Õnnistus

April 14, 2021 - Leave a Response

Minu blogo , mida kasutan teeb vahel vimkasid. Kasutan blogot, kui olen välismaal ja mul ei ole internetti. Aga mitu postitust äkki kadusid ära. Kuna ma pole arvutiga üles kasvanud, siis ei oksa ma kuskilt taga ka otsida. Seda tean, et on prügikast. Aga seal ka ei olnud kusagil.
Läks siis läks. Eks ma ikka kirjutada jõuan. Lugeda raamatuid ka veel. On ju minu töö selline, et on palju vaba aega. Hommikul kella 7st kuni kella kaheni on täiesti vaba aeg. Siis teen tunnike tööd ja sõidan sadamasse. Seal on jälle kolm tundi vaba aeg. Nii et aega lugeda on hästi palju.
Jõuludeks soovitaks tihti Jõuluõnnistust. Vahest sünnipäevaks ka. Olen siis mõelnud, mida küll mõeldakse õnnistuse all. Raske on defineerida üldkasutatavaid asju. Püha, patt, vabadus on sõnad mida me palju kasutame, aga kui vaatame tähendusi, siis nende kohta on kirjutatud raamatuid. Minule aga seostuvad nende definitsioonid mõne oma tuttava kunagi öeldud vasted. Püha, see on see mis on pooleldi Jumala oma, või temale pühendatud (H.Haamer), Patt on patta sittuda, toiduriista rikkuda (J.Bärg).
Vabadus aga on hästi tunnetatud paratamatus (TÜ filoofia õppejõud)

Mis aga on õnnistus. Kas see on kõikide soovitud asjade saamine tegelikkuseks.

Või on see mingi tunne. Midagi sellist nagu õnn ja rõõm.
Eks neid suuri tundeid on ka igasuguseid. Oli ju eriline tunne, kui seisid balti ketis. On eufooria olemas. Kordaläinud asjade lõppemise tunne on ka teistsugune.
Vanatestamendi inimestele oli õnn laste arvukuses ja pudulojuste arvus. Tänapäeval seda keegi ei arva. Me arvame, et palju lapsi on ainult palju muret ja vaeva. Lapsed pole enam ammu tasuta tööjõud.
Eks kõik taha rikkaks saada. Aga kui saad oma paar miljonit kätte, ei paista seda õnnist olemust kuskil. Probleeme ja hädasid on palju rohkem kui enne.
Üks pastor väitis, et usule tulles ei kao ükski probleem ära, vaid neid tuleb kuhjaga juurde. Ja kui ta sai Püha Vaimuga ristitud tuli tal veel rohkem probleeme.
Muidugi ei pea elu kerge olema. Aga kas peab ka jama olema. Enamus jamadest oleme ikka ise autorid. Väga palju on võimalik ära hoida.
Väiksel inimesel on väiksed probleemid, suurel suureb probleemid. Aga vahel tunneme, sageli tagantjärele, et mõnigi kord on meid õnnistus tabanud

kooliaeg

April 2, 2021 - Leave a Response

Lapse jaks on 11 aastat meeletult pikk aeg. Minul kestis see kooliaeg 11 aastat tartu 8 keskkoolis. Olin lapsena vaikne ja tagasihoidlik. Midagi positiivset mul küll ei ole meeles. Pealegi on inimese mälu kummaline. Mõnda asja võimendab, mõnda pisendab. Aga vahest tuleb asju meenutada. Kuna keskkooli lõpetamisest saab varsti 50 aastat, siis on see üks ajend, meenutada. Küsimus on selles, et keda see huvitab. Kirjutan sest mul lihtsalt on palju-palju vaba aega.
Kooliajast siis. Nagu ikka, sel ajal, kooli mindi 7 aastaselt. Kevadel sain seitse aastat vanaks ja sügisel pidin kooli minema. Olin pika arenguga laps. Mäletan et teised olid palju arenenumad kui mina. Aga olin selline nagu olin. Endast ei saanud kuidagi lahti. Võimlemistunnis pandi pikkuse järgi rivisse. Mäletan, et olin tagant poolt kolmas. Ikka üks lühemate seas. Hiljem olin eest poolt kolmas. Aga mitte kõge pikem. Ega ma kõige pikem ei tahtnudki olla. Nüüd olen veel 187 cm pikk. Nii et kasvasin välja ka aeglaselt.
Ega ma esimestest kooliaaastatest ei mäleta palju. Mitte et aeg oleks kiiresti läinud. Ikka nii oli, et tund oli kole pikk ja vaheaeg lühike.
Ma ei mäleta, et oleks õppimine raske olnud. Kirjtehnika muidugi jättis soovida. Eks mul oli sellega konflikt. Olen vasakukäeline, aga kirjutama pidin õppima parema käega. Eks seetõttu mul käsitsi kirjutamine parema käega on eluaeg probleem olnud. Vasakuga kirjutaks palju kiiremini. Ei mäleta, et oleks saanud kunagi istuda tagapingis. Aga ees ka ei istunud. Pinginaabriks oli mul väga tore poiss. Tema nimi on Raivo Rästa. Ta oskas hiiglama hästi joonistada. Nagu Leonardo Vincist. Nägi hobust, joonistas täpselt järgi.
Käisin tal ka külas, elas 1.mai tänaval. Elas emaga ühetoalises korteris. Ema oli pesunaine. Ega nad jõukad ei olnud. Aga siis olime kõiki vaesed. Ei olnud millegagi eputada. Koolivorm oli. Pidi olema pihik, kuhu külge käisid sukatripid ja nende külge puuvillased helepruunid puuvillased sukad. Siis veel lühikesed püksid. Minu meelest oli see koolivor aastaringne. Hiljem asendasid lühikesed pükse pikad püksid. Aga ei mäleta, kui kaua tuli piinelda nende lühikeste pükste ja pikkade sukkadega. Kooliainetega ei mäleta, et oleks olnud raskusi. Enne kui tuli 6-8 klass. Siis tuli vene keel. Kuna kodu ja kogu mõtlemine oli vene vastane, siis ei tulnud kõne alla, et vene keelt õpin. Samuti keeldusin kategooriliselt oktoobrilapseks olemast ja hiljem pioneeriks. Mäletan, et peale minu ei olnud veel üks laps oktoobrilaps. Aga pioneeriajal oli isegi 5 mittepioneeri. Nüüd räägivad kõik, et pidasid ka kuuekümnendatel jõule. Aga nii palju sain ma küll aru, et jõulukingitused olid klassist ainult minul. Teised said näärikingitusi.
Püüdsin istuda akna all, sest siis sai enamus aega aknast välja vaadata. Mida ma siis algkoolist nii väga mäletan. Eks kool ei olnud ainus asi, mida noor inimene tegi. Ma käisin loomulikut ka Laste Muusikakoolis. Õppisin tsellot. Siis nagu ikka noor inimene, käisin ka trennis. Aga spordis ei olnud ma mingi tegija. Tegin normid ära. Aga ei mingit eneseületust ei mingit veri ninast välja pingutust.
Miks ma seda väidan. Kui koolis pidi hea hinde saamiseks tõmbama 12 korda lõuga. Sellega sain hakkama, aga ei ühtki rohkem. Kui ülikooli ajal läksin alpilaagrisse, siis pidin seal 25 korda tõmbama normi jaoks. Ei mingit probleemi. Kui kokku võtta, võib palju saavutada. Aga spordi jaoks ei ole kunagi leidnud, et peaks kokku võtma. Alati on sinust paremaid, tugvamaid ja toredamaid. Milleks siis pingutada. Õppimisega oli samuti. Peale neljandat klassi ma koduseid töid enam ei teinud. Selleks kujunesid vahetunnid. Pilli küll tuli harjutada. Aga igasuguseid kooliväliseid asju oli.
Tol ajal oli tuli koolis käia ju 6 päeva nädalas. Seega tuli koolis ainult see aeg ära kannatada, et peale kooli muud teha. Trennile, muusikakoolile, tulid hiljem veel fotoring, kus käisin kuus aastat, siis lennumudelismiring, siis veel liseaks koertekool. Teenistuskoer oli mul ainuke asi, mida ma ajasin kõige kõrgemasse tippu. Mu koer ei olnud mitte ainult Eesti parim koer, vaid Nõukogude Liidu tsempion. Pidin lennukiga lendama, igale poole üle Nõukogude Liidu näitustele.
Siis mägisin tsellot üleeestise viiuldajate ansamblis. Siis veel igasugustes pillikollektiivides jne jne. Ei kujuta ette, et kooli jaoks üldse aega jäi. Eks oligi kool kolmanda või neljanda järgu objekt. Kui siinna aega jäi. Keskkooli ajal tuli veel igasuguseid muid üritusi ja tegevusi. Trükkisin siis trükimasinaga igasugu materjali. Paljundasin
keelatut kirjandust. Mul oli väike trükikoda salaja Rootsist toodud, millega sai väiksemaid asju trükitud.
Keskkooli ajal oli asjad veel pöörased. Mägisin siis juba bändides tsellot, kontsertid olid üle Eesti. Tegime igasugu üritusi. Kool oli ainud selleks, et seal sai aja veidi maha võtta suurest rabelemisest. Peale kooli läks jälle lahti ja kestis vahel hommikutundideni.
Nädalavahetusel tuli lennata lennukiga kuhugi, niisama mõnikord. Vahel lihtsalt Ermitaazi näitusele.
Keskkoolis olin vist autoklassis. Ega ma autot selle pärast ei jaga, et seda sai õpitud. Ega ometi keegi ei õppinud. Koolis tuli lihtsalt käia. Vene keel oli olematu. Krjukova oli minuga hädas. Sai kokku lepitud et panem mulle kriipsu tunnistusel. Olematu vene keel.
Aga keskkooli lõpus pidi mingi hinde saama. Ülikooli oli vaha kõrget keskmist hinnet ja kahte ei tohtinud olla. Leppisin siis Krjukovaga et õpin palju venekeelseid luuletusi pähe. Aga ega ma ei õppinud. Lihtsalt kirjutasin suurte tähtedega luuletuse üles ja vahekäigust näidati mulle. Sain siis hädaga kolme kätte.
Oleks siis teadnud, et kunagi räägin vene keelt vabalt, ilma aksendita.
Siis oli veel Küti-mutt. Kõik kutsusid teda nii. Eks tema õpetusmetoodika oli veider küll, aga toimis. Mingi baasi andis.
Aga kahtesid sain ja vanemad kooli jne jne.
Nii et kool oli mul kuidagi paralleelmaailm.
Muidugi oli mul pinginaaber Tõnis. Eks sai ka midagi temaga koos ette võetud. Näiteks kolamine Toomemäe Toomkiriku varemetes.
Aga kuidagi kool oli küll minu jaoks tagaplaanil. Väljaspool kooli tegemised olid minule palju olulisemad.
Mis siis sigadustest koolisajast meeles on. Vaasi loopimine. Õpetaja laual oli vaas. Ees istusid kõige pätimad poisid. Üks võttis vaasi, hõikas tunni ajal vaikselt mingi poisi nime ja viskas vaasi sinna. Poiss pidi püüdma. Siis visati vaas edasi, kui õpetaja tahvli poole pöördus jne. Ükskord maandus vaas ka aknasse.
Aga vaas oli selline süütu asi. Üksvahe hakati kuskilt klassi sügavusest viskama naasklit tahvli sisse. Ükskord vahetunnil jooksis üks poiss klassi ja naaskel lendas talle meelekohta.
Siis veel üks vahejuhtum. Kütimuti aeg sai läbi ja tuli uus keemia õpetaja. Ta tegi keemiaringi. Meie ka sinna ringi. Nuiasime, et ta õpetaks pauku tegema. Ta tore proua õpetas siis kohe paukjodiidi tegemist. Mõtlesime, et vene keele õps Krukova alati panem paugu laua peale oma suure kooli päevikuga. Panime siis paukjodiid pulbri selle koha peale kuhu ta oma päeviku viskab. Krjukova tuli ja kui päevikuga lajatas käis ilmkärakas. Tuli minna direktori jutule ja keemiaring lõpetati ära.
Kuskil algkooli lõpus tulid ka meile pastakad. Nendega ei lubatud alguses kirjutada. Pidi käekirja ära rikkuma. Ükskord sain pastaka, mis kokku pannes nägi välja nagu sigarett. Mul tuli idee. Panin pastaka suhu ja panin sahtlis paberi põlema. Bioloogia tunni ajal.
Suur tossupilv ja mul sigaret suus (pastakas). Klassist välja ja direktori jutule. Direktor küsis, kust sain suitsu. Näitasin siis talle seda pastakat. Ta naeris selle peale ja ütles, et ärgu ma seda pastakat siis tunni ajal suhu paneks.
Punning oma füüsikaga tuli ka meelde. Ei oskanud ta õpetada. Aga omaette isik oli.
Kool sai läbi ja elu läks edasi. Mõnu õppimisest tundsin küll alles ülikoolis.

silmad

March 14, 2021 - Leave a Response

Käin igal pool maskiga. Kapuuts peas, vahest kaitseprillid ka ees. Mõtlen siis poes, et tore on käia. Oled ananüümne, keegi ei tunne sind.
Ja siis kuule, kui mu lähedal keegi ütleb: “Oo, tere Peeter”. Vaatan vastas oleva mehe kuju, maskiga nägu. tal on müts peas ja mask ees. Ainult silmad on näha. Jah, tuttavad simad, aga kelle omad. Jäime juttu ajama. Muidugi tutvustasime teineteisele, mda aastate jooksul teinud olema jne jne.
Mida ma tahan sellega öelda, et vaadake rohkem silma. Vaadakse millised need on. Jätke nad meelde. Võib-olla me kunagi enam maskita ringi ei käi.

karjapoiss ja muud tööd

June 5, 2020 - Leave a Response

Kunagi oli esimeseks tööks mehehakatisele karjapoisi amet. Sealt pidi inimene edasi arenema. Mõnest sai isegi kuningas. Nagu Taavetist. Igast karjapoisist ei saa kuningas. Ega kõik tahagi. Minu meelest elab enamus meist paremini kui kunagi kuningad elasid. Ja kuipalju tüütuid jamased neil veel oli. Stress tuli trepist, uksest, aksnast. Jamad jama otsa. Aga karjapoiss unistas siiski et kunagi oleks ta kuningas. Olen juhtunud elus karju nägema. Olen lamba- ja kitsekarju näinud nii Kesk-Aasias, Taga-Kaukaasias, Väike-Aasias ja Põhja-Aafrikas. Ei ole ma seal küll karjusena näinud poisse, vaid ikka vanu mehikesi. Tuleb silme ette mitu lugu, kus karjused kutsusid meid oma karjuseonni külla. Grtuusia karjused, nende leib ja vein. Palestiina karjused oma magusa tee ja kuiva juustuga. Tadziki karjused kuivatatud lihaga. Abhaasia karjused oma lõkkeäärse lihaküpsetusega. Kord ma saime Lõuna-Gruusias nii palju leiba kaasa, et seda polnud lõpuks kuhugi panna. Lahke rahvas.
Osseetia karjuste laulud õhtul lõkke ääres…….
Küll tuleb erinevaid pilte silme ette.
Küll on meid võtnud vastu ka “kuningad”. Ega needki mälestused halvemad ei ole. Kunagi tulime me seltskonnaga Kreekast kodu poole. Lõuna-Itaalias lagunes mu auto ära. Õli jooksis oma teed.
Oli augusti kuu ja mõnus soe õhtu. Üritasin leida kuskil mingit tänavavalgustust, kus näeks mis autol viga on. Lõpuks nägin teest veidi eemal kõrvalteeääres tänavalaternat. Vaatasin, mis siis autol viga on. Õlifilter oli väikseid auke täis ja igas august jooksis õli välja.
Pane uus filter ja auto korras. Aga õhtul pole kuskilt uut filtrit osta.
Mõtlesime siis, et tuleb sinna samasse õõseks jääda. Aga see oli Itaalia kaubandusministri suveresidentsi sissekäik. Muidugi võeti meid seal uhkelt vastu. Pidu kestis pea hommikuni.
Ei ole ei karjustel miskit viga ja vahest on ka kuningad inimesed.

must värv

June 5, 2020 - Leave a Response

Mulle meeldivad värvid. Olen nagu neeger. Ups mustanahaline mees. Ei ole ma midagi nii valge. Norras küsis kena blond laotädi, et kus rannas ma end nii pruuniks päevitanud olen. Ütlesin, et igal pool Norras läheb mahalaadimine nii kaua, et selle ajaga, mil ootan mahalaadimist õues, olengi pruuniks läinud. Mulle pole jah päikesevalgust palju vaja, kui nahk värvi muudab. Olen selline tumedama nahaga tüüp. Aga värvid meeldivad. Ühel päeval olid mul jalas tumekollased tressipüksid ja üleval pool punane kapuutsiga pusa. Saksamaal elav tütar kinkis sünnipäevaks. Kui sõbra juurde kohvi läksin jooma, siis ta küsis mu käest, et kas ma olen usku vahetanud. Dalai – Laama pidi samasugust riietust kandma. Samad värvid. Neegritele meeldivad ka värvilised riided. Aga kui kõrvutada Aafrika neegrit ja tiibeti usuisa, siis on ikka väga erinev see asi.
Riided on väline asi muidugi. Aga mingit sõnumit kannavad ka riided edasi.
Minule on nad lihtsalt värvid. Punane on lihtsalt punane. Ei ole see seotud venemaaga, ei hiinaga ja ka mingi kuningliku värviga. Lihtsalt punane on punane. Kellele värvid töötavad teisiti, no las töötavad. Loodudes esinevad kõik värvid, ka need mis meie arust kuidagi kokku ei sobi. Aga mida värvilisem loodus, seda uhkem. Kellele ei meeldi kevadise metsa värvid. Kui palju erinevat rohelist on igal pool. Kuidas eri värvid on maapinnal. Õunapuuõied ei ole lumivalged, vaid ka neil on eri varjundid. Sirelid, mis praegu täie hooga õitsevad, on ka väga erinevaid värve. Isegi on olemas hobusevärvi sireleid.
Kõik värvid on omal kohal.
Ka must värv. Maja on mul värvitud mustaks.

Linnulaul

March 8, 2020 - Leave a Response

linnud ammu laulavad. Lilled aias õitsevad. Rohi on roheline. Minul jäi küll sellel aastal talv ära. Kuigi külma ju kogesin. Põhja-Soomes oli alles hiljuti 30 kraadi külma. Kui Soomet mööda ringi sõitsin, tuli korraks Eestis isegi lumi maha. Kas see on hea, või halb, minule igatahes sobis. Midagi ikka teistmoodi, kui muidu. Kevad aga on ikka veel väga kaugel. Mis siis on minu jaoks kevad. Kas siis kui viirushaigused ründavad, on kevad. Seda mõtlen nüüd. Lapsena oli ikka kevad, kui suurveed jooksma hakkasid. Miskipärast jooksis vesi tänavalt tahaaia poole. Tuli teha õues veeradasid, veetõkkeid. Porist teha tamme veele ette, siis vee kuskile mujale juhtida. Vaimusilmas olid väikeste nirede asemel ikka suured veed ja jõed, mida sai oma tahtsi liigutada. Kui juba sai aiaäärest kaugemale, siis oli suurvee ajal parvetamine kuskil kaugemal. Kui see aeg läbi sai, sai Eestimaa jõgededel kummipaadiga kui mitu aastat sõidetud. Vahest sai ka lumesajus sõita, aga see käis kevade juurde. Ülikooli ajal aga sai igal kevadel kõrbesse mindud. Kõrbes ju lille õitsesid ja oli soe.
Hiljem, astaid hiljem sai kevadel aegajalt kuskile kaugemale mindud, kus suvel palav on käia. Aga saab rahulikult ka Eestis olla.
Eestis on tore alati olla nii suvel, sügisel kui ka talvel. Rahulik ja turvaline.

Advendiaeg

December 4, 2019 - Leave a Response

Käes on advendiaeg. Läheb kiiresti nagu ikka aeg enne jõule. Neli adventi ja jõulud käes. Jõululaule on ju nii palju. Lauldakse Hosianna Taaveti pojale jne jne. Just jõulude ajal lauldakse palju hoisiannat. Olin juba aastaid laulnud jõuludel hosiannat ja alles paar aastat tagasi sain teada mida see sõna tähendab. Aga tähendus tähenduseks. Sobib ju laulmiseks. Tundub selline ümmargune ja tore sõna. Mis siis, et tähendab “tule appi”, “ aita meid” Või SOS. Aga lauldes kõlab nagu pehmem ja kodusem kuidagi kui HALLELUUJA. Ju vist sellepärast, et hosianna on küll hüüdmiseks sobiv sõna, aga seal puud EL fraas. Üldse on halb norida mingi fraasiga. Aastaid teadsin, et korralagedus vene keeles on pardak. Auto kindalaegas on pardatsok. Oma kakskümmend aastat tagasi tegi mulle üls vene filoloog selgeks, et pardatsok tähendab lõbumajakest. Ja korralagedus on olukord lõbumajas. Pidi tulema sõnast bordell. Ei vaidle vastu, aga ega enamus venelastest ka seda ei tea. Paljud tavalised sõnad on aja jooksul muutunud ka ropuks. Ei saa ja meie likoori “Kännu Kukk” tõlkida inglise keelde.
Aga ikka võib hosianna laulda, tähendagu see mida tahes. Kuigi on nats veider fraas: Tulge appi kõrges.

Veenus

December 4, 2019 - Leave a Response

Vaatan tihti üles taevasse. Mitte et sealt mingit abi oodata. Vaid niisama. Küll langeb sealt tähti ja särab kuu. Vahel on kuu nii lähedal, et näed seal igasugu asju. Nüüd aga on kummaline pilt Veenusega. Ta on ju tore planeet. Ilmub enne teisi taevasse. Palja silmaga vaadates mina näen Veenuse koha peal laevukest ja peal risti. Aga kui binokliga vaatad on hoopis kollane täht mille kõrval hiilgab punaselt miski. Igatpidi kena vaatepilt. Kui veel teleskoobiga vaataks, mis siis küll palstaks. Kindlasti on palju neid, kes teleskoobiga õhtuti taevast vaatavad.
Mägedes on õhk hõredam ja kui on taevas selge, siis tundub tähistaevas nii lähedal olevat, aga samas on kauge.
Siis muutub aeg kuidagi tühiseks. Mõtled et kuskilt tuleb tähevalgus meieni miljoneid valgusaastaid. Näiteks Andromeedast. Päike ju ka täht, aga sealt tuleb valgus meile paarikumne minutiga. Kõik tähistaevas on tegelikiult kauge ajalugu. Mõni täht on ammu kustunud, aga me näeme ikka veel tema valgust. Me ei näe kuidagi olevikku. Tähtede vaatamisege muutud ise kuidagi väikseks ja tühiseks. Elad ainult üürikese aja. Selleks ei seda tunda, et pea alatii taevasse vaatama, vaid võib vaadata lihtsalt looduses ringi, kui ajutised me oleme. Aga muidugi on küll ja küll loomi, kes meist vähem elavad. Hea seegi

kitsas king

November 21, 2019 - One Response

Täna sõites tundsin äkki, et king on kitsas. Kuna autos olid mul sussid ka, siis sõidu ajal kingad jalast ja sussid jalga. Hoopis parem algas. Aga tegelikult on ju enamus kingad, vähemalt minule, kitsad.
Kitsa kingaga peab küll, kui vaja, terve päeva vastu. Kui pika päeva kingades olen siis on nii hea kodus sussid jalga panna. Ma ei kujuta endale ette kui peaks veel kõrgete kontsadega käima.
Tihti näen unes, et käin paljajalu. Käin igal pool ja väga hea on olla. Miski unes ei torgi ja ei tee paljastele jalgadele haiget. Väga paljud inimesed käivad terve elu paljajalu. Aga nad jäävad meist ikka väga kaugele. 4000 km raadiuses ei käi keegi paljajalu. India, Aafrika ja Lõuna-Ameerika on ikka väga kaugel.

58, 64

November 5, 2019 - Leave a Response

Vaatasin arvutist, et mida ma olen kunagi midagi kirjutanud ja pole seda postitanud. Vaatasin, et olin kunagi kirjeldanud, et mis tunne on mul olla 58 aastane. Siis kui ma seda lugesin, tundus mulle toonane kirjutis veider. Siis polnud mul midagi häda, nüüd aga on kogu kere haige. Ei saa püsti, iga samm on valus. Ei saa mantlit selga jne jne. Sellest on praegu paar nädalat möödas. Praegu nagu pole miskit viga. Lihased pole enam valusad ja käed liiguvad üles alla. Aga hea meelega ma auto kärust alla ei hüppa. Rääkimata üles hüppamisest. Muidugi peab vanust arvestama. Ei ole ju enam 20 aastane. Aga samas tean ma küll ja küll omaealisi, kes maratonidel jooksevad ja teevad igasugu sporti. Liigutama peab. Kuna minu töö on enamjagu istumine, siis igal võimaluse tuleb liikuda. Aga väljas on külm, vastik külm tuul puhub ja väljas kõndida on ikka paras piin. Istuda kaua ei või, pikutada ju siis võib. Aga mida sa pikutad päise päeva ajal.
Täna sai vist teha rekordi. Eile sain ülesande, et olla kindlasti kella 10-ks Maksima Logistikakeskusel. Tuleb koormatäis tualettpaberit maha võtta. Olen varem kohal. Ei tea ju, mis süsteem seal on, kui palju tuleb samal ajal autosid sisse. 20 enne aega lähen ilusti väravasse. Pannakse auto kirja, vaadatakse paberid üle. Edasi tuleb minna kontori juurde ennast registreerida. Sealt saab laadimiskoha numbri jne. Aga numbrit ei saa, küsitakse telefoninumber. Et helistavad, kui minu kord kätte tuleb. Läheb tund aega, keegi ei helista. Uurin asja, ütlevad, et eks nad helista, kui vaba koht tekib. Läheb teine tund. Lähen uuesti küsima. Nemad ültevad, et miks ma küsin, küll nad helistavad. Lähen autosse ja üritan magada. Ei oota ma ju üksi. neid on 5-6 autot mis ka hommikust ootavad. Kell kaks lähen uuesti. Siis tuleb üks vene täda ja küsib paber käes, kelle koorem see on. Ütlen, et minu koorem. Et saad 19 -nda ukse juurde. Ok. Kell kolm saan lõpuks hakata mahalaadima. Keegi ei tule laadima. Teiste auhtijuhtide käest saan teada, et ise tuleb laadida. Ise kusklilt rocla otsida (kahveltõstuk). Leian lõpuks teisest lao otsast rocla ja laadin tualettpaberi maha. 33 euroalust. Kui maha saan, on kell juba neli. Tubli, Maxima. Külastan ikka teie poodi, nüüd tean, et kui raskelt see kaup teile tuleb ja kui vähe makstakse palka, selle palga eest küll keegi tööd teha ei taha. Tobe on oma elust kirjutada. Tobe on kirjutada ka oma rekkamehe elust. Aga ometi on see osa minu päevast ja suur osa minu elust. Lugemine on ju ka vabatahtlik. Ega aunult mida Maximas ei käi.