Metsarahvas eesti. February 10, 2017

Eesti on uhke oma rändrahnude poolest. Kivi on kivi. Kui suured kivid on mujal, kui suured rahnud on Siberis, siis on Eesti omadele piinlik mõelda. Aga Eesti võib olle uhke oma metsade üle küll. Mis siis nii erilist selles on. Aga Euroopas enamus metsad on istutatud metsad. Muidu oleks kõik lagedad platsid. Muidugi on metsi ka mujal. Kui palju on metsa Siberis. Kui palju põhjamaades. Aga selliseid armsaid metsatukkasid nagu meil seal ikka pole. Muidugi Eestlased armastavad metsa. Kunagi kui rahvasterändamine oli, siis igal pool oli häda, kord vaenlased ajasid ära ja toitu ei jätkunud. Meie esivanemad aga liikusid ikka eest ära. Tahtsid ju rahus elada. Ronisid aga põhja poole. Seni kuni vesi vastu tuli. Vee ääres ka ju ohtlik, siis tuli tagasi tõmbuda. Ja tõmbuti metsa. Mets turvaline koht. Siin sai rahus elada. Ja nii saigi eestlastest metsarahvas. Nüüd on kõik metsast välja tulnud. Mets tundub vastik, ämblikuvõrgud, sääsed, puugid, põdrakärbsed, parmud jne. Miski enam ei sobi. Ka kui miski ei meeldi siis ülteme “mine metsa”.

vabaaa February 10, 2017

Uhel hallil jaaanuarikuu päeval, kus päike on kadunud ja udu ja tuulevaikus on igal pool, hakkasin sõitma nagu ikka Inglismaa poole. Eestimaal oli veel kolm soojakraadi. Pärnus Papiniidu juures seisis üks noormees suure seljakotiga. Aga kuna olin just sõitma hakanud, ja pikk, pikk sõit veel ees, mõtlesin, et võtan ta peale. Küsis, kas Riiga saab. Ütlesin, et saab nii Riiga, Vilniusesse, Varssavisse, Berliini, Brüsselisse, Londonisse ja Dublini. Ega ei liialdanud ka. Tuli rõõmsalt autosse ja ütles, et sõidab siis vähemalt Saksamaani kaasa. Oli alganud oma reisi Austraaliast, Siis pikalt olnud Kaug-Idas ja Hiinas ja Vladivostokist sõitnud rongiga läbi Venemaa. Sealt tuli Eestisse ja tahab sealt kuhugi soojemasse kohta jõuda.
Rääkisime siis juttu, päevakese, teise ja tüki kolmandastki. Lahkus ta minust Berliinis. Kuna raha tal enam ei olnud ja pidi mingi tööotsa Saksamaal endale hankima. Seljakotiränduri elu.
Aga see selleks. Paljude juttude juures, mida ma temaga rääkisin, jäid mulle kõlama, et suurima elamuse temale andis sõit paraplaaniga. Ta ütles, et see oli tõeline vabadus. Oled õhus ja lendad, tõeliselt vaba. Ta ütles, et sellist tunnet ta ei ole kusagil kogenud.
Mõtlesin siis mina, kas ma olen kunagi mingit vabaduse tunnet tundnud. Emotsionaalselt on kindalsti neid momente päris palju. Näiteks kui oled piiri peal tollis kinni, paberitega on jama, miski ei klapi ja tunne on, et siia jääd. Aga siis tuleb mingi lahendus ja sa pääsed minema. Mitu head minutit on selline hea vabaduse tunne.
Või oled sõjaväes, kõik on piiratud, midagi ei saa ise otsustada ja teha. Aga ühel hetkel saab see jama läbi, sa oled vaba. Hea tunne kohe mitu päeva.
Või kui esimest korda elus sattusin raudsete eesriiete vahelt välja. See oli siis kui 80-ndatel sain Poolasse. See vist oli küll suurim vabaduse tunne, mida olen elus kogenud. Mitu päeva oli teine tunne.
Nüüd sõida kuhu tahad ja tavaliselt vaatan vastikusetundega Poola piiripunkti. Ei mingit eufooriat.
Äge tunne oli ka esimest korda helikopteriga sõita, kindlast on tore ka esimest korda sõita mootoratta või purjekaga. Eks vabaduse tunde annab seegi.
Aga elu on tore, kindlasti on võimalik kogeda vabaduse tunnet ka nüüd, tuleb ainult elada.

Külm tuleb ligi February 10, 2017

Kord olin rekkaga Norras, Põhja-Norras. Seal oli parasjagu 30 kraadi külma. Oli nädalavahetus ja pidin kaks ööd-päeva seisma. Autol olid akud kehvakesed, nii et pidi iga paari tunni tagant käivitama. Oleks tal lasknud ka öö läbi tiksuda, aga kütust oli vähe ja lähim bensiinijaam oli 50 km kaugusel, mitme mäe taga. Esimene päev läks ilusti. Aga siis jäin pikemalt magama ja enam autot käima ei saanud. Varsti lõpetas ka auto kütmise järgi. Küll mõtlesin, et kuidas sooja saada. Külm ronib vägisi kabiini. Paned kõik riided selga, ei aita midagi. Ikka külm. Siis ajad priimusega vee keema, saad küll kabiini auru täis, aga niiskes on külm veel vastikum taluda. Samas näed, et 500 m eemal on hotell. Kaua vastu ei pidanud läksin esmaspäevani hotelli. Esmaspäev laaditi autotöökojas akud ära ja sõit läks edasi.
Teine kord mis meelde tuleb, oli Rootsis. Siis oli vast viisteist kraadi ainult külma. Akud tühjad, seisin tee ääres. Firma lubas kuue tunni pärast auto saata seda sama teed mööda kus seisin ja aitab auto käima panna. Autos oli mul paar kuiva euroalust, ja mets ka lähedal, siis tegin lõkke üles ja polnud häda midagi.
Praegu olen Iirimaal autol akud täiesti tühjad. Ei teadnud ju, et kabiini kütet ei või öö läbi kasutada. Igatahest hommikul enam auto käima ei läinud. Nüüd on vool nii otsas, et mingi auto tuli ei tööta ka.
Ja külm ronib vägisi ligi. Uurisin hotelli, lähim on 30 km kaugusel. Aga ega siin nii külm pole, vast paar kraadi alla nulli. Magada pole midagi häda, aga ega kogu aeg magada ka ei saa. Ei saa ju keset päeva ennast voodisse pikali heita, tuleb uni peale, aga mis siis öösel teha. Miks ma seda kirjutan, ega miskit ei saa muuta, ükski suur auto täna ei liigu. Ma pole üldse kolme päeva jooksul ühtegu suurt autot siinkandis näinudki. Aga tuleb võtta elu nagu elu on, vahest on külm ja kui hea tunne on siis, kui jälle sooja saad. Aga oleme ju sellised olendid, et kui liigud, siis ei ole külma ilma, vaid on vale riietus. Aga kui pead istuma (väljas sajab vihma, mis sa ikka ringi trambid), siis tuleb külm lihtsalt kuidagi üle elada. Kui raamatutes kirjutatakse kuidas külmetatakse, siis lugedes küll külm ei hakka. Aga meenub kui soe ikka Indas oli. Kindlasti on seal ka praegu soe. Ja kui soe Sahhara kõrbes oli. Aga homme on kindlasti soe.
Tuligi homme. Aga ootamatult muutus ilm ja 14 kraadi sooja tuli. Aga autot ikka käima ei saanud. Küll aitasid teised autod. Kel läksid kaitsmed läbi, teisega ei pidanud aku juhtmed vastu. Lõpuks tuli Mercedes24 kohale ja pani auto käima. Nüüd tiksub ta mul iga paari tunni tagant. Lõpuks aga polnudki kuhugi sõita. Sõitsin 5 km ja ootasin veel paar päeva, enne kui liikuma lõpuks sain.
Külma ei taha eriti meenutada. Soe on palju meeldivam

Lind lendas ja kukk laulis February 10, 2017

Olen Belgias, kiirtee ääres parklas. Ega euroopas sõita midagi nii kerge pole. Kiirteede peal võitle unega ja nii tore on kui vahest ummikusse satud, ajab une ära,aga siis läheb ajagraafik sassi. Ja õhtul, kui tööpäev läbi on, siis pole kuskil enam parkida, kõik kohad on täis. Autosid on palju. Lõpuks saan ka ikkagi ühte suurde parklasse ääre peale magama. Peab 11 tundi pausi pidama. See tähendab, et hommikul enne kella kaheksat liikuma ei saa hakata, kui õhtul üheksa lõpetad. Magan rahus ja äkki hommikul kell kuus, kuule kuke kiremist. No ei ole võimalik, kiirtee ju. Suur parkla, kus see kukk siia sai. Väljas pilkane pimedus. Aga kukk kireb. Lõpuks paneb noka kinni. Magan edasi. Jälle hakkab kirema. Jääb natukese aja pärast vait. Aga minu on üles ajanud. Rabelen siis oma hommikusi toimetusi ja mõtlen et lähen vaatama, kus see kukk ometi kireb. Kõnnin oma paarsada meetrit siis pääsen parkla aiast välja ja kui kukk kireb kolmandat korda, siis leiangi kanakarja üles. On ühte võsatukka ennast sisse seadnud. Siis tuli ka meelde vanade eestlaste elu. Alles kolmanda kuke kiremise aegu aeti ennast voodist üles. Aga mis häda tal ikka kireda päris pimedas on. Ja miks ta ei või kohe kolmandat korda kireda.

alamad ja kõrgemad olendid. February 10, 2017

Inimene arvab, et on maailmas kõige kõrgem olend. Mis ta siis teeb endast alamate olenditega. Kõige helgemad pead meie seast,teadlased, kasutavad neid katseloomadene. Küll proovivad haigusi nende peal, küll teevad muid teaduslikke eksperimente. Vaene Laika. Pandi metallkuuli ja lennutati kosmosesse. Sai kuumarabanduse. Ega teda elusalt ei tahetudki tagasi tuua. Belkal ja Strelkal ei läinud kosmoses palju paremini. Isegi ahve on sinna saadetud. Et vaatame, mis juhtub. Aga inimene on nii palju kõrgem, et parim mis ta on oma alamliikide vastu üles näidanud on neid kodustades. Enamus muidugi pannakse enda hüveks tööle. Hobune ja härg kündsid põldu. Lehmad ja sead eksisteerivad ainult meie kõhu jaoks. Koertel on nats vedanud. Eks nemadki tee meie jaoks tööd, aga enamusel pole ikka muud funktsiooni kui ainult väntsutatud olla ja saba liputada.
Miks me siis arvame, et kui on meist kõrgemaid olevusi, et nad siis meisse teistmoodi suhtuvad. Müütide järgi aga on meist kõrgemal seisvaid olendeid palju, nagu seeravid, keerubid, inglid, peainglid, leviaatanid ja muud kurjamid. Rääkimata jumalatest ja Kolmainu Jumalast.
Kui Iiobi raamatut lugeda, siis katsetavad nad meiega samuti. Ja kui palju on igasugu jumalakoeri. Kes ainult peremehe nägu lakkuda tahaks ja saba liputada.

Miks see jutt,vot käisin Iirimaal katoliku kirikus ja seal mõtlesin selle peale.

Kõigil on õigus February 10, 2017

Saatsin logistikule sõnumi: Kas tuleb täna veel mingi koorem? Kas võin jalutama minna?” Vastus tuli kohe: “Ei”
Ma ei saanud aru, kas siis tähendab seda, et koormat täna ei tule, või tähendab seda, et ära mine jalutama, äkki ikka kuskilt tuleb koorem. Aga mitte ei suutnud otsustada, kumbapidi on õige. Keerasin hoopis magama. Koormat ei tulnud ega ei läinud jalutama. Magasin poolteist tunnikest, kell sai kuus ja siis loomulikult enam koormat kuskilt ei saa. Siis läksin Iiri väikesesse linnakesse jalutama. Kui inimene longib niisama, vaatab kogu aeg ringi, siis on see kahtlane, mõni mõtleb et varas kõnnib. Keegi ju tänaval niisama ei kõnni. Siis otsustasin minagi, et lähen poodi. Mul süüa küll, aga eelmine ööpäev läks külmetamise nahka. Auto akud on nii tühjad, et mingi tuli ka ei põlenud. Siis otsustasin, et ostan poest selle peale midagi head. Vaatan hindasid ja oleks tunne nagu Norrasse oleks sattunud. Vesi 2,5 eurot. Õlu pea 3 eurot. Veinid üle 9 euro. Kaheliitrilise piima saad inglismaalt igalt poolt 1 naelaga kätte. Aga siin tuleb kaks eurot välja käija. Siis jäin lihaleti juurde seisma. Teeks õhtuks midagi. Üks kohalik tuli ja võttis lihalõigud, kus oli hind peal ja silt Half Price. No mina ka siis tema järgi. Kassas vaatan ikka, et see hind mis väikselt oli kirjas, tuli ka kassas maksta. Mida siis see half price siis tähendas. Et kas enne oli sealiha 10 eurot kilo ja nüüd on viis. Ja sildi peal on see hind ikka mida tuleb maksta. Või sildi hinnast tuleb pool maksta. Igal juhul on niikuinii kõigil õigus. Siin on õigus nats teistsugune kui meil või mujal Euroopas, saare värk.
Loomulikult elus saadakse väga erinevalt asjadest aru. See tuleb kogemustest ja oma loogilisest mõtlemisest. Teistel aga on teine kogemus ja teistsugune mõtlemine. Nii et kõikil on õigus.

unelaul February 10, 2017

Väikestel lastel on päev nii tihe olnud, et õhtul erutus ei lase magama jääda. Aga muidugi peavad lapsed magama. Siis laulavad lapsevanemad unelaulu.
Mäletan, et kunagi kui mägedes käisin, proovisin ikka kuhugi jõe äärde magamispaika leida, sest mägijõe vulin on nii hea unelaulu viisiga.
Samuti mere ääres, on murdlainete kohin küll üsna tugev, aga magama jäämast ei sega kuidagi.
Kunagi kui palju rongiga sai sõidetud, siis see rongiratataste ja rööpavahede rütm oli nii hea kolin, et jäid kohe magama, kui rong pikemat otsa hakkas sõitma. Aga oh häda kui seisma jäi, olid kohe üleval. Aga kui kolin jälle algas tuli magus uni tagasi.
Nüüd on haruharva võimalik sellisesse kohta seisma jääda, kus täiesti vaikne on. Ikka on minu unelauluks vuhh ja vuhh. Koos Doppleri efektiga.

mr Murphi February 10, 2017

Kui viimast reisi alustasin, läksin Iirimaa suunal välja Pooltühja käruga. Just nimelt pooltühja, mitte pooltäis käruga. Küsisin, siis logistiku käest, et miks nii. Ta ütles, et küll tee pealt saab kohe täis.
Mina vastasin talle sellepeale: Inimene planeerib, Jumal juhib aga Murphi paneb asjad paika. Kunagi oma poolsada aastat tagasi lugesin raamatut Murphi seadustest. Need on sellised irooniaga vürtsitatud seadused, mis kohe elus paika peavad. Näitaks üks tema seadustest: nii halvasti ei lähe kunagi, et veel halvemini ei saa minna jne.
Hakkasin siis minagi sõitma. Käru eesotsas oli 7 tonni maast laeni koormat. Küsisin ikka, kas tasub sõitma hakata. Ütles et pole probleemi. Varsti tuligi teade, et Vilniuses tuleb võtta järgmine hommik 9 alust kaupa. Mina mõtlesin, et kui 9 alust, siis saab ju ainult pool kärust täis. Aga mis minul siin mõelda. Varsti sain pahandada, et mis ma veel Tallinnas koperdan. Vaja ju ruttu sõitma hakata. Aga Vilniusesse olen ju sõitnud sadu kordi ja tean, kaua sõidab. Hommikul ju vaja kohal olla. Aga kui nii häda sõita, võin ka sõitma hakata.
Vilniuses olen suure venitamisega kohal õigel tänaval, kell 7 hommikul. Tihe liiklus on, aga mina koos kohaliku leedu autojuhiga firmat ei leia. Tema siis küsib, mina passin tema taga, sadu meetreid väikesi autosid ootavad meie taga. Saame lõpuks teada, kus firma on. Aga oli seda vaja siis nii kiiresti. Firma alustab tööd nagu ikka kell 9. Saan ma oma alused kätte. Teatan oma logistikule ja ta ütleb, et oota seal. Kus ma siin ikka ootan, ruumi ainult ühele autole. Kuna olen Vilniuses palju kordi olnud, siis tean, et linna servas saab ikka seista. Sõidan sinna, ja ootan. Ootan tunni, ootan teisegi. Kolmanda ja neljanda ka. Ei miskit. Lõpuks öedakse et sõida Poola suunal ära. Kuldkala ei olnud. Poolas tuleb tuleb teade, et oota Varssavi juures. Seal ei saa midagi targemaks, tuleb teade et sõida Berliinini välja. Reede õhtu ju. Muidu saaks ilusti laupäeval Saksamaa läbi sõita ja pühapäev olla juba Inglismaal, aga nüüd jään laupäeva hommikul Berliini seisma. Seisan siis laupäeva, pühapäeva ja pool esmaspäeva, kui tuleb lõpuks mingi teade koormast, et võta miskit Saksast peale ja Belgias maha. Jõuan Saksamaa pealelaadimiskohta ja kaup pole muidugi valmis, tuleb oodata hommikuni, siis saab. Kolmapäev saan Belgias kauba maha. Küsin, et mis edasi. Oota. Lõpuks küsib, palju kärus vaba ruumi on. Vastan, et 6,1 m. Käru on 13,5 m pikk. Ta ütleb siis, et Prantsusmaalt tuleb kaup peale Sotimaale, kaup on 6,5 m pikk. Sõidan kohale, küll seal kuidagi ikka miskit selgub. Järgmine hommik selgubki, et kaup ei mahu kuidagi peale. Kuidagi ei mahu.
Lõuna paiku aga tuleb mul idee, et kui kaupa, mis on peal nats ümber tõsta, äkki mahub. Mahtuski. Vastu õhtut saan seal minema. Järgmine hommik olen sadamas, et Inglismaale sõita. Jube kiire on. Tuleb ruttu Londonis kauba maha anda, siis Leedsis kaup maha ja siis Birminghamis kaup maha, siis veel Sotimaal kaup maha, siis ruttu Iirimaale jõuda ja seal kaup maha. Valed aadressid jne. Aga reede õhtuks jõudsin ikka Iirimaale. Seal muidugi miskit enam ei toimunud. Kõik olid rahus nädalavahetus läinud tähistama. Mõtlesin et nüüd hea tempo peal, vast läheb edasi. Aga edasi ei midagi. Kolmapäev hommikul sain lõpuks kõige toredamast urkast koorma peale ja siis oli vaja ruttu Dublini sadamasse jõuda. Jõuan napilt pool tundi enne laeva väljumist sadamasse. Aga mis seal ikka, jõudsin. Walesis ja Inglismaal enam kiiret ei olnud. Reede lõuna paiku pidin alles koorma maha saama. Aga oh häda, kaup oli neljapäev lõuna paiku juba maas. Nüüd tuli aga oodata laupäeva hommikuni, kui tagasikoorma saab. Aga jälle ainult pool koormat. Pühapäev ju Saksamaal sõita ei saa ja jälle tuleb oodata. Teisipäev saab Poolast natuke kaupa. …
Sain ära kirjutada, kergem kohe hakkas…… Aga enam pole ühtegi lugemata raamatut autos. Mõtlesin küll, et 18 paksu raamatut, ometi peaks piisavalt olema. Aga pole enam üthtegi mida lugeda.
Neli nädalat sõidus, mida vabalt oleks saanud sõita 12 päevaga. Aga mis seal nuriseda ju ka. Ise alles käisin Iirimaal oma raha eest. Nüüd lihtsalt tegin aega parajaks seal nädal aega. Teised maksavad head raha Londonis oleku eest. Mulle makstakse peale et vedeleksin seal. Lõpuks milline reis ju Päev veeta Vilniuses. Siis kaks päeva Berliinis, Siis Brüsselis, Siis ilusas Prantsuse linnakeses. Siis sõit risti läbi Suurbritannia. Glasgow, siis Iiirmaa väikesed külad ja kitsad teed. Siis Dublin, siis Poola ilus linn Torun. Ja seda kõike ainult natuke peale makstes. Parklad tuleb ju oma raha eest maksta, teemaksud ka. Aga seda pole väga palju. Muljeid oi kui palju. Aga miskipärast pole see. Pole see, mis minule meeldiks. Ega ma pole muidugi inimene, kes autos ainult passib. Alles kolm kuud tagasi vahetasin jalgrattal pidurid ära. Olid kulunud. Nüüd pean uuesti remondi ette võtma. Tagumised pidurid on täiesti läbi kulunud. Ees veel natuke on. Ju siis on sõidetud ka. Aga mis seal ikka, hing sees ja lõpuks on üks kuu sellest aasta kõige mõttetumast ajast selja taha jäänud. On ju jaanuari keskpaigast kuni märtsi keskpaigani üks tüütu ja mõttetu periood. Pikk jutt sai. Keegi ei pea nii pikka juttu lugema. Mina ka ei loeks, aga see on osa minu elust, osa minustki. Lihtsalt elu on selline.

pakkuda, mida? February 10, 2017

Lugesin üht raamatut. Autor paneb peategelase eluga ummikusse jooksma ja siis 40 aastaselt peategelane mõtleb, et elul pole enam midagi pakkuda. Kõik on nagu kogetud.
Siis lugesin teist raamatut kus seiklusloo autor kirjeldab vana nõida kes võib-olla on 800 aastat vana. Siis mida see vana nõid veel elult soovib saada.
Artur Rinne oma elulooraamatus ei räägi sõnagi oma naisest, küll aga räägib oma kalaspordiharrastusest ja igatsusest uute kalavete järgi.
Kindlasti inimesed on erinevad. Mõne jaoks on elu elatud juba 20 aastaselt.
Kunagi sõitsin laevas Saksamaalt Soome ja jäin juttu ajama ühe 40 aastase mehega. Sõitsime mööda Ida-Saksa rannikust ja siis ta rääkis, et näe, olid ajad, kui nad kunagi käisid siin jalgrattamatkal. Küll oli tore aeg. Mina mõtlesin, et ta ju nii noor mees, et mis takistab teda veel jalgrattamatku ette võtta. Aga ei. See mälestus oli nii magus. Nii hea oli seda meenutada.
Kui tihti minuealised mehed elavad ainult minevikus. Ah et mis mina, mina ju vana mees. Kõik on juba möödas, elu on ainult selja taga. Muidugi on seljataga asju, mida tasub meenutada. Mis on osa sinust endast. Aga elu on ju veel ees ka.
Muidugi muutuvad väärtushinnangud. Mõned tähtsuseta asjad muutuvad tähtsaks, mõned ülitähtsad asjad muutuvad tühisteks.
Ükskord viib mu õde mind autoga Tartu bussijaama. Siis ütleb, et kui ta vanaks saab, siis ostab ta siia bussijaama juurde endale korteri. Ja siis vaatab aknast, missugused inimesed bussipeale lähevad, mis nägudega nad bussi pealt välja tulevad. Ütles, et vanana muutub vaaltemine ülitähtsaks inimesele.
Elul on alati pakkuda midagi. Ülteks, et elu osab üllatada asjadega. Peaasi et me ise oleme valmis seda nautima.