Johannes

     Kui tutvusin esimest korda Johannesega, oli tema vana mees ja mina pidasin ennast noorena.   Muidugi oli see aastaid tagasi.  Ega Eestigi ei olnud iseseisev.  Mina olin üles kasvanud, õppinud ja tegemist teinud nõukogude korra ajal.  Tema oli Sinimägede lahingus Saksa poolt haavata saanud ja koos Saksa vägedega saksamaale taandunud.  Tema üks käsi jäi eestisse.  See käsi mis eestisse jäi, ei lasknud teda päevagi Eestit unustada.  Ma ei usu tänapäevani, et ta uskus eesti vabanemist vene võimu alt.  Aga ta tegutses ja mõtles nii kindalt selles suunas, nagu ta ei oleks kahelnud kunagi, et Eesti näeb vabadust.   Neid inimesi läänes ei olnud palju kes nii kindlalt ajasid eesti asja.      Muidugi ei alahinda ma teisi. Eks igaüks ajas oma moodi.

   Kui esimest korda Johannese juurde sattusin, olin kole väsinud.   Aga tema jutt oli huvitav, kuigi uni vägsis tuli peale.   Huvitav oli see maailm, mis elas meie omast eemal. Mis oli vaba kõigest, mis meid rõhus.  

Siis oli saksamaa meile imedemaa.   Nüüd on minu jaoks saksamaa vastik politseiriik. Kuidagi euroopa stagna riik. 

Aga ei pidanud kirjutama saksamaast, vaid Johannesest.

Ükskord rääkisime temale, et mul on suur huvi igasuguste atlaste ja kaartide vastu.  Vot oli aeg, kui atlased ja igasugu kaardid omasid tähtsust.  Nüüd nagu ajab asi naerma, sateliidifotod ja gps.   Galileo jt.   Ei mäletagi aega, kui viimati kaardi järgi euroopas orienteerusin.    Aga Johanneselt sain esimesed kontaktid.    Ei kulunud vast aastatki, kui sain teada kõik kaartide tootjad maailmas. 

Johanneseid on palju maailmas. Kellest paljud pole kuulnudki. Aga nendest Johannestest ja   teistest on palju kasu olnud meie Eesti ülesehitamisel.

90  aastapäev ei ole kaugel. Olgu see jutt Johannesest algus selle aastapäeva tähistamisel.