kuri krants February 27, 2008

    Räägime alati positiivsusest.  Et lähedasi tuleb hinnata, neid kiita.  Igat tööd tunnustada ja tähele panna.  Et kõigest, mis on ümber, tuleb hoolida, siis loksub kogu maailm paika.

  Aga elu meie ümber ei ole silitav.   Ainult karistada saad. Kõik arvavad, et karistamise, valu läbi, õpib inimene kõige rohkem.  

 Minu elu on kujunenud nii, et enamus aega kulutan seda liikluses.  Viimase kümne aasta sees on trahvid tõusnud mitukümmend korda.  Seda meil ja ka mujal.   Liiklus on muidugi karmimaks läinud.    Mäletan, et lahtise turvavöö eest sain kunagi Sloveenias 200 tolarit travi.   Korra veel olen slovakkias saanud, see oli juba 1000 kronu (400 eek-i kanti).  Eestis on nüüd 3000 EEK turvavöötuse trahv.   Liikluses saad ainult karistada.  Keegi ei tunnusta, keegi ei kiida, keegi ei hooli. Hoolimatus  valitseb nii politsei, tolliameti ja muude kontrollijate poolt.     Ei ole liikluspolitsei asi, kuidas sa elus toime tuled,  kuidas rahadega hakkama saad.   10-12 tonni pead oma pattude eest välja laduma.  Selleks ei anta palju aega.

    Ega tööl, kus enamus inimesi käib, teistmoodi ole.  Püüad teha nii hästi, kui oskad, aga ikka pead välja maksma tendi, kui tuul lõhub selle ja kui läbi alfaldiaugu sõites lendab auto küljest mõni osa, peetakse ka see palgast kinni.   Ega see ole ainult  minu tööga nii, vaid enamus töödes on nii, et karistamisega üritatakse kasvatada.

     Eks enamus inimesi on sellega rahul, et on saanud karistada.  Nii mõnigi annaks vitsale suud, mis teda peksnud on.  Minul aga jääb negatiivne mälestus iga karistuse juurde.   Kohtadest, kust olen aastaid tagasi kiiruse eest karistada saanud, on tänapäevani vastik mööda sõita.    Politseiautot nähes tekib sisemine põlgus nende vastu koos süütundega.  Ikka kontrollin, kas tuled põlevad. kas turvavöö kinni, kas kindlustus korras.  Aga seda kõike negatiivsuse kaudu.

   Jõustruktuurid külvavad hirmu.  Kus on meie ümber siis positiivsus, headus, armastus, üksteisemõistmine,  hoolivus.   

Kas on nad siis ainult deklaratiivsed asjad mis ammu Pandora laekas välja lupsanud.

Bakterid February 25, 2008

   Baktereid on nii palju, et raske on kedagi üheks isikuks pidada.  Enda kohta saab ka öelda, meie siin.

   Kuna  pool aprillikuud kavatsen vedeleda Indias, siis loen praegu kõike, mis puudutab Indiat.   Tahaks teada kõige rohkem seda, et kui ära käid, siis pärast teaks, millest ilma jäid.

    Millegipärast räägivad kõik seal tabavatest kõhuhädadest. Selleni välja, et isegi koka-koola on kohalike bakteritega reostunud ja dussi all käies ikka läheb natuke vett suhu ja kõhutõbi on determineeritud.

    Olen käinud ju igal pool. Olen joonud igasugust vedelikku.   Olen olnud kesk-aasia katkupiirkondades ja igasugu epideemia kolletes.   Tean ainult et kätega süüa ei maksa.  Aga võib-olla kesk-aasia bakterid on juba õndas ootuses minu organismis.  Võib-olla kõrbebakterid on juba käega löönud, et kõrbesugulastega kokku saaks.   Siberibakterid aga jäävadki ootama oma sugulasi. Sinna ma vaevalt niipea lähen.

   Loen igasuguseid tõbesid, mis tabasid Indias olevaid inimesi sajandeid tagasi.    Kui vaatad mõnd internetilehekülge ja küsid mõne tuttava käest, mis süste tegi, siis nimekiri on pikk ja käsivars hakkab juba praegu ette valutama.

  Mina aga sogan, et enne tuleb ikka palju lugeda.  Aga mina uurin hoopis neid segaseid raamatuid, mis räägivad veel segasematest religioonides indias.   Turbanite ja nugadega sikhidest ja mägedes kükitavatest ja mediteerivatest sufidest.  Maharitsist ja Sai-Babast.

Kuigi on seal ka teisi tegelasi suuri tegusid teinud,   suur uriinisõltlane Gandi ja vaestehoolekandja Ema Teresa,  poeet Tagore  ja palju muid tegelasi.

     India filme pole ammu  näinud.   Huvitav, mis neid telekast ei lasta, vaid lastakse Mehhiko seepi.  India filmitoodang ju maailma suurimaid. Ma ei tea, kas videolaenutuseski mõni india film olemas on.    Kunagi jooksid pidevalt meie kinos. Ja siis tulid alati nutetud nägudega inimesed kinosaalist.

  Filminduses on küll elu ilusamaks läinud. Lõpevad reeglina hästi ja tuju alati hea.

             Tavaelu ka.  Ikka positiivne.

90 February 24, 2008

  Loen aastapäeva kõnesid.  Loen kolumnistide artikleid.  Lugesin ka eesti esipilaja Kivirähki arvamusartiklit.   Mihkel Muti  artiklit ja palju muud.

Lugedes polegi asi nii hull. Aga kuulates tekib tunne, et ükskõik palju kuulad, tundub see olevat raisatud aeg.

Vaene Mutt.   Freudist on jäänud talle meelde Oidupuse kompleks. Ei midagi muud. Tartust pärit inimesena on jäänud tal lapsepõlvest alateadlik hirm ülejõe venelaste ees. Olen ka Tartust, aga venelane on minu jaoks ikka peipsitagune tegelane.  Need kes siin on on muulased.  Muulasi tuleb alati karta, olgu Tartus, Tallinnas, Brüsselis või Londonis. Aga arvamusega arvestada ei maksa.  Neil ei ole seda.

 Kummaline et kõigil on eesti värk maksimaalselt 90 a vana.    Mõne jaoks 17 + 17,  möni ei jäta sedagi aega.   Tegelikult on tarvis pidada pidu pea 10 000 aata pikkusele olemisele.    Mõni väidab, et praegust mentaliteeti mõjutab viimased 50 aastat.  Mina pakun välja, et viimased 300 aastat.   Aga tegelikult, võib olla suur asi, ka ikka viimased 3000 aastat.  Miks me oleme sellised.  Miks lennujaamas pea eksimatult ütleb ära, kes järjekorras on eestlased.   Ei näe nad halvemad välja,  ei näe nad tõsisemad, mornimad välja.   Eestlane on lihtsalt isemoodi. Teistsugune teistest.  Kõige rohkem lätlase moodi.

Aga noh, kui eesti sünnipäev on praegu,  siis ikka palju õnne, Eesti

Jutud ja lugemised February 22, 2008

 Loed midagi.

Kui jaksad jutu läbi lugeda, on hea.

Kui jaksad kaasa mõtelda, on veel parem.

Kui veel elad sisse, samastad tegelastega on juba päris hea.

Kui suudad näha, aru saada mida kirjutaja mõtles ja tahtis ütleda on kõva värk

Kui mõtled kaasa, mõtled edasi on rohkem kui kirjutaja soovis.

Kui mõtled edasi ja teed midagi, on maksimum mida ükski jutt teha suudab.

Hoov puhtaks February 20, 2008

       Ikka tegin nii, et alumiinumplekk, suur tahvel, kuidas ma ära viskan. Ikka hoovinurka.  Vana vaskplekk,  vahest läheb ju vaja tükk vaskplekki, hoovinurka.   Ühel objektil ei läinud vihmaveetorud käiku, hoovinurka.   Roostevaba toru, vaat kui hinnaline värk, ei saa ju ära visata, hoovinurka.   Bussil tuli kardaan ära.  Tagasi panna polnud mõtet, sest ega mul seda bussi enam vaja ka polnud.  Nii jäi buss seisma hoovi servas.  Asjad kuhjusid ja ala sai nimetuse – majandushoov.  Aga iga asi saab ükskord ühele poole. Nüüd tuleb üks inimene ja saab tasuta kõik endale.  

Kui kergelt saab hoovi puhtaks.

Oleks inimese hingega ka sama lihtne.  Kogud teadmisi, fakte.  Tead mis on avokardo arv,  tead et ringi raadius ja diameetri suhe on pii.   Tead mis on pH.  Mäletad veel mis on biureedireaktsioon (valgu värk),  tead lehma nelja magu: vats, võrkmik, libedik ja kiidekas.  Aga kas lehmal on sarved eespool või on hoopis eespool kõrvad?

Aga kõike seda ei saa minema pühkida nagu hoovi.  Ei saa kutsuda vanarauakoguja, kes viib minema.  Ei ole hingeliste koormatega nii lihtne kui vanade kummidega, et viid jäätmekeskusesse.

Kindlasti on võimalik endaga ära leppida.   Aga ega seegi nii lihtne pole.   Möödunud sügisel otsustasin, et lepin aastaaegadega ära.   See tähendab, et sügisel ei hakka kevadet ootama. Kevadel suve.   Võtaks ja naudiks sügist.  Oleks sügisega rahul.  Aga mis ma tegin, ronisin sooja Texasesse.   Nüüd võiks nautida kevadet.  Õues õitsevad lumikellukesed.   Aga mida tegin.   Laua peal on piletid Indiasse.

Aga aegajalt tasub hoovi koristada.   Aeg-ajalt tasub ka seisatada ja vaadata mis hinge kogunud on.   Äkki on võimalik midagi muuta.

Kosovo February 20, 2008

Läti tegi meile ära.  Vaatame kas Leedu jõuab ka.  Kosovo 2 miljonit inimest ootavad. Värisevad need, kel ka jupike kaotada on.  Vaatasin maailma kaarti.  Vaat kust tahes, ikka on probleeme.  Iseseisvaks on kuulutanud minu mäletamise järgi tsetseenia, transnistria (vist nii on see Moldovat mittetunnustav osa), Põja-Küpros ka,   aga ega sest midagi välja ei tulnud.   Kuigi de-fakto on nad ammu kuidagi iseolevad, nagu Abhaasiagi. Tegelilikult on neid piirkondi maailmas palju.  Paljudest pole kuulnudki ja paljudele korda ka ei lähe.  Nii mõnigi riik on ülisõltumatu, nagu Mongoolia, kellest ei sõltu ikka mitte midagi.   Kas keegi mäletab, mõnda uudist Mongooliast.

Mõtlen sageli, kui eesti uudiseid vaatan,   vahest ei tule kohe mingeid uudiseid tervest maailmast, ikka Eesti on see maailma naba.   Mõtlen kas Mongoolias ka on ainult mongoolia uudised see kõige tähtsamad  ja vahest ainukesed uudised. 

Eks neid sõltumatuid riike ole teisigi, kellest vast ainult lipumängus nime kuuled.

Ega maailm eestitki tea.  Kui Estonia põhja läks, siis teadsid kõik kus Eesti on.  Aga see oli ka juba ammu.

Meile on aga Eesti tähtis, eriti praegu enne aastapäeva.  Pidu ju.  90 saab täis.

Vaatasin täna kuskilt kanali pealt, kuidas peeti ühte sünnipäeva.  Sünnipäevalaps sai 125 aastaseks.  Mõelda vaid, sündis 19 sajandil ja elab veel 21 sajandil.  Aru ta asjadest veel sai. Juttu veel rääkis ja küsimustele ka vastas.     Seega see ei olegi nii pikk iga.  Eestis elab ka üle saja aasta vanu inimesi,   eks nemadki peaks mäletama eesti vabariigi algust.

Meile peaks olema sümpaatsed  väikesed riigid.  Montenegro, Iiri,  Island.   Kosovo on väga vaene.    Ega tea minagi kuidas nad järje peale saaks.  Mida nad seal ära omapäi teeks. 

   Käin tihti Luxemburgis.  Kui tööl olen, siis tihti iga nädal.  Aru ei saa, kuidas ta on rikkaim riik Euroopas.   Läänenurgas on  2 ruutkilomeetri peal  54 bensiinijaama.  Ma pole elus kuskil nii palju bensiinijaamu näinud.    Nägin viimane kord oma silmaga, kuidas üks sakslane ostis  3000 euro eest tubakatooteid väikesest bensiinijaamast.  Kas siis alkoholi, tubaka ja bensiini meeletu käive teeb riigi rikkaks.   Kui Eesti tahab rikkaks saada, miks on Eestis diiselkütus üks kallimaid.

Kas Kosovo peaks hakkama ka kõike hästi odavalt müüma, nagu seda Luxemburg.

Tahaks aga loota et see väike albaanlaste riik saab Eestilt homme tunnustuse.

Laiksood February 19, 2008

   Vabariigi aastpäev läheneb.  Mõtlen eesti inimeste peale.  Kaugematele tundub, et eestis elavad mehed on narkokullerid ja naised prostituudid.   Kui sisu laendada siis ongi.  Kõik ju taandub rahale.  Teha tööd mis ei meeldi, aga kui hästi makstakse, siis tuleb ju teha.   Eks see olegi prostitutsioon ja narkokaubandus.      

      Laiksood elavad Paides.  Vardjad on lõuna-eesti päritoluga aga enamus elavad Tallinnas.   Laiksoode äri Paides eriti hästi ei lähe.   Raske elu  ju seal.   Rallisõidu peale on investeeritud väga palju raha.  Kallis hobi ju.   Ega ei saa seda ju pooleli jätta. Tuleb edasi finantseerida.    Poeg peab rõõmuga rallit sõitma ja edasi elama.

      Vardjad aga on segaduses.  Ei meeldi kellelegi see, mis Delfis toimub.   Kommentaarid on valdavalt verised.  Ega minagi tea, mis õige käitumine.  Kas ongi üldse õiget käitumist. Vardjad mõtlevad ühte moodi Laiksood teist moodi.  Ei saa ju ühte moodi   asjadest keegi aru.    Kui keegi teeb teisele kahju, siis ühel on kaitsereaktsioon,   teisel  kannataja positsioon.    Käitumine ja mõtted on sellest tulenevalt ju erinevad.   Ei aita, kui ütled, et saan aru.   Ega ikka ei saa.  

Ega saa ka aru, et pere on õnnelik, et poeg saab jälle rallit sõitma.  Aga eks Paides oma elu ja omad mõtted.   Sõimamine ja kividega loopimine küll lahendus pole.   

Rikas või vaene February 18, 2008

          Jumal ära anna mulle rikkust, et ma ei läheks uhkeks,  ja ära tee mind vaeseks, et ei hakkaks varastama.

        

 Miskipärast kohtusin täna ainult rikaste inimestega.  Vaestega nagu pole trehvanud. Peeglisse ka pole vaadanud.

   Üks rikas inimene ütles.  Et vaata nad on ju geoloogid.  Ega geloogiasse ei lähe ju inimene, kel nupp nokib.  

Aga tema kõrval seisis tema enda raamatupidaja, üks nutikamaid mehi keda tean, tema poeg õpib ülikoolis geoloogiat.    Seda see tark mees aga ei teadnud. 

Eks see minu kiiks ole.   Kui inimest pole ammu näinud, siis on minule tähtis teada saada, mida tema naine teeb, mida poeg teeb mida tütar teeb.   Siis kuidagi saan kõigile head korraga soovida.   Mida ma ikka muud saan teisele teha, keda näen. Ikka kõigest südamest soovida et temal ja tema perel hästi läheks. 

    Kindlasti valivad erialad endale kontingenti.  Juurakad on juurakad ja geograafid on geograafid.   Ometi on nutikaid ka filoloogide seas  ja kõikidest ärijuhtidest  ei saa edukaid ärijuhte.

      Rikkalt mehelt küsisin, on ta elu siis nüüd nii hea.   Ta vastas, et ei tea isegi palju tal raha on.  Aga ta saab lubada kõike, mis hing igatseb.   Ja kui ta rääkis ja rääkis, tulid minule silme ette petseri kloostri mungad.   Tuli mu silme ette Viitka koguduse pastor, kes kasvatab 3000 kroonise palgaga kaht last.   Tuli silme ette nii palju inimesi, kes vaevalt toime tulevad.  

    Küsisin endalt, miks rikka mehega rääkides, vaesed silme ette tulevad.  Aga vaestel on pakkuda palju rohkem.   

Rikkad võivad käia Birmas, iga kell Tais.  Aga vaene unistab aastaid Iisraeli reisist. Ja kui sinna saab. Saab ta reisist palju rohkem, kui miljonär.

   Olen ise käinud reisidel, kui viimane näljarott.  Hunnikus koos väikeses bussis.  Kord toppisime 24 inimest väikesesse mersubussi.  Usun et ükski 24-st ei soovi mälust kustutada seda reisi ja seda sõitu.  Need reisid mis väga väikese raha eest sai tehtud on tänapäevani meeles.  

Olen olnud ka viietärnihotellis, sviidis, aga ei mäleta sellest suurt midagi.   Aga lahtise taeva  all kuskil mägedes…….Vaat see oli alles öö.

   Ega ma pea rikkust ja edukust valeks.  Aga need kes pole rikkad, ei ole luuserid.   Oi kuidas ma naudin nende seltskonda.   On väärtuseid, mida ei saa ühegi raha eest.   

Täna aias lumikellukesed ei maksnud kohe mitte midagi!!!

Johannes February 17, 2008

     Kui tutvusin esimest korda Johannesega, oli tema vana mees ja mina pidasin ennast noorena.   Muidugi oli see aastaid tagasi.  Ega Eestigi ei olnud iseseisev.  Mina olin üles kasvanud, õppinud ja tegemist teinud nõukogude korra ajal.  Tema oli Sinimägede lahingus Saksa poolt haavata saanud ja koos Saksa vägedega saksamaale taandunud.  Tema üks käsi jäi eestisse.  See käsi mis eestisse jäi, ei lasknud teda päevagi Eestit unustada.  Ma ei usu tänapäevani, et ta uskus eesti vabanemist vene võimu alt.  Aga ta tegutses ja mõtles nii kindalt selles suunas, nagu ta ei oleks kahelnud kunagi, et Eesti näeb vabadust.   Neid inimesi läänes ei olnud palju kes nii kindlalt ajasid eesti asja.      Muidugi ei alahinda ma teisi. Eks igaüks ajas oma moodi.

   Kui esimest korda Johannese juurde sattusin, olin kole väsinud.   Aga tema jutt oli huvitav, kuigi uni vägsis tuli peale.   Huvitav oli see maailm, mis elas meie omast eemal. Mis oli vaba kõigest, mis meid rõhus.  

Siis oli saksamaa meile imedemaa.   Nüüd on minu jaoks saksamaa vastik politseiriik. Kuidagi euroopa stagna riik. 

Aga ei pidanud kirjutama saksamaast, vaid Johannesest.

Ükskord rääkisime temale, et mul on suur huvi igasuguste atlaste ja kaartide vastu.  Vot oli aeg, kui atlased ja igasugu kaardid omasid tähtsust.  Nüüd nagu ajab asi naerma, sateliidifotod ja gps.   Galileo jt.   Ei mäletagi aega, kui viimati kaardi järgi euroopas orienteerusin.    Aga Johanneselt sain esimesed kontaktid.    Ei kulunud vast aastatki, kui sain teada kõik kaartide tootjad maailmas. 

Johanneseid on palju maailmas. Kellest paljud pole kuulnudki. Aga nendest Johannestest ja   teistest on palju kasu olnud meie Eesti ülesehitamisel.

90  aastapäev ei ole kaugel. Olgu see jutt Johannesest algus selle aastapäeva tähistamisel.

Pühapäev February 17, 2008

          Sa pead hingamispäeva pidama.  Jumal olevat kirjutanud ühele kahest kivitahvlist selle.   Luther oma katekismuses kirjutas:  Sa pead pühapäeva pühitsema.       Enne teda seitsmendal sajandil väitis Muhamed ei õige päev kõige vägevamale on reede.  Vot Allah ilmutas talle.  

   Võta siis kinni mis õige asi on. Reede, laupäev või pühapäev.  Iga päev on Jumalast ilmutatud.   Kas siis austusest Jumala vastu peaks reedest pühapäevani pausi pidama.

Mõtlesin sellele kui sain varasel hommikutunnil kokku poes tööõpetusõpetaja Peetriga. Temal on vabadus töölt reedest pühapäevani. Longero ja televiisor aitavad ta selle pidamisest üle.   Mida sa ikka uues korteris nokitsed.  

    Kunagi arvasin, et päiksepäeva, pühapäeva, peab loodus ka.  Tundus, nagu päike oleks nii tihti pühapäeviti väljas.   Kontrollisin järgi.  Loodus ei tee päevadel vahet. Looduses ei eiksisteeri nädalast tsüklit.  Kuigi looduses on ka tsüklid olemas.

     Olen elus nii mõnigi kord olnud pikemalt looduses.   Ei tea nädalapäevadest siis küll midagi.   Vahest õhtul lõkke ääres saab mõeldud, mis kuupäev ja nädalapäev küll täna on,   aga see jääb üheks matemaatiliseks ja mäluharjutusest.   Kui ikka matkal oled, siis ei ole nädalapäevadel mingit tähtsust.  On see päev ikka tsivilisatsiooni väljamõeldis.   See on nagu mingi ametühingu leiutis, et inimesed ei saaks orjadelt viimast väljapigistada ja mingi puhkus inimestele anda.

    Advendistidel on hingamispäev pea õndsuse küsimus.   Kui tundengil on eksam laupäeval, siis ei lähe ükski advendist eksamile.  Kui  elutähtis operatsioon satuks laupäevale, sureks advendist ära, aga opereerida ei lase.

   Muslimitel reede nii oluline päev ei ole. Olen tihti laoplatsil muslimiga reedel juttu ajanud.   Liigutavad ennast reedel hea meelega. 

   Lapsepõlves algas pühapäev kell 6 laupäeva õhtul.   Kõik nädala tegemised olid tehtud. Kartulid kooritud pühapäevaks ja toit eelküpsetatud.   Pühapäev võis ainult kirikule kulutada.

Saksamaal on seadusega pühapäeval kauplemine keelatud.   Suuremad poed on kinni. Maa on väga vaikne.   Aga viimasel ajal on türklased endale kauplemisõiguse välja nõudnud.   Türgi poed on kõik lahti ja türklasi on linn täis. Siis mõtlengi türgi vaiksest vallutusretkest.   

   Inglismaal aga on kõik kaubanduskeskused pühapäev lahti.   Inimestel on aega  ja tegelikult on tore vaadata, kuidas paarid ja pered rahulikult lettide vahel liiguvad.     Kirikus vist käivad inglismaal ainult katoliiklased.   Tean kuskil seitset kirikut inglismaal mis on müügis.     Ilusad müügisildid küljes.

    Mina tegelikult austan oma esivanemaid ja pean pühapäeva.   Lithsalt pean pühapäeva. Ei mingit suurt sügavamat sisu.  Pühapäeval tööriideid selga ei pane. Kraavi ei kaeva ja puid ei lõhu. 

  Aga üks naljakas seik tuli pühapäevaga seoses meelde. 

  Oli sügav stagnaaeg. Elasin Tartus.   Ei mäleta, kuidas, aga sai aetud Tartu Sõbra tänava kirikule hunnik küttepuid välja.    Seal aga siis pesitsesid Advendistid ja Metodistid.   Pooled puud advendistidele, pooled metodistidele.  Mehed pidid need tükeldama ja lõhkuma.  Metodistidel muidugi tööst vaba päev, kus tööd teha võis, oli laupäev.   Siis hakkas saagimine ja lõhkumine. Ikka hommikust õhtuni.                        Advendistide tavatööst vaba päev oli pühapäev, kui võis tööd teha.   Varahommikust peale saagisid puid ja lõhtusid pühapäeval advendistid.       Töö sai ju aetud. Kes laupäeval, kes pühapäeval.      Naljakas aga oli see, et laupäeval pidasid jumalateenistust sealsamas kõrval advendistid ja pühapäeval metodistid.  Ega sest midagi puusaagimise kõrgal välja ei  tulnud.   Aga vaprus ka kindlus oma tõe ainuõigsuses olid mõlemil.      Viisakas oleks ju olnud teise jumalateenistuse ajal mitte saagida ja lõhkuda.   Aga seda oleks tõemonopoli pidajatelt raske nõuda.

     Eks ole see päeva pidamine ikka diil inimese ja Jumala vahel.   Ei midagi enamat.   Mina ei ole senini veel diili teinud. 

Võib-olla peaks tegema.