Parimad päevad elus

Kajutikaaslane on 27 aasta vanune mees. Rekkaj, uht sõjaväest alates. Nagu ikka läheb jutt igasugu teemadele. Ta rääkis oma elust. Istus vastasoleva magamisaseme peal ja meenutas aega, kui ta oli noor. Parimad aastad olid tal, kui oli 22-23. Oi, kui sai siis pidu pandud. Terve õhtu kuskul looduses sõpradega õlut joodud ja saslõkki küpsetatud. Muusika põhja keeratud ja küll oli hea. Oi, kuidas sai pidu pandud ja need olid parimad aastad elus. Nüüd on ta juba vana ja nii enam pidu panna ei jaksa ega taha. Need aastad aga olid parimad ta elus.
Kerge hukka mõista, raske mõista. See on tema elu. Tema paikapandud väärtushinnangud. Hakkasin ühel päeval kirja panema asju ja olukordi, mis mind on mõjutanud ja kujundanud. Oi kui pikk jutt sai ja kui palju on neid erinevaid nüansse, inimesi ja olukordi, mis kõik on jätnud jälje. Aga ega elu ainult mind ei kujunda. Teisel inimesel on oma nüansid, oma elu. See mida pean mina parimaks osaks oma elus, ei ole teise jaoks üldse mingi väärtus. Ja mis teiele väärtus on, võib olla mulle tühjuste tühisus. Mõni asi aga on selline, mida enam korrata ei tahaks, aga meenutada polegi nii hull ja mõni asi on päris naljakas. No näiteks.
Suvel läksime sõpradega merele purilauaga sõitma. Lahe keskel aga tabas mind migreenihoog. Alguses polnud hull, arvasin, et peavaluga saan ikka kaldale. Aga nii kui veidi end pingutasin, ei suutnud peavalust enam purje püsti hoida. Võtsin rahulikult, viskasin purilauale pikali ja sõudsin randa. Ilus tore tuul, aga nii halb olla kui vähegi saab. Aga praegu sellele mõeldes ja meenutades ju pea ei valuta ja halb ei ole. Meenub ainult soe tuul ja meri ja toredad sõbrad.
Või olukord Prantsusmaal. Mul oli hea jalgratas, selline kerge ja hea jooksuga. Parklas mõtlesin, et lähen jalgrattaga vaatama, kas järve äärde saab rekkat parkida, et purilauda pikalt tassima ei peaks. Käisin järve ääres ära ja leidsin, et saab rattaga ainult purilauda järve äärde vedada. Aga ajas üles äikesepilve ja hakkas sadama. Panin oma jalgratta rekka esiotsa külge lukuga kinni ja otsustasin magada seni, kui vihm järgi jääb. Poolteist tundi magatud ja vaatan aknast välja, pilves mis pilves ja tuult ei ole. Panen auto käima ja otsustan Saksamaale välja sõita, kus oli veekeskus. Järgmine päev oli pühapäev, kus rekkaga sõita niikuinii ei või. Mõeldud, tehtud. Aga mõni kilomeeter hiljem tuleb meelde, et auto esiotsa külge on lukustatud jalgratas. Hirm tuleb hinge, et nüüd on ratas peksnud esiotsa katki ja tuled segi. Peatan auto ruttu tee ääres kinni. Autol ei olnud midagi häda, aga ratas oli alt otsast, ratasest, 10 cm ära kulunud. Küll oli kurb, kui ratast enam ei olnud. Aga lugu on naljakas.