Tsernobõl

July 14, 2019 - Leave a Response

Vaatasin ka siis seda seriaali. Raske öelda, et meeldis. Muidugi mäletan seda. Üht-teist ka räägiti. Nii mõnigi tuttava-tuttav käis seal kohal. Eks sõtsin minagi sealt kogemata autoga läbi paar nädalat hiljem ja kuna autost väljas ei käinud, siis pesti ainult mingi lahusega auto üle. Aga kuidagi elasid inimesed üle, mitte kõik muidugi. Nende katastroofidega on üldse nii, et palju surevad aga miskipärast mõned jäävad ellu ja saavad rääkida. Mõned sealt tugeva kiirituse saanud mehest, elavad rõõmsalt siiamaani. Muidugi oli see suur õnnetus. Samas Sosnovõi Bor oli ju meie külje all. Aga ega igas aatomielektrijaamas õnnetusi ei juhtu.
Kui niipalju suuri ohuallikaid on olemas, siis on minu meelest üldse ime, et nii vähe juhtub õnnetusi ja avariisid.
Muidugi on hea et nad selle seriaali tegid. Inimene ju unustab, unustab katastroofid ja õnnetused. Mäletan, kui Estonia uppus, teadsid pea kõik inimesed, kus asub Eesti. Nüüd aga ei tea pea keegi kus Eesti on. Aga ega siis ometi ei taha keegi et õnnetuse kaudu meenutatakse. Ja lõpuks, miks see nii tähtis ikka on, kus Eesti asub.

Advertisements

suveaeg

July 14, 2019 - Leave a Response

Jah, tean küll, et suvi on siis, kui keskmine temperatuur on üle 13 kraadi. Minu jaoks aga on suvi siis, kui ei pea mõtlema, mis seljas on ja kui palju midagi seljas on. Maasikad ka muidugi ja siis hiljem värske kartul ja kukeseened ja jõgedel vesiroosid õitsemas. Pole just palju tahetud. Muidugi on lõunamaa miskit erilist. Siis kui tuled poest ja välja minnes lööb vastu soe õhupahvakas. Või kui sumedal suveõhtul tsikaadid teevad kõrvulukustavat lärmi. Aga ega see lõunamaine kuumus ka väga kaasakiskuv ka ei ole. Kui Prantsusmaal Chamonixis on ikka hommikul kell 10, 32 kraadi sooja ja mingit tuuleõhku ei liigu, on see ka minu jaoks liig. Kui Alpides liustiku peal on 29 kraadine leitsak, siis tunnen tõesti, et Eestis elada on parem. Ikka parasvöötme kliima. Jah, kes tahab ennast tõesti praadida pruuniks, siis Türki lennata on suvel odav. Aga jahutada ennast on korduvalt kallim ja raskem, kui soojendada.
Öeldakse, et klimaatilist migratsiooni pole olemas. Ei lähe rahvad liikuma sinna, kus soojem on. Liigutud on küll sinna, kus on rohkem viljakam pinnas ja rohkem toitu. Linnud ju seda järgmivad. Alpides oli palju metsvinte suvitamas. Eks neid ju kutsutakse “saksa varblasteks”. Aga suvele ju järgneb sügis ja talv. Siis tuleb hakata jälle suve ootama. Seniks kuni on suvi on võimalus seda nautida.

Kes sa oled?

July 14, 2019 - Leave a Response

Kunagi mitu kuud tagasi oli koguduse jutluses esitatud selline küsimus. Kui keegi küsib näiteks seda minu käest, siis mina küll tõmbun ringkaitsesse ja mõtlen, mis küsimus see on. Ei ole nii keerulise olendi kohta, kui on imnimene,kerget vastust. Inimestele antakse hüüdnimesid. Keda kutsutakse Karuks, keda Väikemeheks, sõidab ringi Üksih Hunt, Pöialpoiss, Mundrimees, Tegia, Pelmeen, Kahekaardi Ants, Pornoarno, Tuuletallaja,Mürakaru, Karvane, Kiilakas, Hirmutis, Lõoke jne jne. Mind kutsutakse “Kirjanikuks”, Sest kui ma kümme aastat tagasi arvuti sain, siis igas parklas oli rooli peal arvuti ja kirjutasin midagi. Koduste jaoks olen Pets. Sugulased kutsuvad mind Onu Petsiks. Ameerikas olles naeravad, et näe, seal on sinu poed, mis sa ei käi nendes. Kui keegi arvab, et kedagi on lihtne iseloomustada, siis katsugu seda teha oma koduloomaga. Koer ei ole ainult laiskvorst, kui päeval magab. Samas võib sama koer olla pööraselt uudishimulik. Koerte kurjuse astmeid on ka erinevaid. Ei saa ka loomi üheselt iseloomustada.
Aga kuidas siis inimesed pastoreid kutsuvad. Olen kuulnud ka nende kohta hüüdnimesid. Kes on ehitaja. Kes on Töinaja, Keda kutsutakse Administraatoriks. Üht kutsuti Niiditõmbajaks. Ükt Haapsalu pastorit kutsuti Turistiks. Tean ühte ka, keda kutsuti “Söögipalvetajaks”. Sest ta oli parajalt paks ja talle meeldis pikki söögipalveid pidada. Ühte kutsuti Diplomeediks. Mitte diplomaadiks. Ühte pastorit kutsuti
Keemikuks. Sest ta oli keemia lõpetanud ja kasutas oma jutluses palju näiteid keemiast.
Muidugi oleks hea, kui inimene teaks ise, kes ta on. Paljud seostavad ennast ametiga. Kes on keevitaja, see saab endale selle nime külge. Toruluksepi on torujüri. Plekksepp on pleku. Korstapühkija saab ka oma nime tööga kaasa. Talupidaja on talumees. Tuletõrjuja on pritsimees. Muusik on ka muusik. Kunstsniku amet jääb ja ka külge. Arstile jääb nimi külge, olgu ta siis doktor või perearst. Ma arvan küll, et kui arst on ka kalamees, siis ika kutsutakse teda arstiks. Religioossed tiitlid jäävad külge ka. Näe, kirikuõpetaja tuleb või papp tuleb.
Kunagi läksin ühele kirikuõpetajale külla. Eriti asja ei olnud, niisama juttu ajama. Tema keevitas parasjagu autot. Nägu must ja tahmane. Tuleb naabrimees, kaks rajajuppi käes. “Kuule, ole nii hea ja keevita nad kokku.”
Mu tuttav kirikuõpetaja vastab: “Kurat, ma ei ole sibi, ma olen vaimulik”. Nii see on tihtipeale. Me näeme välja teistmoodi, kui me ise endast peame. Tore on ju, kui me arvame, et suurim identiteet meie jaoks on olla Jumala laps, või Jeesuse jünger. Aga teiste jaoks oleme ikka kas Sibi või Turist.

Saad 3000 maksad tagasi 3001

May 11, 2019 - Leave a Response

Kunagi oli prügikastidel silt, valige presidendiks Andres Tarand.  Kõik siis kutsusid teda prügikastipresidendiks.  Praegu on silt:  Saad 3000, maksad tagasi 3001. Eks seegi on prigikastiraha ja prügikastilaen.  Laen tuleb sellest et inimene suhtub erinevalt rahasse. Kui näiteks pead anda kellelegi 100 eurot tundub see  sulle väga suur raha.  Kui keegi annad sulle 100 eurot, siis poleks nagu midagi saanud.  Kui saad 3000,  siis noh, ei olegi see mingi määratu raha.  Aga 3001 välja käi, tundub ülemõistude suur.  Kuigi vahe on ainult üks euro.  Laenu võtta on kerge, aga tagasi maksta peaaegu võimatu. Mõtlesin, et millisest summast algab see, et saamisel ja andmisel on vahe.  10 eurol on vahet, kas annad, või saad.    Vist ei ole vahet.   50 eurol juba on suur vahe.   Kui keegi tahab sinult millegi jaoks 50 eurot, tundub see ülekohtuselt palju.  Aga tasku pista viiskümmend eurot pole nagu üldse mingi raha.  Kerjused teavad seda ja ei küsi kunagi palju.  5 eurot, on see siis mingi raha. Pole ju.   Kerjused aga on üsna heal järjel.

Õnn minu õuel.

May 11, 2019 - One Response

Kui mul on midagi viga. Näiteks olen sõrme ära löönud,  siis on ta olemas. Igale poole ta läheb vastu ja siis on valus.   Kui pea valutab, siis tunned kogu aeg, et pea on olemas.  Kui silm sügeleb, siis on silm olemas.  Aga kui ikka midagi viga ei ole, siis ei tune üldse et see kehosa olemas on.  Muidgui kui mõtled oma suure varba peale ja liigutad teda, siis tunned et ta olemas on. Aga samas ei ole väikest varvast enne kui teda liigutad. Minul on see niimoodi

Samuti on ka õnnega.   Kui inimesel on psühholoogiliselt kõik korras, siis ta ei tunne midagi, ta pole õnnelik, ega õnnetu, kurb ega rõõmus  jne jne.  Kui tal on mingi hingevalu, küll siis on see valu olemas.   Kui inimene on igati terve, siis ta ei saa olla õnnelik ega õnnetu.  Muidugi kui keegi just küsib, kas ta on õnnelik. Siis hakkab inimene mõtlema, nagu liigutaks suurt varvast.   Soomlane mõtleb, mõtleb tunni või kaks ja jõuab järledusele, et on ikka väga õnnelik.  Tore on vahest õnnelikul rahval külas käia.

õieke väljal

May 11, 2019 - Leave a Response

Kui märtsis puhkevad Jaapanis kirsid õige, on  maa turiste täis.  Saab ju ka internetist vaadada, aga midagi jääb  sealt ikka puudu.  See pole ainult ruumitaju ja lõhnad, vaid ikka hoopis midagi muud, mis kutsub asju oma silmaga üle vaatama. Mäletan, kunagi oli plaanis Kamtsatkale minna. Vaatasin siis enne minekut tuttavate juures pilte Kamtsatkast.   Ilusad pildid olid. Nägin ka televiisorist mõnda filmi Kamtsatka  vulkaanidest ja Geisrite orust.   Aga kui koha  peale jõudsin, siis oli pilt hoopis midagi muud.  Tänapäeval on informatsiooni  kuipalju.  Saab peensusteni kõik üle vaadata. Keegi on ikka seal käinud ja jälje jätnud internetti. Aga ikka tuleb minna kohale. Mis siis, et sa ei saa  uut irformatiooni ja oma tegevusega informatsiooni taset ei tõsta.  Muidugi on aeg selline, et reisimuljeid  ei ole jagada kellegagi.   Kõik käivad ise ja kedagi ei huvita, kus teised käivad.

Aga likkekestel väljas  ei ole vajadust midagi jagada.   Nad õitsevad.  Tuleb tunda elust rõõmu  ikka edasi.

Valge lumi – lumivalgeke

February 11, 2019 - Leave a Response

Suur sula oli. Lumi läks kole-koledaks. Kinnisõidetud jää läks pehmeks ja kõik teeääred oli määrdunud kollakaspruunid. Mõned kohe mustad. Aga sula veebruaris on kui mingi vaheetapp. Ei ole ju võimalik, et külma enam ei tule. Märts ju ees. Ka aprillis on ju veel lund tulnud. Käisin õues ja nii tore oli, et lumesadu on kõik puhtaks ja valgeks teinud. On ju nii palju inimesi, kellele meeldib lumi. Tean mitmeid. Mina nende hulka ei kuulu. Minule meeldib ikka kevad. Eks esimene lumi on ju ka tore. Aga kevades on kõik ikka super. Varakevad on oma võluga, voolavad veed ja suurvesi jõgedel. Siis sinililli täis metsad. Esimesed hiirekõrvad. Hiljem juba õitsvad puud. Kõik on ju kevadel ja kevad küll lühike ei tundu. Lihtsalt kevadel toimub nii palju asju. Sügist ju on ainult kahte sorti. Lehtede langemise aeg ja porisügis, kui vihma sajab paraleelselt maaga ja kõik on nii hall.
Aasta läheb kiiresti. Mida elupäevi rohkem, seda kiiremini läheb. Muidugi on ka erandeid. Haiglas kolm päeva olla on hiiglapikk aeg. Vangis olekust ei tea ma suurt midagi, aga arvan et ka seal aeg venib. Muidu aga lõpeb pühapäev ja varsti jälle nädalavahetus.
Tore oleks, kui suudaks kõike nautida. Valget lund ja palavat suve. Lehtede langemist ja õitemerd. Iga päev ei pea ju olema ka kõik super-super. Aga kui õues on ilus, siis on ju tore. Praegu on talv ja sajab lund.

Talvekülm

January 10, 2019 - Leave a Response

Tulevad meelde talvematkad. Mitu aastat sai kohe sõidetud kuhugi mägedesse talvel. Ikka rongiga, sest varustust oli palju ja lisaks veel suudad ju ka kaasa vaja võtta. Panime suusad ühte kotti, et pagasit mitte rohkem maksta. Rongisõidu pikkus sõltus kohast, kuhu matkama mindi. Minul oli kõige kaugem koht Baikali lähedal Ida-Sajaanides. Aga käidud sai nii Uraalides kui ka Kaukasuses, Kesk-Aasias ja Hibiinidel. Eks matkata on ikka tore. Tore oli ka rongisõit. Toredad on ka talvised mäed. Lumi ja ainult lumi. Mitte paarkümmend sentimeetrit, vaid ikka kolm-neli meetrit. Külm aga pole sugugi nii kole, et minna ei saa. Kuskil linnas ringi kõndida talvel on palju külmem, kui suuskadel matkata. Mäletan, et kord Abakanis (siberi linn) linna peal hakkasid isegi jalatallad külmetama. Ja kuskil pole mul nii külm olnud, kui talvel Bulgaaria pealinnas Sofias. 30 kraadi külma Bulgaarias on palju külmem, kui 42 kraadi Siberis. Ega ma ei teagi, miks külm maailmas vajalik on. Inimene kehatemperatuur on veidi üle 36 kraadi. Eks see püsisoojatel loomadel on vähe varieeruv, aga varieerub see üsna samas klassis. Kõigub paar kraadi. Kuna jahutada on vaevalisem, siis tunneb inimene hästi kui väljas olev temperatuur on 24- 28 kraadi. Öeldakse et ruumide puhul kulub jahutamisele rohkem energiat, kui kütmiseks. Raske uskuda. Kui väljas on 40 kraadi sooja, siis tuleb 20 kraadini maha jahutada. Vahe 20 kraadi. Aga kui väljas on -40 ja tuppa tahad 20 kraadi, siis tuleb ju 60 kraadi tõsta temperatuuri. Kolmekordne vahe ju. Aga eks need firmad ise tea, kes nii seletavad. Aga talvel peab külm olema. Miskipärast aga ei taha keegi talvepilte eriti vaadata. Pilte võib ju teha, aga vaadata tahaks ainult soojas tehtud pilte, olgu selleks kevad suvi või sügis.

kutsumus

December 5, 2018 - Leave a Response

Kaks minutit tagasi küsiti minu käest, mis on mu kutsumus. Jäin mõttesse. Eile küsiti minu käest mida ma usun. Kui küsimus tuleb järsku, siis inimesed reegline ei oska midagi vastata. Proovige seda laste peal. Küsige midagi konkreetset ja vastust ei tule. Mitte et ma midagi ei usu. Vaid ma ei oska äkki selle küsimuse peale midagi teravmeelset vastata. Muidugi kui olukord oleks väga nõudnud, küll oleks ka midagi vastanud. Aga küsimus oli nagu rünnak. Aga kui rünnatakse, siis on inimesele omane kohe põgeneda. Harva ka vastu hakata. Võib ka asja naljaks pöörata. Huvitav, et seda varianti kasutatakse palju, aga see ei lähe ju ametlike seisukohtadega kokku. Loomad ju ei tee nalja. Veiderdavad ja rõõmustavad küll.
Aga mis on siis kutsumus. Karjas on asi lihtne. Olla alfa isane ei ole ju kutsumus. Karjas ei ole kutsumusi. On saatus. Olla kas alfa, beeta jne. Tobe on ju mõelda, et kui hierarhias mingi kolmanda järgu tegelane äkki ütleb, et tema kutsumus on olla alfaisane. Karjas oled see kes sa oled ja ainus võimalus on olla oma eluga rahul ja mitte igatseda kõrgemaid kohti. Oleme kõik näinud arengumaades õnnelikke inimesi, kes on õnnelikud sellepärast, et nad on rahul sellega, mis neil on. Kui sa oma kutsumust realiseerida, siis on su nägu vingus kogu aeg. Inimene on karjaloom.
Aga päris ei ole ka. Venelased kasvatavad oma lapsi nii, et laps saaks karjas hakkama. Leiaks karjas oma koha ja täidaks seda. Eestlased kasvatavad oma lapsi, et ta saaks ise oma elus hakkama. Oleks võimalikult iseseisev, leiaks endale hea töö ja tuleks omadega toime. Rahvustunne on küll tugev, aga see on pigem deklaratiivne. Väga tugev surve saab ainult inimesed kokku.
Suurte kutsumustega inimesed on tegelikult üksi. Kui Eesti Päevaleht esitas mõjukaid inimesi, siis mõtlesin nende inimeste peale, keda nad kirjeldavad. Nad on nii omaette ja üksi. Kuigi ju mõjukas peaks mõjuma nii et tema on ju 100 000 ga koos. Aga ei ole. Ott Tänakut teame ju kõik. Aga kui ta sõidab, siis on ta rooli taga üksi. Ka kaardilugeja on tal suhteliselt kaugel. Tema taga on muidugi tiim. Aga enamus aega on ta üksi. Olulised otsused peab vastu võtma ikka üksi.
Me ammu enam ei ela karjas. Pigem et taha, et kui me pargipingi peal istume, siis istub meie kõrvale keegi. Mind näiteks häirib, kui oma töö juures leian tühja parkla. Küll ajab närvi mõni idaeurooplane, kui parklas on kõik kohad vabad, tema tuleb ja pargib kohe kõrvale. Tema tahab olla koos, mina tahan olla eraldi.
Mujal idas on ridakülad. Eestis taluti ainud näga naabertalu suitsu. Talu mitte. Muidugi elame praegu linnas.
Aga me ei taha naabreid näha. Tööd tehes tuleb olla teistega koos, aga naaberfirmast ei taha midagi teada. Olen tihti hämmingus, kui otsin mõnda firmat, kuhu kaup viia. Võin küsida naaberfirmast, ta pole kunagi kuulnud, et kõrval ehituses asub see firma, mida otsin. Ei tunne me huvi teiste vastu.
Ei tasu otsida sõnu, et kirjeldada oma kutsumust. Kui see on, on tore. Parem kui ei oleks. Oled õnnelikum. Ei põle läbi. Kui sa midagi usud, siis usu, aga ära hakka seda kellelegi kuulutama, sellest pole veel midagi head tulnud. Aga uskuma peab.
Arvan, et on ikka tore elada ja vahel on tore ka õnnelik olla.

minu blogo

December 5, 2018 - Leave a Response

Mina ei tea, miks ma ei taha nii hirmsasti ajaga kaasas käia. Ei taha uusi rakendusi ja ei taha kuidagi kaasaegse tehnoloogiaga sammu pidada. Paar aastat tagasi tegi mu noorim tütar arvutisse blogo. Et siis saan valmis kirjutada kui internetti pole ja siis kui on postitada. Aga ühel hetkel läks blogo minu jaoks sassi ja enam blogiga ühendust ei saanud. Siis hakkasin igavusest kirjutama Mikrosofti wordi, dokumentidesse. Aga sinna need kirjutised jäid. Täna aga mõtlesin, et mida teeb mu blogo – mis imet, töötas nagu muiste. Ei olnud mingeid sogaseid kirju ja mingeid passwordi tahtmisi. Minul kui suhteliselt ekstrovertse inimesel, on väga raske aru saada miks need passwordid vajalikud on. Igas teises filmis näidatakse, kudas ka kõige keeruliseimaid koode lahti muukida saab. Kuidas ükski tulemüür pole piisav. Milleks inimesel, kes midagi salatseda ega varjata ei taha, mingid koodid. Minul pole midagi salatseda. Ei ole ka mõtted sellised, mida hirsasti varjata tahaks. Jah, tahaks ka mõtetes Tarandile jalaga tagumikku anda. Aga mis siis. Pole ma kätt või jalga kellegi vastu veel tõstnud. Mõtted aga on igasugused ja siis…… Mis neist ikka häbeneda. Telefonikõned samuti. Las kuulavad…. kui kuulajaid muidugi on. Eks telefonikõned ongi nii tobedad, kui mõni avalikustatud telefonikõne on. Telefonis inimene vist mõtleb kuidagi teisiti. Sellepärast minule telefon ei meeldigi. Ma ei saa aru, kuidas saab tundide viisi kellegagi rääkida. Eile üks kena inimene jäi kokkulepitud kohtamisele pool tundi hiljaks. Põhjenduseks oli telefonikõne. Keegi oluline inimene helistas ja rääkis pool tundi. Vot ei saa aru. Ma ei saa paljudest asjadest aru. Olen näiteks oma töö asjus mingi firma väravas. Väravavaht peab lattu helistama ja küsima, kus ma täpselt maha kauba laen. Helistab ja räägib pool tundi. Selleks et ühte lühikest informatsiooni kätte saada. Kaup seisab, kõik ootavad, aga tema muudkui räägib.
Minu jaoks on see võõra ressursi raiskamine. Eks siis pean ka kuidagi uute asjadega leppima.
Ma küll mõtlen et kui noorena ei ole revolutsionäär, siis sul ei ole südant. Kui vanana ei ole konservatiiv, siis ei ole mõistust. Muidugi ei pea kõike uut robinal vastu võtma, aga liiga tagurlik ka olla ei tasu.