Kindlasti on igal inimesel kahju kaotatud ajast. Mäletan kui kahju oli mul ajast noorena, kui pidin kaks aastat sõjaväes olema. Mõtle, kaks aastat läheb raisku. Tuleb teha seda, mida sugugi teha ei taha ja olla kõigest eemal, mis sulle korda läheb. Aga mis ikka teha, tuli olla kaks aastat sõjaväes. Nüüd on selllest väga palju aega mööda läinud. Vahepäeal olin tööl nii, et nädal tööl, nädal kodus. Täpselt see nii ka ei olnud. Töö läks vahel paar päeva pikemaks nii et kodus sain olla vahel ainult viis päeva järjest. Siis mõtlesin, et näe, pool aega ei ole seal kus elu on. Oli selline tunne, et kui tööl olen, siis on see nagu raisatud aeg. Elad ainult siis kui kodus oled. Aga ega 60+ kuskilt ikka sellist tööd ka ei saa, kus oled päeva tööl ja õhtul kodus. Hea et on sellinegi töö, kus sind vajatakse. Rekkajuht saab muidugi alati tööd. Igas firmas on vaja rekkajuhte.
Praegu sõidan Soome vahet. Aga nii et esmaspäeval sõidad Soome, teisipäeval tagasi jne. Hiljemalt reede õhtul oled kodus. Laupäev, pühapäev on vaba. Töö konti ei murra. Kõige rohkem olen ühel päeval sõitnud 400 km. Tavalisel ikka vähem. Kõige vähem olen ühe päevaga sõitnud 20 km. Nii et vaba aega on palju. Muud üle ei jää, kui raamatuid lugeda. kuigi vahel on raske endale sobivaid raamatuid leida. Maitsed on ju nii erinevad. Peale selle igaüks loeb raamatuid erinevalt. Saavad aru ka erinevalt. Minule meeldib gooti kirjas lugeda. Kahju, et enam raamatuid gooti kirjas ei trükita. Kui mina raamatu kirjutaks, siis kindlasti trükiks selle välja gooti kirjas. Aga raamatu kirjutamisega on see häda, et masendus tuleb peale, kui vaatad kasvõi ainult raamatukogu eesti kirjanduse osa. Kui palju on kirjutatud. Kui palju erinevaid inimesi kirjutab. Kellele ometi. Kes neid loeb. Milleks. Eks mul on ka kodus suur raamaturiiul. Aga iga päev viimasel ajal mõtlen, et peaks seal suure puhastuse läbi viima. Nii palju on raamatuid, mida iial kätte ei võta. Muidugi pole ma viimane inimene, kes raamatuid loeb. Kindlast loetakse ka saja aasta pärast raamatuid.
Täna uudistest kuulsin, et Kunstiakadeemia valmimist anti välja raamat. Kunagi anti raamat Tartu ülikoolist. Mul on see ka olemas. Kordagi pole seda puudutanudki. Milleks. Eks minulgi on Eesti Ensüklopeedia. Näe, ei oska seda kirjutadagi. Minul veel seda mitu eksemplari. Aga kellel seda vaja on. Kui vaatan mingit teatmeteost, siis sirvin ennemini eestiaegset, kui vene aegset. Aga seni pole suurpuhastust ette võtnud. Arvan et laiskusest. Eks aeg teeb oma tööd, õnneks kõik asjad ei lähe ajaloo prügikasti. Aga mis jääb, seda ju ei tea.
Heietusi kitsalt rajalt 