Minu India April 30, 2008

    indias elab palju inimesi. Üks kõrge riigiametnik ütsel mulle et ega seda keegi ei tea, palju elab. Ametlikult on 1,3 miljardit.  Tegelikult aga ei tea mitte keegi.Aga palju neid on.  Kui koolis olin, siis oli maailmas 2 miljardit inimest.  Nüüd on 6 miljardit.  Indas ja Hiinas elavad neist pooled.  Mitme Indias käinud inimese käest olen kuulnud, et seal elavad õnnelikud inimesed.  Nüüd aga kütus on tõusnud kättesaamatusse kaugusesse,  toiduained on  läinud tunduvalt kallimais. Inflatsioon ületab ametlikult 7 %. Eks see tee kõigil meele mõruks.  

Õnnetus ja tusameel tuleb igalt poolt sisse.  Õnnelikkus aga ei taha kuidagi tagasi tulla.

India aga oli huvitav maa.    

Minu India V April 26, 2008

     Tarkade kivi

 

   Jalutan India külas üksi ringi.  Varsti on minu taga lastekari.  Ikka hallo, hallo, one ruupie, one ruupie. Siis mõtlen, et kui saaks selle esimese valge kätte, kes andis india lapsele ruupia, teeks tuule alla.  Lastele raha andmine on kõige rumalam tegu, mida keegi on saanud teha.  Üldse tekitab heategevus suuri küsimusi.

Puri rannas indias lugesin üht raamatut. Pealkirjaga “dzungli südames”.  60-ndatel aastatel organiseeriti ekspeditsioone Amasoonase keskjooksule.   Valged kes jagasid lahkelt kingitusi, olid head. Neid kes kingitusi ei andnud, tapeti maha.    Eks teame ju kõik, kuidas kangaste ja helmestega, peeglite ja muude vidinatega võideti pärismaalaste südameid.

Mida primitiivsem inimene, seda rohkem tahab ta asju muidu saada.   Mis “tarkade kivigi” muu on.  Ikka sellest mida palju on, olgu see savi või kivi, kulda saada.  Ikka tasuta, või hästi kerge vaevaga saada suuri väärtuseid.

Lapsed ja kerjused on varjukülg mis häirib igal arengumaal.   Härib nii, et nagu ei tahagi enam rahva sekka minna.    Eks pika peale kasvab kest ümber ja lõpuks ei kuulegi kerjuste ja laste hääli, nagu auto signaalitamist.

Ega mina ei teagi, kuidas saab inimest panna loobuma otsimast tarkade kivi.  Ei tea, kuidas kerjamata ära saab elada.   Kapital tuleb ju kuidagi ümber jagada.   Aga tekitada mitte millestkist midagi, seda ei saa.

Minu India IV April 25, 2008

Holy book

Goa, nagu kõik teavad, on ainuke rand Indias, kus eurooplane võib olla rannas.  Rannas nagu ta euroopas on. Kiibitsejaid aga jagub ikkagi. Ei hindud ega muslimid ei võta riideid ära et vette minna. Muide ilm on nii niiske, et 40-nesele kuumusele vaatamata ei kuiva midagi ära.  

Ranna ääres on turisti lüpsmise ärid.   Pisiärikad on kokku tulnud peamiselt põhjast.  Seal aga on muslimid. Ühel hommikul lähen palmide vahele jalutama. Ühest poest mööda minnes kutsub mees mind enda juurde. Väljas tal on sinivalgeks pleekinud fotod kohalikest paikadest.   Käes on mehel tõmblukuga raamat.   Küsin, mis raamat see tal on.   Vastab, et püha raamat.   Tean küll, et ta on kasmiirist ja on muslim, aga mängin lolli eurooplast ja uurin ikkagi.   Kui ta vastab, et see koraan on, siis imestan, et koraan ju araaabia levanti keeles, kas ta siis oskab seda.    Ei, ta ei oska rääkida, aga lugeda saab.  Tean muidugi, et urdu keel kasutab araabia tähestikku.   Nii ta siis loeb igal hommikul oma püha raamatut, ilma et sõnagi aru saab.

Eks see teebki pühaks asjaks, kui mitte millestkist aru ei saa. Lugeda aga saab.

Minu India III April 25, 2008

Korraks – aeg seisa.

   Ühel hommikul Tiibetis, Darjeelingust läksin alla orgu vaatama teeistandusi ja tee tehaseid.  Kuna Darjeeeling asub mägedes 2500 meetri kõrgusel ja all tasasel maal on 40 soojakraadi, siis on loomulikult et pilvi jätkub nii alla kui ülespoole.  Teepõõsad on ilusad. Teetehastest ei taha rääkidagi, eks ta samasugune nagu vorstitehas on.  Mida allapoole, seda lopsakamaks loodus läks.  Peatab minu kõrval dziibist takso ja pakub üles Darjeelingusse tagasi küüti.   Küsib kohaliku kuupalga.  Mõtlen, et no alla tulin kaks tundi, eks üles lähen ka sama palju,  loobun muidugi taksost.   Hakkan tagasi ronima,  ega ta kerge pole, aga mul kiiret ka pole. Naudin banaanipõõsaid ja orhideesid.   Bambused on kohati käevarrest jämedamad ja kasvavad seal paarikümne meetri kõrguseks.  Ronimine aga väsitab.   Kooliõpilased lähevad minust nagu postist mööda.   Linn hakkab juba paistma, kui linnaservas on väike pühakoda. Mis jumalale, ma ei tea. Muide silte kuskil pole. Istusin ja vaatasin kuidas inimesed käituvad, kui templist mööda lähevad. 

Kõik mehed seisatusid, panid käe templi külge ja ega see kaua kestnudki. Ei tea mis nende peas toimus. Aga see seisak oli ilus.

Läksin minagi selt templist mööda. Panin käe templi seina vastu.   Seisatasin.      Hea tunne oli

Minu India II April 24, 2008

      Tahan olla ta sarnane.

Sõitsin siis tuhandeid ja tuhandeid kilomeetreid rongiga.  Indias sellises kuumuses (üle 40 kraadi) on võimalik olla ainult õhukonditsineeriga ruumides, kas hotellides, lennujaamades või rongis kus A/C.  Mina aga istusin enamus aja rongis ukse peal ja vaatasin maailma.  Tuline tuul kõrvetas jalgu.  Külmaveekraanist tuli tulist vett.

Tuleb minuga juttu ajama kohalik hindu.  Varsti läheb jutt usu peale.  Loomulikult kuulub ta siis brahmaani kasti.  Küsisin, mida ta usub.  Ütles, et on hinduist.  Küsisin, et kas kõiki kolmekümend kuut jumalat usub. Ta vastas, et tema jumal on Shiva.  Teama palvetab Shiva poole ja tahab kõiges olla tema moodi. Hindud pidid valima oma jumala välja ja siis tema poole hakkama palvetama. Et tema olemus ja huvid oleksid jumala sarnased.  Kui inimene jälgib jumala tegemisi ja iseloomu ja käitub nii nagu jumal soovib, siis on ka õnnistused ja kordaminekud kiired tulema.  Aga kui ei tee nagu jumal tahab, siis ei ole elust midagi head loota.   

Karjas beeta loom püüab olla igati alfaisase sarnane. Matkib teda ja teeb alati isase tahtmist.  Kui teeb, ei lähe konflikti,  karilooma elu on kui seebitatud.  Vastuhakule järgneb   aga häving.   Aga alfaisane on olemas.  Kust aga leiab Shiva.   Kas ka teoreetilise alfavärgi endale loomine paneb inimlooma beetaks olemise paika.  Elu näitab et ongi nii.   Heaolule ja õnnele olengi leidnud lihtsa retsepti. Luua endale teoreetiline puuslik, selle anda alfaisase mõõtmed.   Kummardada ja järgida oma iidolit ongi õnne saladus. Olla igati  tema sarnane. Kordaminek ja õnn on kohe või natukese aja pärast õuel.

    Mina olen valinud teise tee.   Ei taha kellegi sarnane olla.   Tahan olla mina ise.  Ainulaadne, erekordne, ühekordne.     Ei taha olla kellegi kloon.  Ei siis peagi olema elu paigas.  Aga leida ja avastada maailma, tulla ise millegi peale, luua uus olukord, on väärt palju rohkem,  kui õnnelikult kellegi järgi kaagutades.

 

Minu India I April 24, 2008

  Eks igaühel on mingist maast isemoodi vaade.  Olgu see maa ameerika, itaalia või saksamaa.  Ikka näevad maad inimesed oma silmadega,  tunnevad lõhnu oma ninaga ja kuulevad ka erinevaid asju.  Sageli küsitakse ikka teise käest, kes kuskil käinud, et mida ta nägi.   Tehakse videosid ja pilte.  Tegin minagi oma 300 pilti. Aga mida kuulsid, või mida tundsid,   mis asjad korda läksid. Neid nagu ei tahetagi teada. Ei saa neid ju salvestadagi.   Ainult kui ise mingit pilti mingist kohast näed, tuleb eriline tunne ja mällu lõhnad. Hakkad kuulama hääli……..  See ongi see reisi meenutamise võlu. 

On ju seal kõik teistmoodi.  Tänavaliiklus,  inimeste käitumine, nende kehakeelgi on teine.  Söövad teistmoodi ja töötavadki teisiti.   Eks muljeid mul palju ja kõrvus kõlavad need helid veel kaua.  Aga küsimus on selles, keda see huvitab.   Reisiga on tihti nii, et jagajat nagu huvitab, aga keda huvitab kuulata, veel vähem lugeda.

Reisikirjast lugesin, et Indas on 109 eri religiooni ja räägitakse  sadu eri keeli.   Juttu ajasin nendega inglise keeles  ja kohtasin vaid hindudega ja muhameedlastega.   Budistide seas küll olin, aga juttu ei kippunud ajama. Ega ma neist aru eriti ei saanud ka.    Tegid seal mitu päeva demonstratsioone, aga kõik oli kuidagi liiga organiseeritud, et olla loomulik protest.

Eks proovin siis vaikselt kirjutama hakata, mis mulle Indias korda läks.   Saab endalegi midagi vast selgemaks.

Aga  tore on olla tagasi, parasvöötmes. 

lainetus April 7, 2008

Eks kõik me teame, et ajaloos kordub kõik. Kunagi oli minu nooruses mini ja alt laiad püksid.  Nüüd on ammugi need tagasi.  Kunagi ammu tegid ajalugu suured rahvaliikumised, siis riigid. Siis hakkasid ajalugu mõjutama üksikud klannid.  Siis läks ajaluoo tegemine dünastiate kätte.   Selle järgi hakkasid ajalugu tegema perekonnad. Ikka võim läks peres edasi jne.   Selle järgi läks ajaloo tegemine paari kätte. Nüüd on aeg käes, kus ajalugu mõjutavad ainult isiksused.  Kaks suurt tegijat said Sotsis kokku. Putin ja Bush.  Mõlemi aeg saab ajaloos läbi. Venemaal asjad ikka teistmoodi, Putin peaministriks ja edasi pumba juures. Kas ka pumba juurde jääb, eks näitab ajalugu.  Aga pere, dünastiat , klanni, hõimu, riiki  jne   ei näe kusagilt.  Kas peaksime olema valmis, et ajalugu kruvib tagasi.  Kas varsti on pereväärtused hinnas.  Kas dünasti võtab ka varsti oma osa.   Ei tea.    Ei tea, kas meie silmad näevad.  Seni aga tuleb hakkama saada individualismiga. Individualismiga igal elualal.

Kuidas olla aga ees asjast, ega muud kui tähtsustada lähisuhet, perekonda.  Küll ajalugu ikka sinnani  läheb.

See jälle proov uue arvutiga, millega sõrmed kuidagi ära ei taha harjuda.   Aga peab  harjuma.

olla või omada April 5, 2008

         Viimasel nädalal lugesin jah sellist raamatut.  Fromm  kirjutas.   Olen ikka tahtnud rohkem olla kui omada.   Eks mul ka midagi on.  Aga see on rohkem teiste pärast.   Minu minu asi.   kas mul sellist ongi, mis täitsa minu asi.   Minu fotokas,  aga kõik saaksid kasutada kui tahaksid. Minu auto.  Ei ole ma kellelegi keelanud seda kasutada.  Minu maja.  Kas vähe neid, kes teavad kus võti on.    Aga olemist teha ainuõige valik, mida Fromm tahab, ei mahu ka minu pähe.   Ei olemine ülem omavast mõtlemisest.   Ei ela ka mina õigemini kui see inimene kes kõike endale saada tahab.  Tema elab teistmoodi.    

Igal inimesel on ju tore elada nii nagu ta tahab.    

laupäev April 5, 2008

            Ärkasin mis ikka nii erilist selles päevas.  Aga ometi uus päev.    Mõtlesin hommikul nähtud unenägude peale.   Kas ikka on unenägu osa teadvusest.   Paljud psühholoogid röögivad, et ikka on.  Aga kui on, siis on unenäod osa elust.   Elad päeval mõtetes, mida on unes sellest päevast.  Unes elad edasi.  Ei hakka ma ometi oma tänaöist unenägu jutustama.  Mõtisklen niisama teadvuse ja elu üle.   Elus kahtled paljude asjade kohta. Unes kuidagi isegi kõige absurdsemate  tegevuste ja mõtete üle ei ole mingeid kahtlusi.  

Täna raadiost kuulsin,   et keegi hoidis kantsli servast kinni ja tõusis  õhku.   No ei usu. Mitte kuidagi ei usu.   Vaataja võib muidugi näha mida iganes. Aga tegelikult seda ei juhtu.  Unenäos aga ei kahtle midagi. Mis on siis parem, kas siis, kui ei kahtle, või uskuda kõike mida loed ja kuuled.

   Mul on uus arvuti. Mac book.   Praegu proovin sellega kirjutada. Aga veab mingit punast punktiiri alla mis koledalt häirib.   Vana arvuti oli kena küll, aga  vooluga suhe muutus tal raskeks.  Pistikupesa ei andnud emaplaadiga kontakti.

   Ega sest ju midagi polnud. Blogid jäid kirjutamata  ja internetis käimata.  Mõtlesin, et nii palju ikka on viimaste aastatega maailma tulnud, mis omaks on saanud.   Kuidagi elu tundub tühjana, kui internetis ei saa olla.  Kui arvuti ei tööta.   Aga eluvaim on ju ometi sees veel.