karjapoiss ja muud tööd

June 5, 2020 - Leave a Response

Kunagi oli esimeseks tööks mehehakatisele karjapoisi amet. Sealt pidi inimene edasi arenema. Mõnest sai isegi kuningas. Nagu Taavetist. Igast karjapoisist ei saa kuningas. Ega kõik tahagi. Minu meelest elab enamus meist paremini kui kunagi kuningad elasid. Ja kuipalju tüütuid jamased neil veel oli. Stress tuli trepist, uksest, aksnast. Jamad jama otsa. Aga karjapoiss unistas siiski et kunagi oleks ta kuningas. Olen juhtunud elus karju nägema. Olen lamba- ja kitsekarju näinud nii Kesk-Aasias, Taga-Kaukaasias, Väike-Aasias ja Põhja-Aafrikas. Ei ole ma seal küll karjusena näinud poisse, vaid ikka vanu mehikesi. Tuleb silme ette mitu lugu, kus karjused kutsusid meid oma karjuseonni külla. Grtuusia karjused, nende leib ja vein. Palestiina karjused oma magusa tee ja kuiva juustuga. Tadziki karjused kuivatatud lihaga. Abhaasia karjused oma lõkkeäärse lihaküpsetusega. Kord ma saime Lõuna-Gruusias nii palju leiba kaasa, et seda polnud lõpuks kuhugi panna. Lahke rahvas.
Osseetia karjuste laulud õhtul lõkke ääres…….
Küll tuleb erinevaid pilte silme ette.
Küll on meid võtnud vastu ka “kuningad”. Ega needki mälestused halvemad ei ole. Kunagi tulime me seltskonnaga Kreekast kodu poole. Lõuna-Itaalias lagunes mu auto ära. Õli jooksis oma teed.
Oli augusti kuu ja mõnus soe õhtu. Üritasin leida kuskil mingit tänavavalgustust, kus näeks mis autol viga on. Lõpuks nägin teest veidi eemal kõrvalteeääres tänavalaternat. Vaatasin, mis siis autol viga on. Õlifilter oli väikseid auke täis ja igas august jooksis õli välja.
Pane uus filter ja auto korras. Aga õhtul pole kuskilt uut filtrit osta.
Mõtlesime siis, et tuleb sinna samasse õõseks jääda. Aga see oli Itaalia kaubandusministri suveresidentsi sissekäik. Muidugi võeti meid seal uhkelt vastu. Pidu kestis pea hommikuni.
Ei ole ei karjustel miskit viga ja vahest on ka kuningad inimesed.

must värv

June 5, 2020 - Leave a Response

Mulle meeldivad värvid. Olen nagu neeger. Ups mustanahaline mees. Ei ole ma midagi nii valge. Norras küsis kena blond laotädi, et kus rannas ma end nii pruuniks päevitanud olen. Ütlesin, et igal pool Norras läheb mahalaadimine nii kaua, et selle ajaga, mil ootan mahalaadimist õues, olengi pruuniks läinud. Mulle pole jah päikesevalgust palju vaja, kui nahk värvi muudab. Olen selline tumedama nahaga tüüp. Aga värvid meeldivad. Ühel päeval olid mul jalas tumekollased tressipüksid ja üleval pool punane kapuutsiga pusa. Saksamaal elav tütar kinkis sünnipäevaks. Kui sõbra juurde kohvi läksin jooma, siis ta küsis mu käest, et kas ma olen usku vahetanud. Dalai – Laama pidi samasugust riietust kandma. Samad värvid. Neegritele meeldivad ka värvilised riided. Aga kui kõrvutada Aafrika neegrit ja tiibeti usuisa, siis on ikka väga erinev see asi.
Riided on väline asi muidugi. Aga mingit sõnumit kannavad ka riided edasi.
Minule on nad lihtsalt värvid. Punane on lihtsalt punane. Ei ole see seotud venemaaga, ei hiinaga ja ka mingi kuningliku värviga. Lihtsalt punane on punane. Kellele värvid töötavad teisiti, no las töötavad. Loodudes esinevad kõik värvid, ka need mis meie arust kuidagi kokku ei sobi. Aga mida värvilisem loodus, seda uhkem. Kellele ei meeldi kevadise metsa värvid. Kui palju erinevat rohelist on igal pool. Kuidas eri värvid on maapinnal. Õunapuuõied ei ole lumivalged, vaid ka neil on eri varjundid. Sirelid, mis praegu täie hooga õitsevad, on ka väga erinevaid värve. Isegi on olemas hobusevärvi sireleid.
Kõik värvid on omal kohal.
Ka must värv. Maja on mul värvitud mustaks.

Linnulaul

March 8, 2020 - Leave a Response

linnud ammu laulavad. Lilled aias õitsevad. Rohi on roheline. Minul jäi küll sellel aastal talv ära. Kuigi külma ju kogesin. Põhja-Soomes oli alles hiljuti 30 kraadi külma. Kui Soomet mööda ringi sõitsin, tuli korraks Eestis isegi lumi maha. Kas see on hea, või halb, minule igatahes sobis. Midagi ikka teistmoodi, kui muidu. Kevad aga on ikka veel väga kaugel. Mis siis on minu jaoks kevad. Kas siis kui viirushaigused ründavad, on kevad. Seda mõtlen nüüd. Lapsena oli ikka kevad, kui suurveed jooksma hakkasid. Miskipärast jooksis vesi tänavalt tahaaia poole. Tuli teha õues veeradasid, veetõkkeid. Porist teha tamme veele ette, siis vee kuskile mujale juhtida. Vaimusilmas olid väikeste nirede asemel ikka suured veed ja jõed, mida sai oma tahtsi liigutada. Kui juba sai aiaäärest kaugemale, siis oli suurvee ajal parvetamine kuskil kaugemal. Kui see aeg läbi sai, sai Eestimaa jõgededel kummipaadiga kui mitu aastat sõidetud. Vahest sai ka lumesajus sõita, aga see käis kevade juurde. Ülikooli ajal aga sai igal kevadel kõrbesse mindud. Kõrbes ju lille õitsesid ja oli soe.
Hiljem, astaid hiljem sai kevadel aegajalt kuskile kaugemale mindud, kus suvel palav on käia. Aga saab rahulikult ka Eestis olla.
Eestis on tore alati olla nii suvel, sügisel kui ka talvel. Rahulik ja turvaline.

Advendiaeg

December 4, 2019 - Leave a Response

Käes on advendiaeg. Läheb kiiresti nagu ikka aeg enne jõule. Neli adventi ja jõulud käes. Jõululaule on ju nii palju. Lauldakse Hosianna Taaveti pojale jne jne. Just jõulude ajal lauldakse palju hoisiannat. Olin juba aastaid laulnud jõuludel hosiannat ja alles paar aastat tagasi sain teada mida see sõna tähendab. Aga tähendus tähenduseks. Sobib ju laulmiseks. Tundub selline ümmargune ja tore sõna. Mis siis, et tähendab “tule appi”, “ aita meid” Või SOS. Aga lauldes kõlab nagu pehmem ja kodusem kuidagi kui HALLELUUJA. Ju vist sellepärast, et hosianna on küll hüüdmiseks sobiv sõna, aga seal puud EL fraas. Üldse on halb norida mingi fraasiga. Aastaid teadsin, et korralagedus vene keeles on pardak. Auto kindalaegas on pardatsok. Oma kakskümmend aastat tagasi tegi mulle üls vene filoloog selgeks, et pardatsok tähendab lõbumajakest. Ja korralagedus on olukord lõbumajas. Pidi tulema sõnast bordell. Ei vaidle vastu, aga ega enamus venelastest ka seda ei tea. Paljud tavalised sõnad on aja jooksul muutunud ka ropuks. Ei saa ja meie likoori “Kännu Kukk” tõlkida inglise keelde.
Aga ikka võib hosianna laulda, tähendagu see mida tahes. Kuigi on nats veider fraas: Tulge appi kõrges.

Veenus

December 4, 2019 - Leave a Response

Vaatan tihti üles taevasse. Mitte et sealt mingit abi oodata. Vaid niisama. Küll langeb sealt tähti ja särab kuu. Vahel on kuu nii lähedal, et näed seal igasugu asju. Nüüd aga on kummaline pilt Veenusega. Ta on ju tore planeet. Ilmub enne teisi taevasse. Palja silmaga vaadates mina näen Veenuse koha peal laevukest ja peal risti. Aga kui binokliga vaatad on hoopis kollane täht mille kõrval hiilgab punaselt miski. Igatpidi kena vaatepilt. Kui veel teleskoobiga vaataks, mis siis küll palstaks. Kindlasti on palju neid, kes teleskoobiga õhtuti taevast vaatavad.
Mägedes on õhk hõredam ja kui on taevas selge, siis tundub tähistaevas nii lähedal olevat, aga samas on kauge.
Siis muutub aeg kuidagi tühiseks. Mõtled et kuskilt tuleb tähevalgus meieni miljoneid valgusaastaid. Näiteks Andromeedast. Päike ju ka täht, aga sealt tuleb valgus meile paarikumne minutiga. Kõik tähistaevas on tegelikiult kauge ajalugu. Mõni täht on ammu kustunud, aga me näeme ikka veel tema valgust. Me ei näe kuidagi olevikku. Tähtede vaatamisege muutud ise kuidagi väikseks ja tühiseks. Elad ainult üürikese aja. Selleks ei seda tunda, et pea alatii taevasse vaatama, vaid võib vaadata lihtsalt looduses ringi, kui ajutised me oleme. Aga muidugi on küll ja küll loomi, kes meist vähem elavad. Hea seegi

kitsas king

November 21, 2019 - One Response

Täna sõites tundsin äkki, et king on kitsas. Kuna autos olid mul sussid ka, siis sõidu ajal kingad jalast ja sussid jalga. Hoopis parem algas. Aga tegelikult on ju enamus kingad, vähemalt minule, kitsad.
Kitsa kingaga peab küll, kui vaja, terve päeva vastu. Kui pika päeva kingades olen siis on nii hea kodus sussid jalga panna. Ma ei kujuta endale ette kui peaks veel kõrgete kontsadega käima.
Tihti näen unes, et käin paljajalu. Käin igal pool ja väga hea on olla. Miski unes ei torgi ja ei tee paljastele jalgadele haiget. Väga paljud inimesed käivad terve elu paljajalu. Aga nad jäävad meist ikka väga kaugele. 4000 km raadiuses ei käi keegi paljajalu. India, Aafrika ja Lõuna-Ameerika on ikka väga kaugel.

58, 64

November 5, 2019 - Leave a Response

Vaatasin arvutist, et mida ma olen kunagi midagi kirjutanud ja pole seda postitanud. Vaatasin, et olin kunagi kirjeldanud, et mis tunne on mul olla 58 aastane. Siis kui ma seda lugesin, tundus mulle toonane kirjutis veider. Siis polnud mul midagi häda, nüüd aga on kogu kere haige. Ei saa püsti, iga samm on valus. Ei saa mantlit selga jne jne. Sellest on praegu paar nädalat möödas. Praegu nagu pole miskit viga. Lihased pole enam valusad ja käed liiguvad üles alla. Aga hea meelega ma auto kärust alla ei hüppa. Rääkimata üles hüppamisest. Muidugi peab vanust arvestama. Ei ole ju enam 20 aastane. Aga samas tean ma küll ja küll omaealisi, kes maratonidel jooksevad ja teevad igasugu sporti. Liigutama peab. Kuna minu töö on enamjagu istumine, siis igal võimaluse tuleb liikuda. Aga väljas on külm, vastik külm tuul puhub ja väljas kõndida on ikka paras piin. Istuda kaua ei või, pikutada ju siis võib. Aga mida sa pikutad päise päeva ajal.
Täna sai vist teha rekordi. Eile sain ülesande, et olla kindlasti kella 10-ks Maksima Logistikakeskusel. Tuleb koormatäis tualettpaberit maha võtta. Olen varem kohal. Ei tea ju, mis süsteem seal on, kui palju tuleb samal ajal autosid sisse. 20 enne aega lähen ilusti väravasse. Pannakse auto kirja, vaadatakse paberid üle. Edasi tuleb minna kontori juurde ennast registreerida. Sealt saab laadimiskoha numbri jne. Aga numbrit ei saa, küsitakse telefoninumber. Et helistavad, kui minu kord kätte tuleb. Läheb tund aega, keegi ei helista. Uurin asja, ütlevad, et eks nad helista, kui vaba koht tekib. Läheb teine tund. Lähen uuesti küsima. Nemad ültevad, et miks ma küsin, küll nad helistavad. Lähen autosse ja üritan magada. Ei oota ma ju üksi. neid on 5-6 autot mis ka hommikust ootavad. Kell kaks lähen uuesti. Siis tuleb üks vene täda ja küsib paber käes, kelle koorem see on. Ütlen, et minu koorem. Et saad 19 -nda ukse juurde. Ok. Kell kolm saan lõpuks hakata mahalaadima. Keegi ei tule laadima. Teiste auhtijuhtide käest saan teada, et ise tuleb laadida. Ise kusklilt rocla otsida (kahveltõstuk). Leian lõpuks teisest lao otsast rocla ja laadin tualettpaberi maha. 33 euroalust. Kui maha saan, on kell juba neli. Tubli, Maxima. Külastan ikka teie poodi, nüüd tean, et kui raskelt see kaup teile tuleb ja kui vähe makstakse palka, selle palga eest küll keegi tööd teha ei taha. Tobe on oma elust kirjutada. Tobe on kirjutada ka oma rekkamehe elust. Aga ometi on see osa minu päevast ja suur osa minu elust. Lugemine on ju ka vabatahtlik. Ega aunult mida Maximas ei käi.

Väike vale ja suur vale.

October 31, 2019 - Leave a Response

Kõik loomad valetavad. Kes on koera kasvatanud, teab seda, et ka koer valetab hea meelega. Kunagi oli koer kuudis. Tuli ju kuuti ta elama panna, kuna suur saksa lambakoer on ju õueloom, mitte tubane kutsu. Koer elas maja taga. Tal oli küll pool aeda kasutada. Aga ega ta aiaäärt mööda ei jooksnud. Kuut oli tal ikka magamiseks. Alati, kui ta nägi, et ma kuskilt koju tulin, oli ta mul aia ääres vastas ja saba liputas koera. Ükskord aga olin ma ostnud pika heleda mantli ja koer ei olnud seda kunagi näinud. Ta vaatas et võõras inimene tuleb. Ma nägin, et alguses oli ta ões. Aga kui nägi, et ma tulen lähemale, läks ta ruttu peitu kuuti ja tegi nagu magaks. Aga kui ma tegin häält ja ta tundis mu lõhna ära, küll siis oli koeral piinlik. Ta pidi ju valvama, aga ronis igaks juhuks peitu. Aga küll tal oli häbi, et vahele jäi. Linnud valetavad ju ka. Miks siis inimene ei või. Ausaid inimesi pidi olema 5%. Huvitab kuidas see kindlaks tehti. Mina olen küll kuskilt lugenud, et iga inimene valetab 5-6 korda päevas. Kaja Kallas ütles, et Mart Helme on valetanud ainult 5 korda ja Martin Helme 4 korda. Huvitav, kuidas ta küll seda meeles suudab pidada. Või valetas hoopis tema ise. Mis sellest siis on. Tihti kuulen ma hommikul nn uudiseid, mida Rohke Tebelak (Gaute) Kuku raadios loeb. Keegi ei ütle, et need on libauudised. Tegemist on huumoriga, kus iga lause on üle vindi. See ei peagi tõde olema. Aga mõni ütleb, et ta valetab. Vale ja tõe vahel balanseerivad paljud kirjanikud. See müüb. Vandenõuteooriad jne jne.
Eks me ole mõistuslikud inimesed. Me püüame kõik süüa mis küps ja rääkida mis tõsi. Aga aru saab see, kes mõtleb samas süsteemis. Kui on erivad taustsüsteemid, kui ei tahetagi aru saada, siis tundeb kõik vale, mis teine räägib.

lehesadu

October 21, 2019 - Leave a Response

Lehed sahisevad jalge all. Kaselehed nagu kuldrahad maas. Nukker ja kuidagi kurb aastaaeg. Alles see oli, kui vaatasime värskeid lehti. Mis puud esimesena lehte lähevad ja siis oli nii palju värsket rohelust. Nüüd langevad lehed. Lohutad ennast sellega, et näe, kui tore, meil on palju aastaaegu. Ega see lehtede kolletamise aeg ja siis see süngete sügisvihmade aeg enne lume tulekut küll sama aastaeg ei ole. Aga eks ta ole, kaua siis veel ja kõik kordub taas, igal aastal ju. Ja varsti ongi hingede aeg, või mõnel halloween. Kas siis kunagi pole sügisel midagi erilist juhtunud. Muidugi olen ju Hispaania vahet sõitnud. Vahemeres saab ju novembri kuuni meres ujuda. Mandariinid saavad valmis. Apelsinid. Muidugi olen ju kord oktoobri lõpus käinud Sardiiinias. Siis suutsin ära kaotada rahakoti koos dokumentidega. Aga see on ju saar, kuidas ma koju saan. Kojulendamise aeg tuli kätte. Aga dokumente pole. Lennujaamas siis panin kogu oma veenmisoskuse käiku ja oh mis ime, sain lennukile. Lennukiga sain Saksamaale. Saksa politsei ei saanud aru, kuidas see võimalik oli. Aga rääkisin seal ka mida oskasin ja olingi Tallinnas. Enam ma muidugi ei taha sarnast olukorda. Igasugune ärarääkimine ja mustast valgeks seletamine võtab palju energiat. Vahel viitsid mängida. Vahel ei viitsi. Aga kui häda käes on, küll siis seletad. Aga ega mul praegu muud küll midagi erilis oktoobri lõpuga meelde ei tule.
Tiksuks niisama, teeks tööd, elaks ilusat elu, Lehed langevad. Tuleb lumi, jõulud, külm. Aga alati on midagi ilusat meie ümber.

saunalava

September 29, 2019 - One Response

Reedel üks mees räägib, et oioi, kui hea on Raua tänava saun. Ainult seal saab saunas vihelda. Pärast sauna õlut libistada. Jah, nendes saunades kus mina viimasel ajal käinud olen, vihelda ei saa. Aga minule pole kunagi vihelda ka meeldinud. Kuigi olen Tartus üles kasvanud, kus oli kombeks saunalaval vihelda. Tartus oli kombeks võtta saunalavale suure kausiga külm vesi kaasa. Siis vihta külmas vees leotada, enne kui vihltema hakata. Kui viht kuumemaks läks tuli seda külmas vees jahutada, siis edasi vihelda. Enamus kallas vihtlemise lõpus külma vee endale kaela.
Kui Tallinnase elama läksin, siis käisin ka Tallinna saunades. Seal ka viheldi. Aga kunagi ei viheldud külma vihaga, vaid alati sooja vihaga. Kunagi ei võetud Tallinnas lavale külma vett kaasa. Tartus olid puulavad linnasaunas. Tallinnas üllatuseks olid kivilavad. Tallinnas laval istuti. Tartus aga ei olnud laval pinke, vaid istuti lava põrandal. Praegu käin ujulate saunades. Seal on vihtlemine õnneks keelatud. Isegi uues Elamus Spa-s ei ole ühtegi sauna vihtlemisega.
Miks siis inimesed käivad saunas. Sellleks on palju põhjusi. Mitte ainult puhastusrituaal. Mina tunne, et saunas ma mõtlen teisiti, kui muidu. Temperatuur muudab mõtteviisi. Kord paarkümmend aastat tagasi olin laeva saunas. Rääkisin seal ühe naabriga Rootsist juttu. Ei mäleta, et mida ma seal kokku rääkisin. Aga rootslane tahtis minuga kindlast üleval restoranis edasi rääkida. Mina muidugi ronisin kähku peale sauna oma kajutisse ja ei läinud kuhugi enam kolama. Kes olen mina, kust saan ma vahendeid, et laeva restorani minna.
Aga kindlasti mõtlen laval olles teist moodi. Muidugi tunnen, et ka Itaalias või Hispaanias ei mõtle nii nagu kodumaal Eestis.