Eks me teame kõik ristikheina. Väga sarnane on jänesekapsas. Õis on ka tal väga ilus. Ega ristiku õis ka kole pole. Aga kevadel otsin ma alati metsas jänesekapsaid. Sellepärast, et mulle maitsevad nad kõigist metsataimedest kõige rohkem. Minu jaoks on nad parajalt hapud. Hapuoblikad on ka head, aga jänesekapsastel on parem maitse. Vähemalt minu jaoks. Metsas käin ma tihti. Olen seal lapsest saadik käinud. Ikka midagi otsimas. Aga viimasel ajal niisama. Randa ei saa hästi minna üksi. Aga mets on üksi käimise koht. Kui lähed karjas kasvõi seenele, käid oma rada seal ikka üksi. Hea kui teine on hõike kaugusel. Sama lugu on marjul käimisega. Ega ei käi ju üksteise taga. Ikka oma rada mööda.
Mõned söövad kuusevõrseid, mõned männivõrseid. Olen proovinud mõlemaid, aga ju vist nad on teiste jaoks. Metsas on muidugi putukad. Kunagi arvasin, et näe, ei herilased ega mesilased mind ei nõela. Nõelavad küll, aga ma ei pane eriti tähele. Olen suht tuim nende torgete suhtes. Mingit mälestust ei jää. Sääsed on ainult siis tüütud, kui paikseks pidama jääd. Liikuvale inimesele muutuvad nad tüütuks siis, kui vabalt hingata ei saa. Mis minu jaoks aga on tüütus nr 1, on põdrakärbes. Tõeline tüütus. Kui neid metsas on siis terve õhtu olen nendega hädas. Puuke pidi ka metsas palju olema. See on põhjus, et ma Rootsis metsas pole ühtegi inimest näinud. Ju vist kardetakse paaniliselt puuke. On põhjust ka. Ikka tuleb uut ja uut informatsiooni puukide ohtlikkusest. Mina olen käinud metsades ikka tuhandeid kordi ja pole enda pealt korjanud ühtegi puuki. Tean aga palju selliseid kordi, et minuga koos metsaskäija kes läheb ainult 100 m metsa, korjab enda pealt kolm puuki. See et mul pole puuke olnud ei anna mingit garantiid, et ma ei või ühtegi puuki saada. Lihtsalt seni on mul vedanud. Aga kui vihma sajab ja on halb suusailm, ei suuda ka mina metsa minna. Parem on jääda kuskile kaubanduskeskuse juurde ja vaadata inimesi.
Heietusi kitsalt rajalt 