Barcelona pommiplahvatused June 22, 2008

Käin linnas ringi ja mõtlen, et sõda lahti.  Igal pool käivad paugud.  Kõnnin kesklinna poole ja mõtlen, et paugutaja käib mu selja taga.   Siis aga sai selgeks,  et lastel on antud luba pauku teha.  Praegu istun purskaevu juures pargis ja vähemalt 20 paugutajat on ümberingi.  Muidugi, mida poisikestel puhkusereisi ajal teha.  Üldse, ei saa ma aru, mida teha, kui tuled, võtad hotelli ja käid rannas.  Mida teha, kui rannas ei käi. Ega 30 kraadise soojaga linnas ka ei jaluta.   Linnas on üldse päeval vähe rahvast.  Eks kõik mere ääres ole. Aga õhtul on aeg pauku teha.

Mis veel Barcelonast rekkamehe pilgu läbi.    Topless päevitamine on moes.  Meestel aga lähevad püksid pikemaks.  Ega muud polegi vahet, sellega mida Rannavalve seriaalis näha oli.    Meri on meri ja rahvast tõmbab samuti nagu 100 aastat tagasi. Tõsi küll, päikesevarje siis nii palju ei olnud, kui praegu on.  Kõige toredam asi, mida rannas nägin , oli  kaks jalgratast, rattad üles pidi paraleelselt. ja nende vahele oli lina tõmmatud päikesevarjuks.

Aga pauke müüakse terve suure tünniga. Seal on oma 100 pauku sees.

Hommikumissa June 22, 2008

Hommikuvalgus on teissugune kui õhtuvalgus.   Päikesetõusu värvid on teised kui loojanguvärvid.

Olen mõtlenud, et mida küll teha, et maailm oleks parem paik.   Mida teha, et kord, kui varbad sirgu ajad ja nina külmaks läheb, siis oleks maailm parem paik, kui oli enne.    Muidugi on üksiku inimese panus siin väike.

Nii kerge on teha seda, et maailm oleks halvem paik.  Rikkuda midagi, lagastada midagi, kasvõi loopida prügi maha.  Aga paremaks teha, on sellest vähe, et tead head ja kurja.  On vaja luua, oskust luua, oskust nii oma loomingut teha, et maailm parem oleks, kui enne.

Üheks selleks,  on hommikumissa.   Ükskõik, mida meist keegi selle all mõtleb.  Olgu see hommikuvõimlemine, või pühade tekstide lugemine.   Ainult siis saab päev parem olla, kui me pingutame juba hommikul, et päev parem oleks.

Siin katoliku maal olen alati meeldivalt üllatunud, kui palju rahvast hommikumissal käib.  Martin Luther oli võib olla küll kõva tegija ajaloos,   aga tema kirik on küll saksamaal kurb.

Kord pühapäevahommikult.  läksin sinna.  Kaks koori laulis, väike sümfooniaorkester kokku pandud ja esitati Griegi muusikat.   Kuulajaid oli 12.

Saksamaal kirikus öeldakse välja eelmise pühapäeva korjanduse summa.   Olen kuulnud et see oli 4 €.  Masendav.

Mina ei saa anda inimestele reptsepti, kuidas muuta maailm paremaks paigaks, kui varem oli . Aga leian et igaüks saab selleks midagi teha.   Kui igaüks püüab, mõnel tuleb välja  ka………..

Jackass June 4, 2008

Millegipärast on kõige müüdavam artikkel, kui ennast avalikult lolliks tehakse. Sellega saad kohe huvi ja vaadatavuse tippu. Eks enamus inimesi ikka võrdleb olukorda ja sündmust endaga. Et vaatkui lollisti tema teeb. Mina teeks palju paremini. Ja siis on inimesel õudsalt hea tunne. Mida rohkem lollusi keegi teeb, seda mõnusam on endal. Nii tehakse ka kogu ajakirjandust.

Internetiga euroopas on raskusi. Mõneski riigis  on ka kaitsmata võrku sisseminek seadusega karistatav. Vanasti sai raamatukogudes ja hotellides. Nüüd on needki kaitstud. Minu jaoks on ime, et siin ühes väikses Alpi külas prantsusmaal, leidus vaba leviauk olema.

Esimene asi mida vaatasin, oli Postimees. AGa ei leidnud Õhtulehega küll mingit vahet. Ainult Jackassi uudised. Kes sai kohtus oma naise laimamise eest õiguse, Kanepi sai pähe. Eks ole need ju jackassi uudised. Ja rahvas on rahul. Näe, mida ei laima oma naist. Näe mina ei saanud täna üldse tennises pähe.

Ega keegi õpetamit ja manitsemist ei taha. Targaks saada ammugi mitte. Võrdlus Jackassiga teeb tunde isegi piisavalt targaks.

Aga eks ta minu süü ole. Et kui kaua allikast eemal oled ja janu on. siis tahaks puhast vett. Aga sogane vesis kõlbab ka, kui janu on.

Töö June 4, 2008

Hea, kui on töö. Minu töö on selline nagu on.  Mõne jaoks on kõige viimane koht, mis olla saab. Et kui muuks ei kõlba, siis autojuhiks.

Ei ole veel ühtegi rekkajuhti kohanud, kes ametit ja palka kiidaks. Olgu see või 3000 eurot kuut. Ikka ütlevad et koera elu, et magad kuudis, sööd mollist ja lased ratta peale.

Täna oli vaja mul kiri posti panna.  Küll olin ma hädas, kust saada marki ja kust leida postkasti.  Terves euroopas olen näinud selle kuu aja jooksul ühte postkasti.  Aga ei ole näinud ühtegi postkontorit. Aga ometi kirjad ju käivad.  Küll ragistasin oma aju, kuidas kiri saata.  Kõige hullem, prantsuse keelt ka ei räägi.

Aga siis tuli pähe, et igas hotellis räägitakse  inglise või saksa keelt.  Läksin hotelli ja kursin oma häda. Lahke meesportjee seletas ilusti, et 10 kiolomeetri kaugusel on postipank, kus saab ka posti saata.   Aga kõrval olev neiu ütles, et nad saadavad ise mu kirja ära, kui ma sellega nõus olen.  Näe, kui kenasti sai asi ühele poole.

Tegelikult aga tahtsin jagada prantsuse külade hingematvat ilu.  Roosid ja igasugused lilled õitsevad ja mitte ükski rahvas,  ka mitte Türi linna rahvas, ei oska nii elegantselt kodu kaunistada, kui prantslased.

Jah, olen ka inglise  aedasid imetlenud.  Aga sellist kergelt lohakat elegantsi, nagu keskprantsusmaal, ei ole ma leidnud küll kusagil.

Eriti on mulle see selle pärast tähelepanuväärne, et olin just Indias, kus kodule ei omistata mingit esteetilist väärtust.

Praegugi olen suvalises lõuna-prantsusmaa küla keskel parklas.  Kuskil ei näe maja, mis pole lilledega kaunistatud.

Vot see on mu töö.   Prantsuse ja Hispaania külad.  Päikesetõusud Alpides ja Püreneedes  ja päikeseloojangud Atlandi ookeanis.

Muidugi vahele jäävad laoplatsid ja tuhandeid kilomeetreid kiirteid.  Aga kus mujal saab elu üle rahulikult järgi mõelda.

Ilma veidrused June 4, 2008

Inimesi on erinevad.  Mina armastan päikest ja sooja ilma.  Aga mõnele, näiteks minu pojal on ideaalne ilm pilves ilm.   Selleks, et päikese käes ja soojas olla, olen elu aeg teinud suuri veidrusi.  Käisin ka praegusele töökohale peale, et saatku mind sinna tööle, kus on päike garnteeritud.  Saingi sinna, olen praegu siin. Aga mis siis on, 17 kraadi sooja ja pole mina siin päikest näinud. Ikka iga päev sajab vihma.  Muidugi on siin selletagi ilus.   Mäed ümberingi ja mägijõed.  Aga päikest tahakas näha.  Kui login telefoniga ilm.ee-sse siis näen, et eestis on kogu aeg ilus.  Mina ei teadnudki et bordeaux ja champangne viinamarjad vajavad nii hirmsalt pilvi ja vett.     Jõed on muidugi rõõmsad. Vett on palju ja vulistada ja üle kallaste ajada, oh mis rõõm.

Istun ühe viinamarjakasvataja väravas parklas.  Rääkisin   omanikuga pikalt juttu.   Tegin juttu, et näe, meil eestis mõned räägivad, et ainult viinamarja mahl o tähtis, vanasti olla kõik ainult mahla juua tahtnud.  Sest lugesin artiklit: viin, vein mahl, kus väideti, et kunagi ainult mahla joodi jne.

Küll omanik naeris.  Ütles, et mitte keegi ei kasvataks viinamarju, kui sellest ainult mahla teha. Ainult veini pärast ongi viinamarjakasvandused olemas.

Tõsi jah, tuleb meelde kauge minevik, kus ööbisime Krimmis viinamarja kasvanduses. Söödud sai nii palju, et enam ei mahtunud. Aga ülejäänud marju ei raatsinud ka minema visata.  Pressisime siis viinamarjadest mahla.  Ega see mahl tõesti suurem asi ei olnud.   Kõik arvavad et viinamarjadest saadav mahl on see, mida poest viinamarja pähe müüakse.  No targad inimesed, kes usuvad et mahla joodi, ostke viinamarju, pressige nendest mahl ja proovige, kas maitseb.   Soovitaks ka artikli kirjutajale proovida, kas see mis viinamarjadest saab, kas ikka tasub ainult mahla pärast viinamarju kasvatada.

Täiskarsklus on muidugi hea asi.  Aga lollustega ka põhjendada ei maksa.  Olgu karsked edasi.

Aga juttu pidin pidama ilmast.

Tegelikult ju on tore et põhjamaal on tore.   Viis päeva tagasi sattusin ka põhja-saksamaale.  Seal oli ka 32 kraadi sooja. Küsisin, siis, kas esimene soe ilm. Oi, vastasid, juba nädal aega.   Mina aga tuian lõunasaksas ja lõuna-prantsusmaal.

Ah, neid veidrusi.  Aga tore et ilm on.  Kliima ole palju hullem.

Katkised asjad June 4, 2008

Kellegi ei meeldi katkised asjad. Aga ikka juhtub, et asjad katki lähevad. Mõnikord tuleb kasutada ka katkiseid asju. Vahest ka parandada.

Kõik teavad kirvemehe lugu. Kirvemees annab kasutada korraks oma vana ja head kirvest teisele. Aga paari korraga võõra käes läheb  katki. Ma olen palju mõtelnud selle peale, et miks see nii juhtub. Asi on ju väga lihtne, mingi aja pärast on nii metall ja puu “surnud”. Kirvemehe käes on surnud puu alati korras. Jõujooned on harjunud kindla käeliigutustega ära ja sinna suunas on puu ja metall surnud. Kui tuleb uus mees, siis on tal teised võtted ja teine jõud ja see “surnud” materjal kohe puruneb. Ta peabki purunema, sest selles suunas pole sissetöötatud rada. Alati on süüdi uus mees. Aga tegelikult on süüdi kirvemees, miks ei pannud kirvest likku, miks ei karastanud uuesti tera jne jane. Vahest võiks paremaga raiuad, vahest vasakuga.

Minul on vana Audi. Täpselt sama lugu. Vahetan käiku vana kulunud liigutusega, nii oma 30 aastat. Ikka käik enne välja, ja siis rahulikult uus sisse. Auto, mis on ka üle 20 aasta vana on minuga harjunud. Ja ainult minuga. Alati kui minu kadund vend laenas autot, pidin käigukasti remonti viima. Tundus, et vend ei oska käiku vahetada. Aga tegelikult olin süüdi mina. Minu käes oli auto “ära surnud”. Oleks ka pidanud igasugu trikke käigukastiga tegema, küll jalaga vahetama, küll kiiresti sisse rohmima, siis ei oleks ära surnud.

Nii on inimeste valeliste suhetega samuti. Kõik arvavad, et oleme õiged. Aga tegelikult oleme süüdi, et oleme suhted nii ühesugusteks ja harjumuslikeks teinud. Kõigil on välja kujunenud oma kindlad rutiinid. Elu on surnud. Nagu kirvevars. Siis aga kui juhtub midagi, mingi ootamatu olukord, on vars katki.

Selleks et elu korras hoida, peab kogu aeg vaheldust pakkuma. Kirvevars tuleb vahepeal vette likku panna.