on see siis vihakõne

June 18, 2017 - Leave a Response

Kui olin veel väikene ja kõhna poiss, siis minu vanemad mingil määral ei rääkinud halvasti venelastest. Vahest kui mingi asi oli vilets, siis mainisid, et see on “vene värk”. Ei mingi veneviha õhutamist. Aga ometi istus see minus kuskil sees. Koolis kartsin paaniliselt vene keele tundi. Sest minu sees ei tahtnud miski vene keelt omandada. Ei oskanud ma sõnagi rääkida. Kõik mis õpetati tahtis aju kohe ja ruttu ära unustada. Ei tahtnud ma venest ja venelastest midagi teada. Elasin ju Tartus. Venelased olid kuskil ülejõe ja Annelinnas. Ükski naaber ei olnud venelane. Aga viha vene vastu oli mäekõrgune. Praegu mõtlen, et ei tea, kust see küll tuli. Keskkoolis ei pandud mulle vene keeles hinnetki. Kriips tõmmati. Aga ühel hetkel oli tähtis, et kasvõi kõige nõrgema hinde saaks. Vene keele õpetaja oli luulefanaatik. Sai temaga kokkulepitud, et kui rida venekeelseid luuletusi pähe õppida, siis paneb kolme välja. Mis ma siis tegin. Kirjutasin venekeelse luuletuse suure paberi peale. Sõnagi aru ei saanud. Õpetaja istus laua taga ja vahekäigust siis näidati seda suurt paberit mulle ja ma lugesin rahus selle kõik ette. Sain plussi kirja.
Elu tegi oma nalju. Sattusin sõjaväkke. Seal aga ometi õpib vene keelt. Aga õnneks sattusin eestlastega kokku. Venelastega ei olnud mingit põhjust rääkida. Enamus ajast olin sõjaväes orkestris. Seal olid pooled eestlased ja teine pool leedukad. Leedukatega ka ei olnud mingit põhjust rääkida. Nii ma siis vene keelt seal selgeks ei saanudki. Aga midagi siiski jäi külge. Ülikoolis sattusin üksinda Kamtsatkale praktikale. Kahe kuu pärast rääkisin aksendita vabalt vene keelt. Suhelda oli ju vaja. Peale ülikooli aga taheti suunata Keila geoloogia valitsusse. Mina aga keeldusin sinna minemast, põhjendades, et töökaaslastega Eestis ma vene keelt ei räägi.
Aeg läks edasi. Televiisoris näidati siis palju hokit. Minu ainus huvi hoki vaatamisega oli see, et venelased peksa saaksid. Vahel ka said, küll siis oli hea meel. Nüüd on savi, kes selle hoki võidavad. Pea keegi seda enam ei vaata. Telekast ei näidata kah.
Mõtlesin ei see veneviha jäi kaugesse minevikku. Aga hiljuti olin tööl firmas, kus logistik oli venelane. Ei sobinud minule ükski asi, mis ta minule ütles. Suhtlesime ju eesti keeles, sest ma keeldusin temaga vene keeles suhtlemast. Aga ikkagi lõppes see töö suure tüliga logistikuga.
Ei ole ma oma lastele seda veneviha külvanud. Ei kasuta isegi sõna venku või tibla. Aga ometi kestab see veneviha ka neis edasi.

Suviiiiiii

June 7, 2017 - Leave a Response

Võiks ju aastatega aru saada, et miks oodata nii väga pärast pikka talve suve. Tuleb ta ju ikka kuidagi ja kunagi. Aga ikka ootad. Ootad, kuna saab õues õhtul istuda. Kuna saab sooja. Minule meeldib, kui tuled kuskilt jahedast kaubanduskeskusest välja ja väline õhk uksest välja minnes tuleb oma sooja õhu pahvakuga vastu. Vot siis on suvi. Muidugi suvi on ka maasikad, suvi on kukeseened ka. Ja muidugi igasugused metsalilled. Aga kui unistad, et viskaks lillelise aasa peale pikali ja naudiks seda lilleilu, siis kauaks seda rõõmu ei jätku. Putukad ronivad igale poole. Ja siis on minu jaoks veel oluline, et suvel näeb kuskil valgeid vesiroose. On siis seda palju palutud. Ei taha ma palavust ega rannailma. Muidugi võiks soojaperioode olla. Aga saab ka muidu suve nautida. Minule muidugi meeldib, et oleks nii soe, et riietusel pole mingit tähtsust. Aga seda Eestis ei saa. Aga ega ma muidugi kogu aeg Eestis ka ei ole. Minu töö on selline praegu, et nädal aega olen Euroopas ja nädal aega kodus. Euroopas on praegu soe. Aga igal aastal pole ka seal soe. Praegu lihtsalt on.
Siis nädal aega olen soojas ja siis Eestis parasvöötmes.
Hea ju et meil sellinegi suvi on.

Gruusia

May 2, 2017 - One Response

Kunagi kolmkümmend aastat tagasi käisin üksinda Gruusias. Olin seal oma kolm nädalat, käisin läbi enamus Gruusia kirikutest. Kui kevadel läksin kodust ära, oli mul 50 rubla tagavararaha. Kuu aega olin sellest ajast Krimmis praktikal. Siis hääletasime Krimmist Gruusiasse ja kaks nädalat olime Kaukasuses mägimatkal. Mu kursusekaaslased läksid siis koju ja mina läksin üksinda siis Taga-Kaukaasiasse kolama. Kolm nädalat olin Gruusias, siis nädal Aserbaidzaanis ja kaks nädalat Armeenias. Kui koju hakkasin sõitma, oli 50 rubla mul alles. Selle eest ostsin rongipileti. Olin rongijaamas, istusin oma seljakotil ja mõtlesin, et nüüd on mu sellesuvised seiklused läbi. Edasi on mugav rongisõit koju. Oli öö. Rong pidi väljuma 00.20 . Rong sõidab ette 00.45. Lähen siis oma vagunisse ja heidan oma kupees magama. Hommikul tuleb vagunisaatja minu piletit tahtma. Siis korjasid vagunisaatjad rongipiletid enda kätte. Neil kes sõitsid kupees. Kui näeb minu piletit, siis ütleb, et ma olen täiesti vales suunas sõitnud. Olen terv öö sõitnud hoopis Moskvast eemale. Järgmises peatuses, Groznõis, ronin maha. Hea et pilet veel kehtis, pidin lihtsalt natuke juurde maksma, mis valesti olin sõitnud. Näe, ei lõpe alati seiklus nii, nagu planeerid.
Aga nüüd on hirmus igatsus minna Gruusiasse tagasi. Ronida Gruusia poolsetes mägedes ringi ja minna lõpuks Musta mere äärde varbaid loputama. Aga eks aeg on edasi läinud ja vaevalt ma enam matkakaaslasi leian.

Kus suitsu seal tuld

May 2, 2017 - Leave a Response

Laupäev, peale suurt tormi ja aprilli lõpu lumesadu tulin koju. Seisan õues ja kuulen, et posti otsas elekter krabiseb. Mõtlen, et mis jama, naabrile lähevad juhtmed ju otse. Ainult minu liin on sinna klambritega külge pandud. Aga elektrimehed ju ise panid, pidid ju korralikult panema. Aga krabin jäi kohe järgi ja siis käis naabri maja juures selline pehme pauk. Suur tulekera lõi maja küljest välja. Kaabel läheb seina peale, sealt maja sisemusse. Majas mingit tarbimist ei ole, keegi ei ela seal juba oma aasta aega, või rohkem. Ok, mõtlen, väljas vastik lumelörtsine ilm. Vaatan oma territooriumilt naabrimaja poole. Näen et korstna juurest hakkab suitsu tulema. Tuleb kohale naabrimees. Tema nägi oma toa seina peal plahvatuse peegeldust. Ajame siis juttu ja vaatame katuse poole. Ütlen siis temale, et peaks ikka tuletõrje kohale kutsuma, sest suits ikka väiksemaks ei jää. Kolme minuti pärast on kaks suurt tuletõrjeautot kohal. Ruttu voolikud lahti ja maja juurde. Lõigatakse majja viiv kaabel läbi ja läbi aknta ronitakse sisse. Sees midagi ei põle. Aga suitsu tuleb ikka. Katsutakse katust, katus soe ei ole. Pööning on aga suitsu täis. Siis otsustab tuletõrje sealt augu sisse teha, kus kaabel läks. Kivimaja on naabril. Telliskivimüüri vahel on soojustuseks saepuru. Saepuru siis põles. Tuletõrje võtab siis põleva saepuru seina seest välja ja uhab veega üle ja tulekahju ongi kõrvaldatud.
Hea on linnaes elada ja hea on et tuletõrje nii kiiresti on kohal. Maja eriti kahju ei saanudki. Aga sellest polnud midagi. Uuel omanikul on plaanis niikuinii maja maatasa teha.
Miks ma seda kirjutan. Ikka sellepärast, et kus suitsu seal ka tuld. Aga igast suitsust ei pruugi tulla tulekahjut. Iga lõke ei lähe suureks.
Mäletan, et ükskord ei saanudki lõkke peal süüa teha. puud olid nii märjad, et leeklamp põles kogu aeg, aga puud ei süttinud, ainult tossasid. Muidugi polnud mul selliseid kogemusi, kui mul on praegu. Nüüd tean, et ka kõige märjemate puudega on võimalik korralik lõke üles saada. Aga kus ikka muidu tulevad teadmised, kui mitte kogemustest. Kogemusi saab jagada, aga kellele miski meelde jääb. Kui ma nüüd seletaks, et kui tihedat vihma sajab ja kõik metsapuud on märjad ja kuskil läheduses pole metsakuiva kuuske või mändi, siis saab lõkke üles ka täiesti toore kasega. Kasest tuleb lihtsalt jämedam pakk võtta ja see lõhkuda peeneteks pilbasteks. Okstega ei saa lõket tehtud. Aga segametsast leiab ikka metsakuiva kuuse või männi. Aga ega nende okstega pole ka märja ilmaga midagi teha, vaid on vaja saagida ka juppideks ja paku seespool on alati kuiv puit, mis väga hästi põleb. Muidugi peab olema saag. Mis viga praegu, kui on müügil käsisaed, millega kergesti saeb suure puu läbi. Vanasti pidi kahemehesaage matkale kaasa tirima.

di di digiraamat

April 30, 2017 - Leave a Response

Võtsin siis raamatukogust lugeri kaasa. Ei jaksa ju kogu aeg neid raamatuid tassida. Igas raamatukogus ootavad lugerid kasutamist. Kui nad tulid, siis mõeldi, et on vägev kaubaartikkel. Aga näe, raamatukogust ei laenuta neid pea keegi. Kuigi tasuta saab. Kui laenutusaeg täis saab, siis pole mingi probleem neid pikendada. Keegi lugerite järgi ei igatse.
Proovisin siis lugerit kasutada. Muidugi olen tehnika käsitlemisel äpu. Läheb lehekeeramine sassi. Valgus on nõrk ja palju muid hädasi lugeri kasutusel. Aga üks vägev asi küll oli. Minu käes oli luger kuu aega, iga päev kasutasin tunde aga laadida teda vaja ei olnud. Oleks telefoni ja arvutiga ka nii, et kuu aega peab vastu ilma laadimata.
Aga ühel ilusal päeval, kui mu vastupanu ühiskonna rünnakutele oli väga nõrk, suutis Elisa mulle kaela määrida “elisa raamatu” . Küll käis kena jutt sellega kaasa. Siis ühel kenal õhtul, kui pimedaks oli läinud, kuskil Belgias, mõtlesin, et kasutan seda. Otsin raamatu, mida tahtsin lugeda siis telefonist välja. Proovisin lugeda, no on ikka pisike see telefoni ekraan. Aga siis tuli meelde Elisa töötaja märkus, et seda saab ka kuulata. Panin siis telefoni kuulamise peale. Eks see lugemine seal natuke veider oli. Kõik ingliskeelsed terminid ja kohanimed loetakse ette nii nagu kirjutatud. Mõtlesin, et harjub ära. Kunagi on ju nii ka räägitud ju. Fraase pole. Pole pause, ainult jutuvada. No sai see raamat siis läbi. Lõpuks oli lisatud kirjandus. Vapper lugeja luges ka need järjest ette. Kuni raamatu viimse puhktini. Proovisin, kuidas meeslugejaga see on. Oli veel hullem. Mõnele kindlasti sobib, miks see võimalus seal muidu on? Aga minule selline ettelugemine ei sobi kindlasti. Eks ma tassi siis kaasa ikka oma 20 raamatut. Raske ta on. Aga lehe krõbin, raamatu raskus, kui lugemine pooleli jääb, siis saad sinna midagi vahele toppida. Kui mu enda raamat on, siis saan lehekülje nurga ära murda.
Nii palju eeliseid on tavaraamatul, et vaevalt et mina enam digiraamatuga ära harjun.

Tehnika areng

April 16, 2017 - Leave a Response

Kunagi arvati et kuri on kõige arengu alus. Kõik, mida tarbime on ju alaguse saanud sõjandusest. Kõik laevad ja lennukid. Telefonid ja internet. Suured rahad liiguvad nii pornotööstuses ja narkokaubanduses ning rahapesus. Aga nemad tehnikat ja tehnoloogiat ei arenda. Võiksid ju, neil vaba raha piiramatult. Aga selliste kurjamite jaoks ei taha ju helged pead tööd teha. Aga oma rahva au ja kuulsuse saavutamiseks, miks mitte. Narkovedajad on võtnud ju kasutusele droonidest allveelaevad ja plastikust poolallveelaevad. Droonid lendavad üle piiri ja veavad asjad kohale. Aga iseliikuvaid diilerdroone nemad ei arenda. Ikka ainult kasutavad. Saavad nad ju alati parima toodangu kinni maksta. Milleks arendada. Nii jääbki arendajatele koht, kust arenduseks raha saada sõjandus. Sõjandus ju iseenesest kuri pole.
Kuri on Muri

tere hommikust! Ole tervitatud, stress!

April 16, 2017 - Leave a Response

Olen autoparklas, siin on sadu autosid. Mitte tavalises parklas, vaid suure lao parklas. Kõik ootavad, kuna neid hakatakse laadima. Mis nad siis teevad. Mõned autod sõidavad kohale, esimene asi, mida nad teevad, on kardinad ette ja seest pimedaks. Mitte just magamise pärast, vaid privaatsustunde pärast. Kui mõni autojuht lahkub autost ja keerab peeglid ka ära, siis ta sinna autosse passima ei jää, vaid läheb ära. Aga äkki keegi ikka arvab, et autos magatakse ja autost küljest juppe varastama ei hakata. Päeval aga mõned üksikud ei tõmba kardinaid ette. Mina tõmban harva kardinad ette. Tahan päevavalgust, tahan vaadet. Privaatsust muidugi ka mina vajan, seepärast otsin kas mõne äärmise koha, voi koha, kus vähe autosid on. Mida siis autojuhtid teevad autos. Mõned teevad süüa. Mõned ei tee mitte kunagi autos sees süüa, vaid auto kõrval. Mõned ka autokastis. Aga enamusaja istuvad nad niisama rooli taga. Mõned vaatavad ka arvutist lõputuid vene seriaale. Enamus aga ei tee midagi. Suits ette ja ükskõikse näoga vaatavad esiaknast välja. Pead ju aja parajaks tegema.
Muidugi kui pead kuskilt pikalt ootama, tekib stress. Huvitav, et seistes tekib, mitte sõites. Mõnel tekib liiklusummikus ka stress. Stressi on igal pool. Mitte sugugi ainult rekkameeste töödes. Ka arstide ja õpetaja töödes on piisavalt palju stressi. Igal pool on.
Pean aegajalt käima firma kontorites asju ajama. Ühes firma kontoris oli silt: Good morning, let stress begin.
Mis selles stressis siis halba on. Autojuhi töös on sedasi, et kui palju stressi kuhjub, siis muutub autojuht hoolimatuks, sõidab kuhugi vastu, kriimustab autot ja enamus avariid tulenevadki stressis. Eriti väikesed avariid, sõidetakse kuhugi vastu või kellelegi külge.
Inimesed teadlikult püüavad stressi vältida. Aga mis teha, kui vahepeal püüab stress sinu kinni. Põgened ta eest, teed jänesehaake, aga äkki ikka lajatab sulle kaele.
Aga nii hea on kui saad natukegi stressist maandada. Enamus autojuhid selleks suitsetavad. Teised söövad kogu aeg. Õhtul kui kaardinad ette tõmmatakse ja päev on läbi, siis kohe kaks õlut hinge alla. Nädalavahetus tuleb end rihmaks juua. Kõik stressist.
Aga ega keegi stressivaba elu ka ei taha. Nii et palun nats stressi ka tänasesse päeva.

hi hi hiirekõrv

April 16, 2017 - Leave a Response

On kevad ja on päike. Lehed on just lahti läinud. Värske leht on nii puhas-puhas. Rohi on nii värskelt roheline. Värske rohu peale saab isegi istuda. Kui suvel rohu peale istud, siis oled varsti putukaid täis. Aga kevadel on putukaid veel vähe. Ka puulehed ei ole veel auke täis tehtud. Nõges kõrvetab küll, aga mitte eriti hullult. Kui vanasti rahval ei olnud supermarketeid, siis kevadel kõlbas juba kõike värsket süüa. Sõid nad ju igasugu asju, aga surid ikka noorena. Tänu arstiteadusele ja heale toitumusele suureneb ikka tervelt elatud aa state arv. Viimasel ajal aga olevat kuidagi pidama jäänud.
Aga keegi ei saa ju ometi haigust armastada. Ikka tervist ja heaolu tahaksime. Rahu ka. Kui meie siin soovime teineteisele tervist, siis lõunapool soovitakse rahu. Meil pole vaja rahu soovida, me ju niigi rahulik rahvas. Meil on tervist vaja.
Aga kevad andis kunagi rahvale tervist vitamiinide ja toiduvaliku mitmekesistamise näol.
Aga nii tore on vaadata kevadist loodust. Vahest on kahju ka puudest, neil on nii palju õisi, et ei kujuta ette, et veel kuhugi üks õis mahuks. Aga meie teame, et nad õitsevad täiesti ilma asjata. See puu küll järglasi ei saa. Aga puu ei tea. Tema aga õitseb.

Lihavõttepäev

April 16, 2017 - Leave a Response

Homme siis on kristliku maailma suurim püha. Täna on vaikne-vaikne laupäev. Aga homme saab juba lihalettidelt võtta mida tahes. Muidugi on see mäng. Sellepärast see tore ongi.
Mulle meeldis kunagi üks mäng, mida õpetas meile üks minu suurmeestest Harri Haamer. Seda mängu kutsuti Kuningapalliks. Kirjeldan veidi seda mängu. Mänguks on vaja palli ja võimalikult palju rahvast. Mudugi on vaja kohta kus mängida. Maha märgitakse suur ring. Väljas ruumi küll ja see ring võib olla ka suur. 10 meetrit ikka läbimõõt. Kuningas palliga on ringi sees. Muu rahvas on vabariiklased ja nad ei armast kuningat. Kõnnivad siis ringist väljapool ja mõtlevad kuidas kuningast lahti saada. Kuningal on kolm elu. Ja tema käes on pall. Kuningas aga tahab endale rahvast. Tahab ju õukonda. Siis üritab ta palliga mõnele vabariiklasele pihta saada. Kui vabariiklane palli kinni ei püüa ja see maha kukub, peab ta tulema kuningriiklaseks ringi sisse. Kui nüüd aga pall jääb väljapoole ringi, siis on pall vabariiklaste käes ja mida nad muud tahavad, kui kuninga surma. Aga kuningriiklased peavad oma kuningat kaitsma. Kui pall jääb ringi sisse, siis saavad kuningriiklased jälle vabariiklastele pihta anna. Siis veel reegel, et pall peab “soe” olema. See tähendab, et enne söötmist ei või otse kellegi pihta virutada.
Vot selline mäng oli. Miks ta mulle meeldis. Ikka sellepärast vist et Harri Haamer õpetas. Aga ka sellepärast, et mängus saab nii kiiresti maailmavaadet muuta. Kord oled täiega kuningriiklane, siis jälle vabariiklane. See on ju mäng.
Eks mängu on elus ka, mitte ainult lapsena. Aga ega ta nii ka pole, et kui tõsiselt asja ei aja, siis mängime. Mäng on väga tõsine asi. Mängus ei naeratata, vaid ollaks vahel kole vihase näoga. Või siis olllakse väga keskendunud näoga.
Leian et see paastuaeg ja muu aasta kalendri järgimine on ka mäng. Mängitakse endaga. Kas ma ikka suudan. Vaatan mis juhtub. Mängitakse ju väga tõsiselt ja kui kaotad on korraks nukker tunne.
Eks räägitakse küll, et kaotusest õpid palju rohkem ja võit on selline pinnapeale rõõm. Aga inimesed tahavad ikka mängu võita.
Homme saab siis üks minu mängudest läbi ja saab võitu tähistada.
Homme on Ülestõusmispüha ehk rahvakeeles Lihavõttepüha. Mõne jaoks munadepüha ka.

Ah jah munadepüha. Olen rekkas. Mingu need keeleinimesed kuu peale, rekka on ikka rekka, mitte reka. Vaja ju mune värvida. Aga kuidas sa saad värvida mune rekkas. Leidsin oma kapist siis paar sibulat. Inglismaalt olin ostnud ühenaelapost karbi valgeid mune. 20 muna ühe naela eest pole ju palju. Nii, valged munad olid. Sibulad ka. Keedupott ka. Siis tuli meelde, et mul on autos puhtaid sokke. Panin siis sibulakoored soki sisse siis munad soki sisse ja sõlm peale. Keedad siis natuke ja pühademunad ongi valmis. Väga ilusad tulid.

Laevuke

April 16, 2017 - Leave a Response

Ma ei tea, mis mul viga on. Mulle ei meeldi laevaga sõita. Aga ikka leian end aeg-ajalt laevas. Mis laeval siis häda on, näiteks minul sõidab ta ümber Poola. Saab päeva varem koju. Kui laevas ei ole, siis mõtled et päris tore oleks. Saab kolm korda tasuta süüa, saab tasuta pesta. mitte midagi ei pea tegema terve päev otsa. Onju hea ja tore. Aga mulle ei meeldi seal miski. Pesemisruum on nii väike et kogu aeg lööd end vastu seina ära, siis see veekardin ronib sulle külge ja igavene häda. Laevasööki kiruvad kõik. Pidi olema liiga soolane, siis kuiv ja maitsetu. On küll kolm televiisorit, aga kuna on Leedu laev, siis leedukad panevad kõik leedu kanalite peale. Muidugi, mis see leedu keel siis ära pole, leedu lapsedki oskavad. Teha seal laeval ka midagi pole. Aga miskipärast saab see laevasõit alati läbi. Saab rattad kõva maa peale ja läheb sõiduks lahti.