Free hug September 28, 2008

Istusin paar päeva tagasi Londonis,  Rahvusmuusieumi ees. Seal on ilusad purskaevud ja liigub palju rahvast. Istun sinna muru peale maha ja hakkan kaasavõetud raamatut lugema. Ilus soe sügispäev oli.  Väljakul muuseumi ees on üks sõpruskond siltidega väljas. Käivad rahva seas ringi ja näitavad silte käes.  Sildi peale on kirjutatud FREE HUG.  Igalühel oma moodi. Mõnel ka hispaania keeles. Vaatasin siis kuidas inimesed käituvad. Ega neid palju ei olnud, kes asjast aru said. Et lihtsalt kallistus oli nendel sildikandjatel pakkuda. Kallistus täiesti tasuta.  Nii olid nad valmis kallistama kogu väljakutäit.

Vaatan ka mina, kes siis kallistavad. Ameeriklased kohe.  Aga ei ükski pilusilmne ei olnud nõus kallistama. Hispaanikeelsed aga lisasid kallistustele ka suudlused.

Kuidas nad siis kallistasid.   Mehed nii vaoshoitult. Korra ümbert kinni ja siis mõni patsutus selja peale. Mõni tegi selja peal käega ringi.  Naistel tuli see asi kuidagi südamlikult välja.  Nii oma kolm tundi oli see üritus, siis läksid nad vaikselt laiali.  Eks väsi ka kallistajad ära seal väljakul seistes.

Minul aga raamat läbi ei saanud ja päike pastis ikka soojalt edasi.

Koletised ja peletised September 16, 2008

Inimeste fantaasia on suur. Istun Shotimaal Loch Nessi kaldal ja loen Umberto Eco Badulinot. Vilksamisi vaatan järve peegelpinda, kas koletist näeb ja siis loen jälle mõned leheküljed meistervaletajast ja fantaseerijast. Eks mul on ka ju fantaasiat, aga koletist ei näe.

Mis siis aga, kui näeks. Teeks pilti, aga keegi ei usu, et ehtne on. Räägiks kõigile, aga seda on nii palju räägitud, keegi pole uskuma hakanud. No kuidagi ei usu, et nii külmas vees keegi tahab elada. Üdse ei olegi võimailk midagi tõestada.  Kui püüaks kinni ja näitaks kõigile,  vot siis oleks asi olemas.

Ikka tahame, et oleks midagi seletamatut.  Et metsas elaks ükssarv. Et lohed lendaks. Et loomadegq saaks rääkida.

Ei jaga aga seda, et kui loodust vaadata, siis hoopis loodus räägib sinuga. Igal puul ja põõsal on sinu jaoks sõnum. jõgi ei vulise niisama mööda.

Inimesed aga elavad siin. Olen siin saare põhjaosas tihti ja otsin neid viljapõlde, millest viskit aetakse. No pole neid põlde kusagil, aga kõik maailm on soti viskit täis. Kadarbikku ja põdrakanepit aga on kõik kohad täis. Üks ikka lüüüüüüüüühike kui suvi ja teine nagu sügis pikkkkkkk.

Imelikud arvud September 12, 2008

Eks me kõik teame, et on olemas numeroloogia. Olen minagi selle kohta lugenud. Tõsiselt seda aga ei võta. Arvud, nagu kõik asjad mida looduses pole, on inimene ikka välja mõtelnud. Kasutame me nn. araabia numbreid. Aga huvitav on see, et tegelikult on numbrid Indiast pärit.  Ega muud polegi kui vaata oma käsi. 10. Muidugi on olnud 20-nd süsteeme ja 60-nda süsteeme. Aga see tahvel, mis mu käes on tunnistab ainult 1 ja 0.

Miks mul numbrid jooksevad peas. Mitte sellepärast et homme on 13. Mõnel pool juba täna.   Minul igatahes on veel siin 12.   Aga pea iga päev ronin mere alt inglismaale.  Seal aga tuleb numbri järgi ennast rongi sabasse panna.   Siis mõtlen, et milleks täna sain 7.  või 12 raja.  Aga positiivse inimesena ikka mõtlen, küll ilus number mulle anti.   Siis mõtlen, mida see number minule tähendab. Mis asjad seostavad mind selle numbriga.

Kunagi nooruses oli autosid vähe.  Ikka vaatasime nende numbreid.  Panime kohe tähele, kui on õnnenumber. Siis kohe läks tuju tippu.  Mul oli ka kunagi õnnenumbriga auto.  17-17 EAM.  Parim number mis mul kunagi elus olnud. Nimelt EAM oli teisiti Eesti Ametilik Miilitsa erinumber.  Õnnenumbriga miilitsa sõber pidi eriti vinge vend olema. Nii et kõik miilitsapunktid andsid mulle au

Nüüd aga keegi ei mäleta, mis värvi numbri taust on.  Minul oli kunagi Ziguli, millel oli must number.  Aga mäletan ka kollase taustaga nubbreid.

Igavene tegu on mul ju sellega, et tahavad teada, mis on auto number ja käru number.  Muudkui roni jälle välja vaatama. Ei sõida ju sama autoga ja sama käruga kogu aeg.

Numbreid peame kogu aeg tähtsaks.  Sünnipäeval on ju need väga tähtsad. Näiteks mu ema, sai paar päeva tagasi 77.    Ilus number ju.

Vaatasin ta sünnipäevast tehtud pilti.  Vaatasin inimeste nägusid ja mõtlesin neile. Inimestele.  Tore, et on nii palju toredaid sugulasi. Aga neid on veel rohkem, kui sellel pildil.

Veel rohkem on aga neid inimesi, kellest mina hoolin, ja kes minust hoolivad. See on ka arv. Ja ilus arv.

mc vihm September 5, 2008

Selle suve meenutus on vihm.  Kallab ja kallab. Põllud vett täis ja jõed ajavad üle.  Niisugune mälestus on mul Eesti suvest.  Siis sõitsin vihma kodumaale, Inglismaale. Oi kuidas sadas. Kõikidest madalamatest kohtadest on saanud järved ja jõed üldse ei mäleta, kus on kallas. Siis sõitsin sotimaale. Kus pidi olema 363 vihmast päeva aastas.  Selge sügavsinine taevas.  Öösel nii säravad tähed.  Lambad rohelistel mäekülgedel.  Erandid on nii südantsoojendavad.

Vihm ei ole igavene ja ei saja ka kogu aeg.  Aga kui midagi palju on siis jääb pikk mälestus sellest, mida palju on.