Väga hiline sügis. November 29, 2016

November on käes ja kindlasti on mõne jaoks talv käes. Aga seda ainult Eestis. Ega siis Eesti maailma naba pole. Ilma on ju igal pool. Kunagi sai suusamatkal novembris käidud.   Lund küll polnud nii palju, kui talvel, aga tunde sai kätte. Inglismaal aga on puud veel ilusti lehes, kuigi sügisvärvides. Ega seda ju ei tea, kas maailm on ümmargune või lapik. Mina olen muidugi ümmarguse maailma pooldaja. Kangesti meeldib, et kusagil on praegu kevad ja suvi on ees veel. Aga muidugi saab ainult olla seal, kus oled. Unistada saab aga paljudest kohtadest. Mina siis Inglismaal passides unistan küll igasugu maadest.   Unistada ju ei keela keegi.

 

November 29, 2016

 

 

 

külm November 29, 2016

Olen alati arvanud, et välistemperatuur muudab kõige rohkem inimest. Miks on nii   erinevad siis rahvad, kui liigud näiteks põhjast lõunasse. Miks Itaalia põhjaosas on hoopis teistsugused inimesed kui Itaalia lõunaosas, kuigi keel on ju sama.

Kõige hullem aga on see, et tunnen ise ka, et mõtlen hoopis teistmoodi ja tunnen teistmoodi, kui olen soojemasse kliimasse sattunud.

Kunagi kui pidin oma elus pead kasutama ja midagi ära otsustama, siis läksin sauna, et saada natuke teistsugust mõtteviisi ja arutada asja teistmoodi. Rääkimata sellest et saunas on teine tunne ikka ka.

Kord Venemaal matkates tuli Siberis juttu nende külm kliima. Mees kellega rääkisin, ütles: “Mis teil Baltikumis viga, teil on soojem, aga meil on siin holod I golod (nälg ja külm).”   Mina küsisisin, et sellest saan küll aru ja tunnen ise ka et külm on, aga mis nälg siia puutub. Ta vastaas: “Külmaga ei saa keegi tööd teha, vaid kõik istuvad tardunult kuskil soojas kohas ja ootavad kuni ilm soojaks läheb, aga kui ei tee tööd, siis pole ka raha söögi jaoks. Külmaga kulub ka sööki rohkem”.

Kindlasti on ka neid inimesi, kes külma naudivad. Mõni ütleb, et pole külma ilma, vaid on vale riietus.   Eks riietus muidugi aitab külma taluda. Mul aga on ikka see tunne meeles, et kunagi surfidest tulles külma ilmaga, vees ei olnud kalipsoga häda midagi, aga kui külm oli kalipsot ära võtta. See vappekülma tunne ei kao kuhugi.

Meelde tuli veel kunagi talvel 30 kraadise külmaga soojaveejärve minek. Lahti järve kaldal ennast riietuda polnud midagi, Ruttu vette ja seal oli hea. Aga väljatulek oli paras katsumus. Oled ju märg ja kohe on sul jääkirme peal. Juuksed jääpulgad.

Muidugi on talvematkal külm väljas, aga rohkem olen ikka külmetanud kõrbes, ja suvel mägedes, kui talvematkadel.

Eks külmaga harjub ka ära.   Kui pikalt on 20 kraadi külma olnud, on 5 kraadine külm juba päris OK.   Ja kui siis tuleb mõni sula ilm, on päris soe.

Kuskil aga saab ikka sooja.

Kolm vanameest November 29, 2016

Usun,, et mitte kellelegi ei meeldi, et teda vanaks kutsutakse. Kui teised kutsuvad. Aga ise peatakse juba üsna varakult ennast vanaks. Olen kuulnud juba 40-stelt meestelt, et oh, mis mina, ma olen juba vana.   Aga miskipärast tuli mulle meelde kolm vanameest erinevatest maadest, kellega olen kokku puutunud.

 

Ameerika vanamees.

Ameerika vanamees oli 91 aastane.   Ta elast idarannikul. Maja aknast nägi ookeani.   Suur aken oli.   Miljonivaade, nagu öeldakse.   Maja oli tore. Häiris küll teda,, ja naabreid ka, kui veidi eemal üks uusrikas ukrainlane oli hakanud ehitama maja, mis teistest kõrgem. Mitte et see otseselt tema vaadet ookeanile oleks varjutanud, aga üldisest foonist tõuseb esile ja see ei meeldi. Vanamees oli ammu juba pensionil. Aga ega ta siis ei olnud mees, kes istuks diivanil ja lakke vahiks.   Oli tal üks hobi, Talli meeldisid “Minid”. Need on need vanad ilusad inglise autod, milledega ka mr.Beanil meeldis nalja teha. Ta kogus neid. Üritas neid korda teha.   Siis putitas neid autosid ja nii aeg aga lendas. Aga sellest hobist sai ühel päeval villand. Siis hankis ta endale puidu treimasina. Nii tore oli veeta aega erinevatest puitudest asjakeste väljatreimisega.   On ju väikesed ilusad kingitused siis omast käest võtta. Majagi sai täis väikeseid treitud asjakesi. Aga muudkui treid ja treid, siis ühel päeval aitab küll. Treimasin jäi garaazi kõrvale nurka seisma, koos oma treilaastudega. Siis tuli tal uus idee. Hakkaks tegema peenikestest pilbastastest igasugu asju. Saab lambivarje teha, saab igasugu asju. Kui tal külas olin, tegeles ta just selle hobiga.   91 aastane mees leiab ikka uusi ideid, millega oma tegevust mõtestada.

 

Soome vanamees

Soome vanamees oli 70 aastane. Rahvuselt oli ta rootslane. Ta oli rekkafirma omanik.   Aga ega tal ainult siis firma ei olnud. Tal olid autod ka.   Kui esimest korda firmasse sattusin, ja teda nägin, ehmatasin natuke ära, mees nägi välja nagu 19 sajandi kauboifilmist alla sadanud.   Kogu oma riietus ja olemus oli sellene ameerika uusasuniku oma. Soomes on hea pension. Ei peaks ju enam rabama. Aga tema pani ringi nagu orav rattas. Igale poole teda jätkus.   Oli talv ja väljas oli alla 20 kraadi külma. Ta oma ruudulise särgi väel oli nii kontoris, garaazis ja õues korraga.   Oli vaja panna kõik autod mis platsi peal seisid käima. Aga neid autosid oli tal palju   Eelmise sajandi algusest alates olnud veoautod.   Kõik töötasid. Ei ole mina varem ega hiljem nii palju vanasid veoautosid näinud. Kõik olid puhtad ja korras. Kuigi ammu nad tööd enam ei teinud. Tema elu, tema töö ja hobi olid veoautod. Kogu tema energia ja aeg kulusid sellele. Raha muidugi ka. Aga see hoidis teda elus.

 

Saksa vanamees

Saksa vanamees on 75 aastane.   Ta oli tööl kunagi üsna kõrge koha peal telefonifirmas.. Nüüd on ta väljateeniud pensionil. Käin üsna tihti tal külas. Alati kui tema juures olen ja juttu ajan, mõtlen, et kuidas küll nii erinevad inimesed oma vahel sõbraks on saanud. Ta on kõike seda, mida mina olen. Ta on korralik, ta on järjekindel, ta on rahulik, ta teab alati, mida tahab. Alati valib ta asjad nii, et nad oleksid kõige paremad.   Võrdleb erivaid asju ja siis kaalutletult ostab selle. Ta ei osta kunagi kõige odavamat asja. Ta ostab alati parima. Ja asjad tal kestavad. Imetlen alati tema asju mida ta ostnud on. Kui vanad nad on ja kui hästi nad kestnud on. Olgu selleks köögilaud, või pesumasin.   Kõik on parimas korras.   Kui 25 aastat tagasi esimest korda talle külla sattusin, oli tal täpselt sama köögilaud täpselt samas kohas kui praegu. Istusin samas kohas lauas sama tooli peal.   Nii tool, kui ka laud olid sama uued. Muidugi ta ostab ka uusi asju ja on väga kursis uute asjadega. Ja selleks on infotehnoloogia. Ta on kursis kõigega. Ta teab isegi mis on häsdäg.   Tal oli 91 aastal juba internett. Joonistas mulle paberi peale, millised tal läbi aastakümnete on olnud interneti kiirused. Päevad läbi tegeleb ta sellega. Küsisin, kas tal on facebook. On, ütles ta, aga ei ole ta seal aktiivne. Twitter on ka aga pole ta ühtegi postitust teinud. Kuskil pole aktiivne, aga kõigega on kursis. Ükskõik mida ma tema käest küsisin, kõike ta oli läbi interneti uurinud. Ei ole tal muresid, ei ole stressi, Kõik asjad on paigas. Kõik on oma kohal. On ajaga teha midagi ja elul on mõte ja sisu.

 

Saab küll midagi teha, kui aastad kukil. Kunagi pole nii, et oh, mis nüüd mina enam. Alati on midagi teha. Kas just maailma päästa, aga kas või mõnu pärast, enda pärast midagi teha. Kõik ei pea kalamehed olema.