negativism April 30, 2007

  leian, et eestlased on ei rahvas.  Valimistel peaks olema ainult ei häält. Sest et jah häält ei ole olemas.  Maha hääletada on jube hea.  Nii kui kuulsin, et Savisaart saab maha hääletada, kohe logisin   mahasavisaar.com  ja näpud jooksid kohe eriti kiiresti.   Valimisel käisin ka ei häält andmas, valisin Ansipi müüdavaid hingi, et Savisaar mitte ei saaks.  Teise kohta mingit nõrka kohta on kohe näha.   Aga kõik see ei ehita.  Ei tee meie kodu paremaks.  Ei tee suhteid paremaks.  Mind kukkus Antverpenis üks eestlane sõimama, selle pärast et deklareerisin, et olen sügavalt religioosne inimene.  Püüdsin küll seletada, et minuni niikuinii see sõim ei jõua, vaid ta sõimab ja näitab selle sõimuga oma palet, aga see ajas ta veel rohkem vihale. Läksin minema.  Jalutasin ära.

   Nii kerge on autot poriseks sõita.  Nii raske on vahatada ja poleerida.  Liivaloss on küll rannas tühine asi, aga nii kahju on kui keegi lihtsalt õelusest trambib liivalossi jalgadega sodiks.  Loomulikult ei püsi ükski liivaloss hommikuni.  Siiski leian, et palju toredam tunne on aidata ka kõige omakasupüüdlikkumat inimest.  Vaadata tema hämmastumist, kui ta saab minult niisama 3000 krooni maksva asja.  Hea on ju anda.     

Patu värk April 28, 2007

  Patuga on väga lihtne, imestan, mida Märt Saar suudab sellest midagi uut rääkida. On ju sellega tegeletud ühiskondliku korra tekkimisest saadik.    

Sõidan rekkaga mööda euroopat.  Mõtlen, et mis pattu mul on võimalik teha.  Ega ei saagi, kui kedagi teist lähedal ei ole.  Ei saa Robinson teha pattu, kui üksinda saarel on. Ei saa patustada ka Tarzan või Mowgli.   Patustada ei saanud ka Aadam.  Selleks pidi olema kaks vähemalt ja kolmas, kes reeglid kehtestab.   Eks patu mõiste on sadu tuhandeid aastat vanem, kui seda Piibel on.  Reegleid on kehtestatud miljoneid aastaid tagasi  ja nende vastu eksimine on patuks peetud.  Eks ongi patud.  Ega ma pattu õigusta,  vaid ikka taunin.  Ega reeglite vastu eksimine, ka mittekrijapandud reeglite vastu eksimine pole õige asi.  Aga asi on selles, kui kunagi keegi ei eksiks, siis ei oleks ka mingit arengut.   Keegi võib eksida,  aga kes see keegi on?   Meile meeldib kohutavalt idealiseerida.   Peame ju Jeesus Kristust patuta inimeseks.  Läks aga tihtipeale reeglite vastu teadlikult välja.  Aga ilmselt tema võis, Luther ka võis,  Martin Luther King ka võis.  Aga Kapa Kohila Aadu ei või.   ei või ka Peeter.    Seega  eriti ikka keegi ei või pattu teha.  Olgu need reeglid ametkondlikud, ühiskondlikud, või jumalikud, ikka tuleb reeglitest kinni pidada.  Või    ikka natu-natukene äkki võik rikkuda ka.  Natu-natukenegi märgist mööda lasta, ja siis vaadata mis juhtub.   Ega ma pole kunagi aru saanud, miks Jeesus templis laamendas (nagu venelane Tallinnas),  ei muutunud sest midagi, pärast käis templiäri sama hästi edasi.   Aga ilmselt laskis ka tema enne suurt jama endast auru välja.  Tema võis.

kultuursus ja kultuur April 28, 2007

Ühel kenal pühapäeval vast kaks nädalat tagasi, kõndisin väikese maa Reini jõe orust Moseli jõe orgu.  Edasi-tagasi vast tuli nii paarkümmend kilomeetrit.  Ilm oli ilus, linnud lõugasid  ja mets lõhnas kevadest.  Vedasin siis  jalgu järgi vedades dussi alla ja  pesamast tagasi tulles tuli isu kellegagi rääkida.  Minu auto kõrval oli portugali numbriga auto ja üritasin rääkida juhiga saksa või inglise keeles, siis aga selgus, et tegemist on pesuehtsa ukrainlasega, kes elab juba aastaid Portugalis.   Jutt muidugi käis vene keeles, ka tema ei olnud nädalaid viisi kellegagi rääkinud, nii et pidin rohkem kuulaja olema.  Sain ainult jututeemat suunata.   Ja nii ta rääkiski mulle eri maade kultuuridest,  ikka kui kultuursed on slaavi rahvad ja kui kultuuritud on lääneeurooplased. Uurisin, mis siis on nende jaoks kultuur ja kultuursus, mis on matslus.   Kultuur on söömine ja joomine. Kultuur on suhtumine ümbruskonda ja suhtumine kirikusse.  Eelkõige moodustab kultuuri inimese enda käitumine seltskonnas või söögilauas.  Eurooplased ei ole kultuursed rahvad, nad ei käitu, ei söö ja ei ole nagu slaavlased.  Istuvad nagu matsid kirikupingis, slaavlased aga austavad Jumalat seistes.  Jne.  jne.

Eks seda slaavi kultuuri agressiooni on tunda ka viimastel päevadel Tallinnas.  Noortele venelastele  ei istu meie matslus, vaid tahavad õpetada meile kultuuri.  Ei aita seletamine, et lääne maailmas saadakse kultuurist ja kultuursusest hoopis muud moodi aru.  Ainuõige on nende jaoks slaavi lähenemine.   Ei ole võimalik kuidagi neid kahte eriarusaamu Savisaarlikult lipitsedes lahendada,  ei saa lahendada ka piitsa ja präänikuga.  Ei ole võimalik ka mingi integratsioon.    Ime on ainult selles, et niigi pikalt on olnud rahulik.

Miks aga peakski rahulik olema.  Ei pingevaba Põhja-Iirimaal, ei ole Küprosel, ei ole  rahulik ka Londonis ja Pariisis. Rahu peab meie sees endas olema.  Ja kui keegi räägib kui matsid on eurooplased, mis jääb meil ikka muud, kui lihtsalt ära kuulata,  lasta teine tühjaks rääkida.  Las tunneb ennast hästi ja kultuurselt.

tõnismägi kindlasti tänase päeva nael April 26, 2007

Mina aga songin mullas.  Imestan kuidas muld tekib.  Kümme aastat tagasi rookisin terrassi alt mulla ära. nüüd oli jälle tekkinud 20–30 cm ilusat musta mulda.  Käed jalad kõik protesteerivad labidatöö vastu.  Mõtlen igasuguseid meelitusi ja süsteeme valja, et käru käru järgi mulda sealt välja kaevata.

Venelased aga kogunevad.  Kas siis Tallinnas ainult 1000 venelast on, kes oma identiteediga raskustes on.     Kuhu aga kogunevad eestlased.  Kas Õllesummerile?  Laulupeole?  Kas ongi teist sellist rahvast, kes oma aknast ei taha naabrit näha.  Kes sooviks, et teretada saaks teist üks ühel pool tänavat, teine teisel pool tänavat.

Selle aasta esimese kevade sain kätte Hispaanias, siis kohalik pastoridaam ülatas julgelt mulle suudlemiseks oma põse. Murdosa sekundiks ehmatas see minu isikuruumi tungimine, aga sain sellest ruttu üle ja üldse ei olnud ebameeldiv teda põsele suudelda.   Muidugi kena naine oli ka.  Aga eestlased ei taha olla teineteise lähedal.  Selleks peab pikema perioodi linnas elama, et käepigistus oleks lühike, mitte pikalt käsi ette sirutatud.  

Aga kunagi said eestlased pika balti keti kokku.   Tõsi mina seal ei olnud, aga vaatama seda imeasja sõitsin.   Seega on raske meid kokku saada, aga ühtsed saame olla ka üks ühes metsatalus, teine teises metsatalus.  Üks ühe raudukse taga, teine teise korterti raudukse taga.  vaimus oleme üks eesti kogukond ja meile ei meeldi, et mingid vene kirvenäod kogunevad meie rahvusraamatu ette.      Loodame, et Aaviksoo saab ilusti hakkama.  Eesti kogub ainult sellega kuulsust.

Töö ja mobiilihelin April 24, 2007

  Eks iga normaalne inimene teeb tööd.  Loomulikult  ei pea lapsed tööd tegema, aga ühel hetkel, tuleb kätte see aeg, kus tuleb tööd teha, et elus hakkama saada.  Siis tuleb valida, mida tegema hakata.  Alguses on nagu mobiilihelinaga, otsitakse endale sobiv mobiilihelin, seega sobiv töö.  Kui ei ole telefonis, siis tuleb helin sisse tuua kusagilt.  Sama lugu ka tööga, tuleb luua kas endale töö, minna mujale tööle, või minna teise linna, kus on sobiv töö.  Harva tuleb töö inimese juurde.    Aga kui hakkan oma elu üle järele mõtlema, siis tuleb välja, et viimased 30 aastat on ikka töö mind otsinud.  Ei läinud ma sugugi kirikutorne suure entusiasmiga tegema,  ei hakanud raamatuäri suure entusiasmiga tegema, kutsuti ka mind pastakaäri tegema, ei tahtnud ma alguses neid vidinaid sugugi äritseda.   Eks rekkamehe tööle ka kutsuti.    Täna kutsuti mind ehitusmeheks, müüri laduma.  Aga teades kodutöödest, et see on ränkraske töö, loobusin.  Esialgu meeldib ju mulle rekkamehe töö.   Mulle meeldib mu mobiili  helin.  Ei pea ta ju kõigile meeldima,   alati võin selle välja vahetada.  Tööle võin ka mujale minna, aga ilmselt  ikka juhtub ka nii nagu mobiiltelefoniga, keegi ostab selle, siis saan selle mina endale, valin sealt välja sobiva mobiilihelina, nagu töögagi, kui keegi pakub, valin endale sobiva töö.  Arvan, et need kes minule mingit tööd pakkunud seni on, ikka mind niipalju tunnevad.  Aga tore on kui keegi saab taevase sähvatuse ja taevast antakse töö.

INTEGRATSIOONIST April 22, 2007

     Integratsioon on nagu ikka meeskonnatöö.   Meeskonnatöö suures maastaabis.   Olen elus tihti sattunud olukorda, kus  tuleb lülituda mingisse meeskonda, nii pallimängus, kui ka pillimängus.   Meeskondi on erinevaid. Mõned   kaasmeeskonna liikmed on supertasemega, mõnikord on kaasmängijad sama nõrgukesed kui isegi.  Alati aga olen täheldanud ühte asja.  Tegelekilut annad meeskonnas mängides ikka endast maksimumi.  Aga huvitav, et see maksimum on erinev.    Kui oled meeskonnas, kus kõik teised liikmed on sinust paremad, vahel tunduvalt paremad,  siis sinu maksimum on tohutult palju suurem,  kõik jookseb paremini, kõik tuleb paremini välja.  Aga kui meeskonnaliikmed on sama ludud kui isegi, siis kõik läheb kuidagi kehvemini.  Teed samu vigu mis teisedki ja asi ei lähe.   Kunagi ei saa aru, miks paremas seltskonnas alati asjad paremini lähevad. ei saa aru, miks heas seltskonnas sul endal vigu ei tule.  

Kuidas saab siis ingegreeruda viletsama seltskonnaga, kui paremini läheb ainult siis kui oled paremas seltskonnas.  Algul mõtlesin, et paremas seltskonnas olles kõige viletsam on endal raske, pead kogu aeg rohem pingutama.  Aga elu on näidanud, et pika peale muutud ka ise paremaks,   natukenegi.  Nii olengi elus olnud paremas seltsonnas, kui ma ise ja olnud meeskonnas, kus kõik on paremad kui mina ise.   Asjad on tulevad palju paremini välja.

Integratsioonimisinstriks ma küll ei kõlbaks.

Ajutised otsused kas siis ainult ajutised. April 9, 2007

Läksin pea kuu aega tagasi Euroopasse tööle.  Rekkajuhina sõitma inglismaa ja saksamaa vahel.  Olen seda varem sõitnud, seega midagi uut minu jaoks Istusin siis alguses ilusa uue MAN-i roolis ja mõtlesin, et mida siis teistmoodi teha kui kunagi varem.   Kiiret mul ei olnud et kilomeetreid taga pean ajama.  Mõistlikult sõita ja õigeks ajaks kohale jõuda, oli ainus tingimus mis mulle esitati.  ‘Siis mu vana aju mõtles, et teeks ikka iga päev midagi toredat, positiivset.  Ja jätta välja, see, ah ei viitsi. mis ma ikka rabelen.

Nüüd olen pea kuu aega olnud. käidud on mere kaljudel, mitmeid kordi metsas ja jõgede ja järvede ääres lõket tehtud.   Otsitud ööbimispaiku, sellised kuhu teine kord küll sõita ei julge. Riputud ookeani kaljude kohal. Imetletud tõusu ja mõõnasid.  Muide iga 10 tunni tagant on tõus.  Nüüd mõtlen, et kas selle “elu kirevaks tegemisel”  on ikka sisu.  Aga tagantjärele võttes, on tore olnud.  Mis siis et mõttetu, aga olla samas kohas, kus teised rekkad, pole ka olnud. Ega see palju vaeva ja energiat ka pole võtnud.   Ei ole üldse raske oma elu huvitavaks tegemine.

Tass, kas pooltühi või pooltäis April 9, 2007

Ammu pole saanud midagi kirjutada, lihtsalt, euroopas pole internetti.  Ei ole ma ju hotelliinimene, ei saa kuidagi oma suure rekkaga hotelli interneti levipiirkonda.  Kohtades, kus mingi intenetilevi on, tahavad 5 naela tunnis saada. Tasuta ei anta kusagil.  Näe aga siin Ausburgis, päris lõunasaksamaal purskaevu kõrval on internet.

Pooltühi, või pooltäis, pidi näitama meie mõttelaadi.  Nii väitis üks targemaid pastoreid Peep.   Ei ole kuidagi nõus sellega, pigem näitab see meie hetkemeeleolu ja hetkeseisundit.      Sõidan euroopat mööda ringi. Ikka Inglimaa põhjaosasse ja sealt edasi veel Sotimaale ja siis Saksamaale, Bayerisse.   Päris lõunaosasse.  Nagu teate, ei ole Euroopa sugugi tasane maa.    Kuidas siis tee läheb?  Kas küsida ka nii, et kas üle mägede, või läbi orgude.   Kas on ka mõttelaadi küsimus. Sõidan tihti ja mõtlen, kuidas arvan kõht täis olles.  Kuidas arvan hästi väljapuhanuna ja hea tujuga.  Ei ole päris ühene.  Alati kui tee tõuseb, ei tõuse orust üles. Alati ei tõuse ka mäkke.  Tass ei ole alati pooltühi.   Ei ole ka alati pooltäis.