Archive for May, 2010

Valged ööd
May 31, 2010

Käes on jah, valgete ööde aeg. Istun siin üle tuhande kilomeetri Eestist põhja pool. Mere ääres. Puud on siin just-just lehte läinud ja on igal pool värske rohelus. Küll oleks õnnelik kui mäletseja oleks. Paneks amps ja amps värsket rohtu. Kui lehetäi oleks, oleks ka sillas. Kui palju värskeid rohelisi suutäisi närimiseks.
Polnudki kunagi Rootsis nii põhja sõitnud. Soomet ja Norrat olen päris igatpidi läbi sõitnud. Mis ma siis ikka lootsin näha, Kui keskrootsis on palju kaljuseid kohti ja nende vahel järved, siis üllatas mind, kui palju liiva ja kruusa põhjarootsis on. Ja kui vähe graniitkaljusid. Ilmselt on ka siin palju lund olnud, sest järvede kallastel jahutavad puud oma juuri vees. Igal järvel loksutavad veed muru. Ilmselt on ikka vett palju. Kui siin on palju, siis kuskil peab vähe olema. Kahju neist seal. Siin seda ülemäärast vett ei vaja keegi. Järvi ja jõgesid mageda veega ju igal pool.
Valge on aga küll öösel. Ega lugemiseks pole tuld vaja süüdata ka kella kahe ajal öösel.
Olen varemgi olnud põhjas, aga siis on pidanud kõik võimalikud augud kinni toppima. Sääsenuhtlus. Aga praegu pole veel ühtegi sääske kohanud. Kus Eestis alles jagub sääski. Aga ju siis vara on. Küll nad tulevad.
Kas siin on ka nii, et 9 kuud kevade ootust ja siis 3 kuud pettumust.
Aga mis ikka kurta parasvöötmest. Täna rääkisin tamiliga. Tema oli pärit Sri Lankast. Või Tseilonist, või veel kolmandat moodi kohast. Ei tema taha sinna tagasi. kus on mõnusalt soe. Paneb aga turvalises rootsis endale paksu jope selga ja mõnuleb.
Eks tuleb ollagi rahul selle parasvöötmega. Täitsa paras meile, et siin elame.

Advertisements

Saared, saared, kaljusaared.
May 10, 2010

Sõidan jälle Rootsi saarte vahel. Mõnest saarest läheb kohe nii lähedalt mööda, et katsu või käega. Puude vahelt piilub välja väike rootsipunane onnike. Kui oskaks minagi mõelda nii, et ajas midagi ei muutu, kõik on valmis olnud ja just sellisena olnud kogu aja. Aga kahjuks ei ole see nii. Ei ole see minu geoloogiaõpingutest, et igal pool muutust ja arengut näen. Lihtsalt ei saa muidu elada. Ei näe mingit mõtet ei elul ega eksistentsil, kui kõik oleks valmis loodud. Mis mõtet on värgil, kui pole elus arengut ega muutusi. Kui saared ei tekiks, meri ei tõuseks või ei vajuks, kõik oleks valmis ja selline olnud loomisest saadiks, ei käiks ma ei mägedes, ei vaataks ilmselt aknast väljagi. Mis tast vahtida.
Kui inimesed oskaksid vaid ühtemoodi maalida, Kui inimesed maaliksid ka kakstuhat aastat täpselt samamoodi, mis mõtet oleks muuseumitel. Mis mõtet oleks arhitektuuril.
Just see, et maakera on ümmargune, et laamad liiguvad, saavad tekkida erinevad pinnavormid, saavad kerkida mäed ja vajuda orud teebki looduse huvitavaks ja nautimisväärseks. Oi kui tore, et asjad nii on kujunenud. Jube oleks, kui keegi mõistusega olend oleks teadlikult selliseks teinud. Usun et kui lasta kedagi teha maad, teeks ta mustmullavööndi steppide sarnaseks. Kole oleks see maailm.
Jube elu oleks see, kui oleks kõik ette planeeritud. Ei oleks üllatusi, ei oleks seiklusi, ei oleks mitte midagi.
Kole ka, et paljud peavad seda ideaalseks.
Seni aga on maailm just selline nagu ta on. Praegu. Miljonite aastate pärast on ta muidugi teistsugune.
Aga nautida saame just seda, mis arengule maailm just praegu jõudnud on. Ka neid kaljusaari Stockholmi sõites.

Voolulind
May 5, 2010

Ikka tuleb mulle silme ette pilt, kui tahtsin voolumõõtjat vaadata. Tegin ukse lahti ja voolukapi põhja oli lind teinud pesa. Vaatas mind ehmunult ja ruttu pesalt minema ja uksepraost välja. Olin ise ka mures, et näe, suur koll ehmatas väikest linnukest. Aga rahu ta ei andnud, paari tunni pärast läksin vaatama. Ikka väike linnuke istust vapralt pesas edasi. Tegi ennast küll väga väikeseks seal pesas, aga ära enam ei lennanud. Rohkem pole piilunud ka. Ainult mõttes vahest piilun. See aga ei sega.
Eelmisel aastal oli linnupesa teises voolikapis. Seega arvangi, et ega linnuelu on samasugune nagu inimestel. On ju rassid, eri rahvused, eri geograafilised piirkonnad. Linnarahvas ja maakad. Aga elu ajab neid tihtipeale nii sassi. Lihtsam on näitseks öelda, et on olemas rabainimesed, kes rabast lugu peavad. Olgu nad siis kust tahes. Või võrkpallimängijad, või sikutimehed, või purilennutajad. Ei oma ju rahvus ega nahavärv mingit tähtust. No on tähtsust, kas talisupleja on neeger või valge. Ta on talisupleja. Nii on ka lindudega. See kellel voolumõõtja juures meeldib pesitseda on voolulind.

Kajakate kisa
May 3, 2010

Laev sõidab vaikselt Rootsi saarte vahel. Tubli rannarahvas on tahtnud pea iga saare ära vallutada. Igatpidi julge rahvas. Ei karda nad merd, ei karda merelt tulijaid. Kogu aeg imestan seda. Miks nad ei karda. Eestlased jõudsid ka viimase mere äärde kunagi ammu. Aga ega nad mere äärde ei jäänud. Tõmbasid ikka metsa tagasi. Metsas julgem. Eesti ranna ja saared jätsid nad rootslaste kätte.
Miks siis rootslased meist julgemad on. Miks ei kartnud nemad rannale oma onne püsti panna. Aga nüüdki vaatan, et kui poolakas või venelane omaks mõnda sellist saart, oi millise lossi sinna püsti paneks. Lossist aga on näha, et sealt on mida võtta.
Isegi praegu ei ehita rootslased oma saartele uhkeid häärbereid. Tavalised korralikud majakesed. Enamasti on nad puust tehtud ja rootsi punaseks värvitud. Ega nad tühjad ka ei ole. Aga ega seal mingeid varandusi ka majas pole.
Aga eestlane paneb ka turvaseadmed peale ja kolm lukku ukse ette ka siis, kui sealt tõesti midagi võtta pole. Aga asju on meil oi, kui palju. Mida rohkem oled vaene, seda rohkem on asju. Kõik kohad on täis. Kapid on täis, riiulid on täis, kuur ja pööning ka. Garaazi ei mahu ammu enam auto sisse, vaid asjad on võitnud oma.
Vaatan siin saarte vähel sõites, laeva saadavad kajakad. Ei ole neil rootslastel majandushoove, ei ole suuri kuure. Ei ole maja kõrval prügimägesid. Huvitav, kus nemad oma asju hoivad.