Rongisõit July 26, 2017

Olen just lõpetanud ülikooli. Diplom käes ja on veel viimane vaba suvi ees. Sügisel tuleb tööle minna. Aga elu Eestis on kuidagi viltu keeranud. Kõik mida unistasid, läks teisiti. Inimene kellesse olin lootusetult armunud, ei tahtnud minust enam midagi kuulda. Elu pani igatpidi jala taha..
Sõber on ka Eestist ära. Kuskil kaugel Altaide taga praktikal. Tema jäi peale teist kursust raskelt haigeks ja jäi kursus taha poole. Saan temaga kontakti ja lepime kevadel juba kokku, et kaheksandal augusti kuu päeval saame Ida-Sajaanide kõrgema tipu otsas kokku. Siis hakkame kahekesi parvetama mööda Siberi-Oka jõge mööda alla. Aega ju meil on. Ei ole minul kiiret tööle minna, ega temal kiiret viimast kursust alustada.
Lähen siis rongijaama. Olen juba varemgi pikkadel reisidel käinud. Aga ometi tuleb mind seekord jaama saatma ema. Ostame pileti sinna kaugele Baikali äärde. Minu jaoks ei ole see kauge. Alles eelmine aasta tulin rongiga Vladivastokist Tallinna. Nüüd siis jälle kaugele ja üksi. Lehvitan rongist veel emale järele. Kuidagi soe tunne tekib südamesse. Algab pea nädal pikk rongisõit.
On juuli keskpaik ja kokkusaamisele Jaaniga, on aega veel kolm nädalat. Moskvas saabub rong Leningradski vaksalisse. Seal tuleb oma kotid kokku panna ja ronida teise, Kaasani vaksalisse, kust lähevad välja siberi rongid. Moskvas kahe rongi vahel jääb alati aega. Tavalised saabuvad kõik rongid Moskvasse hommikul. Lähevad välja aga õhtul, nii et terve päev tuleb kuskil aega parajaks teha. Minul on kupeekoht. See aga ei tähendanud sugugi, et on meeste ja naistekupeed. Kõik oli segamini. Aga ega ma eriti siis inimeste seltsi ka ei otsinud, mul ju täiesti ükskõik, kelle seas ma järgmised viis päeva veedan. Aga oh üllatust, kupeesse ronivad juurde veel kolm inimest. Kaks neiut ja üks noormees. Veel selgub, et nad on eestlased. Saame siis tuttavaks ja sõit algab. Moskva on väsitanud meid ära ja varsti vallutab meid seal uni. Tüdrukud tahavad üleval magada ja mina teise poisiga magame all.
Rongiga on selline asi, et tahad et ruttu sõitma hakkaks, siis killadi-kolladi rattad leiavad rööpavahed üles ja nõkkadi-nõkkadi hakkab rongi kolin peale. Mõtled küll, et selle kolina peale ei tule mingit und, aga varsti magad. Üles ärkad alles siis kui rong kuskil peatub. Siis vaatad, kuidas perrooni peal inimesed siblivad ja kiirustavad kuhugi. Rong annab vilet ja algab jälle killadi-kolladi ja uni tuleb jälle peale. Kui aga valgeks läheb, siis on kõik üleval. Kuna meil on kamp koos, siis sööme ka koos hommikust. Tavaliselt ikka seda, mis kodust kaasa võietud on.
Sööme hommikusöögi ära ja jutt hakkab jooksma.
Kes me siis seal olema. Mina kõige pealet. Olen just lõpetanud ülikooli. Ei tunne ennast kuidagi kõige parema ja targemana. Ei saanud ma sinna tööle, kuhu oleks tahtnud ja kuhu mind ka taheti. Teaduste Akadeemia ei saatnud ülikooli ühtegi tööpakkumist. Küll aga saatis pakkumise Keila Geoloogia valitsus. Suunamiskomisjonist soovitati mul see koht vastu võtta. Mina keeldusin, ütlesin, et töökaaslastega tahan ma ikka eesti keelt rääkida. Valisin siis omast arust kõige suurema palgaga töökoha. Maanteede Ministeeriumi Geoloogia osakonda. Ei saanud teada, ega ei huvitanud ka, mida ma seal tegema hakkan. Aga arvasin, et saan ükskõik millise tööga hakkama.</p Teine poiss meie kajutist oli üliõpilane. Tema õppis Pedagoogilses Instituudis ja läks Burjaatide juurde nende budistlikke koole uurima. Oli selline kummaline poiss. Veidi ettepoole kaldu kõnnakuga, kergelt kühmus. Juukselokkide vahelt uurisid maailma veidi koopais tumedad silmad. Igatpidi tagasihoidlik ja sissepoole tõmbunud. Rääkides susistas veidi s- tähte. Kuidagi oli ta saanud endale hüüdnime Ropka. See oli mingist lastesaatest Kivinõid. Lastesaate, kus kivinõid pesistses. Ja Ropka oligi selline nagu seal lastesaates. Kui just mitte selline, siis väga sarnane.
Siis oli seal kupees veel kaks tüdrukut. Nemad läksid Krasnojarski ülikooli juurde mingitele suvekursustele. Üks oli häisti asjalik. Prillidega ja kuidagi pioneerijuhilik. Teine oli selline uje blondike, kes kõike tegi ja kõigega oli nõus, mis asjalik tüdruk ees ütles.
Mis siis rongisõiduga juhtus. Ei, keegi mitte kellegisse ei armunud. Keegi ei läinud vales peatuses maha. Aga kõik jõudsid siis nelja päevaga rääkida kõigest, mis elus juhtunud on. Arvasime, et kunagi enam teineteist ei näe. Aga reisi lõpuks oli tunne, et tunneme teineteist juba terve elu aeg. Kõik rääkisime ära. See oli kuidagi vabastav tunne. Minulgi ei olnud enam pärast sellist südamepuistamist enam raske Eesti peale mõelda. Huvitav, et ei kuskil pihil, ei kuskil psühholoogi juures ei ole niisugust vabastavad ja head mõju kui võõraste inimestega pikal rongisõidul.
Juuli lõpus jõudsin ma siis Baikali äärde. Kuna veel oli aega üle nädala Jaaniga kokku saada, siis mõtlesin, et passin senikaua Baikali ääres.
Olin öö seal, aga hommikul hakkas vihma tibutama. Kuna telk oli mul pisi-pisike, siis päevi telgis ka ei tahtnud konutada. Mõtlesin, et lähen sõidan bussiga üles mägedesse ja passin seal. Olin vast kõndinud oma sada meetrit, kui seljakotiga ronib teele üks teine noormees. Uskumatu lugu, aga see oli Jaan, kellega pidin koos minema parvetama. Suvalises kohas Baikali ääres, kokkusaamiskohast oma 200 km eemal.

Tünn July 25, 2017

Kaks vana inimest elavad Muiaste kalurikülas. Ühe nimi on Kanni, teise nimi on Felix. Feelix on aastatega saanud endale kühmus selja ja hallid juuksed. Kanni on muutunud väikese liikuvuse tõttu mõnusaks trullaks. Nende omavahelised jutud on ikka lapsed kaugel ja tööd mida peaks lagnuema hakkava maja parandamisel ette võtma. Aga iga remonditöö võtab ju nii palju raha. Pensionsit saab vaevalt elektri ära maksta ja küttepuud muretseda. Igapäeva söök ka lisaks. Felix pole juba ammu kalal käinud. On tal ju täispuhutav moortorpaat olemas ja ka vana esisadelt pärit kalapaat, mida ta armastusesest eelvate põlvedega ikka natuke putitab. Tugeva tuule või tormiga aga läheb ta merele ikka täispuhutava paadiga, millele andis mootori poolmuidu naaberküla soomlasest suvilaomanik.
Leisi mehed muidugi irvitavad, kes see niimoodi siis võrke ja põhjaõngi paneb, torud kummipaadi külge monteerittud. Aga kui ükskord tormiga jäid Leisi mehed hätta, siis oli Muiaste Feliks ainukesena söandanud neile appi tulla.
Aga kalamees Felix ei olnud tubli. Ei viitsinud ta korki passida ega suuri võrke sodist puhastada. Uute võrkude jaoks aga tal raha ei olnud.
Elu läks omasoodu. Merel käisid nüüd ainult vanad mehed. Leisi mehed olid uhked et jälle said nad 40 siiga kätte ja 10 haugi takkapihta. Lestadest rääkimata.
Muiaste külas mehad aga lõid silmad maha, kui kaldale tulid, särjepojad ju lasksid nad tagasi ja mõned üksikud kalad veel vingerdasi paadi põhjas.
Kodus Felix palju ei rääkinud oma Kanniga. Kanniga koos ju kasvatati viis last üles.. Sai nendele nimed pandud, et saaksid suurde maailma minna ja neil poleks nimega probleemi. Ja suurde maailma nad ka läksid. Esimene läks Norra, alguses maja värvima, siis tegema farmis muid töid ja nüüd on ta seal suure farmi töödejuhataja. Üks tütar läks Saksamaale lapsehoidjaks ja sinna ta jäigi. Järgmine tütar õppis itaalia filoloogiat ja kaua ei läinudki seal Itaalias, kui tal oli oma väikene pere. Kaks nooremat töötavad Soomes ja viimane läks kalatehasesse Põhja-Norrasse. Kõik lapsed on laiali ja järjest vähem neil jääb aega kodutalusse tagasiteed leida.
Ega see talu polegi midagi asi, kuhu tulla. Seal kaugel elavad nad kõik palju uhkemini.
Vanakesed aga jäid ikka viletsamaks ja viletamaks.
Ühel päeval aga näeb Felix, et meres hulbib mingi tünn. Ilus terve tünn. Näha on, et ta on olnud juba kaua teel. Vaatab siis Felix seda tünni – midagi nagu sees kolksub, aga muidu on igatpidi terve ja korralik tünn. Mitte nii eriti suur, aga kuskil 100 liitrise mahuga.
Felix aga mõtles, et näe, meri oleks võinud anda mõne suure kirstu. Või koguni mõne laevafraki, kus oleks sees palju varandust. Aga tünn.
Veeretab siis mees tünni tuppa.. Puhastavad koos Kanniga ta tigudest ja vetikatest ära, ja väjja koorub uhke, pronksist vitsadega korralik tammevaadist tünn. Feliks ei raatsi seda tünni avada. Mis varandus seal ikka olla saab. Olgu või hunnik paberraha. Nii palju on teha ja lastele natuke saata, see on pea kohe otsas ja meie elu on siin ikka vilets. Parem lööme tünni läikima ja panema ta oma kodus keset tuba. Kanni tahtis küll selle sahvri panna, aga kui mees ikka nii resoluutselt seda nõudis, mis siis temalgi vastu on. Feliks tegi nagu sellest endale kodualtari. Istus tundide viis tünni ees ja vahtis teda. Aga kuidagi sai ta sellest tünnist jõudu. Kala hakkas paremini näkkama. Isegi nii hästi, et oli midagi ära müüa. Soomlased ju saarel head ostjad. Felix ostis endale paremad õnged ja paremad võrgud. Püük läks ikka paremaks ja paremaks. Raha jäi juba üle. Tuli vahetada tare aknad, ehitada maja taha terrass. Kui nii edasi läheb, tuleb ju katust teha. Ja kui veel müügist raha üle jääb, siis miks mitte auto osta..
Kodus aga istus ja rääkis kõik oma plaanid tünniga.
Kannile see ei meeldinud. Kui maja on suurem peab ju tema koristama. Neid vanu aknaid ta ei pidanud kunagi puhastama ega pesema. Muldpõrandale, kui midagi läks maha, võttis põrand selle omaks. Aga nüüd korralikest plaaatidest sooja põrandat peab ju pea iga päev pesema. Ja see WC mis vana kuivkäimla asemel majja tehti, see vajab ka puhastamist. Kes vana kemmergut puhastas, vast aastas korra, kui väga hulluks kätte läks. Ja nüüd on auto maja eest. Seda küll puhastab mees. Aga hoolt ja vaeva on sellegagi.
Kanni otsutas, et selles tema mures ja vaevas on süüdi tünn, kellega ta mees tundide viisi asju arutab.
Ühel päeval kui Felix oli läinud jälle Kuressaarde kala müüma, siis tõi Kanni kuurist kirve ja kangi.. Peksis südametäiega vitsad maha ja kogu tünn lagunes laiali . Sees ei olnud mingeid kuldrahasid.
Olid vaid mingid paberiribad tekstitega:
Kui valgus kustub, siis on hea, kui kuskil suvalisel kohal leiad mõne inimese, kes aitab valguse uuesti leekima puhuda. Aga selleks sa pead inimestega kohtuma.
Teisel – kui sa saad juba mingi valgustatuse, siis on hea seda armastusega ja kannatlikkusega jagada ka teistele. Selgus ja valgustatus ei ole ainult meie jaoks, vaid see on teistele. Tuleb teistele mõelda.
Kanni luges neid mõtteid ja mõtles, et ta veel jõuab, ta veel jõuab midagi oma elus ära teha.. Silmad ju näevad., lugeda saab.
Felix oli aga õnnetu, et naine ta puusliku lahti lammutas. Naine pani küll ta uuesti kokku, nühkis vitsad veel rohkem särama. Pani Felixile pehme padja tünni peale. Aga Feliks enam tünniga ei rääkinud ja tünnil enam istuda ei tahtnud.
Kanni aga läks särama. Mida rohkem ta luges, seda avaramaks ta pilk muutus ja varsti pani seda kogu küla tähele. Tuldi nii ühest kui teisest talust tema juurde ja nii ta kuulsus levis.
Felixil läks aga elu allamäge. Ei näkanud kala. Auto ütles üles ja ühel hommikul on ta vägev paat rannas tühjaks lastud ja mootori olid pätid ära varastanud.

Klaveriõpetaja July 25, 2017

Mart Niidermaa sündis Pärnumaal, Varbla vallas. Ta sündis kolmanda lapsena. Temast vanemad olid kaks õde. Tema vanemad püüdsid anda lastele parima hariduse. Tema õed läksid Tallinna ja varsti said edukalt mehele. Mart aga hakkas muusikat õppima. Algul Tõstamaal, siis Pärnus ja lõpuks läks Konservatooriumi. Seal ta õppis klaveriõpetajaks. Ema ja isa surida ära ja pojal, kui pärijal tuli tagasi tulla isakotta. Aeg oli kiire muutuma. Kui ta 1920 aastal sündis, ei olnud see midagi erakordset, et talus ei olnud elektrit ja asju aeti peergude valgel. Aknad olid väikesed ja uks madal, et soe välja ei pääseks. Köök oli savipõrandaga. Elutubadel aga oli juba laudpõrandad all. Alguses võõbati elutubades seinad lubjaga valgeks. Aga kui naaber pani juba tapeedi palkide peale, ei kõlvanud ka Niidermaa perel olla kehvem. Ja muidugi laastukatusele tuli panna eterniit. See pidi igavesti vastu pidama, nagu nimigi ütleb. Aga vanaperemehe uutmise aeg sai otsa ja kui Mart tuli tagasi vanematekoju, ei raatsinud ta midagi enam muuta. Ei toonud elektritki . Kui enne saadi nii sadu aastaid elatud, miks minagi ei saa, mõtles Mart. Aga lehti ja kõikvõimalikke ajakirju ta muidugi tellis. Kõige rohkem meeldis temale ajakiri Küsimused ja Vastused. Sealtkaudu inimesed küsisid ja targad mehed vastasid. Vahel tekkis küll kahtlus, et nad vasti ise küsisid enda käest. Vastused olid kuidagi lihtsad ja selged. Liiga lihtsad. Aga võib-olla olid inimesed ka siis lihtsamad.
Mart sai tööd Tõstamaa koolis klaveriklassi klaveriõpetaja ja muusikaõpetajana.Mart püüdis kuidagi teistmoodi õpetada. Ta ei osanud midagi teha püüdlike õpilastega, kes kõik usinalt ära õpivad, teevad kõik nii nagu peab, toksivad noodid ette ja arvavad, et muusika ongi selline. Kui aga mõnele tublile ütled, et kuula kasvõi üht nooti, ja siis kuula, kuidas ülemhelid tekivad ja kuidas nad su hinge samasuguste ülemhelidega helisema panevad. Siis ju ei saa noote lihtsalt ridamisi ära mängida! Aga sellepeale tublid tüdrukud hakkavad nutma, nad ei saa aru, mida õpetaja tahab.
Aga klaveriõpetajal oli suur rõõm, kui sai ühe õpilasega kontakti, kes äkki mõistis, et muusika on ju laul. On sõnum, kus on nagu laused. Kuidas eri helid kõlavad erinevalt. Kuidas pentatoonikal on oma kõlaline lummus. Kuidas muusika paneb rohkem igatsust tundma kui miski muu.
Iga muusika ei haaku. Iga muusika ei haara kaasa tervet keha ja hinge. Kõik mängitu ei too kaasa ülemhelidega koos harmoneerivat sära. Aga oi kui palju muusikat on olemas mis rikastab, rahustab ja teeb rõõmu.
Eks seda püüdis klaveriõpetaja ka oma õpilastele seletada. Püüdis seletada, et see tunne, see energi tuleb veel rohkem läbi sinu esile, kui see algab puudutusest klahvile, klahvi vajutades. Kui seda energiat tajuma hakkad, võib välja tulla ka muusika. Aga võib ka mitte midagi tulla. On vaid lihtsalt mehhaaniline nootide äramängimine.
Mart Niidermaale ei piisanud ainult klaveriõpetaja ametist. Ta käis Pärnu puhkpilliorkestris kornetit mängimas ja korra nädalas Sauga naisansamblit saatmas ja juhendamas.
Päevad olid pikad ja õhtul hilja jõudis viimase bussiga Kulli peatusesse. Sealt aga oli ainult kaks kilomeetrit tema taluni. Kodus ootas teda suur tiibklaver. Pani küünla põlema ja mängis. Mängis, mida süda igatses. Tal ei olnud lähedal ühtegi naabrit. Keegi ei kuulnud kunagi tema klaverimängu.
Aga ühel päeval saavad ka tema päevad täis. Temast jääb maha maja. Aastaid seisab see tühjana. Siis aga otsustab tema õetütar päritud maja maha müüa.
Maja laguneb, klaver seisab külili. Keegi on võtnud ära elevadiluust klahvikatted. Keegi teine on ära kruvinud küljest jalad. Järele on jäänud ainult roostes malmraam ja roostetanud keeled. Aknad on katki ja kauaks enam majagi püsti on. Aga võib-olla elab midagi tema õpetusest edasi. Või on ka õpilasted kõik ära unustanud. Ansambelgi, mida klaveriõpetaja Mart juhendas, on ammu laiali läinud. Võid ju rabeleda, teha nii palju kultuuritööd, et oma eluks nagu aega üldse ei jää, aga lõpuks ei jää kultuuristki midagi järgi.