Metsarahvas eesti.

Eesti on uhke oma rändrahnude poolest. Kivi on kivi. Kui suured kivid on mujal, kui suured rahnud on Siberis, siis on Eesti omadele piinlik mõelda. Aga Eesti võib olle uhke oma metsade üle küll. Mis siis nii erilist selles on. Aga Euroopas enamus metsad on istutatud metsad. Muidu oleks kõik lagedad platsid. Muidugi on metsi ka mujal. Kui palju on metsa Siberis. Kui palju põhjamaades. Aga selliseid armsaid metsatukkasid nagu meil seal ikka pole. Muidugi Eestlased armastavad metsa. Kunagi kui rahvasterändamine oli, siis igal pool oli häda, kord vaenlased ajasid ära ja toitu ei jätkunud. Meie esivanemad aga liikusid ikka eest ära. Tahtsid ju rahus elada. Ronisid aga põhja poole. Seni kuni vesi vastu tuli. Vee ääres ka ju ohtlik, siis tuli tagasi tõmbuda. Ja tõmbuti metsa. Mets turvaline koht. Siin sai rahus elada. Ja nii saigi eestlastest metsarahvas. Nüüd on kõik metsast välja tulnud. Mets tundub vastik, ämblikuvõrgud, sääsed, puugid, põdrakärbsed, parmud jne. Miski enam ei sobi. Ka kui miski ei meeldi siis ülteme “mine metsa”.