Kümme minutit tagasi tuli minu auto kõrvale libekeelne iiri sell. Kena naine lapsega kaasas. Kurtis nagu mustlased, et ei ole kütust. Vaja oleks kuidagi iirimaa laevani jõuda. Vehib piletiga, naine kinnitab asja ja väike laps ei räägi veel. Libeda jutuga tahab ta minu paagini jõuda. Paar liitrit ainult. Nagu ahjualuse jutt. Tegelikult kui võtan korraga 1500 liitrit kütust, siis on nagu õhk ka 30 liitrit. Aga selliste kavalate iiri sellidele on mul valmis pandud kanister, kus on sees viis liitrit diislit. Palun, tasuta võtku. Selleks see kanister mul ongi, et hädalisi aidata. Mind ju 5 liitrit ei aita. Mul vaja 30 liitrit, et auto käima saada. Viis liitrit aga ei rahulda, kuigi palus ainult kahte liitrit. Küll nad siis naisega palusid, et ma ikka paagist annaks. Kui ütlesin, et nüüd teen temast ja austost ja tema kenast naisest lapsega pildi, olid ruttu kadunud. Loomulikult see pole kuri ega väärtegu. Kauplevad autojuhtide kaest 2 liitrit, aga ahjualusena võtavad 40 liitrit. AGa iga natukese aja järgi leida lugulaul. Olen tihti mõtlenud ahjualuse peale. Loomulikult tulevad iga supilõhna peale neelud. Aga kas inimestel uhkust ei ole. Kas suur äri on ka siis ainult lolli leidmine. Tuleb meelde üsna loll raamat “rehepapp”. mõsnik laseb südamerahus aida tühjaks teha. Kui vaja juurde, ostab. Mina olen krattide pärast ennast valmistanud. Aga tulevad ikka ligi.
Ega pahasid mõtteid ja kummalisi unenägusid ka endast eemal ei hoia. Aga süveneda nendesse ei maksa. Kratid on ikka olemas. Niikaua kui leidub halastajaid autojuhte.