Märt Saar Saksamaal June 24, 2007

   Kohtusin oma toreda blogijast õepojakesega, kes arvab et kunagi tõuseb kotkana suurde lendu, saksamaal.     Vahetasime sõnumeid ja helistasime paar korrakest. Saimegi Heilbronni parklas kokku. Teadsin juba ette, et ostab WW Gofi, imestasin väga-väga. Sest tean Tartu mõtteviisi. Et ratsionaalne mõtteviis on neile võõras.  Ei ole tähtis, mis see mulle maksab, vaid see mis see mulle annab.   Olen näinud  Golfe ju saksas palju.  Vanu autosid näeb külavahel. Kiirteel sõidavad uued autod.  Koduperenaised poe vahel käivad 1997 aasta autodega.  Aasta on 2007.  Olin kindlalt veendunud, et Märt ei ole esmaklassiline orienteeruja ja kokkulepitud ajal kokku ei saa. Aga ometi, ime, tuligi viimast viit kilomeetrit poole tunniga sõitetev Märt oma punase Golfiga kohale.    Family,  kiiltes ta, diisel, uhkusega veel lisas. Golf III mõtles et annab veel oma ostule kaalu juurde. 118000 ainult sõitnud  jne.   Ega see grammi võrdki ei tõstnud minu silmis Golfi mainet. Ilmetu, isikupäratu rahva jaoks tehtud auto. Neldele sakslastele, kes suvitavad Riminis, Itaalias.   Minge Riminisse, teate missugune Golf on.   Minul aga kasud seed, sain oma jalgratta eestisse saata.  Tahtis oma naise lõpetamisele jõuda.   Vaatasin arvutist järgi, palju Tartu maad.   Vaatasin auto logist järgi, mitu ummikut ootab ees.   Arvuta kuidas tahad, võtsin oma sadu kogemusi sel teel sõites appi, ei jõua kuidagi. Aga mine tea, noored on tublimad. Aga tore oli, et kohale jõudis.  Muide, suur blogija Märt eksis.   Kiluvarasteks kutsutakse lätlasi, mitte leedukad.  Leedukad on kuuevarbalised. Kõik me teame, miks lätlased on kiluvargad. eks mäleta me kilusõda lätiga. Aga tubli Märt, et tervena auto eestisse tõi.

raudtee June 24, 2007

Istun ja teen aega parajaaks raudtee ääres. ICE Bahn paneb oma 300 km tunnikiirusega mööda.  Sakslased armastavad oma raudteed. Prantslased ka.  Eks Venemaalgi ole raudtee väga omane.  Läheb ju see igale poole, kuhu ka autoga ei pääse.   Ronin siis vaikselt mõõdulindiga raudtee juurde ja mõõdan siis mis on selle eruoopa raudtee laius. Mul autos on mõõdulint cm ja tollidega.   saan 143,5 cm  ehk 4 jalga ja 8 tolli.  Minu mälu järgi on vene raudtee 160 cm. Miks sellised laiused.       Kas vana rooma vankri rataste vahe määras euroopa raudtee.   Vene raudtee määras ilmsalt tsaar oma ukaasiga.  Ei ole ju suurel venemaal euroopaga asja.

Seda kirjutasin kunagi ammu, saksamaal, aga internett läks musta auku.

Ilmalikud asjad June 24, 2007

Reede olin Münchenis. Lootsin et saan sooja ja päikest. Sain aga vihma ja äikest.   Laupäev sõitsin läbi terve saksa, lõikasin sisse tüki prantsusmaad ja beneluxi ja eurotunnelis küsisin inglise passikontrollilt, kas tasub inglismaale minna, või sajab sealgi.  Ütles, et ilus, aga tuuline.  Jaanipäeva lõket küll tuul segab, aga parem kui vihm.   Sadas, kui segane.  Kogu tee oli paruvihm.  Praegu on oxfordis hommik, aga enam ei saja. Ime missugune.  Ööbisin Thamesi jõe ääres. Mõtlesin, et teen ilusti lõket.  Aga ei hakanud üritamagi, kui kuu aega on sadanud, siis mida sa ikka põletad.  Kuigi oleks 2000 liitrit diislit võtta, aga üksi üirtaminegi tundus mõttetu.  Läksin vaatama Narrow Boatide  elu.   Need on pikad ja kitsad jõelaevakesed, mis liiguvad ja elavad oma elu keskinglismaa kanalite peal.  Rääksin pikalt juttu laevnikega ja proovisin ka istuda nende paatides.   Omaette elustiil. Ei elektrit (mõnel ikka genekas on), ei televiisorit, ei internetti.  Ja nii veedetakse kõik puhkused ja vabad nädalavahetused nende laevakeste peal.  3- 4 miili tunnis sõidukiirus, pott-pottt-pott, pikk vorstike keerab nudga taha.  Kindlasti tore asi. Kaks minuealist istuvad siis oma õhtud vaikselt vee peal. Midagi ei tee, ei heegelda ega koo, kala ka ei püüa. Lihtsalt vaikselt on.    50  laevakest oli ühes koos, igas laevakeses oldi, aga juttu ei kuulnud kusagilt.  Vaikne, tasane elu.  Muide, kanalite kasutamine ja lüüsidest läbiminek on tasuta.  Randumine ja sadamad on ka tasuta.  Kuninglik hobi.  Kuidas mina suudaks kuskil paigal püsida.  Nüüd juba otsin kaardil mõnda uut ja huvitavat kohta, kuhu Oxfordi ümbruses kolistama minna.

Ikka Surmast June 24, 2007

Olen Oxfordis. Nädal aega olen otsinud palavikuliselt internetti euroopat mööda. Aga täna ajasin vägisi Oxfordi kesklinna. Ja imet, ühes firma hoovis, kuhu rekkaga sain parkima, on internet.  Sõitsin läbi keelualade, jalakäiate tänavate. Võib ette ainult kujutada, kuidas suur neljameetrine kolakas Tallinna vanalinna mööda sõidaks.  Kirjutan aga sellest, et minu ees on vana surnuaed. Ei kõlba vist üle aia ka ronida, et näha, mis vanadele hauaplaatidele ka kirjutatud on.  Vaadates aga mõtted käisid nende inimeste üle, kes siia maetud on.   Kindlasti oma paarsada aastat tagasi.     Mäletame kindlasti veel oma isasid, vähem vanaisasid ja vanaemasid. Aga põlv enne seda juba huviatab ainult sujuvõsa uurijaid.  Enne seda, aga on inimene mälestustest pühitud. Kui ei ole just helilooja, suur riigijuht. Vaevalt sprotlasigi mäletatakse.  Vaevalt teab 100 aasta pärast keegi mõne ekstreemsportlase nimegi.   Mida on need inimesed mõtlenud, mida tahtnud teha ja mida teinud, kelle hauatähis minu ees nii viltu vajunud on.   Teame mingi õnneliku juhuse läbi, mida mõtles Paulus.  Aga oleks teiste seisukohtadest tahtnud ka midagi teada.  Eks ühe inimese seisukohad on ühe inimese seisukohad.  Ajalugu on neid absulutiseerinud ja ilmeksimatuks pidanud. Aga neid on ju miljoneid, kes on oma elu elanud nii hästi kui võimalik, ja jägi on heal juhul jäänud viltuvajunud kivi.  

Kui pildid oleks, kas midagi tuleks meil ka meelde sellest inimesest, kes pildil.  Vaevalt küll, sest pilt toob ainult esile neid mälestusi, mis meil endal seoses selle pildiga on.  Vanadel piltidel on suur väärtus ainult sel puhul, kui seob see mingi ehitusega või on peal peale meie armsa sugulase ka veel mõni tähtis tegelane.   Minu sugulased jäädvustasid juba varakult ennas L.Meriga koos.  Ikka sellepärast et saja aasta pärast ei mäleta Märti ega Tuulit keegi.   Aga vaata minu vaarvanem seisis koos eesti presidendiga.

Muidugi muutuvad meie mõtted, teod ja unistused prügiks ajaloo prügikastis.  Ega selles midagi ole. Palju me maailma ikka paremaks paigaks oleme suutnud teha.    Aga üks idee mul ikka on.  Muidu ei kirjutakski ega mõtleks sel teemal.   Nimelt võiks iga inimene kirjutad mingil hetkel oma elust ja mõtetest raamatu.   Kui minu vanavanaisal oleks oma elust raamat, küll ma seda loeksin.  Ei pea raamat sisse tooma, ega tõlgitama tuhandetesse keeltesse.   Kas või mõni kunagistest järglastest  ainult oleks lugeja.   Mina hakkan kindlasti kirjutama.   Esimese vast saan aasta pärast valmis.   Kui elupäevi antakse, eks siis saab muudki kirjutatud.   Ega kirjastama pea, ega tulu ei pea tooma. Aga   jääb midagi muud, kui need mõnekümned viltuvajunud kivid, mida oma ees näen.   Huvitav, näen ainult ühte kiviristi, muud on kõik kiviplaadid. Tuleb ikka üle aia ronida.

jälle surmast June 16, 2007

Lugesin Toomas Pauli raamatut, mis maalehe artiklitest koosneb. Ta vädab, et inimene on ainus loodu, lojuste seas, kes on teadlik surmast.   Targa mehega ei sobi vaielda.  Aga miks loomad põgenevad surma eest. Miks tulekahju või maavärinate või tsunaami eest kõik loomad põgenevad. Ikka selle pärast et ellu jääda.  Ikka selle pärast, et mitte surma saada.          Mu õepoeg Märt kirjutab oma blogis, et imede ime, kukub pea peale ja paraneb kiiresti.  Meenub  mu kunagine töökaaslane Toomkiriku päevilt, inimkraanaks teda kutsusime, kes kukkus meetri, kiivriga, mootorrattalt, piisaks et lahkus siit ilmast.  Tannu kahe meetri kõrgusel pea peale ja adekvaatne.   Tannu on minu vennapoeg.  Olen veetnud aega temaga koos.   Ei tea kedagi, keda nii surm jälitaks.   Lapsest saadik on tahtnud surm teda kätte saada.   Samas olen mina see, keda surmast sadu korda on hoitud.   Olen tänulik selle eest, et surm mind ei jahi.  Igal elusolendil on ürgne soov ellu jääda.   Ma ei arva et loomad selles teadlikud pole.   Mida me teame üldse loomadest.  Toomas Paul tsiteerib alati loodusuurijat Konrad Lorentsit.   Olen üle 10 tema raamatut lugenud.   Tema seisukohad ei lange kokku Durelli seisukohtadega.   Need omakorda ei lange kokku Durovski seisukohtadega. Ei tea, kas eesti keele asi või kolkapoliitika, istub mulle Durovski loomapsühholoogia kõige rohkem.  Asja on muidugi vähe uuritud. Ei näe ka mina, Heilbronnis, mida muud enda über, kui ainult inimloomi, kelles enamus panevad ka raudruunadega ringi.

Aga Surmast siis. Surm ju tuli Apple`ga maailma.    Kui sa sööd, oled nagu Jumal, saad aru, et oled surelik.   Nii võiks Jumala ja saatana juttu kokku panna.   Jumala seisukohast see ei oleks hea.  Hea  oleks ju olnud, kui inimene Toomas Pauli järgi ei teadnuks, et teda surm ühel heal päeval tabab.  Elu oleks ilus  nagu Jehoova Tunnistajate pildikestel.

Aga elu on nii nagu ta on.   Igavesest elust räägib Toomas Paul nii  –   inimkond on nagu meri.   Jumala hingusel tõusevad üles lained, need on inimesed.  Laine saab otsa, inimene ka.  Igavene elu on meri, kust annab jälle uusi laineid puhuda.

Hea sõber Anne Kull seletas ühele katoliiklasele igavest elu.  Igavene elu on nagu seeneniidistik, maa all kogu aeg olemas.  Kui sobivad tingimused, kerkivad seened.  Seened need on inimesed.   Tulevad maa peale ja varsti närbuvad. Igavene elu maa all seeneniidistikuna kestab edasi.   Anne Kull ja Toomas Paul on teoloogidoktorid.  Mina olen rekkajuht.

Kui mõtled kummagi peale, on ju reinkarnatsioon täiesti akuutne kristliku teoloogia järgi. Rekkajuht aga arvab (Simon sais) et iga inimene on eraldi Jumala looming.  Sabaga inimene, daun,  kurt, pime, siiami kaksikud, Peep, Märt, Peeter, Tannu. Kõik on Jumala esmased loomingud. Miks on keegi selline nagu ta on, ei tea. Jumal teab.  Miks kellegi elupäevi on nii palju nagu on, ei tea. Jumal teab oma asju.   Miks on inimesi just nüüd ja nii palju maailma vaja, ei tea.   Jumal teab.

Üksiolek ja üksikvangistus June 12, 2007

  Üksikvangistust peetakse kõige karmimaks vanglareziimiks. Mõned päevad juba üksi, pidi psüühikale laastavalt mõjuma. Paljud inimesed aga elavad üksi.  Üksi metsakohas, üksi paneelelamus. Mäletan kord läksime ühele perele külla, kes elab paksu metsa sees.  Mõtlesin,  et teeme neile head, on neil seltsigi seal.  Aga pereema lahkus kohe meie tulles ja läks üksi teisele korrusele.  Mees vabandas, et näe naine tal selline, et tahab üksi olla.                                                                           Üksi saab olla ilma probleemideta väga hästi.  Ainult peab piisavalt ennast ka armastama, endaga ära leppinud olema ja õppinud ka ennast veidike tundma.   Mina olen palju üksi, nädalaid viisi.   Näen küll inimesi enda ümber, aga neil on omad elud, ja minul oma rekka.  Praegugi istun   kahe Datel kompanii vahel, kus leidsin interneti. Ega inimesi siin ümber ei ole. Inimesed inglismaal on sel kellaajal kodus.     Rääkisin täna hommikul ühe Leedu rekkajuhiga, mis on temal kõige halvem külg selles ametis.  Kuidagi tuimaks läheb, midagi enam ei huvita, kuhugi ei viitsi minna, teed oma sõidud ära, ja siis lihtsalt oled.          Aga kas muu töödega pole sama.   Muu töö ei vii küll Strassburgi, Londonisse, Pariisi ja Edingburgi, aga iga töö muutub rutiinseks.   Käisin hiljuti ühest bensiinijaamast läbi. Mees kes seda peab, on kogu aeg leti taga. Ma ei teaks et ta üldse kunagi magab.  Kõik baltikumi ja poola autod tangivad tema juures, sest ta maksab 50 euri iga 2000 liitri tankimise pealt. Autojuhile on see aga suur raha.   Mehel hirmus käive, suured rahad, aga ikka on 20 tundi resigneerunud näoga seal bensiinijaama leti taga.   Kas kuntsniku töö on siis kordumatu. Kas ajakirjaniku mõtted pole kunagi korduvad.   Miks pastorid, kes on aastaid truult oma maakoguduse põldu kündnud, on kibestunud ja rahulolematud inimesed.  Usun, et saab särav isik olla ka lillepoe müüjana ja kalamüüjana.   Saab olla inimene rekkaroolis ja õppejõu  laua taga. Kuigi ei ole kerge nii rekkajuhil ikka seda sama A 40 sõita, nagu õppejõule rääkida tuhandeid korda njuutoni binoomist.  Mina loodan, et mu üksikolek saab kahe nädala pärast mööda. Aga mida teeb pastor, või ülikooli õppejõud. Sealt ei saa ju ära tulla.  Kunagi aga lõpeb kõik töö ja tegemised. Hea on kui meenutame oma tehtud töid ja tegemisi.  Et näe, ma sain hakkama.

Hallid pilved ja hall mass June 7, 2007

Kui eurotunnelist kõik juhid kokku korjatakse, pannakse nad ühte vagunisse. Rekkasse ei tohi jääda. Laupäev juhtus selline asi, et terve rongi peale oli ainult 4 rekkameest.  Aga täna mandri pealt tulles, oli täis.   Vaatan, kõik näod asfaldi nägu.   mõned valged triibud vast, aga üleni hallid.   Kui sõidavad teised rekkad minust mööda, siis vaatan nende juhtide poole.  hallid, kivistunud pilgud kuhugi 100 m peale ette suunatud.  Täna aga nägin ühte meest, kelle näos  oli elu. Ta reageeris kohe minu pilgule.  Kohtusin mitu korda veel temaga liikluses, äratundmine oli.  Vagunis sattusime üksteise vastu istuma.  Oli tõesti elus inimene, ainult prantslane, vähe oskas inglise keelt.  tore oli näha elus inimest.

Emakeele päeval rääkis  tuntud kultuuritegelane, et inimene on see, mis keelt ta räägib.  Kui räägid prantsuse keelt, siis muutub su välimus prantslaseks,   kui armeenia keelt, siis armeenlaseks.   Ma kohe mõtlesin, et jaapani keelega muutud pilukaks ja bantu keelega alahuul kohe pakseneb.  Aga mis siis, kui kuu aega kellegagi ei räägi, nagu mina siin. Kas siis muutubki halliks.  Täna peeglist kohe vaatasin, kas on hall.   ei olnud veel

Igatsus ja nostalgia June 7, 2007

  Kui olin päeva ära ja saabunud Inglismaale tööle, mu kallis naine kirjutas, et igatseb minu järele. Igatsus on nagu iga tunne,   erinevalt saame temast aru. Eks  mõistame seda sarnaselt aga aru saame erinevalt. Selleparast polegi tarvis definitsiooni taga ajada.  Ega mul siin Northamstedis keset linna polegi võtta neid seletavaid asju, hea kui internettigi natuke sabatpidi kinni hoida saab.  Eile ka kirjutasin saksamaal pika postituse, kui valmis sain oli internett kuhugi ära kadunud ja pikka jutt raudteest ja raudteega seotud kultuurist läks kaduma. Eks pidi minema.

Igatsus aga on see mis on tulevik.  Nostalgia on minevik.  Lapsest saadik igatseme midagi.   Igatseme võõraid maid, head haridust, õnnelikku elu. Eks tänapäeval igatsetakse ka head materiaalset seisu. Vahe on suur unistustel ja igatsustel. Igatsued on kuidagi seespidisemad, rohkem südame ja hingelähedasemad.  Unistused on nii tiivaripsutused. Tulevad ja lähevad. Igatsusest aga ei pääse kuhugi.

33 aastat tagasi olin Kamtsatkal.  Kas tõesti juba 33 aastat. Nagu oleks see olnud eelmine aasta.  Olin seal geoloogina.  Õhtuti kuulasin raadiot omaette telgis ja sattusin mingi vene jaama peale, mida kanti edasi Filipiinidelt.  Oli kristlik raadiojaam. Kodust kaugel oli see minu jaoks nagu mingi kuulamiselamus.   Rääkisin oma venelastest parteikaaslastega (geolooge metsas kutsuti parteideks), kas nad ka on kuulnud kunagi seda raadiot.  Üks mammi oli kohe varmalt vastama, et jaa jaa, vahel lõkke ääres, kui on mõnus ja soe olla ja midagi tegema ei pea, kuulavad nad tihti,  igatsus tuleb peale kui seda kuuled.

Eks igatsustega on nii et tihti jäävad nad kuhugi kaugele nagu horisont.   Inimesed löövad käega, ah mingile huvitavale reisile ei lähe, käib see paketiegiptus küll,    ah naiseks käib ka klassiõde, või naabrinaine.  Ah, haridusega on nii, et küll ja küll seda õpitud, mis ma ikka õpin, pea pole ka kõige parem.  Töökohaga on nii nagu ta on.   Igatsused nagu matame maha. Igatsus igavese elu järgi jääb samuti sinnapaika. Leiame, et kõik teed on kuidagi nutused, mis sinnapoole viitavad.   Lõpudelõpuks, kui elule tagasivaatame, siis nostalgiaga vaatame tagasi, et kunagi sai seda ja seda plaanitud, midagi ka tehtud.  Aga aeg võttis oma.

Mina arvan aga, et täna on järelejäänud elu esimene päev. See võib veel olla väga pikk. Paneks paika uued igatsused ja unistude ja püüdleks nende poole.  Kunagi poel hilja.   Mis siis, kui järelejäänud elu ka üks päev pikk oleks.

Loll pea on kehale nuhtluseks June 3, 2007

eile juhtus selline lugu.

Tulin parasjagu Saksamaalt Hollandisse.  Kuna saksamaal on kütus kallim kui Belgias, siis tuli mul Belgiasse tankima minna.  Tangin oma 600 liitrit diislit.  Maksan firma kaardiga ja saan tseki.  Kunagi ma seda tsekki ei vaata, mis see minu asi on, firma auto, firma kütus jne.  Aga seekord  vaatasin. Vaatasin et vale kogus ja vale raha võetud.  Läksin kohe õiendama.  Bensiinijaama pidaja ütles et sorry,  ta ei saa midagi teha.  700 euri asemel oli võetud kaardilt 200 euri.   Ülekohus kisendab taevani. Ei taha vähem maksta.  Seletan, et võtsin sellest august, tulgu vaatama, näit seisab ikka seal.   Läksin välja, et pilt teha sellest ja näidata bensiinijaama pidajalt.  Miskipärast kurtsin ka kõrvalolevale autojuhile,  et näe, milline ülekohus, minult võeti vähem raha.   Tema siis otsib oma kviitungi välja ja selgub, et temalt on võetud 500 euri rohkem.  Kaks meest on ikka kaks meest.   Müüja laiutab käsi, et ta ei saa midagi teha.  Nõuame ülemuse kohale, muidu kaks rekkat blokeerivad terve jaama ära. Kaks tundi läks aega, enne kui asjad korda saime.    Minul läks tööaeg lõhki ja vahelejäämisega saaks 6000 eurot trahvi.  Aga teine rekkajuht oli tänulik, et 500 euri tagasi sai.   Mul isegi ei tekkinud mõtetki, et las olla, mina ju ei hävi.

Muidu polekski ma seda juttu kirjutanud, aga natukese aja pärast peatab toll mind kinni.  Selgub, et hollandi teeluba on aegunud.  Trahv 500 euri.  Aga ütleb, et ajagu ma asjad korda, ta lihtsalt peab mu näo meeles. Halastati ka minu peale.  Hea tunne on kui halastatakse.

Õnnelik surm June 3, 2007

  Mu ees ootab lugemist Alber Camus raamat sellise pealkirjaga. Aga tegelikult pani mõtted liikuma selles sõna surm.    Sõitsin kord toreda perega  (Hameritega) Tartust Tallinna.  Greg rääkis, et kui hea on ikka tema läpakas ja kui mõnus.  Sain siis teada, et ta tegutseg Makintoshiga.  Tean selle kaane peal olevat kohe hammustatud õuna.  Õunaga tuleb kohe meelde Lugu:   Kui sa seda vija sööd, siis pead sa surma surema.  Siis tuli teine tegelane, ütles, et ei sure sa ühtegi, vaid saad teadma mis hea ja kuri on ja oled nagu jumal.  Gregi arvuti on siis nagu jumal. Ei valetanud saatan ju ühtegi. Tema nipp seisabki selles, et ta ei valeta. Aga ajab pada.

Tänapäeval teame hästi, et igal elusolendil on sisse programmeritud   organimi surm.  Olgu ta ainurakne või mingi kõrgem olend.  Dna-st ei saa lõputult koopiaid teha.  Ega anna midagi meile, kui targutame, kas Aadamal ja Eeval oli teine geneetiline baas kui meil.  Eks see on sama mõttetu kui, kas neil ikka naba oli.    Aga igale elusolendile on antud hirmus elutahe. Vaatamata selllele, et ta surelik on. Angerjas tahab ka ilma peata panni pealt ära vingerdada                                        Olen inglismaa keskel. Nii keskel kui veel olla saab. internetiga on nii nagu ikka vanas maailmas. Ega teda ikka kusagil ei ole.  Praegunegi tekib nii paariks minutiks, siis vajub tundideks kuhugi  ära.   Kuidas siis saangi oma päevikut pidada.

Aga ega ma pikalt taha surma peale mõelda, tuleb ta niikuinii kunagi.  Elu aga on ilus ja nii tore on kui on õhtu, siis tead, et peale toredaid unenägusid, tuleb kindlasti päikesetõus ja uus hommik. 

Kuulsin ühe toreda sõbra käest lugu:   Ameerikas sõidab rekka peal üks naine. Kes samuti nagu minagi naudib rekkasõitu.  Kirjutab palju laulusõnasid ja artikleid igasugustele väljaannetele.  Ükskord oli vaja väga tuntud naisaktivistile, kes hästi võimekalt elanud oli,   hauasambale teks välja mõelda.   Tekst aga ei tohtinud üle viie sõna pikk olla.  Ei suutnud kedagi midagi asjalikku pakkuda.   Võeti kontakt naisrekkajuhiga.    Ta sai hakkama kolme sõnaga:  “Shi did it”         Tore on, kui meid surm kord tabab, saab meie kohta sama öelda. Seniks aga elame.    Aga ikkagi ei arva et APPLE ainus kõva sõna arvutimaailmas on.