Talve külm February 16, 2008

           Minu jaoks on seekord käes selle talve kõige külmemad ilmad. “Real feel” – 22.  Õhutemperatuur viis külmakraadi.   Kui noor olin, kiskus talvematkadele. Sai käidud Koola poolsaarel, mitu korda Uraalides, mitu korda Siberis.  Tuleb meelde Kesk-Aaasia talvel ja Suur Kaukasus talvel.   Loomulikult ei kujutagi ette, mis oleks  siberi “real feel”. 40 kraadiga pauguvad puud.   30 kraadise tuisuga tunned iga riideõmblust.

       Tuleb meelde igasuguseid jutuajamisi kohalikega. Kes elavad kogu aeg sellises piirkonnas.   Üks ütles et mis meil eestis viga. Meil talvel soe. Aga neil on külm ja nälg.    Saan aru, et külm, tunnen isegi. Aga miks nälg.  Noh, vastas ta, ega selle külmaga küll tööle ei hakka.

        Eile sain kokku ühe vana omaealise sõbraga. Peeter nimeks temalgi.  Jäime juttu ajaba.  Tean et elas minu lähedal, aga kininnisvaraarendaja ostis terve tänava individuaalid ära.  Ostis tema majagi.  Ametilt on ta kooliõpetaja.   Küsisin, et mis ta siis nüüd teeb?   Ütles, et ega midagi.  Näitas post ostetud kolma pudelit.    Ütles, et passib nürilt reede hommikust pühapäev õhtuni  teleka ees.  Kurtis oma nüri elu.   Lugeda ta ei viitsivat. Õppida ja uurida ka mitte.  Lapsed suured  ja uues korteris pole midagi nokitseda ka.    Kurtis, et on ikka nüri elu.

     Ei saanud mida ka seletada, et ela nagu mina.   Tegemata töid mitme aastakümne jagu ja hobid  ka ootavad, kuna nendega tegelen.  Ei saa inimestele selgeks teha, et tehku midagi muud.   Mõtlesin, et mis siis, kui televiisorit ei oleks. Mida teeks siis.  Mida teeks ta siis kui õlu ja long drinki poleks. 

   Mida tegid meie esivanemad sel ajal.   Kütsid ahju, nokitsesid,  laulsid oma regivärsse, passisid niisama.    Ei elanud kaasa   Seitsmenda taeva ja Dr. Hausiga.

Ega ma teagi, mida mehed telekast vaatavad.    Mida mina teen, kui kodutöid niipalju teha poleks.  Mida teeks, kui sõpru palju külas ei käiks.   Mida teeks kui raamatud seltsi ei pakuks

Aga õnneks on elul veel palju pakkuda

Läheks turismimessile…….

Ostukeskused ja kirikud February 13, 2008

 Kui inimene on reisil, siis mida ta ikka vaatab. Noh, haritud inimene huvitub kõigest. Muuseumitest, erinevatest ehitustest ja kui suurem huvi veel, siis elamukvartalist. Vaadata kuidas sel maal inimesed ka tegelikult elavad.  Mind isiklikult huvitavad ka surnuaiad. Käin ikka igas piirkonnas surnuaial.  Aga raudselt võib väita, et iga inimene kes teisel maal on üritab ikka minna kirikutesse ja ostukeskustesse.   Olen olnud inimestega koos, kes näiteks Lissabonis muud üldse ei huvitanud, kui suurim ostukeskus. 

   Olin paar pühapäeva tagasi ostukeskuses. Essexis.  Lakeside ostukeskus on üks suurimaid, mida ma elus näinud olen.  Naerma ajab kui võrdlen Eesti omasid.  Mis on Ülemiste ostukeskus.Nagu liivatera kaljurahnu keskel.  On pühapäev.   Inimesi voogab kolmel korrusel.  Kui noorena sattusin Tsumi (Moskva suurimasse) , siis mõtlesin, et suuremat ei ole võimalik ehitada. Ikka terve kvartal.   Aga teha terve linnaosa ostukeskuseks, seda ei oskanud isegi unistada.

   Kunagi tehti kõige suuremad hooned kirikud.  Olen minagi senini nende austaja. Võin sadu kordi käia St. Pauli katedraalis. Ka Kölnis alati lähen katedraali. Mis siis et kõik tuttav on.

Aga mis teha, ka Lakeside ostukeskuses olen juba mitu korda käinud. Ja tõesti odav on.10 naela eest saab ennast riidesse. Kas need riided sobivad ka, on ise asi. Maitse on ju kaklemise küsimus, mitte vaidlemise. 21 sajand aga, on alguses veel küll, kuulunud ostukeskustes kolamisele.    Kui www. loodi,  siis arvati et kõik kauplemine kolib ruttu internetti. Aga ei kolinud ühtegi. Vaid ostukeskused ainult suurenesid ja suurenesid. Kõik tahavad ikka kaltsu ja muud kaupa oma käega katsuda.      Ostsin ka mina.  Kassasid ei olnud.   Kui libekeelne müüja õõtsus ligi, pidin oma ostusoovi teatama.   Lupsti oli tagataskust välja võetud tark masin.  Andsin oma pangakaardi. Ja oma imestuseks olid tal kohe teada minu nimi, elukoht ja kõige kasutatavam internetiaadresss.  Kas arve i-mailile. Yes.  Jne.  Siis pakib ta minu kauba keset saali kingikotti ja sellele lisab veel seljakoti, millesse see 500 g kaupa ära poest kanda. Ja seda keset poesaali.   Midagi sellist ei ole veel eestisse jõudnud.  Elamus ju.     

 Kirikud aga ei ole ajaga kaasas käinud. Ikka taga.   Ilmselt peabki see nii olema. Aga kirikutes käib rahvast ikka vähem ja ostukeskustes ikka rohkem.       Aga kõigele vaatama, saab siiamaani kirikust rohkem, kui ostukeskustest.  Olgu ostukeskustes või discount 90%.   Mida ma ka elus varem näinud polnud.

Võõrsõnad ja võõrad sõnad February 13, 2008

No nimi ütlebki nende kohta küll.  Vöörsõna.  Aga on ainult võõras. Mitte väärsõna.   Aga eestimaal on see tarkuse tunnus.   Ikka mida rohkem, seda rohkem valid endale kuulajate ja lugejate  koorekihti. Kui ikka kasutada sellist sõna nagu „ruraalne“ siis ega paljud ikka tea, mida see sõna tähendab. 

  Sel reisili oli mul kaasas palju raamatuid.   Kuu aja kohta läbi lugeda 25 raamatut pole ju laita tegevus.Toomas Pauli raamatuid oli kaks.  

 Ikka mõtlen, ei mis asi paneb teda kirjutama võõrsõnades.  Kas mingi alaväärsuskompleks. Et ikka teoloog ei ole tõsiseltvõtav teadlane. Et teadlane paista tuleb võõrsõnu kasutada.    Või mingi muu asi.  Minul pole probleem teda lugeda. Olen tema Piibli tõlke ajaloo ka läbi lugenud.  Isegi meeldib.  Aga härib tema kohutav võõrsõnade lembelisus.    

 Kunagi ammu ülikoolis, istusin loengus.  Hüdrogeoloogia loengus.Õppejõule meeldis hirmsasti, kui tudengid tema jutu kõik kirja panevad.  Sellises tempos ta lugeski.   Püüdsin minagi tema taktis unegraafikut kirjutada.    Aga siis jõudis ta lauseni:  “Eesti limniliste objektitele on  omane, et perifeersest osas tsentraalse suunas muutuvad nad sügavamaks.”   Lõpetasin igavesti selle õppejõu loengu konspekteerimise. Eks igaüks meist tea, et järved on keskelt sügavamad.  Oskaks ka mina veel öelda , kuidas “omane” on võõrsõnaga ja sõnale “sügavamale” on ka oma võõrsõna. Siis saaks  veel vägevama hürdrogeoloogia lause.

  Toomas Paul ka ilmselt arvab, et võõrsõnu tuleb kasutada et piisavalt tark tunduda.    Ega võõrsõnad siis halvad pole.  Aga arvan siiamaani, et tõeliselt tark inimene suudab oma jutu kõigile selgeks teha ka maakeeles.  Loodan et Toomas Paul jõuab ka kunagi selleni.    Vot mis minul viga. Olen ju rekkamees. Rekkamehelt keegi ei oota võõrsõnu.

Just nüüd ja praegu February 11, 2008

 Jumal ja õnnejumal.

    Jutt tuleb meelde, kui Jumalast mõtlen.  Üks väike poiss küsis Jumalalt:“kuule, ütle mis on sul üks minut?“   Jumal vastas: „Nagu sul miljon aastat!“   Poiss: „ Aga ütle, mis on sul üks kroon?“   Jumal: „Nagu sul miljon krooni!“   Poiss: „Anna siis minule üks kroon!“    Jumal ültes: „ Oota  üks minut“.       

Kohtasin hiljuti Londonis ühte meest,  eestlast.  Ütlesin, et mul on kaks jalgratast, lähme linna peale kolama.   Ta ütles, et ei saa. Tal ei ole raha.  Imelik, mul on sõpru, kes ei teeni pooltki eesti keskmisest palgast, aga ikka on tal raha.  Rekkajuhid teenivad kolm keskmist palka, aga raha ei ole neil kunagi.  

   Küsisin, kuidas ta siis söönuks saab. Ütles, et iga tankimise eest maksab tankla pidaja temale 25 eurot.  Sellest ta sööb.

Eks igaühe asi on kuhu ta oma raha paneb.  Rääksime nii ühest kui teisest.  Ta ei saanud aru, kuidas ma nii palju reisinud olen.  Kust ma selle raha olen võtnud.  Jne jne.Ma aga ei saanud aru algul, mis ta oma palgaga teeb.   Ta ainult ohkas, küll tahaks ta ka rikas olla.  Vaatas kadedusega uhkeid autosid.  Ütles, et ta tahaks, et tal ka selline oleks.  Ma lahkelt püüdsin õpetada.  Ütlesin, et kui asja ette võtab, siis viietest või kahekümne aasta pärast on tal ka sama uhke auto.  Ütlesin, et targa või asjaliku käitumisega on võimalik saada igastühest 20 aastaga miljardär. Nii raamatud lubavad.  Lubasin lahkelt need raamatud temale hankida.  

 Aga ta vastas:  „Mul pole aega viisteist või kakskümmend aastat oodata, ta tahab seda raha nüüd ja praegu.“   Ma vastasin, et nüüd ja praegu ei anna ükski majanduslik tegevus.    Kõige jaoks läheb aega.   Ta vastas, et ei saa oodata. Tal on raha praegu vaja, mitte kahekümne aasta pärast.   Ja siis sain ma aru, kuhu tema raha läheb.  Õnnejumal ju lubab raha kohe ja praegu.   Ei taha ta suuri investeeringuid, piisab ka väikesest.  Tasu aga on jumalik.  Vennike teadis kõiki lotomiljonäride lugusid.    Teadis kui palju keegi kasiinodest saanud on.Tahaks minagi, et Õnnejumal talle naerataks.  Vahest kellelegi ju naeratab. Miks ei või see tema olla.   Aga õnnejumal on  valiv.       

   Ega mina teda muuta ei suutnud.  Püüdsin küll seletada, et on väärtusi temalgi, millest kinni tasub hoida. Rääkisin lähedastest ja inimestest kest temast hoolivad. Pisarad tulid tema silma.  Aga tema mõtted olid sellel, kui koju saab ja palga kätte saab……..          

 Tean minagi et kui käitud Rikka Isa nõuannete järgi, on võimalik ka kiirem tulemusteni jõudmine.   Aga tean, et elus on muid väärtusi, on kuhu püüelda.  Tean, et nüüd ja praegu saab palju rohkem väärtusi, kui raha eest saada on üldse võimalik.

Viis minutit February 10, 2008

   Hiljuti olin külas headel sõpradel Saksamaal.  Õhtune aeg nagu ikka ja paras tee joomiseks.  Sõber peremehena ikka küsis, mida ma juua sooviksin,  kas kohvi, teed või midagi muud. Muidugi olen põhiliselt teejooja.  Aga  siis tuli meelde, et temal on teega eriline suhe.   Teeb köögis teed. Kasutab, nagu paljud , paberkoti sees teed.  Läksin vaatama, mis tal alati see tee nii kaua aega võtab.   Küsisin.  Ta ütles, et iga tee vajab tõmbamiseks viis minutit. 

Jah, ta on diplomeeritud insener. Nii on tema ukse peal nimesilt.  Kõik käib nii nagu peab.  Kui enamus pakkide peal on kirjas, et tee peab tõmbama viis minutit, siis ei ole midagi siin vaielda.  Mina küll püüdsin vaielda, et teed on väga erinevad  Maitseid ka on erinevaid.   Igasuguseid tee õpetusi on. 

 Tuleb meelde teejoomisi Usbekis. Tuleb silme ette keset kõrbe jõe ääres hästi palava ilmaga pakutavat teed.   Tulevad meelde teemajad Buhhaaras ja Samarkandis.   Tuleb äkki silme ette 3 kopikaline tee vene rongides.    Ja siis saksa diplomeeritud inseneri viie minuti tõmbamisega pakitee.Naljakas oleks aastatuhandeid teejoojale hiinlasele seletada viie minuti värki. Või Kesk-Aasia tshaina  peremehele hakkaks õpetama kuidas õigesti teed peab tegema.See on ju traditsioon.  Aga eks saksa peremel on ka siis traditsioon.   Mina temale ei hakanud seletama, et mina ei leota kunagi pakki rohkem kui minuti, kui sedagi.  Mulle ei maitse parkained ja paberipaki maitset tahan nii vähe kui võimali.Eks minulgi on võimalus oma tee traditsioonile. Vaevalt aga kestab see rohkem kui mina.

Loksutatud, mitte segatud February 10, 2008

  Eks kõik me teame seda Flemmingu väljamõeldud lauset Bondi jaoks.   Loksutatud, mitte segatud.  Kirjanik mõtles selle välja, et Bondil oleks peen maitse.   Küsisin hiljuti ühelt mehelt, kui sõime eesti täissuitsuvorsti, kas on maitse vahe, kui paksu lõigu lõikad.  Ma väitsin, et mida peenema, seda parem maitse. Tema rohmas, mis vahe sel on. Mingit vahet pole.  Närid, läheb kõhtu.       Minu jaoks on.  Maitse vahe on meeletu, kas jood teed tassist, mis on väike, või tassist mis on suur.    Kas jood midagi klaasist, fajantsist, või portselanist.  Matsevahe on kas võileib on kohe valmis tehtud, või kolm tundi tagasi.  Võilevatort ei ole võileib.     Tähtis on ka, kuidas toit on valmistatud.  Kas on mõldud, kes söövad, toitu valmistades, või on suva, kes söövad.  Maitsevahe on.  Kes tunneb, see on iseasi.

Tean, on inimesi, kes arvutavad, mis raha eest kõige rohkem kaloreid saavad osta.

Ütlen otse neile: Ostku suhkrut.    Aga ainult suhkrut nad ka ei taha.Ma ise arvan, et ma ei ole gurmaan.  Kui kõht tühi on, on kõik maitsev. Aga ainult värskena.     Matkadel on kõik hea. Tavaelus peavad aga ikka asjad olema loksutatud, mitte segatud.

Hall taevas February 10, 2008

Minu viimase aja unistus on minna kohta, kus alati on pilved. Sõita millegagi seal jõge mööda alla ja olla kohtades, kus kunagi keegi käinud pole.

Sateliitide pealt pilte ka teha ei saa. Sest pilved on peal. Nii et keegi ei tea veel mis seal on.  Geoloogina oleks ju tore sinna minna. Bioloogina muidugi veel toredam.

   Kamtsata Geisrite orgu sattus inimene esimesena 1956 aastal.   Kui mina seal olin, oli juba tuhandeid enne mind käinud. Aga siiski mitte sadu tuhandeid.  Niagara juga olen ka näinud kahel korral, aga arvan, et seda on miljoneid vaatanud.  Samas Foja mägedes Uus-Gineal on väga vähesed käinud.  Sellest mägedest üle jõe teisel orul, ei ole ahelikel veel nimesidki.  Mina pole veel leidnud mitte mingit informatsiooni selle kohta.

    Ega mul tegeliklt ei meeldi  pilvine taevas.  Meeldib ikka päike. Mida rohkem, seda parem. Euroopast kust tulin oli lõpuks kevad ja päike välja tulnud.   Hingematvalt ilus peale vihmaaega. Aga eestis lennikiga maandudes olid pilved peaaegu maani.

Elada saab aga pilve all ka.  Kui kodu siin on.