minu Venemaa???? November 28, 2009

Inimesed reisivad. Käiakse igal pool. Kui inimene käiks ka Uus-Meremaal, ei ole see enam mingi eriline saavutus ja peale seal käinu, ei huvita reis enam kedagi. Pilte võid teha tuhandeid, aga vaatajad võivad magama jääda, kui näitad. Mis siis, kui keegi läheb veel venemaale.
Kunagi ei saanud minna kuhugi mujale, kui venemaale.
Kaks mu head sõpra läksid suvel venemaale, sugulasrahvaste juurde. Ma ei saanud tükk aega aru, miks nad sinna lähevad. Olen minagi Siberis käinud. Tean, kui palju on seal sääski, et hingatagi ei saa, aga sääskedest on palju hullemad kihulased, kes on väikese kärbse suurused. Aga kui käisin ühel sõbral hiljuti külas, siis nägin pilte. Mõtlesin, et miks mitte, ka see on reis, mis jätab jälje, mida meenutada tasuks. Minagi meenutan tihti neid reise Siberisse, kus sääsed ja vihm ja pori võtsid viimast.
Aga mina käisin ka Venemaal. Nüüd hiljuti. Eesti on nagu ta on. Pime aeg. Ilmad vihmased ja märg igal pool.
Aga kuidagi imelik on, et piisab paarist kilomeetrist ida pool piiri, kui hakkab meeletu pori. Pori maailm. Mäletan minagi pori nooruses. Kalosse ka. Aga kuidagi nüüd on pori ära kadunud. Avalikust ruumist vähemalt. Küll maainimestel seda on. Aga kuidagi ei näe kuskil. Aga venemaal on pori igal pool. Uskumatu lausa, kuidas nad suudavad seda tekitada.
Euroopas võib sõita kuude viisi autot mitte pesemata. Aga Venemaal peal 100 km sõitu ei näe ühestkist aknast välja, kogu auto on poriga kaetud.
Aga aeg on ka Venemaal edasi läinud. Enam ei ole rahaahne miilits tee ääres. Ka seal on võmmiputkad erastatud ja söögikohtadeks muutunud.
Ka St.Peterburg on nagu teine linn, kui Leningrad. Vaskratsanik on ikka tagajalgadel, aga Kaasani kirikus enam ei ole ateismi ja religioonimuuseumi, vaid saanud tagasi oma esialgse funktsiooni.
Ermitaaz on ikka vanal kohal, aga naljakas, et järjekorda ei olnud. Kassas enne meid ei olnud ühtegi inimest.
Saalides kõndisid mõned üksikud inimesed.
Mul oli õnnetus olla koos kahe põhja-inglismaalt pärit inimesega Peterburgis. Nende huvi Ermitaazis oli ainult Rembrandi kadunud poja maali vastu. Trampisid kõik saalid läbi, kuni nägid seda maali. Ega nad sealgi kaua passinud. Varsti leidsid kohaliku miilitsa, kes väljapääsu kätte näitas. Nii et jäigi meelde, kui elu kiireim Ermitaazis käik.
Aga ometi on praegu naljakas mõelda, et ainult 450 km kaugusel on linn, kus elab 5 miljonit inimest. Ümbruses vast veel miljon. Maa, kus bensiin maksab 6 krooni ja viin 30 krooni. Aga toit on kallim kui meil. Veini alla 100 krooni ei saa. Söögikohad on ka sama hinnaklass.
Igaljuhul tasub minna. Kasvõi vahelduse pärast. Nii hea on üle piiri tulla. Olgu see piirilinn kasvõi Narva.

Rumalusest November 18, 2009

Elus on häda, et üksk sõna võtab nii palju eri aspekte kokku. Rumalusi on nii erinevaid. On rumalusi, mis on parandatavad, noh nii, et näed vaeva ja saad targaks. Olgu õppimise või miski muu abil. Aga on rumalusi, mis jääb alles, olgu sul või doktorikraad. On inimesi, kes on õppimises üliedukad, käinud olümpiaadidel, saanud ülikooli professoriteks, aga rumalus on näha igast nende sõnavõttudest. See on nagu kaasasündinud geneetiline viga.
Eks rumalusel on eri definitsioone. Ükski definitsioon pole absoluutne.
Püüan esitada ühe. Rumalus on see, kui poolikute teadmistega tead vähe vääriti ja siis istud nendega teistele pähe. Kõik oleks korras, kui jätad need teadmised enda teada ja ei esita avalikult. Aga küll on kahju inimesest, kes seda ei jaga. Mõni kord pole valikuid. Tuleb oma seisukohad välja öelda. Aga küll on valus.
Hiljuti ühes arvamussaates arutati Nord-streami asja. Küll oli valus kuulda ärimehe seisukohti. Aga mis tal valida oli. Pidi ju oma seisukohad välja ütlema.
Hiljuti oli minul vaja mingit paberit töötukassa jaoks. Aga raamatupida, kelle käest pidin selle saama, oli tipp. Iga sekretär oleks õigesti oskanud selle blanketi täita, aga raamatupida leidis, et tuleb kasutada hoopis teist blanketti ja hoopis teised andmed peaksid olema töötukassal kasutada. Muidugi polnud see paber kasutatav kusagil.
Elu on täis poolikuid tõdesid. Aga alati leidub seltskonnas neid, kes natuke rohkem mingist teemast teavad. Küll tundub siis rumal see jutt.
Ega targaks ei ole võimalik saada. Ega ei ole võimalik bioloogil selgeks õppida näiteks paleontoloogiat. Ega peagi. Aga tobe on kui füüsikaprofessor hakka võtma sõda geoloogiast. Rumal on kui teoloogid häkki hakkavad rääkima evolutsiooniteooriast.
Mis siis teha, ega kõigega ikka kursis ei saa olla. Kõik muutub ja areneb. Isegi ühel alal võivad muutused nii suured, et aastaga võivad seisukohad kardinaalselt muutuda. Muidugi annab asja parandada, kui rääkida, et ma arvan, et nii asjad on. Saab rääkida ka nii, et enamus teadlasi on sellistel seisukohtadel……..
Muidugi oleks parem mitte esineda , aga nagu ütlesin, et vahest ei saa esinemata jätta. Vahest tuleb sõna võtta.
Palju andestatakse ka emontsionaalsele jobule jutule. Emotsionaalne rumalus polegi vasti nii talumatu.
Neegrijutlustajale ju andestame kõik, mis räägib.
Aga eesti rahvas ei räägi emotsionaalselt. Seega on ka rumalus raskemini talutav.
Ega muud tahagi öelda. Tuleb ka õppida rumalust taluma. Tuleb otsida teri sõkalde seas. Tuleb näha lilli rohelisel aasal. Otsida sinist taevalaiku hallis taevas.

kasuahned ideed. November 11, 2009

Eks loeme tihti, mis ideedega välja tullakse, et ka raskel ajal suuri kasumeid saada. Olgu sellest seagripi vaktsiini lugu. Või eile loetud päevalehe lugu, kus autole soovitatakse panna peale kiiruse ületamise seade, Et üle kahekümne sekundi kiiruse ületamine läheb otse politseile kohale. Muidugi asi ei toimi. Lihtsalt neid nutikaid inimesi on rohkem.
Nagu selle radari avastamise seadegagi. Kui peal on saad trahvi. Keegi aga ei leia, ja kui peatatakse, ei ole ta kunagi töös. Eks saab selle uue leiutisega sama olema. Kõik kihutavad, aga vahele ei jää keegi. Mul oleks eestlaste jaoks palju parem idee. Kontrollima ei pea ennast, vaid selline seada peaks olema teiste autode jaoks. Et kui suunad oma auto kiiruse otsija mõne musta mersu peale, siis läheb pilt ja teade kohe politseisse. Oi siis küll ei sõidaks keegi kiiresti. Kunagi ei tea, kus autos kiibitseja passib. Küll me eestlased kaevaks ilusti teistele haudu.
Nagu selle alkoholiprobleemiga. Jah, teised joovad palju, aga mina ju ei joo. Joon parasjagu, või veidi vähemgi. Aga pindu teise silmis näeme kohe. Ei teagi, kas eestlase uni on parem, kui teisele natuke kärna sai keerata.
Kui oleks siis sellne seade auto peal, et teise kiirust mõõta, küll mõtleks välja, mis teed sõidaks. Oi neid kohti oleks Tallinnas. Teeks seda isegi tasuta. Oi kuidas teeks.
Tegelikult las nad sõidavad, Kui auto on hea, miks mitte. Võivad ju mõned joosta, ei pea vaikselt hiilima.
Ega ma pole sellest reguleerimisest aru saanud.
Elage ja laske teistel ka elada.

jälle töötu November 3, 2009

Täna läksin töötukassasse. Kuulsin kuskilt et praegu nii palju rahvast ei ole, kui aasta alguses. Läksin tuttavast uksest sisse ja kuskil ei ühtegi inimest. Infoleti juures oli enne mind paar inimest. Proua seal arvuti taga vaatas oma kümme minutit arvutit, ei vastanud ei telefonidele ega ei vaadanud kordagi üles. Küll tahaks ma seda saiti näha, mida nii kaua põrnitseda annab. Kui jääd pangaautomaadi juures vahtima ja mõtlema, ei anna sugugi pikalt aega vaid viskab pangakaardi sulle tagasi. Aga riigiametis ei viska. Seal kõigil aega küll. Siis lõpuks jõudis aeg minuni. Siis saingi teada, et õige uks on nüüd üle koridori. Ja seal muidugi, rahvaste paabel, oma paarsada inimest igal pool. Ei saa sugugi töötajaid süüdistada, ei saa mõelda et noh, võtku töötajaid juurde. Selle haisu sees on küll vähe inimesi, kes seal olla tahaks.
Ega mina siis koha oma pabereid korda ei saanud. Ikka tööandja juurest jälle mõned paberid veel hankida, et saada oma 946 krooni kätta.
Mis ma siis oma vana töö kohta tagantjärele ütlen. Nägin palju välismaalasi. Sain piisavalt naeratada. Kunagi mõtlesin, et oleks tore töö küll, kui saaks naeratada. Kes veel nii mõtleb, võin öelda, ei ole see tore töö.
Aga sain paljude inimestega tuttavaks ja sain ka endast midagi teada. Trepp muutus ka tavaliseks. Alguses lugesin üles ronides aknaid. Siis leidsin, et kuna on paras hingeldama hakata, et ühe tempoga üles saada. Lõpuks ei vaatanud enam aknaid, ei hingeldanud ei puhanud jalgu. Lihtsalt olid üleval.
Kahju, et ei ole enam asja trepist ronida.
Kunagi leiti, et jube tore oleks olla suvel lumekoristaja ja talvel vetelpäästja. Tegelikult ei ole. Hea on teha midagi, mis köidab, millega arened. Tore on kui asi ka meeldib. Aga praegu oleks hea, kui oleks mingigi töö, mis edasi elada aitab. Aga ju vist peab valgus tunneli otsas ka kustuma ja tunneli valgustus ka kustuma.
Majanduskriisi lõppu ei paista kusagil, seni kui töötus suureneb.
Naljakas oli vaadata töötukassas seda inimeste hulka, kõik terved ja töövõimelised inimesed. Aga mida teha ei tasu. No läheks metsa, lõikaks ja raiuks puid, aga keegi pudi ei vaja. Kasvataks kartuleid, künnaks, äestaks . Aga keegi ei vaja karutleid ka. Jah, Savisaar vajas, et nende najal pilte teha. Kartuli sõid sead ja haluhunnik tassiti niisama laiali. Olen näinud neid halge igal pool vedelemas. Keegi nendega ei kütnud. Vaevalt on kellelgil kaminale pidulikult asetatud puu sildiga: Savisaare abi. Loodame, et vähemalt sead mingit kõhuhära ei saa abikartuli söömisega.
No kuidagi ei saa aru, mida need 80 000 inimest teevad, kel tööd ei ole. Kas kõik hakkavad mingeid haltuurasid tegema, et kuidagi arved ära maksta. Ega pimedas ei istu. Elekter on ju olemas. Kas ei pane enam tuld põlema, kui kööki lähed. Eks muidugi on õppimisvõimalusi kuidas piskuga toime tulla. Ega kurda minagi. Hing on ju sees, tegevusi on, auto panen järgmine nädal aianurka seisma ja elu läheb edasi.
Oi kui ilus on tähistaevas ja kui suur on kuu. Ei ole see november nii hall midagi.