Kevad ju March 16, 2008

Sajab, on inglismaa.  Inimesed paksult riides. Aga kirsid õitsevad ja puud on läinud roheliseks. Ega see minu viga ka ainult ei ole, et kevad tore aeg on.   Midagi sünnib, midagi tärkab, rämpsu ja prügi on eruoopas igal pool, aga see ei häiri. Sest loodus nõuab tähelepanu.

Käisin nädal aega tagasi Hide Parki räääkijate nurgas. Ilm ei olnud parim just õues olemiseks. Oli ju torm veel.  Aga koos oli nii sadakond inimesi. Aga maailm on läinud muslimite pärast kreeni.   Kui kunagi vanasti venemaal oli nii, et kes kõige kõvemini karjub, sel on õigus, siis Hide pargi nurgal   tundus samuti.  Muslemid,  või nagu Marco Polo ütleb, saratseenid karjusid mis jaksasid. Kui keegi Jeesusest hakkas rääkima, võttis saratseenide kisakoor kohe ta maha. Ega minulegi jäänud muud mälestust sellest paigast,  kui Only One…………………………

Päikesekummardaja jäi lahjaks.   Seletas muudkui seda et päike on jumal jne.  See jumal paneb lõpuks paugu, muutub hästi suureks, aga lõpetab oma eksistentsi väikese kääbusena.  On see mõni jumal või asi.

Üks kuulutas et Everything is OK.    Muidugi on.   Kui ameeriklaselt küsitakse kuidas on, siis ta ütleb ka siis, kui pool kere on läinud OK.   Lõpuks ongi kõik OK. Oleneb kaugelt vaadata. Mida kaugemalt seda rohkem OK. Hästi kaugelt on ilus helesinine planeet. 

Eks ta ole, inimesi igal pool ja rõõme ja muresid ka.  Elu aga on ilus ja kevad annab kohe silmadele sära juurde.

Ajalugu me ümber March 6, 2008

Päevalehes oli artikkel mis pani mind mõtlema. Kirjutati, et kõik, kus elame ja mida sööme ja mis on meie ümber on tegelikult ajalugu. Mida teadus uurib on ajalugu jne.  Siit tekibki mõtteviiside erinevus.  

Vaatan enda ümber, tõsi diivan, tugitoolid, ahi,klaver, mis siit paistab, on kauge ajalugu. Arvuti millega kirjutan, on väga kauge ajalugu.  Siit aga tekib minul eriarvamus Kändleri seisukohtadega.   See mida ma kirjutan, ei ole ajalugu, vaid olevik.  Aga kirjutan tegelikult tulevikku. 

   Kui söön midagi,  siis on vili ja leivategemisprotsess loomulikult ajalugu.   Aga ega ma ei sööks, kui ma ei vajaks oleviku ja tuleviki jaoks midagi.   Söömine kui protsess on praegu, see tegevus ja nauding, on üsna olulised asjad, ja see on olevik.   Aistingud, mis iga asjaga kaasnevad on ainult olevik.   Ei aita kui kuskilt reisikanalilt vaatad kasvõi otsepilti.   Ikka on ainult see tähtis, et oled ise kohal.  Et tajud ja naudid täie rinnaga olevikku.

   Minevikku on meie ümber palju, aga veel tätsam on olevik.  Looming aga on olevikus tehtud tulevikku suunatud asi. 

Kaljune Tartu March 4, 2008

Vaatasin üle hulga aja Kruuda kanalit. Mängis Tartu Rock  mingi Uraalide  meeskonnaga. Nagu eestis ikka, algus ei saa vedama, pärast pidama.  Midagi nii head ja nii pöörast ei ole eesti klubimeestkond kunagi näinud, oli kommentaar.

  Mina aga mõtlesin et kus on siis Tartus kaljud.  Tartus on ainult “mäed”.  Ega Tartu lähedalgi midagi ei ole.   Peedu ja Vapramäe.  Vällamägi vast.    Kui laps olin olid need ägedadad küll.    Aga kui kord Uraalidest tagasi tulin ja tahtsin kuskil suusatada, siis mõtlesin, et kust siin ometi kunagi alla lasti.  Uraalides muidugi oli laskumine päev pikk. Tõusime muidugi kolm päeva.

    Kaljuseid kohti on teisigi. Kõige kaljusem, mis meelde tuleb on Fani mäed kesk-aasias.   Ikka kilomeetreid kaljusid.  Minu jaoks on kalju ikka graniidist või dioriidist.  Noh, kui keegi tahab, siis dolomiidist ka.   Aga Tartu kaljust. Liivakivi………………..

Ometi nad võitsid Permi poisse. Tublid poisid.

Asi iseeneses March 3, 2008

   Oli see vist oma 30 a tagasi.   Otsustasime grupiga minna Kamtsatkal jalgsi Geisrite orgu.  Geisrite org oli keeluala ja sinna ei tohtinud keegi minna. Maad mööda aga ei keelanud keegi, sest peeti seda täiesti läbimatuks maastikuks. Eks ta oli jah selline, läbimatu.    Aga läbi me ometi saime.    Sinnaminnes tõusime üles mööda jõeorgu. Seetõttu tuli meil kogu aeg jõge ületada.  Ka koolmekohtades saime rinnuni märjaks.  Ühel jõe saarel otsustasime lõunat pidada ja tegime suure lõkke.  Usinalt kuivatasime oma riided ära.  Kuigi mõttetumat tegevust andis otsida. Olime ju saare peal,  edasi sai minna ainult nii, et astud rinnuni vette.

     Elus me käitume sageli samamoodi.  Teame, et tegevus mida me teeme on ajutine. Nagu polekski vaja midagi teha.  Nagu hukatu viimane söömaaeg.

   Nii ongi palju olukordi elus, kus naabrist parem olemine ei oma mingit tähtsust. 

Meie mehed arvame, et naised kaunistavad ennast ikka kellegi pärast,  kui mitte selleks et kelleski parem oleks, siis ometi selle pärat et kellelegi meeldida.  Aga kui naiste käest järgi küsida, siis teevad nad seda kõigerohkem enda jaoks.  Lihtsalt on neil siis parem enesetunne.

   Inglismaal on majad tihedalt koos.  Fassadid on kokku ehitatud, aga iga maja taga on pisike aed.  Keegi neid ei näe, ka naabrid mitte.  Aga ometi kaunistatakse neid ja luuakse ilu.  Keegi peale omainimeste ja taevalindude neid ei näe.  Tunne, et teed seda ainult enda jaoks, on ka väärt tunne.

Ei suuda me alati naabrist parem olla,  on minulgi naaber, kel alati uued autod.   Aga enda sees ja enda ümber saame luua keskkonna, mis on meile endale tähtis ja kaunis.   Nautida ja rõõmu tunda saab oma tegemistest ka üksi elades.

Naabrist parem March 1, 2008

 Kui jätta kõrvale Freud,  Jung jt , siis üks liikumapanevaim jõud inimese jaoks, on tahe olla naabrist parem. 

   Kunagi ammu aega tagasi tuli tahtmine teada saada, kus kontoritarbed toodetakse. Sain teada kus toodetakse euroopa pastakad, kus joonlauad ja siis sain teada ka kus toodetakse sirklid.  Sõitsin kohale.  See  koht oli üks  Põhja-Itaalia väikeküla, mitte kaugel Milaanost. Väikeses Saku taolises külas oli  5 suurt sirklitehast, kus toodeti kõik euroopa tuntud firmade sirklid.  Ei tea et kuskil mujal veel sirkleid toodeti.

      Tihtipeale mööda maad sõites näed, et kogu piirkond tegeleb mingi asjaga. Olgu selleks mingi asja kasvataminegi.   Peipsi ääres juba aastasadu on tegeletud sibulate kasvatamisega.    Kui 80-ndatel kilemajakultuur ja kurgikasvatus tekkis, siis kuskil ei olnud nii palju kilemaju kui Mustvee kandis ja Häädemeeste kandis.

   Kui naaber kasvatas, siis pidin ka mina kasvatama hakkama ja naabrist parem olema. Järgmine naaber aga tahtis veel parem kurgikasvataja olla.  Nii see jada läks. Nii hakati tegelema korvipunumistega nii pottide tegmisega.  Nii said majad uue katuse ja nii hakati hoolitsema ka koduaedade eest.    Tahe naabris parem olla paneb inimest koristama ja kaunistama. 

    Ega rikkusest me ei hooliks, kui me ei tahaks naabris paremad olla.  Eesti inimene tunneb ennast Indias või Dominikaanis hästi.  Sest ta tunneb end rikkamana.   Inglismaal või Ameerikas aga on igaüks meist vaene.

   Kunagi, ammuste aegadel ka  ei olnud üks vend teisest parem.  Lõkkesuits ei tõusnud üles, vaid vajus lonti.  Vennal aga tõusis ilusti üles.   Kadedus ja viha sellepärast et vend parem oli, muutus nii suureks, et vend tuli likvideerida.    See oli ju  Aabeli ka Kaini lugu.

  Kes on meie vennad, kes naabrid.   Milles oleme paremad.  Milles tahame olla veel paremad.  Mida peaksime tegema et saaksime paremaks, nii et teist ära ei tapaks.