Ootamisi on igasuguseid. Lennukisõidul hakkasin kokku lugema, kui palju peab ootama ja sain üle 10 erineva ootamisi. Iga ootusel on olemas ka lootus. Lootus et turvakontrollist ka läbi pääsed. Nüüd sõrmejäljed ameerikas võetud ja pilt tehtud. ameerika teab et olen nende riigis. Minul pikk päev . Öö läks kuhugi kaduma. Aga kui keegi on veel lennukiga sõitnud, lugegu oma ootamisi ja mõelgu mida iga ootamine tähendab.
Siin on soe. Liiga soe. Noel aga kohutab lõuna pool.
Inimene üksi ei eksisteeri. Räägitakse et üksi inimene ei pea üle viie aasta vastu. Läheb peast segi. Või mentaalsed haigused ajavad hauda. Seega kõik me teame, et inimene on karjaolend, ehk ühiskondlik . Karjas olles tulevad inimeseks olemisel esile prioriteedid, väärtushinnangud ja nende najal otsused. Vanasti räägiti et on inimesel südametunnistus ka. Raske on kellegi käest saada teada, mis on tema prioriteedid. Veel raskem on saada mõne käest küsides teada tema väärtushinnanguid. Miks ma ütlen, et prioriteedid ja väärtushinnangud ei kuulu otseselt inimese olemuse juurde, on see, et prioriteedid ja väärtushinnangud määratakse kindlaks suhtes väliste faktoritega. Olgu prioriteetideks kas või rahateenimine, saab ikka raha teenida siis, kui on kelle käest raha saada. Kui prioriteediks on korralikult ja hästi süüa, siis eeldab ka ikka see kohta, kust sööki saab, kes teeb jne. Loomulikult on hea, kui inimene oma prioriteedid enda jaoks paika paneb. Mida kõrgemad on need, seda parem. Väärtushinnangute puhul oleks ka ikka hea, kui eetika ei oleks vaid filosoofiline kategooria, vaid ikka inimese väärtuste põhiargument. Istusin täna metsas kännu otsas ja ajasin filosoofiaprofessor Mart Raukasega juttu sel samal teemal. Tema väited olid minu omadest erinevad. Aga see on ikka minu blogi, mitte tema, siis saan mina siin omi väidetega laiutada.
mida ma siis tahaksin kokkuvõttes selle kolme jutuga öelda. Seda, et inimene peaks tegelema endaga rohkem. Huvid kindlaks tegema. Selgeks tegema oma indentiteedi, kes ta ikkagi on. Oma egost pildi saama (kasvõi testidega). Proiriteedid paika saama ja väärtushinnangud eetilisuse vaatevinklist ümber vaadata. Olen kindel, kui me ennast paremini tunneme, siis ka otsused mis teeme ja suhe oma lähedastesse paraneb.
Rekkamehe heietus oli.
Miks ma sel teemal hakkasin mõtlema, sest mul on hea sõber kes on saksamaal türklaste misjonäriks. Töö islami inimestega on nagu vastu seina peaga tagumine. Auku ei tule. Arutlesime miks. Mina väitsin, et tean. Islam küündib inimestel egoni. Kristlus aga identiteedini. Mõlemil algab asi huvisfäärist. Kristlaseks olemine aga lõpeb identiteediga. Muhameedluseks olemine aga lõpeb egoga. Muhameedlasest saab kristlane ainult sel juhul, kui ta oma egoga konflikti läheb. ( Mu tuttaval oli üks juhus, kui muslim tahtis ristimisele tulla, aga enne seda ikka laskis jalga). Kristlastest aga saab kergesti muhameedlane. Identiteedi loovutamiseks või muutmiseks on vaja lihtsalt mingit emotsionaalset raputust. Ma ei välista, et mõnel puhul on kristlus muutunud kellegi egoks. Aga neid on väga vähe. Loodan et tean valesti, või arvan valesti.
Muide, kui kuhugi parkimisplatele maandun, kus teisi eestlasi ees on. Käib läbi kahin. Ettevaatust, KIRJANIK tuleb. Arvavad et panen kirja kõik nende ütlemised. eheeee. Tegelikult olen ma geoloog. Ja pigem maailmarändur. Ise arvan et rändur on minu identiteet. Geoloog minu õpitud eriala. Kirjanik ma veel ei ole, aga tahaks küll olla.
Tegelikult on hea mõtelda selle üle, mis asjad kuuluvad huvisfääri. Millest ma huvitatud olen.
Siin on tore teada ka mis moodustab minu identiteedi. Samuti on hea teada kes ma olen, mis on minu ego. Miks on see hea. Nimelt sellepärast, et on hea endaga ära leppida. Lihtsalt teada kes oled ja endaga rahu sõlmida. Rahu enda sees on suurim, kui rahu teistega või rahu maailmas.
California kuberner oli Ohios Rammumehe võistlusel. Muromets jäi seal kolmandaks. Üks helevenelane kirjutas oma särgi peale venekeeles MIR. Saatejuhid ei saanud kuidagi aru mida ta kirjutas. Igasuguseid arvamusi pani püsti. Eestis aga teab iga rekkamees, mida see sõna tähendab.
Minu rekkamehe mõstus kuidagi ei võta seda, et inimene sellest koosneb. Kuidas siis mina matsu jagaks. Arvan, et inimene koosneb huvisfäärist, identiteedist ja egost. Muidugi et jutt vähegi arusaadav oleks peaksin neid defineerima, kuidas rekkamees sellest aru saab. Huvisfääri moodustab inimesel need asjad, millest inimene huvi tunneb. Tema hobid ja see millega inimene tegeleb oma vabast tahtest ja isegi teeks tasuta. Identiteet on see, mis poeb kuidagi inimesele lähedale. See on see, kes inimene on või kui just ei ole, siis see, kellena ta tahaks olla. Identiteeti kajastavad näiteks hüüdnimed. Kui me kellegi peale mõtleme, siis kes ta on. Näiteks mu kallis naine on paljude jaoks koorijuht. Mu õde näiteks arst. Vend viiuldaja jne jne. Ego moodustavad inimesel need asjad, kes inimene on. Näiteks mõni on introvert, mõni ekstravert. Inimese ego asjadega tegeleb psühholoogia haru nagu sotsioonika. Ei ole keeruline asi. Üsna lihtne ja arusaadav. Rekkamehe aju sai küll aru.
nüüd on minu arust ära defineeritud ja nüüd saan hakata pikalt heietama ja arutlema, kuidas need üksteisega põimuvad ja kuidas üksteisele sisse sõidavad.
Keeruline on see suure paugu teooria. Alguses ei olnud midagi. Aga siis oli äkki palju energiat. Energiat jagus kohe kolme sekundiga pea igale poole. On tume aine, on mustad augud.
Aga siin maailmas kehtib energia jäävuse seadus. Lihtsalt väljendates mitukümmend aastat tagasi omandatud seadus on selline, et energiat ei teki ega kao, vaid muutub ühest olekust teise. Inimese elus on tegemist veel kadudega. Energiat ilma kadudeta ei saa olekut vahetada. Minu seisukoht on selline, et inimene saab kasutada seda potensiaali, mis tal endal olemas on. Ei saa võtta energiat kuskilt mujalt. Kui inimene on haige, siis rohud aitavad organismis energiat ümber jaotada. Sama teeb organismiga ka platseebo efekt. Organismi energia ümberjaotamist aitab kaasa massaaz ja muud alternatiivsed ravimeetodid. Kui organismis energat pole võtta, või organism ei saa asjale pihta, ei toimu paranemisprotsessi. Energat ei tule mujalt, kui organismist endast. Aidata saavad organismi aga paljud kõrvaltegurid. Minuga on niimoodi olnud, et enamus paranemist toimub öösel. Siis on segavaid faktoreid vähem, ja organismil on kergem ise toime tulla.
Sama asja olen täheldanud ka gruppide puhul. Juhul kui grupp moodustab ühtse meeskonna. Energiat saab ümber jaotada grupi sees, aga kuidagi ei saa energiat gruppi juurde tuua. Küll aga saab olemasolevat energiat grupis kuhugi koondada. Rahvaste ja riikide puhul toimib ikka sama süsteem.
Mis selle jutu moraal, või miks ma seda kirja üldse panin. Vot selleks, et tegeleksime rohkem endaga. aga kui ei tegele, siis magaksime rohkem. Uni ei ole unefaaside asi, ega aju “sahtlite” korrastamiseks. Vaid selleks et organism paremini endaga hakkama saaks.
unejutt oli
tõsi, olen jah eestis, ja mu vend käis külas. Aga mitte vennast ei tule jutt. Vaid nendest globaalhirmudest, mis ikka aegajalt esile kerkivad. Kunagi aastakümneid tagasi, kui oli aasta 1984, sai Orwelli raamatut sellest aastast loetud. Võrdlesime, kas on Orwell täppi pannud või mitte (minu mälu järgi kirjutas raamatu kuskil viiekümnendatel). Sel ajal arvasime, et ikka “suur vend” jägib meid ja kontrollib. Hiljem on neid raamatuid palju ilmunud, mis arvavad, et üleilmne kontroll eksisteerib ja mingi mõtete lugemise ja jälgimise protsessi kuskil aetakse. Täna arvan ikka, et sel asjal pole mingit mõtet. Võib küll vaadata mida poest ostan, kui kaardiga maksan. Aga asi pakub huvi ainult kaupmeestele, et paremini kaupa välja panna poodides, et läbimüüki suurendada. Kui belgias olin Antverpenis araabia linnaosas poes, siis iga teine ostis couscousi. Mina ostsin ka. Aga couscous oli ikka kuskil nurga taga. võiks ju kassa juures suures hunnikus olla. Aga ilmselt kõik kohalikud teadsid, kus seda leida ja migit ümberpaigutust ei vajanud. “Suur vend” ei vaja meie toitumisharjumusi, vaid vajaks kontrolli meie mõtete üle. Aga mis on mõtted. ma ei tea, kuidas teistel. Aga minu mõtted on midagi väga segast. See on lausejupid, pildid, seisvad pildid, siis liikuvad pildid, siis sõnakatked, siis lausejupid ja nii läbisegi. See, et neist jutt saada, nõuab mingit suurt süstematiseerimist minu ajus. See et neist kirjapilt saaks, nõuab veel omakorda tööd. Mõtteid liigub sekundis nii miljoneid. Rääkida suudad neist väheseid ja nõuab palju aega. Kirjapanek nõuab veel rohkem aega. Mida “suur vend” teeks selle infoga, kui suudakski mõtteid lugeda. Mida teeks selle infoga, kui teaks, mida me elus ostnud oleme. Ei usu, et “suur vend” on üldse olemas. Lihtsalt see asi, sellise suure andmemahu käsitlemine ja süstematiseerimine ei tasu end ära. Ei ole mõtet kõiki kontrollida. Ei ole mõtet suurt inimmassi kontrollida. Ei saa kedagi sundida kasvõi ühte krooni kuus kellelegi alateadlikult annetama. Kui euroopas aega parajaks tegin ja sattusin kuhugi suurde kauplusesse, siis käisin ja vaatasin, mida pakutakse. Leidsin, et enamus väljapanekutest keerleb kodu ümber. Et kodu mugavamaks teha, et kodu rohkem asjadega seoks. Käid ja asjad torkavad silma mida sul parasjagu veel ei ole. Siis mõtled, et just seda mul kodus veel ei ole, ja oi, kui vaja oleks. Minul aga seal kodu pole, ja 99.9999% asjadest selles poes jätavad mind täiesti külmaks. Mida teeb siis “suur vend” sellise informatsiooniga. Ma küll arvan, et kui leiutatakse selline masin, mis mõtteid suudab lugeda, poleks mõttetumat masinat üldse olemas. Sest ainult see inimene ise, kelle peas mõtted liiguvad, suudab neid seoseid mis ajus liiguvad, korrastada. Kui suudab.
Keegi ei vaata meid, keegi ei jälgi. Keegi ei uuri meid. Aga siiski vastutame me oma tegude ja sõnade eest. Kui mitte kellegi “suure venna”, siis kasvõi omaenda ees.
Imestan ja imetlen neid üksikuid maailmarändureid. Kes üksina kuskil ringi sõidavad. Kui Ahto Tanner sõitsi aafrikat läbi, siis lugesin iga päev tema reisipäevikut. Kui ta kirjutada viitsis. Sõitis oma uhke maastikuautoga üksi. Tahtis terve mandri põhjast lõuna läbi sõita. Aga kuidagi mõttetuks muutus lõpp.Üksinda siin maailmas on raske. Silme eest jooksevad läbi nii mõnedki kirjanikud, kes on olnud ja jäänudki üksi siin maailmas. Inimese ümber võib palju liigikaaslasi olla, aga ta tunneb end üksi. Ja ongi üksi.Kõige suuremas rahvahulgas, jääb inimene ikka üksi. Mina sõidan üksi. Kuude viisi olen üksi. Ei ole kedagi kellega suhelda ega kedagi kellega kakelda. Kui teist liigikaaslast, või teist rekkameest kohtad. Siis see jutt on ainult tööalane. Ikka kuidas mõnda ladu ei leidnud, või kuidas liiklusummik nädala nahka keeras. Terve päev võib probleeme täis olla. Aga isegi teist rekkameest see ei huvita. Keda ikka huvitab, mis jama teisel olnud on. Aga probleemid on suured, terved päevad on jama täis. Ja oledki üksi oma probleemidega.Mina püüan nii vähe kui suudan, rääkida oma probleemidest, mis tööga seotud on.Eks minulgi juhtu. Alles läks kuus alust veini ümber ja terve öö ladusin veinikarpe alustele püsti. Aga seda juttu ei tasu ju rääkida. Ei huvita see ju kedagi.Nii ongi see üksinda töö, oma enda probleemidega.Minu töö võib-olla tundub mõnele karm. Aga olen kindel, et mõne kooli õppejõud võib olla rohkem üksi kui mina. Üksi olla inimeste seas on palju hullem olla, kui üksi rekka kabiinis.Send mina tean, et paljud inimesed minust hoolivad ja paljudele olen ma tähtis.Ka tean, et see aeg siin saab täis, ja olen jälle omade keskel.
Mul on jalgratas rekkas. Tean ühte veel, kel on ka jalgratas rekkas. Aga mul on tegelikult kaks jalgratast. Üks mägijalgratas, teine maantee ratas. Ühel laiad roomikud, teisel peenikene uss ainult all. Mägirattaga sõidan siis, kui pole jalgrattateid. Inglismaal pole. Aga mujal euroopas, eriti madalmaades ja saksas on väga korralikud jalgrattateed.Kui on linna 20-30 km, siis on ka parem maanteejalgrattaga ära sõita. Kiiremini saab ja sadul on mugavam. Metsa ei lähe jalgrattaga. Linna sõidan jalgrattaga. Rattaga näeb palju. Rattaga julgeb sinna ka minna, kus jala käies peksa võib saada. Jalgrattur nagu pole inimene, selline poolinimene. Vabalt võib Londoni kariibi mustade linnaosas sõita, või egiptuse araabia osas. Mis nendes linnades siis ikka huvitavat veel vaadata. Majad ju alles, ege ei tasu ju iga kord uuesti kontrollida, kas Antverpenis on ikka raekoda alles. Või kõikidesse kirikutesse sisse kiigata. Ikka kui kuus tuleb neli korda Londonis olla, siis lõpuks, mida seal ikka nii väga teha. Tõsi, vahest käin ka poodides ringi ja mõtlen, et kui palju asju müüakse, mis kodudele vajalikuks võiks osutuda. Enamus asju on kodudele mõledud.Eks minule, kodust kaugele tundub koduga seotud asjad nii tähtsad olevat.Ega üksinda võõras linnas polegi palju teha. Üksinda olles võtad ainult minimaalset ja tegeled ainult sellega, mis väga huvitab.Kahekesi oleks poole rohkem ettevõtmisi.
Ega mul valikut pole. Üksinda sõidan ja üksi tuleb metsa minna. Metsas tulevad metsa mõtted. Vahest tunnen küll natuke puudust, et kõiki metsa taimi ja metsaelanikke ei tunne. Aga see lõhn ja metsatunne on väärt asi. Swarzwaldi metsades on enamik puud pöögid. Meil pöögimetsi pole. Kuulad metsa häält ja lehtede krabinat. Ja siis mõtledki, kui kevadel olin viimati Swartzwaldis, siis pane või kõrvad lukku, suleliste jauramist ei jõudnud ära kuulata. Nüüd on mets vaikne, vaikne.Mina ka püüan metsas vaikne olla. Vaikselt kõndida. Ega ole mina näinud keda teist, kes rekka metsa ajaks. Ikka need parklad on, kus normaalsed inimesed seisavad. Mind aga kisub metsa poole. Mõned arvavad, et eestlased tulid uraalidest, aga kuna olid kõige aremad ugri-mugridest, siis muudkui läksid teiste agressivsete rahvaste eest ära kuni polnud kuhugi minna, vesi tuli ette.Tagasi ei saanud, edasi ka ei saanud. Ei jäänud muud üle kui metsa end vedada.Mina muidugi arvan, et asi oli veits veel hullem. Tegelikult eestlased ja lätlased ei tulunud kusagilt. Vaid olid juba peale jääaega kohe paigal. Keegi ei tea, mis keelt see rahvas rääkis. Aga metsa see rahvas armastas. Mererand anti viikingitele ja nende järeltulijatele. Mingil põhjusel hakkas see rahvas eesti keelt rääkima. Ilmselt oli kasulik. Keeled rändavad palju kiiremini, kui inimesed.Täna küsisin ühe musta käest, kas ta muud keelt ei oska kui flaami keelt. Ei peaaegu üldse ei oska. Küsisin kas oma Kongo keelt ka räägib. Ei räägi, ainult flaami keelt. Ega siis mustad belgias kongosse ei läinud koos keelega. Lihtsalt mustadel oli ühel heal päeval kasulik hakata flaami keelt rääkima. Jutt läks metsast väga kaugele.Aga sügisel on mets ilus. Kuidagi nukralt ilus.
Kõik tahavad elus rikkaks saada. Ikka kõrgemale ja kaugemale. Kõik ärid on kasumile püsti pandud. Olen palju Veneetsias käinud. Laevakaupmehed tegid vee peale oma riigi. Kasumid olid nii suured, et kauplemisse ja laevadesse ei saanud enam kapitali panna, tuli hakata endale maju ja losse ehitama. Otse vee peale.Hansalinnu kerkes helgel keskajal nagu seeni igale poole mereäärsetes kohtades. Sest kauplemine tõi kasumit. Uhkeid maju andis ehitada kasumist ülejäänud rahaga.Siis aga elu muutus. Nii paljudki piirkonnad vaesusid. Tronheim jäi väga perifeeriasse.Tallinn ka. Veneetsia kaotas oma eriseisuse ja riikluse. Sadu aastaid olid piirkonnad vaesed. Ei saanud vanu maju maha lammutada ja uusi ehitada. Seega säilis vana. Mõtlesin seda, kui kõndisin Yorki tänavatel. Kõndisin ja mõtlesin, kui tore on see, et see linn kaotas oma sadama tähtsuse. Liverpool ja teised lõid asja üle. York muidugi väga kaugel ka merest. Laevad läksid suuremaks ja jõigi kaotas laevade kohaletoomise finktsiooni.Samas tuli silme ette Uue Yorki sära praegu. Vana York tundub praegugi mahajäetuna.Elu ja areng läheb kuskilt natuke lõuna poolt.Sama tunne tekkis ka Inglismaa edelanurgas. Kuulsas Corwallis. Kogu inglise koorekiht käis veel eelmisel sajandil seal oma suve veetmas. Aga nüüd on lennukid ja Corwallis käib nii vähe inimesi. Aeg on nagu seisma jäänud. Samad majad, mis sada aastat tagasi ehitati on tänaseni. Ei ole suuri kärghotelle nagu hispaania randadel. Ja nendes vanades linnades on oma võlu, kus aeg mingil hetkel seisma on jäänud. Tihti ööbin Prantsusmaa väikeses linnakeses – Bergues. Linn elas oma elu viieteiskümnendal, kuueteistkümnedal ja hästi ka veel kaheksateistkümnedal sajandil.Siis aga jäi linn kuidagi kõrvale. Ja nii polegi sinna pea ühtegi maja juurde ehitatud.Kui õhtul jalutada vanalinnas, siis vastu tuleb ainult mõni koer, inimene rihma otsas.Tänavad on tühjad, tühjad. See on see vaesumise võlu. Aga meie ei taha et aeg seisma jääks. Ikka õppida ja areneda. Ikka ümber ja uuesti õppida. Vanu arusaamu ümber hinnata, uutega kaasa minna. Innovatsioon ju peab olema. Vahest aga on vana asi ka ilus.
Heietusi kitsalt rajalt 