Fanta August 31, 2008

Enamus inimesi näeb und.  Sakslased on kõige suuremad uneuurijad.  Loen ikka vahest ka, kuhu nad oma uuringutega jõudnud on.  Minul on unenägude osa öö jooksul suur. Kuna näen palju und, siis olen täiesti kindel et unes kogetud sündmused ja emotsioonid, ületavalt kaugelt ärkveloleku omi.  Minutiga võin näha kuudepikkust tegevust ja sekundiga kuulda tunde pikki jutuajamisi.

Kõik inimesed ei fantaseeri ärkvel olles.  Paljud ka ei unista.  Mõnedki arvavad, et nende elu on elatud, kõik hea ha ilus on selja taga.  Eriti palju olen kuulnud seda noorte inimeste käest.   Eks loomulikult, kui mingi suur emotsioon on selja taga, tundub kõik hea olevat jäänud minevikku.

Tihti lastakse  ka televiisoris klippi  Kingist;  kui ütleb, et tal on üks unistus.   Tema unistus oli, et mustad  oleksid samas olukorras, kui valged.  Kui Obama saab õrrele, ongi tema unistus täitunud täiega.

Mina ei oska oma unistusi nii kõlavalt esitada.  Võib olla, ei oska neid hästi sõnastada, ühte lausesse paigutada.   Eks igal päeval olegi oma rõhuasetused ja oma eripära.  Unistustelgi oma värv sellest.

Tantaasiad tulevad ja lähevad.  Fantaseerida on ju mõnus.  Mõtled ja kujutad ette igasuguseid asja ja olukordi, aga sinna need jäävad.  Mõni fantaasia muudab inimest, aga enamus on nagu eilne ilm. oli mis oli, aga mingit jälge ei jäta.

Sellegipoolest on tore, et täna on tänased unistused. Eks see  ole homme ka eilne päev. Aga see on ikka jõud, mis homset eilsega seob.

minu must auk August 29, 2008

Vahest kustutan ise oma jutu ära. Aga vahest kaob kuhugi. Jutt võib ära kaduna nagu sokipaarist üks sokk. Siis mõtled, mis selle teisega teha.

Mis on siis teised mõtted, . Kadunud sokk oli LIIGA PALJU.     tema paariline täna pidi tulema LIIGA VÄHE. Aga kuna üks sokk kadus ära, siis teisel sokil pole mõtet.

Kui paarilist üles ei leia, tuleb muretseda uus sokipaar.

omamise valu ja olemise võlu, või omamise võlu ja olemise valu August 19, 2008

Fromm vastandab omamist ja olemist. Elu aga nii lihtne ei ole. See kes tahab olla, võib ka omada ja see kes tahab kõike endale saada ja asju omada, võib ka olla.

Mina olen põhimõtteliselt oleja.  Aga midagi ka minul on.  Aru saad siis, kui need vähesed asjad mis on, ära varastatakse.  Rahakotis on tihti vähe raha. Nagu polegi teist. Aga kui ära varastatakse, on paarituhandest ka kahju.
Mul on auto, mis on 21 aastat vana.  Nagu polegi teist enam.   Aga kui varas seest puhktaks teeb ja kõik vähegi müüdavad asjad ära viib, siis mõtled, et olin nii mõnegi asja küljes kinni.

Kui kodus esikus remonit tegin, viisin elektritööristad kuuri alla.  Ega nad midagi erilist ja kallist ei olnud. Mõnigi oli oma 20 aastat vana.  Aga kui varas ära viis, on nagu mingi tühi koht hinges.  Tuju kohe ära. Nii et olen ikka väga asjades kinni.  Aru sellest aga saan, kui olen kõigest ilma.

Muidugi pole aeg, kus midagi ei saa. Poes on kõik olemas. Kindlasti saab praegu paremaid ja kvaliteetsemaid asju.  Muudki osta.  Hinnad kuni 70 % all.

Tegelikult aga mõtlesin, et kui hea on omada, kui sellega kaasneb ka avatud olemine.  Hiljuti oli mul ühte tööriista vaja, siis muidugi, on lihtne tööristalaenutusest võtta. Aga sõbra käest laenata on parem. Mitte sellepärast, et odavam on.  Võib palju kallimaks osutuda. Aga võimalus sõbraga koos istuda on rohkem väärt.   Seda ei saa rahas hinnata.

Paar päeva  tagasi tuli idee kanuuga sõitma minna.  Mõtlesin kõik sõbrad läbi, kellel võib kanuu olla.  Muidugi on firmasid, kelle leib on kanuude laenutus.  Lõpuks saab ju mingi 4500 krooniga osta endale ka. Aga nii tore oli vana sõbraga kokku saada ja paar sõna juttu ajada. Temal ka hea, et sai minule kanuud laenata.

Ikka arvan, et asjad ei pea nii väga inimese küljes kinni olema. Aga kui asjadega saab sõpradele head teha, siis on hea, kui ka midagi on.  Eks anda on ikka parem tunne kui laenata.

Aia tagune maa August 11, 2008

Kord läks kodutänaval auto katki ja ei jõudnud koduaeda, vaid jäi samale tänavale ühe  aia kõrvale seisma. Ei seganud autosid, ei olnud värava ees.  Kui sain mõne sõbra kinni, et auto koju veaks, oli maja peremees juba politsei välja kutsunud, et miks võõras auto tema aia taga on.  Elan samal tänaval ja tean, et krundi piir ei ulatu tänavani, vaid tavaliselt on aiaga sama joon. Mina jätsin auto kindlasti linnamaale.  Aga enamus inimesi peab oma aiatagust maad enda omaks.  Paljud on aia taha pannud kivid,  et keegi aia taga parkida ei saaks. Kipume oma huvisid rakendama ka aia taha.

Venelased ka praegu arvavad, et kõik aia taga asjad on nende omad.   Eks enamus eestlased arva oma aiaga sama.

Kunagi ammu oli Falklandi konflikt.  Üks saarekene,  Argentiina külje all oli selle põhjuseks.  Selle aja televiisor rääkis alguses Malviini saartest.  Aga kui Argentiina sõja kaotas, said saared nimeks Falklandi saared.  Nii palju tuleb meelde maailma ajaloost asju, mis sarnased praeguse Gruusia, või äkki nüüd Georgia, konfliktiga sarnased. Aga need ründavad riigid on olnud sümpaatsed suurriigid. Neile on lubatud.

Ei ole ju tegemist mingi gruusia võimuladviku ja vene võimude vahelise konfliktiga. Konfliktis on ju kaks eri rahvust.  Mis vahet on osseedi ja gruusini, abhaasi või grusiini vahel. Missugused siis on venelased ja grusiinid.

Eks me kõik tea millised venelased on. Ülbed, heroistlikud, lohakad ja laisad, aga kui kamba kokku saavad, on ka nemad tegijad.

Grusiinid aga on selline melodramaatiline rahvas.  Sõjakas ja natuke arg.  Grusiinide meeste rahvariietel on alati padrunivöö peal.  Aga vaenlase eest meeldib neil eest ära joosta. Õigeusk on neil ka veider.

Osseedid on aga selline pooltsiviliseeritud mägilaste rahvas.  Sõbralikud on nad kõik seal kaukaasias. Aga mis minul osseetidest on meeles, et nad on sellise äkkvihaga rahvas.

Abhaasid aga on täiesti äravenestatud kaukaaslased.  Pooleldi korrumteerunud. Kõik müügiks, aga suurt vahet pole küll Suhhuumi ja Sotsi vahel.  Sama jutt ja sama inimesed, juuksed ja nägu vast vähe tumedam. Kõikidele vene nimedele on pannud a tähe ette ja ongi oma keele saanud. Avenelased seal amusta amere ääris.

Kunagi ammu veetsin abhaasias, gruusias ja osseetias 3 kuud.  Söögi ja joogi peale raha ei kulunud, öömajale tiriti vägisi. Aga püss oli igas kodus olemas.  See oli 30 aastat tagasi.

Aia taga on läinud tuliseks.

Leigo värvilised loigud August 10, 2008

Eile käisin Leigo järvemuusikat vaatamas.  Just vaatamas. Sest vaatemängule oli see rajatud.  Rahvast oli palju. Vaatasin ja vaatasin ümber, aga mitte ühtegi tuttavat nägu. See pani ming asja peale mõtlema, miks minu sõbrad ja tuttavad sellisel üritusel ei käi.

Üritus peaks ju kõigile romantikutele sobima.

Ilus oli.  Muidgui tänapäeva kunst ei ole esteetiliste väärtuste kandja.  Ei ole ilu oluline ei arhitektuuris ega kujutavas kunstis.

Leigol aga oli ilu primaarne. No mis on veel ilusam, kui on sul taevasse riputatud lava kohale suur ja väike vanker, kui järvel on tuhandeid ja tuhandeid tulesid.  Kui süüdatud on üle saja lõkke.

Ei ole Leigo heaolutarbijale, ei ole kõrgkultuuri tarbijale, aga romantilstele hingedele on Leigo Eesti suve parim koht.

Mul oli küll hea meel, et seal olin.

Minu Genotsvali August 10, 2008

Olen Gruusias käinud palju kordi. Ei tea, kas rohkem, kui Mart Laar, aga kindlasti üle kümne korra.Grusiinid on kummaline rahvas.  Mind hämmastab, kuidas venelased siis ei tea grusiinide pikka viha ja salaviha. Ega grusiin ei ole tsurka, et lääd nina veriseks, küll maha rahuneb.  Grusiin torkab kasvõi noaga selga, kui au riivatud on. Kas siis heleroosa maailm ei tea seda.

Kuna olen palju kordi grusiinidega ka teravustes olnud, siis tean, kuidas nendega käituda. Vene riik oma naftajuhete kontrolli ihaga aga ei näe seda teadvat. Aga eks elu näita. Ameerika ju omab pea kogu seda toruliini, ega temagi sõna pole veel öeldud. Aga tore ongi, et uudistes midagi ka vaadata on.

Ah et inimesed hukkuvad.  Lugesin hiljuti lugu Maksimi kuulipildujast. See masin tappis esimeses maailmasõjas 45 000 inimest.

Sõjas hukkuvad inimesed. Darfuri sõjas hukkusid miljonid. Maailmale oli see täiesti ükskõik. Nüüd aga on tegu mitte mustadega.  1500 on juba uudist vääriv kogus, kui tegemist on valge inimesega.

Grusiinid on toredad inimesed. Olen olnud  ka Abhaasias,  Lõuna-Oseetias, Gabardiinias jne. Toredad inimesed on nad kõik. Ka venelaste  seas on toredaid inimesi.

Vahel aga nad teineteist ei mõista.

Majanduse uss ja auto maks August 7, 2008

Tuhanded eesti autoomanikud on nüüd ärevuses, et milline see maks nüüd tuleb.  Kindlasti on oma leedu sõbrad juba läbi mõeldud, et kelle nimele oma auto ruttu kirjutada.  Mina mõtlen oma Moldova sõpradele. Maksudest seal ei tea midagi, aga numbrimärk on minu meelest neil euroopa ilusam. Vaese riigi asi.  Valituses on vähe inimesi, aga autoomanikke on palju. Küll autoomanikud valitsuse vastu midagi välja mõtlevad.

Eelmine sügisel olin USA lõunaosas.   Istusin seal basseini ääres ja mõtlesin, et 100 km kaugel on riik, kus elustandard on hoopis teine.  Mis teeb ameerika keskklassi olukorra nii heaks, võrreldes Mehhikoga. Ilmselt on see krediidivõimalus.  Uurisin, palju nad oma uhkete majade eest võlgu on. Päris palju.  Ma muidugi ei tea, palju võlg paneb head töökohta otsima ja kõvemini tööd tegema. Ilmselt ikka paneb.

Eestis hakkas majanduskasv tulema pankade soodsa laenuga.  Ka minule öeldi, et võta aga laenu, laenuprotsend on väiksem kui inflatsioon.  Inimesed muudkui võtsid.  Ostsid kortereid, maju. Kaupa oli vaja sisse  tuua, et ehitada ja tarbimist rahuldada.  Traspordifirmasid tuli kogu aeg juurde.  Autosid osteti kogu aeg juurde. Tanklaid ehitati.   Nüüd on Tallinnas tanklaid nii palju, et lugeda ei jõuagi.  Minu kodu läheduses on neid üle 10.   Mäletan, kunagi oli Tallinnas 3 bensiinijaama.  Järjekordi polnud üheski.  Aeg on teine. Kindlasti on mõne supermarketi jaoks ruumi, kuigi minu rekkamehe mõistus ei jaga, kuidas neisse ikka ostjaid jagub.

Valitsus jahub automaksust. Esitatakse nii, et tavakasutaja nagu ei kannatakski. Et suurtele autodele ja ostetud autodele.  Nagu kannataks ainult rikkad ja ilusad.  Aga ühel päeval, kui automaks käes on, leiame, et kõigile, ka väetimatele on maks ränk taluda. Rikkad sõidavad ikka uhkelt ja maksuvabalt edasi.

Valitsus saaks mõjutada panku, et annaks odava protsendiga krediiti ja majandus kasvaks edasi. Valitsus saaks anda riigiobligantsioone, et oma eelarvet lappida, st. laenaku rahva käest.   Valitsusel kõik võimalused.

Rahval aga on ka omad võimalused.   Eks elame ja näeme.

Elu globaalkülas August 5, 2008

Eks maailm ongi muutunud globaalkülaks.  Paarsada aastat tagasi oodati kirju kuude viisi. Laevad transportisid kirju.  Siis tulid lennukid, siis tuli telegraaf. Nüüd teame Hiina maavärinast juba samal päeval. Nii on uudistega.

Kunagi mõeldi välja absurd muinasjuttu.  Võõrastütar saadeti jõulude ajal maasikate järgi.  Göobaalkülas saad jõulude ajal maasikaid, aprillis süüa värskeid herneid,   kurki igal aastaajal.  Ei ole vaja oodata, kuna miski meie omal peenral valmis saab. Maailm on väike ja kuskil punktis on  suupärased asjad just valminud.  Too ainult lauale.  Kaubaga sama asi.  Indoneesias ja Malaisias tehtud toode on üsna kiiresti meie kaubalettidel. Ei ole enam vaja helmeid ja peeglikesi kaubavahetuseks.  Ei ole enam informatsioon mingi väärtus iseenesest.

Suvi on reiside aeg.  Kolmkümmend aastat tagasi, kui keegi tsehhis käis, pidi nädalaid ja nädalaid reisist rääkima. Praegu  saab minna ükskõik kuhu.  Ka kõige eksootilisemas kohas käinu ei too kuskil eufooriat esile.  Ei ole ju miskit erilist, kui keegi Austraalias käib. Reisimine globaalkülas on kerge ja enam polegi suur väärtus iseenesest.

Tegelikult on tore, et sii nii on.   Tore et kõigest saab osa. Tore et piirid on lahti. Peaasi, et külamentaliteet ei tuleks inimeste hinge ja loodan et ei tehta kunagi laulu  –   elu depressivsel planeedil maa.