Suur proov May 24, 2008

Tegekult on minul piinlik päris. Olen hädas oma mäkkbukiga. Kirjutan just nimelt seda niimoodi. Küll ei saa ma temaga internetti. Kui kõrval vana katkine futsitsu-siemens on sees, siis mäkk mökutab. Kõik käib temagi kuidagi teisiti. Kiri on ka väiksem. Kuna internett euroopas on järjest vähem esinev nähtus, siis olen nii mõnegi loo varem valmis kirjutanud, aga üles panna oma blogisse ma ei saa. Lihtsalt olen saamatu. Aga küll ma ajapikku ikka selgeks saan. Mis neist lugudest ikka. Olid kevadised lood. Siin maal aga tehakse juba heina. Aga aasad on hingematvalt ilusad. Härjasilmad, moonid, sajad muud lilled……………. Maasikate ja kirsside aeg.

Jah, aeg läheb kiiresti. Kevadised jutud on vanad…… Sattus mul kätte koduselt raamaturiiulil Eesti rahva naljandid. Nali ju tore asi. Mõtlesin, et kodus ei viitsi lugeda, võtan rekkasse kaasa. No lugesin siis need naljad läbi. Mis ma kostan, ilmselt seda, et nali on väga aktuaalne asi. Ainult oma ajastu jaoks on oma naljad. Kevadine nali ei ole suvel naljakas. Vanad ennemuistsed naljad ei aja kedagi enam isegi muigama. Tragöödiaga on teine asi. Vanad kurblood lähevad ka nüüd hinge.

Kunagi oli ajakiri Pikker. Anti välja kümnetes tuhandetes. Vabariigi alguses aga kadus asjalikus elus isu ära naljaajakirja vastu. Ega siin läänes ka naljaajakirja ei leia. Kuigi ajakirjade lett on kumneid meetreid. Ajalehes piisab Jahiloo või Baskini naljadest.

Aga üks nali mis hiljuti ühes filmis oli meeldib mulle väga.

Jumal taevas kurdab Moosesele, et näe, on küllalt rabatud, peaks puhkusele kuhugi sõitma. Aga kuhu minna. Mooses vastas, no mine Kuule. Jumal ütles, et seal ei ole atmosfääri. Mooses: ” No mine siis Maa peale, seal on atmosfäär”. Jumal: “Näe kakstuhat aastat tagasi käisin, jamasin ühe juuditüdrukuga, aga näe inimesed räägivad siiamaani.”

Kui kuulsin, meeldis väga. Naljakas oli. Kas kümne aasta pärast on veel naljakas seda ei tea. Mis siis kui naljad vastu kaua ei pea. Peaasi, et on nüüd on naljakas. Naerda tuleb.

Eks nüüd vaatan, kas suur proov õnnestub. Proov mäkiga blogi kirjutada.

hiapaania May 24, 2008

Kunagi kooliahast tuleb meelde H tähe harjutus.  Kui esimest korda Hispaaniasse sattusin, siis mõtlesin, et mis hoovihma sajab Hispaanias. Vaid kõrbenud maa ja kõrbenud rohi.   Olen veel palju kordi Hispaanias olnud, aga vihma nagu polegi.  Aga Hispaania on suur maa.  Kui oled põhjas, Bilbao või Saint Sebastiani juures, siis loodus on kohe teine. Siin peab vihma sadama.  Kui  terve saksa ja prantsusmaa leekis päike, siis Hispaanias tabasid  tõesti hoovihmad. Käisin täna mägedes. Jõed on kenast üle kallaste ja kihutavad mis kole.  Oli mul kuri plaan sõita jõge mööda kummisüstaga alla.  Aga minu julge süda läks jõge nähes araks.     Pidasin endaga lumesõda. käisin mitmed kloostrid veel läbi ja mõnes krikuski vilksamisi. Miks ma seda kirjutan, ega ma pole mingi reisikirjakirjutaja.  Eks ikka ole ka sellel oma osa.  Tahan lihtsalt seda, et kasvõi kahekesi on lõbusam kooserdada ringi.  Üksi, on kuidagi nadi.  Ei ole see inimene nii egoist midagi.

   Kunagi kauges nooruses mõtlesin, et küll oleks tore, kui jõuaks kunagi mägedesse, kus liustikud ümberingi,  kus mägijõgi sulistaks muusikat.  Küll seal oleks pikalt ja mõtleks elu üle järele. Jõudsin, siis ka mina, sinna imeilusale aasale,  panin koti maha, piltilus koht.  võtan oma raamatu välja, loen tunni, loen kaks.  Pikutan, vahin taevast.   Aga kolme tunni pärast on nii siiber kui siiber seal olekust.  Kott selga ja edasi.

   Täna niisamuti, mõtlesin, et mis ma ikka seal linnas vedelen. Sõitsin oma rekkaga nii kõrgele mäkke kui kannatab.  Parkisin imeilusa vahutava jõe kaldale lumiste Pürenee mägede vahel.  Mõtesin, et siin vedele oma paar päeva. Käin mägedes ringi, vahin lilli ja taevast.   Kolm tundi pidasin vastu ja hakkasin kirikuid ja kloostreid ümbruskonnast otsima.  Rahvas vaatas päris naljakalt. Ega ükski rekka vist pole neid külastanud.

Siit Santiago de Compostelani näitab 700 km.   Aga palverändurid on teel.  Lähevad kõik üles suunas. Vaatasin neid ja mõtlesin, et mis oleks kui läheks vastassuunas. Nii et hakkaks Santiagost peale.  Aga mis paneks siis kuid viisi jala kõndima. Kõnniks päeva ja aitaks naljast küll.

Et midagi teha peab suur sund olema.   Eesmärk olema.  Kui on suurem eesmärk, küll siis saab ühe koha peal oldud, kui eesmärk palverännak, küll saab ka kaks kuud käidud.  Aga hea on kellegiga koos käia. Kuigi üksi kõnnib ka.