anda või võtta March 28, 2009

Tihti on mingil üritusel kole igav. Lähed kohale, nagu midagi ei toimu, kõik venib ja venib. Sadu toredaid inimesi on kohal aga miskit nagu pole. Tulin tänagi mõttele, kui läksin lauluharjutusele, kus pidi olema 500 lauljat. Kas tulin midagi saama või midagi andma. Või ei teinud ei seda ega teist, lihtsalt olin. Vist ongi nii, et paljudes kohtades ei käia ei saamas ega andmas, vaid lihtsalt veetakse ennast kohale.
Eile urgitsesin ühelt sugulaselt, miks talle meeldib kalal käia. Urgitsesin mis urgitsesin, aga ei saanud miskit selgeks. Ei saanud mina aru, miks ta kalal käib.
Täna küsisin ühelt kenalt daamilt, mis on tema suurim hobi. Tema ütles, et see on leeritundide pidamine. Mina ajasin silmad suureks. Sõta Tallinast omal kulu 80 kilomeetrit, siis hakata noortele selgeks tegema seda, millest mina pole 50 aastaga sotti saanud.
Televiisorist näidati meest, kelle hobi on logodega pastakate kogumine. Istub kodus ja teised saadavad talle pastakaid.
Miskipärast arvatakse, et inimene elab täisväärtuslikku elu siis, kui tal on hea töökoht, töö mis meeldib ja tal peab ka olema hobi. Kui ei ole hobi, hankigu endale. Leidsin enda sahtlit koristades oma vana CV. Seal oli koht ka hobide jaoks, leidsin minagi et mul on olnud hobid.
Ei hakka isegi mõtlema, kas praegu on töö või hobid………
Aga homme on päev. Eks proovin siis mõelda, kas sel päeval olen andja või võtja. Või veeretan niisama päeva mööda.

kevadised veed March 19, 2009

Kõndisin täna Tallinnast Nõmmele. Ühest linnast ikka teise. Tuli meelde lapsepõlv, kus sai nii hirmsasti kevadisi voolavaid nirekesi jahitud. Sai neile teid tehtud, tamme ette ehitatud ja jälle juhitud uude voolusängi. Kui vanemaks saime, parvetasime kevadvetel, laudadest ja palgijupidest tehtud parvedel. Nüüd on noortel arvuti. Nii kevadel, suvel kui ka talvel.
Ühel päeval mõtlesin sellele, mida lapsena unistasin. Mõtlesin mis asju ikka igatsesin. Siis täitsid need asjad terve maailma, nüüd ajavad need asjad ainult muigama. No kes paneks unistatud jänesenahast karvamütsi tänapäeval pähe. Kes unistaks tänapäeval alt laiaks minevaid teksaseid. Ikka olid naljakad unistused. Mõnda unistust ei saanudki kätte. Näiteks unistasin Turist jalgrattast. Aga olgu mis unistus tahes, üksi ei omanud püsivat väärtust. Ei unistanud kunagi heast pillimänguoskusest ja heast muusikatundmisest. Vot need oleks praegugi veel mingi väärtus. Võib olla oleks 60-ndaltel tehtud korralikul herbaariumilgi praegu mingi väärtus. Aga jah, aeg muudab kõik. Keegi ei unista tänapäeval enam autost. Keegi ei unista mingist riietusest. Üleüldse ei tea, millest tänapäeval unistatakse. Mis on see väärtus, mis kaugeks jääb, mida kätte on väga- väga raske saada.
Miks on unistada nii keeruline, miks on asjad nii kättesaadavaks tehtud.

OLUKORD REKKAMAAILMAS March 15, 2009

Käisin asendusjuhina Ungaris. Teel rääkisin paljude juhtidega. Nagu enamus teavad, on rekka peal “lällar”. Viis kuni 10 km raadiusega saab teiste juhtidega rääkida. Kõikide eestlaste kanal on 8. Huvitav on see, et ka meie venelased hoiavad 8 kanali peal. Kuigi venelastel on oma kanal. Nii et meie venelased on piisavalt eestimaalased, kuigi ega nad eesti keelt ei valda.
Millest siis räägiti. Enamus juttu oli muidugi selline, millest ainult rääkija on huvitatud. No keda huvitab, mis kaupa keegi veab. Keda huvitab, mis probleemid laadimisel olid. Keda huvitab, kui kaua keegi on kaupa oodanud, või mis probleemid laadimisel olid. Aga rekkamehe maailm on ainult selline. Kauba laadimine ja ootamine, kuna saab laadima. Kas täna või hommi, või hoopis pika aja pärast.
Viimasel ajal ongi see lugu, et autojuhid ootavad. Saksamaal nädal aega, Itaalias ka pikalt. Kuulsin, et ühes väkses kohas jäid kaupa ootama eestlane ja leedukas. Igavusest jõid nad kogu bensiinijaama alkoholist tühjaks. Pidid nad ikka pikalt ootama. Kohtusin nii viie autojuhiga kes Itaaliast tulid. Kõik tulid nad tühjalt riigist ära. Ei ole sealt kaupa ei Lätti, ei Soome, Eestist rääkimata. Kaupa on veel mingil määral peale võtta Slovaaniast, Slovakkiast ja Poolast. Saksamaalt ja Prantsusmaalt ka enam keegi midagi ei taha.
Kõik juhid kurdavad, et palka on 20-30 % vähendatud. Aga enamusel on krediidikohustused kaelas.
Eks kõigil raske.

Punane nelk March 8, 2009

Naistepäev. Kuulsin just kaks sekundit tagasi, et naised ei oota kingitusi, vaid ootavad tähelepanu, puudutusi, hellust ja armastust. See ei maksa ju midagi. Muidugi on se nii. Aga ei ole ka. Ikka inimesed ootavad midagi muud ka kui seda mida nad selgeks ja enastmõistvaks peavad.
Jah, kõik me teame et kümnis on Moosese seaduses väga oluline, samas ütleb prohvet, et Jahve ei taha meie raha, vaid murtud südant. Aga katsu mingit kirikut koos hoida murtud südametega. Ikka iga asi maksab. Minu kallis ja tore sugulane, kuulus blogija Märt Saar ikka kelgib, et kõik raha on Jumala oma. Loomulikult kui see nii on, siis need, kes Jumala lähedal on peaks ju oskama rahaga kõige paremini ümber käia. Nii et kogu maailma raha usutegelaste kätte, ja nad teavad mis sellega edasi peale hakata. Aga ajalugu näitab nii üht, kui teist. On ordude ja kirikute raha kui palju, kui palju läinud musta auku. Läheb edasi ka. Muidugi on ehitatud kloostreid ja kirikuid. Pandud püsti organisatsioone ja fonde. Aga ausalt öeldes, ma ei ole kuulnudki, et kuskil oleks mingi kristlik fond, et annaks sinna oma 10 miljonit ja saad rahus magada, teades et kahe aasta pärast on 20 miljonit võimalik sealt fondist välja võtta. Võib-olla on kuskil, aga mina küll kuskilt seda kuulnud ei ole. Ikka raha läheb sinna ja soliidselt ja viisakalt kulutatakse see õige asja pärast ära. Ega mul töötuna ja rahatuna sellest kahju ei ole. Hea on ohverdada ja hea on anda.
Aga täna vaatasin oma rahakotti ja ostsin viimase raha eest linnutoitu. Ega nemad ei tea, et majanduskriis on.
Nemad ikka ootavad. Laulavad ja ootavad. Panevad pea viltu ja koputavad tühja linnumaja peale, et ometi kukuks midagi.

lumi-lumi-lumikellukesed March 6, 2009

Aias on lumikellukesed. Läbi lume tulevad valged õied. Nii vaja neil tulla. muudkui lumi laiali ja pea välja pista.
Käisin Ungaris. Näe töötu käib ka.
Nimelt mu vana sõber tegi eelmine aasta rekkafirma ja jäi kohe hätta. Nüüd tahtis minna puhkama sellest jamast Indiasse ja vaja kedagi kes käiks paar korda Ungaris. Raha ta vaevalt selle eest maksab, aga lootust tekitab.
Ungaris aga ei olnud näha mingit majanduskriisi, või rahaprobleeme. Kaubanduskeskustes ikka raha oli. Ei näinud ka silte et 70 – 80 % hinnaalandused igal pool. Kaup on seal lihtsalt odav. Ah jah, Sloveenias on euro hakkanud kehtima. Õllekas oli õlu hind 40 senti. Naljakas oli poes nii väikeseis eurohindasid näha. Aga kütus oli kallim kui mujal euroalal. Kuidagi tundus, et igal pool on liiklus hõredam. Õhtul ja öösel ei sõida kusagil enam eriti keegi. Mis on muidugi hea asi. Huvitav, kas inimestevahelised suhted kannatavad või võidavad majanduskriisi ajal.
Kui külla ei saa enam sõita, kas jääd kaugeks. Kui poodide vahel jääb hinnavõrdlus ära, kas saad psühholoogiliselt lüpsta. Tallinna – Tartu vahel pole ka ammu sõitnud, eks minu auto jagu on ka seal liiklus hõredam. Eks mõni teinegi mõtle, enne kui auto käima paneb.
Mõtlen minagi, kas kuhugi sõita, või mitte