jaksa ju kogu aeg neid raamatuid tassida. Igas raamatukogus ootavad lugerid kasutamist. Kui nad tulid, siis mõeldi, et on vägev kaubaartikkel. Aga näe, raamatukogust ei laenuta neid pea keegi. Kuigi tasuta saab. Kui laenutusaeg täis saab, siis pole mingi probleem neid pikendada. Keegi lugerite järgi ei igatse.
Proovisin siis lugerit kasutada. Muidugi olen tehnika käsitlemisel äpu. Läheb lehekeeramine sassi. Valgus on nõrk ja palju muid hädasi lugeri kasutusel. Aga üks vägev asi küll oli. Minu käes oli luger kuu aega, iga päev kasutasin tunde aga laadida teda vaja ei olnud. Oleks telefoni ja arvutiga ka nii, et kuu aega peab vastu ilma laadimata.
Aga ühel ilusal päeval, kui mu vastupanu ühiskonna rünnakutele oli väga nõrk, suutis Elisa mulle kaela määrida “elisa raamatu” . Küll käis kena jutt sellega kaasa. Siis ühel kenal õhtul, kui pimedaks oli läinud, kuskil Belgias, mõtlesin, et kasutan seda. Otsin raamatu, mida tahtsin lugeda siis telefonist välja. Proovisin lugeda, no on ikka pisike see telefoni ekraan. Aga siis tuli meelde Elisa töötaja märkus, et seda saab ka kuulata. Panin siis telefoni kuulamise peale. Eks see lugemine seal natuke veider oli. Kõik ingliskeelsed terminid ja kohanimed loetakse ette nii nagu kirjutatud. Mõtlesin, et harjub ära. Kunagi on ju nii ka räägitud ju. Fraase pole. Pole pause, ainult jutuvada. No sai see raamat siis läbi. Lõpuks oli lisatud kirjandus. Vapper lugeja luges ka need järjest ette. Kuni raamatu viimse puhktini. Proovisin, kuidas meeslugejaga see on. Oli veel hullem. Mõnele kindlasti sobib, miks see võimalus seal muidu on? Aga minule selline ettelugemine ei sobi kindlasti. Eks ma tassi siis kaasa ikka oma 20 raamatut. Raske ta on. Aga lehe krõbin, raamatu raskus, kui lugemine pooleli jääb, siis saad sinna midagi vahele toppida. Kui mu enda raamat on, siis saan lehekülje nurga ära murda.
Nii palju eeliseid on tavaraamatul, et vaevalt et mina enam digiraamatuga ära harjun.