Elu globaalkülas

Eks maailm ongi muutunud globaalkülaks.  Paarsada aastat tagasi oodati kirju kuude viisi. Laevad transportisid kirju.  Siis tulid lennukid, siis tuli telegraaf. Nüüd teame Hiina maavärinast juba samal päeval. Nii on uudistega.

Kunagi mõeldi välja absurd muinasjuttu.  Võõrastütar saadeti jõulude ajal maasikate järgi.  Göobaalkülas saad jõulude ajal maasikaid, aprillis süüa värskeid herneid,   kurki igal aastaajal.  Ei ole vaja oodata, kuna miski meie omal peenral valmis saab. Maailm on väike ja kuskil punktis on  suupärased asjad just valminud.  Too ainult lauale.  Kaubaga sama asi.  Indoneesias ja Malaisias tehtud toode on üsna kiiresti meie kaubalettidel. Ei ole enam vaja helmeid ja peeglikesi kaubavahetuseks.  Ei ole enam informatsioon mingi väärtus iseenesest.

Suvi on reiside aeg.  Kolmkümmend aastat tagasi, kui keegi tsehhis käis, pidi nädalaid ja nädalaid reisist rääkima. Praegu  saab minna ükskõik kuhu.  Ka kõige eksootilisemas kohas käinu ei too kuskil eufooriat esile.  Ei ole ju miskit erilist, kui keegi Austraalias käib. Reisimine globaalkülas on kerge ja enam polegi suur väärtus iseenesest.

Tegelikult on tore, et sii nii on.   Tore et kõigest saab osa. Tore et piirid on lahti. Peaasi, et külamentaliteet ei tuleks inimeste hinge ja loodan et ei tehta kunagi laulu  –   elu depressivsel planeedil maa.