ratas September 27, 2013

Müüt räägib, et indiaanlased ei kasutanud ratast. Ei olnud neil vankreid. Kõiki asju nad lohistasid enda või hobuse järel. Eurooplased olid uked, et neil on kaarikud ja veovankrid. Nüüd on aeg edasi läinud, pole palju seadmeid, kus sees pole rattaid. Kui palju autol rattaid on. Hesekielil oli veel nägemus, et ratas on ratta sees. Looduses me ratast ei näe. Skarabeus ajab kera, mitte ratast ringi. Kunagi arvati, et aatom on kera ja elekron paneb nagu ratas über kera ringi. Ammu enam nii ei arvata, asi on palju keerulisem. Maa orbiit ümber päikese ei ole ka ilus rattataoline ringjoon.
Aga kui öeldakse sõna ratas, tuleb ikka silme ette hoopis jalgratas. Motomehele muidugi mootorratas. Minul pole niipalju adrelaniini saada, et mootorrattaga sõita, mulle piisab jalgrattast. Rootsis ja Norras sõidavad jalgrattaga väga paljud. See pole sugugi vaese mehe sõiduriist. Olin paar päeva tagasi Norras Trondheimis. Seal algas jõusaalis kell kuus hommikul oma neljakümne inimesega koos kaalust allavõtmise trenn. Kohale veeresid uued autod, aga enamus tuli kohale jalgrattaga. Küll olid uued ja uhked rattad. Polnudki ma näinud varem selliseid. Mina aga sõidan sellisega, mis võib traadiga olla seotud võre külge ja keegi ei himusta seda.

Karma võlg September 27, 2013

Olen rekkamees. Rekktöös on kõige raskem osa ootamine. Öeldakse et oota natuke. Kirjeldan siis seda olukorda, et ise ka aru saaks. Kiiresti on vaja kaup kohale viia. Mitte et klient ootaks, või et klient tahaks kauba eest ruttu raha. Aga logistikul on kiire. Viid siis kiiresti kohale, kaup saab maha. Kuskil seista pole peale mahalaadimist. Firmal ju territoorium piiratud. Küsid siis firmalt, mis uus koht on. Vastus tuleb: oota natuke. Algul ikka usud. Pargid auto kuhugi laiema tee serva ja ootad. Istud rooli taga, kohe valmis startima. Ootad tunni, ootad teise, ei mingit teadet. Lõpuni ju ei seisa tee ääres, aga ei tea ju ka, kuhu suunas minna, itta võl läände, põhja või lõunasse. Kui oled palju käinud samas kohas, eks siis tead juba, kus suunas mingi bensukas on, aga tavaliselt ikka ei tea. Sellest tuleb stress, stressist tuleb kõõm pähe ja muud hädad. Stressiga hakkab inimene eksima ja teeb asju, mida ta muidu ei teeks, sõidab mõne laternaposti maha, või ajab käru kuhugi külge. Stress on ju see mida nimetatakse idas kannatuseks.
Teistele kannatuste tekitamine aga on karma võlg. Või kristlaste mõtteviisis patt. Samas muiidugi vahest juhtub, et astud teisele varba peale, põhjustad tahtmatult kannatust, või lööd haamriga näpu pihta, põhjustad endale kannatust. Ma küll ei mäleta, et oleks viimase 30 aasta jooksul kellelegi varba peale astunud, või haamriga näpu pihta löönud. Kirikutorni töö õpetas ettevaatlikult kõndima ja sage haamrikasutus pani pöidla kõrvale hoidma. Aga eks neid teistele kannatuste tekitamisi on teisigi.
Aga töös oleks ju nii lihten asjad korraldada nii, et stressi ei teki. Näiteks vaja kiirest esmaspäeva hommikuks kaup kohale viia. Milles küsimus. Aga siis tuleks teatada et esmaspäeval midagi muud ei toimu. Mis siis, et vahel saab ka juba esmaspäevaks tagasikoorma. Aga midagi ei juhtu kui teisipäev selle peale võtab. Kõike saab ju kokku leppida. Nii jääks asjatu stressi tekitamine autojuhile ära. Aga tee või tina, ükski logistik sellest aru ei saa. Siis tekebki neile karma võlg. Võlg aga tuleb ära maksta.
Tahaks muidugi elu sellist, milles pole ei stressi ega kannatust. Aga alati ei saa. Õnneks aga seda on nii vähe, et elu tundub ikka igati ilus.
Nii ilus oli täna päikesetõus, Järve vesi auras (vesi on ju veel soe). Päike pani vee ja udu ebamaiselt sädelema. Läksin järve kaldale imetlema ja siis jalad viisid mind kõndima ümber järve. Pikk hommikune jalutuskäim oli.

pime öö September 23, 2013

Öö on hirmus. Varjurahvas hiilib ringi. Trollid, töntskääbused, varjurahvas, vaimud, kollid ja muud elukad on ainult öös. Paljud loomadki liiguvad öösel ja kisuvad (kiskjad ju) põhiliselt teisi öösel. Öö on hirmus. Aga kuidagi on need hirmud otsa saanud. Ei ole enamus maades öösel isegi hirmus tänaval olla. Käin öösel Trondheimi mööda ringi. Päev otsa sai magatud ja nüüd pole öösel midagi teha. Olen ainuke. Vahest ilmub korraks tänavale mõni koeraga inimene, kes kohe ruttu tuppa tagasi läheb. On pühapäev õhtu. Trondheim Norras ei ole just väga väike linn. Kõik ümbruskonna künkad on tulekesi täis. Inimesed elavad. Mõtlen Tallinnale. Tallinnas on pühapäev õhtul tänaval sama palju inimesi, kui päeval. Tänav on inimesi täis kuni kella kolmeni öösel, siis jääb vähemaks, aga keegi jõlgub ikka tänavat mööda. Siin Norras on aga tänavad tühjad. Trondheim ju ometi ka ilus linn. Kunagi mõtlesin, et Trondheim on pea sama kena, kui Tallinn. Aga ei tea, mida ma siis nägin. Praegu näen ainult üht tavalist põhjamaa linna. Ka vanalinn ei ole ole midagi erilist. Aga võib-olla on mul tuju selline. Võib-olla on lihtsalt öö.
Ei ole aga öö hirmus. Ei ole enam metsas ka öö hirmus.

meri ja vesi September 23, 2013

Sajab ja sajab. On jah sügis. Kuulsin raadios üht kultuurisaadet kuuldes, et meil Tammsaare on, aga näe, pole Dostojevskit. Võiks veel mõni tuntud kirjanikulaadne olla. Loen ise praegu Dostojevski “Idiooti”. Ei usu kuidagi, et kui keegi Dostojevski moodi kirjutaks, siis keegi ostaks neid raamatuid või viitsiks lugeda. Coelho või Browni moodi kirjutatud raamatuid vast ostetaks või loetaks.
Aga sügis on. Ikka öeldakse, et inimesed on väga erinevad. Ei ole ju kahte ühesugust puulehtegi. Mis siis inimestest rääkida. Aga ikka on kuidagi tore tunne, kui leiame, et näe, kui sarnane ta sellele inimesele on. Sarnasuse äratundmisrõõm on palju suurem, kui see, et tajud erinevusi. Ma kõnnin mööda sügisteed ja sahistan lehtedes. Ei mõtle ju et nad erinevad on, vaid lihtsalt kollased lehed tee peal. Elus tunneme rõõmu sõpradest ja hingesugulastest. Koos vaatamine ja koos arusaamine on hoopis midagi muud, kui üksi teistest erivalt arusaamine.

Klassikokkutulek September 4, 2013

Oli 40 aastat tagasi, kui kooli lõpetasin. Muidugi oli see ammu. Muidugi ka ehmatasin ära, kui vanade klassikaaslate sekka sattusin. Elus on ikka nii, et suhtled endast vanemate vöi noorematega. Noorematega suheldes samaštad end noorematega. Tunned end nooremana, kui tegelikult oled. Vanematega suheldes ju tead, et noorem oled. Tegelikult tunned end kogu aeg nooremana, kui tegelikult oled. Aga kui klassikokkutulekule satud, on seal kõik sama vanad.
Mina jäin muidugi hiljaks. Oli päev läbi Tallinnas tegemist ja jõudsin peale kuut sinna, kus teised pidu pidasid. Huvitav oli see, et mingit vahet ei olnud, kas 30 või 40. Kümme viimast aastat nagu ei oleks teinud inimestega midagi. Ja kui juttu hakkad kellegagi ajama, siis kaob see vanus kus seda ja teist. Lõpuks jääb see inimene, keda kunagi tundsid. Ikka kehakeel on sama ja juttki sarnane. Muidugi inimesed muutuvad. Eks muutunud olen minagi. Aga midagi ikka on sama. Ilmselt see jääbki.

juuli kollased lehed September 4, 2013

Vaatan kasemetsa ja mõtlen, miks sel juulil on nii paljud kaselehed kollased. Kas tõesti, on kasel selleks aastakse kõik suveprogramm läbi. Kõik on saadud kätte ja aitab küll sellest soojast. Ootan parem uut kevadet, äkki järgmine aasta on parem. Muidugi ei tea ma kase mõistus, kas ta ikka teab, kui palju aega järgmise kevadeni veel on.
minu ajaarvamise järgi kestab nagu suvesooja aeg veel. Sellele peab järgneva veel lõikusaeg ja vananaistesuvi, enne kui tuleb kollaste lehtede aeg ja lehtede langemine. Aga ometi on igal pool kollaseid lehti. Nägin isegi mõnd peaaegu raagus puud.
Prints Williami kommentaar oli, et pojal on palju rohkem juukseid peas, kui temal. Eks vahel imestan isegi, miks nii vara inimesel kaovad juuksed. Ju siis pole kaselgi midagi endal teha, vaid lihtsalt nii läheb, olgu selleks päkselise suve süü või liigse kuivuse süü. Elu lihtsalt on selline ja tuleb leppida ning elust rõõmu tunda.