Parimad päevad elus August 25, 2012

Kajutikaaslane on 27 aasta vanune mees. Rekkaj, uht sõjaväest alates. Nagu ikka läheb jutt igasugu teemadele. Ta rääkis oma elust. Istus vastasoleva magamisaseme peal ja meenutas aega, kui ta oli noor. Parimad aastad olid tal, kui oli 22-23. Oi, kui sai siis pidu pandud. Terve õhtu kuskul looduses sõpradega õlut joodud ja saslõkki küpsetatud. Muusika põhja keeratud ja küll oli hea. Oi, kuidas sai pidu pandud ja need olid parimad aastad elus. Nüüd on ta juba vana ja nii enam pidu panna ei jaksa ega taha. Need aastad aga olid parimad ta elus.
Kerge hukka mõista, raske mõista. See on tema elu. Tema paikapandud väärtushinnangud. Hakkasin ühel päeval kirja panema asju ja olukordi, mis mind on mõjutanud ja kujundanud. Oi kui pikk jutt sai ja kui palju on neid erinevaid nüansse, inimesi ja olukordi, mis kõik on jätnud jälje. Aga ega elu ainult mind ei kujunda. Teisel inimesel on oma nüansid, oma elu. See mida pean mina parimaks osaks oma elus, ei ole teise jaoks üldse mingi väärtus. Ja mis teiele väärtus on, võib olla mulle tühjuste tühisus. Mõni asi aga on selline, mida enam korrata ei tahaks, aga meenutada polegi nii hull ja mõni asi on päris naljakas. No näiteks.
Suvel läksime sõpradega merele purilauaga sõitma. Lahe keskel aga tabas mind migreenihoog. Alguses polnud hull, arvasin, et peavaluga saan ikka kaldale. Aga nii kui veidi end pingutasin, ei suutnud peavalust enam purje püsti hoida. Võtsin rahulikult, viskasin purilauale pikali ja sõudsin randa. Ilus tore tuul, aga nii halb olla kui vähegi saab. Aga praegu sellele mõeldes ja meenutades ju pea ei valuta ja halb ei ole. Meenub ainult soe tuul ja meri ja toredad sõbrad.
Või olukord Prantsusmaal. Mul oli hea jalgratas, selline kerge ja hea jooksuga. Parklas mõtlesin, et lähen jalgrattaga vaatama, kas järve äärde saab rekkat parkida, et purilauda pikalt tassima ei peaks. Käisin järve ääres ära ja leidsin, et saab rattaga ainult purilauda järve äärde vedada. Aga ajas üles äikesepilve ja hakkas sadama. Panin oma jalgratta rekka esiotsa külge lukuga kinni ja otsustasin magada seni, kui vihm järgi jääb. Poolteist tundi magatud ja vaatan aknast välja, pilves mis pilves ja tuult ei ole. Panen auto käima ja otsustan Saksamaale välja sõita, kus oli veekeskus. Järgmine päev oli pühapäev, kus rekkaga sõita niikuinii ei või. Mõeldud, tehtud. Aga mõni kilomeeter hiljem tuleb meelde, et auto esiotsa külge on lukustatud jalgratas. Hirm tuleb hinge, et nüüd on ratas peksnud esiotsa katki ja tuled segi. Peatan auto ruttu tee ääres kinni. Autol ei olnud midagi häda, aga ratas oli alt otsast, ratasest, 10 cm ära kulunud. Küll oli kurb, kui ratast enam ei olnud. Aga lugu on naljakas.

oota üks minut August 25, 2012

Eks me kõik tea, et aeg on suhteline. Kuigi sekundil on kindel standard. Minu ajal on sekundi definitsioon mitu korda muutunud, Nii et päris ma ei teagi, mis ta praegu on. Relatiivsusteooria järgi aga ajakulg muutub, kui kiirus läheneb valguse kiirusele. Aga mis sellest, see ju vaid teooria. Kui see just eriala pole ja hobi, siis pole nende teadmistega midagi peale hakata. Meile jäävad oma sekundid, minutid ja päevad. Suuremad ajaühikud nn nädal, kuu ja aasta, sajand ja aastatuhat. Suuremad ajad jäävad juba geoloogia valdkonda. Olen õppinud geoloogiat, nii et võõrad kategooriad ei ole mulle ka miljardid ja miljonid aastad.
Aja suhtes sattusin vihma käest räästa alla. Kui mind tüütas paar kuud tagasi ära pikad laeva ootamised ja tüütud tunnid laeva peal, siis nüüd Rootsi asemel sõidan hoopis Saksamaale. Aga ikka laevaga. Lätist läheb laev 27 tundi. Aga laevas on sundmenüü. Pead taluma vett laeva ümber, pead minema sööma kui aeg on ja pead kuulama mingit cover-muusikut, kes arvab, et valju heli on muusika primaarne osa. Kellele meeldib, kellele mitte. Muidugi arvavad kõik firmad, et laevasõit jätab välja Poole ja autojuht saab puhata. Aga mis puhkus see on, kui magamisase on vormist väljas ja pead olema kolmekesi ühes kajutis. Häid lambad pidi alati palju lauta mahtuma. Aga kas keegi on lammaste käest ka küsinud. Kas ikka meeldib lammastel olla nii tihedalt laudas. Kas kanad tahavd ikka nii tihedalt õrrel olla. Ju siis tahavad, kui mõelda, et ega linnud ka üksi või kahekesi traadil ei istu. Mine tea, äkki on mõne autojuhi jaoks tõesti laevasõit puhkus.
Sajandeid on merd sõidetud. Ameerikasse sõideti veel alles hiljuti 11-15 päeva. Indiasse sõideti pea terve kuu. Ei olnud neil arvuteid kaasas, kust filme vaadata. Küll olen minagi filme vaadanud, kus keegi seisab reelingu ääres ja vaatab igatsevalt merd. Üritasin minagi täna reelingu ääres igatsevat nägu teha ja seisma jääda. Aga siis tuli külm tuul ja ronisin sisse tagasi. Ei ole minust meremeest.
Mõtlesin tänu just perioodile, kus kevadeti kõrbes käisime. Sõit sinna oli oma neli päeva. Rongisõit aga oli tore. Sai igasugu asju tehtud, et aeg lõbusalt mööda läheks. Siis kõrb iseenesest. Astud päevi mööda kuuma liiva. Ikka liivaaluidet üles ja teiselt poolt alla. Vabatahtlikult ja nii päevi. Mälestused on aga toredad.
Mis laevasõidul häda, ei lähe jalad villi, ei väsi selg, ei piina janu. Ikka vabatahtlikult tee seda tööd. Asi on ikka peas kinni. Kindlasti on tore laevaga sõita, kui seda toredaks pidada. Kindlasti saab igat hetke oma elus väärtuslikuks teha. Ka oodatud minut võib olla täis imet. Leia ainult see ime oma elus üles.

Laulvad kivid August 25, 2012

Kivide laulu pole mina kuulnud. Olen veetnud küll päevi, kus ümber on ainuld kivid ja kaljud. Aga laulu pole olnud.
Liiv aga on laulnud küll. Olime kõrbes ja läksime kohta, mis kannab nime “laulvad barhaanid”. Ja liiv laulis. Laulis siis, kui tugev tuul ajas liiva taga. Laulis ka siis, kui kõrgelt barhaani otsast alla jooksime, ja liikuv liiv laulis.
Mets, kui kaua olla metsas, siis vahel kuuled metsa laulu. Alati ei kuule, aga vahest tuul teeb metsas erilist häält ja sa kuuled metsa laulu.
Jõgesid on elus palju ette tulnud. Küll mägised, küll tasaseid, jõgesid soodes ja kõrbes. Olen nende peal sõtnud ja läbi jõgede kõndinud ja muidugi arvukate sildade peale seisnud. Jõe laulu olen kuulnud, aga selleks pidi ikka palju jõgesid läbi käima.
Merel sõidan praegugi. Ei ole ma ainuke, neid on miljoneid, kes on merel ja ookeanitel olnud. Mere laulu oleme pea kõik kuulnud. Mõnes kohas on pandud mere äärde spetsiaalsed viled ja tehtud mereolerel. Aga see pole ikka see mere laul. Kes on kuulnud, see teab, mida mõtlen. Alati meri ei laula. Aga vahel harva siiski.
On möödas see aeg, kus kangelastegudest said laulud, kus igapäeva tegudest said lugulaulud. Nüüd lauldakse igatsusest ja armastusest. Laulude teemadest ju puudus pole. Luuletused ja laulutekstid panevad pea kõigest laulma. Aga vahest on tore olla osa loodusest ja oodata kuni kivid laulma hakkavad.

Kaks rõõmsat päeva Tallinna tollis August 25, 2012

Istusin, lugesin ja ootasin, aeg läheb……. Ei jaksanud enam, läksin autosse ja võtsin firmaga ühendust, äkki saab asjad liikuma. No siis sain ühe telefoninumbri, siis teise telefoninumbri, siis kolmanda. Kõik teadsid asjast küll, aga kõigi jutt oli see, et nemad teevad ainult oma asja, oma asja on nad ära teinud. Aga kuskil on ometi mingi kala sees, et oma asjad ei moodusta ketti.
Siis sain deklarandi numbri. Kohe nähvas, kes andis mulle tema numbri. Veeretasin jutu mujale. Ta seletas, et temal on kõik tehtud, aga asjad on läinud “kollasesse koridori”. Küsisin siis, et kaua seal “kollases koridoris” asjad liiguvad. No paar tundi pidi minema. Paar tundi läks ära. Ei miskit. Helistasin siis uuesti deklarandile, ta ütles, et asjad on edasi läinud “punasesse koridori”. Varsti tuli kohe teade, et pean kohe sadamasse sõitma ja sinna toleb toll kohale ja vaatab, mis sokolaad mul ikka peale on pandud. On valge, või mõru, või tsillipipraga.
Lähen siis Lennujaama tolli ja küsin oma pabereid, et minna Sadama tolli. Lennujaama toll aga ütleb, et ei saa, neil ei ole mingit numbrit, et välja lasta. Ootasin ja ootasin ja nii saigi päev otsa.
Järgmine hommik siis rõõmsalt jälle lennujaama tolli. Tädid on kohe rõõmsad mind nähes. Aga siis selgus, et Tallink ikka ei taha kaupa. Olevat kaks kaupa, mida nad tellinud ei ole. Mina väidan, et igal alusel mida peale panin, oli Tallink, Igal saatelehel saaja Tallink ja dokumendid olid ka kõik Tallinkile. Kui hädas olin Sveitsis, et ei ole tellimisnumbreid, siis saadeti mulle Eestist ka kolm tellimisnumbrit. Nüüd aga Tallink ainult ühe tellinud. No siis kästi oodata kella 10-ni. Mis teha, ootasin. Kell kümme aga olid Lennujaama tollil aga äkki puuduvad numbrid olemas ja ma pidin ruttu minema sadama tolli. Küsisin, kuhu siis täpselt. Noh sinna roosa maja juurde, said nemad telefoni teel selguse. Sõidan siis rõõmsalt sinna roosa maja juurde ja pargin ilust maja kõrvale. Mitte kedagi, ootan…. Kaua ikka ootan, roosas majas ju sadama toll ja lähen küsin järgi. Sisse aga ei saa. Uks ju lukus. Lõpuks tuleb üks mees ja saan minagi sisse lipsata. Iluse lillelise kleidiga daam siis ütleb, et helistas ta jah minule, aga minema pean ma hoopis Tallinki ladude juurde, sinise lao taha otsa, kus tolliametnikud mind juba ootavad. Eks siis lähen. Siis seal algaski “punane koridor”, kauba füüsiline kontroll. Kõik alused võeti lahti, kõik karbid võeti lahti, sokolaaditahvlid ka. Kummaline aga oli, et võeti alati ülemine nurgakast ja pealmine tahvel. No mis kontroll see selline on. Kes paneb salakaupa ülemisele reale. Aga nii kontrolliti 60 alust ükshaaval järgi. Toll tegi oma tööd, sai oma linnukese kirja. Mina aga sain kaks päeva puhata ja mitte midagi teha.

olemus ja mõtteviisid August 25, 2012

Inimese olemuse uurimisega tegeleb psühholoogia. Tegeleb ka sotsioonika, aga mu hea sõber psühooloogiaprofessor Tõnu Lehtsaar ütles, et psühholoogias sotsioonikat ei ole olemas. Tegelikult on, aga ka tema kõike ei tea. Mina ei tea ammugi midagi. Ei inimese olemusest, ei nende analüüsidekst, ega koolkondadest. Ma tean ainult seda, mis ma ise olen. Niipalju kui enda peale mõtlen. Öeldakse küll, et inimene tunneb end kõige vähem, aga teised ei tunne ka nii palju, kui ise.
Arvan, et läks aega palju läks, aga nüüd olen seisukohal, et inimese olemus ajas palju ei muutu. Pole ma küll endiselt nõus, et inimese olemus on olnud sama aegade algusest peale. Aga arvan jah, et ühe põlvkonna juures olemus palju ei muutu. Minul pole ka võrdlusmaterjali. Enda puhul ei saa ma kuidagi ikka täpselt mõelda, milline ma oleksin, kui elaksin 5000 aastat tagasi, või 100 aastat tagasi. Olen tihti küll seda teha proovinud, aga ikka midagi mõistlikku ma kokku panna pole suutnud.
Igatahes olen, kes ma olen, olen püüdnud lihtsalt endaga leppida, milline olen. Meeleparandus kui selline asi on küll olemas, aga kas on see minu protestivaim, aga aru pole veel saanud, mis inimese olemuses muutub, kui ta meeleparanduse osaliseks saab.
Teine asi on mõtteviis. Mõtteviis küll muutub elu jooksul. Mõjutab seda keskkond, sugulased või kool ja koolitused. Koolitused just selleks ongi, et mõtteviisi natuke muuta. Kõrgkoolid on ju ka selleks, et mõtteviisi muuta ja avardada. Õppisin ülikoolis geoloogiat. Siis mõtlesin, et miks ometi peame nii palju õppima matemaatikat, füüsikat ja keemiat, kui elus seda üldse vaja ei lähe. Aga siis sain aru, et kõik see õpitu arendab ratsionaalsed mõtteviisi. Reaalainete põhjalik õppimine paneb inimest rohkem kasutama oma ratsionaalset osa mõtteviisist. Muusikud aga õpivad aineid, mis suurendab emontsionaalse mõtteviisi osatähtsust ja arendavad seda.
Mina kasutan põhiliselt kolme mõtteviisi. Ratsionaalset, emotsionaaset ja religiooset. Loomulikult nad põimuvad nagu mõtted omavahel. Kindlasti on täiesti olemas ratsionaal-emotsionaalne mõtteviis. Kindlasti läheb vaja seda igaks otsuseks elus. Samuti on olemas minul, emotsonaal-religioosne mõtteviis. Ei saaks ma muidu koorides laulda. Muusika on minu jaoks ikka emotsionaalse mõtteviisiga tajutav. Kirikulaul on minu jaoks mõistetav ainult emotsionaal-religioosse mõtteviisi kaudu. Mis aga minul puudub, on ratsionaal-religioosne mõtteviis. Alguses arvasin, et see pole üldse võimalik, aga kohtudes mõne inimesega ja rääkides nendega samal teemal, on neil täiesti olemas ja täiesti töötab. Mis siis, et mina ei saa aru sellest.
Kindlasti, on teisi mõtteviise. On unistamine, mis on täiesti eri asi. On unelemine, on jobutamine ja on stand by.

dünastia August 25, 2012

Dünastiad või sõpruskonnad.

Dünastiad on natuke suurem üksus, kui perekond. Sinna kuuluvad onud, tädid, onupojad ja lelle lehmapojad ka. Dünastiad on läbi ajaloo ilma teinud. Jaganud riike ja jaganud varandusi. Dünastiad valitsevad siiamaani paljudes riikides. Dünastiad valitsevad finantsimpeeriume ja suuri korporatsioone ja on tegijad nii mõneski suures äris.
Sõpruskonnad aga on teine suur süsteem, mis püüab maailma valitseda. Näiteks esimest Eestit püüdis valitseda sõpruskond. Ülikooli korporatsioonikaaslased moodustasid ka valitsuse. Sõpruskond koondub sageli mingisse salaühingusse, Olgu selleks illuminaadid või vabamüürlased. Ilma aga teeb ikka sõpruskond. Kui ikka sõpruskonda ei kuulu, siis valitsema ei pääse.
Dünastia toimib küll hästi, aga ajalugu näitab, et iga dünastia saab kunagi otsa. Muidugi sõpruskond saab rutem otsa. Dünastiaga valitsemine aga võib talumatult pikk periood olla. Kesk-Aasia riigipead, Põhja-Korea, Süüria, neid halbu näiteid võib leida peale kuningakodade sadu maailmas, kus düniastiad ei kujuta midagi head. Aga äri- ja finantsmaailmas ometi on ka dünastiatel oma kandev roll.
Dünastiasse sünnitakse. Sõpruskonda saadakse, ole ainult õigel ajal sündinud, ole õigel ajal õiges kohas ja tee õige asi.
Olen minagi osa dünastiast, mis on suurem, kui oma perekond. On minulgi palju eluaegseid sõpru, aga see pole pannud mind midagi valitsema. Aga hiigla tore on mõelda oma lähedaste peale ja olla tänulik oma paljudele sõpradele.

Päike ja kuu ning äike August 25, 2012

Need kolm on saanud mu päeva osaks. Lõunasaksas on üle 30 kraadi. Tore, eriti kui mõelda, et oli sellest vast paar nädalat, kui oli ainult 9 kraadi. Ebanormaalne. 30 aga on ju täiesti normaalne. Südasuvi ju. Tore on istuda väljas kui on täiesti pime, täiskuu vaatab sind ja väljas on 26 kraadi veel sooja. Ei pea muretsema, kas on midagi seljas ja ei pea kartma tuuleõhku, et see mingi külje ära külmetab. Jah, soe sume suveöö, kui palju sellest talvel külmaga unistatud. Kui pead liigutama, siis mõtled küll, et on seda higistamist vaja. Tilgub ju iga juuksekarva otsast ja kirud neid bensujaamade pidajaid, et dusi on veeretanud nelja euro peale. On järved ja on jõed, kus saab tasuta end loputada, aga katsu sa kuskile rekkaga lähedale minna, ei või. Ainult väikesed autod saavad. Aga mul on õnneks jalgratas ja kokkupandav tugitool. Ei mina arva, et on veider, kui mõni mees istub kokkupandava tugitooliga jões ja loeb raamatut. Nii mõnus ju, vesi põlvini, mis sest et väljas nätab kraadiklaas 35 kraadi. Aga ei ole palav. Mõtlesin jah, et pean kaua vastu, aga isegi mu rahutule hingele vaatamata isegi kaks tundi pidasin vastu. Siis läksin vaatama, kuidas inimesed jõega on ümber käinud, kuidas loodust inimene on ümber kujutanud ja jõest energia välja võtnud. Saksa põhjalikkus ja kord igal pool.
Sõitsin läbi kõik ümbruskonna järved, kui äkki logistik helistas, et vaja ruttu firmasse viimase koorma fax saata. No mina ei tea, miks mul rattaga orientatsioon ära kaob. Jala, ei kujuta ette, et eksida saab. Ka metsas, see kahe jala eri pikkuse tõttu ringimarssimine on müüt. Päike on taevas ja sees on kompass. Aga jaägrattaga on ka päike, teed aga on kummalised, kord paistab päike ühelt poolt, siis teiselt poolt ja jälle paned kiiruga puusse. No võttis ikka aega, kui vajaliku paberi kätte sain, mida faxida. Muidugi pole faxe enam kuskil. Paar tundi siis palavaga käisin firmasid mööda, kui leidsin mingi fotopoe, kus oli multimasin, millega sai ka faxi saata.
Küll on äge, see augusti kuu äike. Välkudest terve öötaevas valge ja kui kallab, siis pangest. Eks äike ikka on hirmu tekitanud. On midagi suurt ja kontrollimatut. Aga mis viga on olla autos, metall ümberingi. Ei ole vaja ameerika presidendi Lincolni leiutist, piksevarrast autole. Metall ümberingi kaitseb. Vahest aianult mürin lööb kurdiks korrast. Kunagi mõtlesin, et kui peret ei oleks, elaks kui nomaad. Telk oleks suvel täiesti piisav elamistuba. Aga paduvihmaga on telk ikka nõder. Auto on palju parem. Ei kujuta kül, et mõnus oleks praegu jalgrattaga või hobusega sõita, kui nii sajab.
Varsti saab sadu läbi ja täiskuu täidab jälle mõtteid. Kuis ta paneb tüki aja pärast maa orbiidilt minema, kuidas ta pole üldse ümmargune, muidu pöörleks kuidas tahab, aga nüüd peab maad arvestama ja ikka kuu aja jooksul ainult ühe ringi teha. Eks teistel planeetidel ole ka kuid, mis alati ühe poolega planeedi poole. Ei tea, kas nende kuud lasevad ka kunagi jalga.