Volbriöö April 30, 2010

Minu jaoks tuleb kevad kuidagi tükati. Taanis on kõik hiirekõrvades, nartsissid õitsevad, kuidas jaksavad. Võilikked ka arvavad et on paras aeg maa kollaseks teha. Rootsis aga on ainult rohi veidi roheline. Praegu loksun laevaga ühest saarest mööda, kus tehakse rannal volbrilõket. Peatasin minagi auto eile mitu korda kinni, et minna jõe äärde lõket teha. Aga jäi ikka tegemata. Mitte et kardaksin. Olen teinud lõket metsas Saksamaal. Olen teinud Sveitsi mägedes, olen lausa kiirtee ääres lõkke peal süüa teinud. Igal pool on lõket tehtud, Olgu see Prantsusmaa, Hispaania või Itaalia.
Lõke käib minuga kokku. Aga näe, kuidagi üksi ei viitsinud. Oleks veel, et oleks midagi lõkke peal küpsetada. Aga seda ka ei olnud. Mudugi olen varemgi ajanud rekka metsa ja üksi rekka kõrval lõket teinud. Aga Rootsis, näe, ei saanud asjaga hakkama. Kas vanaks olen jõõnud? Sellest vast on kolm aastat tagasi, kui Põhja- Norras üritasin lõhest teha lõkke peal miskit söödavat. Nüüd aga mis sest lõhest, kui kaks korda nädalas saad rootsi lauas lõhet süüa nii palju kui jaksad. Praegu mõtlen, et oleks võinud ikka lõket teha. Aga eks selliseid päevi Rootsis tule veel edaspidi, kus mitte midagi teha pole.
Aga miks Volbriöö. Selge see, et kõikide Volbrite nimepäev. Aga ei tunne ühtegi Volbrit. Voldemari ka mitte. Vollit ka. No ei tule ühtegi meelde.
Soome jah, panevad pidu kuidas jaksavad. Rootsi laev on küll rahvast täis (arusaamatu minu jaoks, mis häda neil ikka sõita kehva suusailmaga), aga padujoonud ei ole veel üksi. Ilmselt vara veel.
Mis siis meenutada Aprillist. Lumi sulas.Vesi uputas. Maa värises, vulkaan purskas, Katriina möllas, naftaplatform läks tossama ja toru laseb kolmest kohast naftat merre. Uudiseid ju oi, kui palju. Ega nad kõik nii halvad polegi. Midagi ju toimus. Suurvesi on alati olnud väetiseks maale, Külm talv on hea olnud loodusele, Island sai tasuta väetist põldudele. Loodusõnnetustega saavad ju paljud inimesed tööd. Tore seegi.
Mai on tulekul. hakkavad õitsema kirsid ja õunapuud, toomingad ja kullerkupud. Nurmenukud ja igasugu õrnad kevadlilled. Lilleilu tõstab kulmud kõrgele-kõrgele. Kevade…….
Ja sünge Volbriöööö…………….

Lõpukirjandid April 25, 2010

Otsisin laevas uudiseid. Mõtlesin, et ei ole maailmas midagi kolme päeva jooksul midagi kuulnud, et äkki on midagi juhtunud. Ega ei leidnud midagi. Nato värk ju oli Tallinnas, aga ega selle kohta polnud muud uudiseid, kui pildid. Ainus mis natuke minu huvi äratas, olid lõpukirjandi teemad.
Ega nendel teemadel ju midagi häda polnud. Aga koostas need ilmselt mingid endast vägal heal arvamusel vanainimesed. Teemad ei olnud lihtsalt noortepärased. Muidugi suudab ka vanainimene noortepäraselt kirjutada. No näiteks võib tuua “Kuristik rukkis”. Eks meil ka püütakse noorsooromaane kirjutada, aga andke andeks, ühtegi ei tule meelde. Olen vaadanud neid raamatuid, mida koolis peab lugema, no andke andeks. Vaesed lapsed.
See on kummaline värk. Noored mõtlevad. Nad arutavad, sageli väga kohe. Aga neil on nagu oma maailm. Vanainimesed võivad küll hinnata neid ja panda oma suva järgi hindeid. Kasvõi ainult gramatikareeglite järgi.
Üldse ei saa mina aru, kuidas kirjand saab olla oluline eksam. Sunniviisilisel pannakse oma 40 inimest ühte ruumi ja nüüd kirjutama. See teeb noorele inimesele sellise stressi, et jätkub kogu eluks. Enamus noori, peale kirjandi kirjutamise ei kirjuta enam elus rohkem, kui ühe rea. Paras kunde twitterile või facebookile.
Tuleb ikka meelde aeg, kui olin ühe firma juht. Firma polnud eriti suur, vast nii 12 inimest.
Koolituselt tulles, paluti igal firmajuhil anda igale töötajale valge paber kätte, et igaüks kirjutaks sinna mida ta firmas teeb ja mida ta saaks teha, et firmal paremini läheks. Idee ju iseenesest polnud paha.
Ei olnud ma kuri ülemus ega pahatahtlik. Lihtsalt mulle koolitusfirmast soovitati seda teha.
Andsin ma siis igaühele paberi kätte ja ei kiirustanud. Ütlesin, et aege küll, tooge järgmisel päeval mulle paber tagasi. Kaheteistkümnest töötajast tõi ainult üks täidetud paberilehe tagasi. See oli raamatupidaja. Aga seal ei olnud juttu tema tööst firmas, vaid lahkumisavaldus. Ütles, et kui temalt midagi muud soovitakse firmas, kui arvepidamist, siis teha lahkub.
Teiste käest ka küsisin, et miks nad ei kirjutanud midagi. Siis vastasid nad lihtsalt, nad ei oska.
Lõpukirjand panebki inimesi loobuma kirjutamast. Ei arutle nad hiljem kunagi asjade üle ja ei suuda üle kahe kolme lause midagi kirja panna.
Kirjanditeemad ei olnud kliseelikud, nagu Janek Mäggi arvas, vaid vanainimeselikud. Noorte tsentrist väljas.s
On tõsi, ka noored arutlevad õnne üle. Aga natuke teisiti. Ei ole ainud sporditeema noortepärane.
Lõpukirjandi teemad peaks tulema ikka õpilaste seast. Mitte aga õpilasoivikute peadest. Just peaks teemad pakkuma välja hall keskmik. Siis vast ei tuleks see elukestev kirjutamishirm.

Kevad April 18, 2010

Alles oli Moskva Metroo. Uudiseid nagu muid polnudki. Siis ei saanud Poola lendurid vene keelest aru ja sünged metsad võtsid poolakad alla. Uudisteks jätkus teveks nädalaks. Siis hakkas vukaan tuhka üles paiskama. Kohe pidi suvi ära jääma. Mõnigi sensitiiv tagantjärele oli ennustanud neid asju. Kui mälu sorin, siis nagu muud uusised esile ei kerkinudki. Hiina maavärin ei läinud nagu üldse maailmale korda. Kes Haiitit veel mäletab. Oh, see Itaalia maavärin, kus ja mis seal oli, kes enam mäletab. Nii on see uudistega. Varsti ei mäletata ei Poola lennukit ega vulkaanipurset.
Inimesed aga elavad oma elu. Mina ka. Minu elus aga on teised sündmused. Aga kes nende vastu ikka huvi tunneb.
Kirjutan aga ikka. Nimelt mu töötustaatus sai läbi. Kuigi vist tänapäeval ei ole see nii, et töösuhe algab töölepingust.
Ikka esimesest palgast. Nüüd sõidan rekkaga Rootsi. Palk on nagu ta on. Aga parem, kui mitte midagi.
Vahepeal üritasin olla tubli autoremondi lukksepp. Aga kuidagi ei sobinud see must töö minu rahutule hingele. No mis töö see on, kui kummipingi õpib ära 15 minutiga. Poole tunni pärast lased nagu vana proff. Mis töö, kui mootori saad sama kiirest maha autolt nagu mees, kes 10 aastat on mootoreid maha võtnud. Töö peab andma arenguvõimalust, aga mis töö see on, kui polegi arenguvõimalust. Ajukirurgiks 15 minutiga ei õpi.
Mäletan et plekksepa ameti sain ikka selgeks mõne aastaga.
Õppida võib ju ka kaua. Kunagi olin Saksamaal. Kutsuti Saksa riigi kulul kaheks nädalaks raamatumüügi seminarile. Mõtlesin, et lähen. Hea ju saksa hotellis vedeleda ja Frankfurti ümbruses ekskursioonidel käia.
Ainult ei saanud aru, mida ometi raamatumüügi jaoks õppida on.
Saksamaal aga sattusin ühte ametikooli, kus 4 aastat õpetatakse tudengitele raamatumüüki. Mõelge, seda annab neli aastat õppida.
Ega siis midagi. Ma ei tea, kauaks ma siia firmasse tööle jään, aga püüan vastu pidada nii kaua kui võimalik.

Vulkaanituhk April 18, 2010

Olen ju ka geoloog ja nüüd on meie aeg. Aga oh häda, ei ole ma vulkanoloog. Imestama panebki, et geoloogid, kes ei ole vulkanoloogid võtavad sõna. Vulkanoloogia on väga spetsiifiline eriala. Tean nii mõndagi inimest Eestis, kes on sellele kunagi end pühendanud, aga tööd ju Eestis ei ole. Ise arvan, et kahjuks. On ju vulkaanilised piirkonnad ühed viljakamad piirkonna maal. Kamtsatkal kasvab tavaline luhapeale hein meetri kõrguseks ühe kuuga. Mesimurakas on kui väikese maasika suurune ja oi, kui magus. Magusast kuslapuust saad tunniga ämbritäis marju. Ja see on kõik tänu vulkaanidele. Muidugi on seal tsunami, maavärinad ja muu geoloogiliselt aktiivsusega kaasnevad probleemid. Aga kas need hädad on, sõltub inimtegevusest.
Miks mõni vulkaan tossab, mõni plahvatab ja mõni ajab niisama laavat välja, on väga erinevaid põhjuseid.
Muidugi oleks ju imelihtne puurida sinna liustikku auk ja lajatada korralik pomm ja tuhaprotsessi ei toimu. Aga ega see asi nii lihtne ka ei ole. Kuidas öeldakse praegu. Tuleb teha enne keskkonnauuringuid ja see võtab aastaid. Pealeselle enamus loodusteadlasi arvab, et ikka mingite erafirmade huvide pärast ei tasu looduslikesse protsessidesse sekkuda.
Aga millal on siis õige aeg sekkuda. Praegu on üleujutused. Ei ole ju ainult Tartus ja Soomaal. Üleujutused on Venemaal, Lätis ja Leedus ka. Kas liivakottide panek tõkkeks ei ole sekkumine looduslikesse protsessidesse.
Kas mudavoolude tõkkeks ehitatud suured tammid siis ei ole loodulikesse protsessidesse sekkumine.
Imestama paneb mind ikka nende uuringute pikk aeg. Saan aru, et kolmkümmend aastat tagasi oli vaja teha nn. kameraaltöid. Suvel tehti katseid ja talvel kameraaltöid. Aga tänapäeval on tulemus ju kohe käes.
Nagu mina ütlen, mõtlemine inimesel käib murdosa sekundiga, aga otsustamine võtab päevi.
Muidugi on see vulkaan väike. Loomulikult on kisa rohkem, kui asi väärt. Küll need sõjalennukid lendavad vabalt meie peade kohal paari päeva pärast. Aga ühiskond on muutunud nii haavatavaks.
Lõpuks on ju tore. On uudiseid, on mida vaadata. On millest saunas rääkida.
Hea ju et ainult kaks vukaanituristi on surma saanud. Hea et ühtegi lennukit ei ole alla tuha pärast kukkunud.
Las siis vulkaan elab rahulikult oma elu ja mis sellestki oleks kui väikese vulkaani suur naaber üles ärkaks. Oleks uudiseid, oleks huvitavaid pilte. Kahju ainult lennufirmadest.

kannatus April 2, 2010

Kuulasin raadiot. Kaks tarka inimest rääkisid. Targad olid nad juba sellepärast et saavad palka minust ei tea mitusada korda rohkem. Ega seda saagi nii arvutada, sest minul palk puudub. Millest nad ikka rääkisid: Lagle Parek ja Tunne Kelam. Ikka kannatusest. On ju kannatusaeg. Kuulasin ja imestasin, kui nende seisukohad põhinesid uurimustel ja isiklikel kogemustel. Et elus polegi peaaegu midagi muud, kui kannatused ja nendega toimetulek.
Stop. Kas siis mina pole kannatanud? Kas ma praegu ei kannata?
Olen olnud nii külmunud, et sõrmed ei kuula enam sõna, olen olnud pikemat aega söömata. Olen kõndinud nädalaid vihmas. Olen istunud katkise ja külma autoga tee ääres. Kui palju olen surma pealt näinud. Kui palju lähedasi maha matnud. Mind on söönud igat sorti putukad ja ka istunud vene sõjaväes. Aga mis kannatused need olid. Nagu matkadel. Kui on eesmärk,kuhu minna, ei loe üldse, oled na märg või kuiv, on sääsed või muud lendevad koletised. Minek on tähtis. See mis sellega kaasneb on ilus kaunistus eesmärgi saavutusel. Ei mingi kannatus.
Sõjaväes olek on ka üleelatav, sest tead, et ka see jama saab mööda. Ei saa ju seisundisse istuma jääda, kui eesmärk, kuhu minna on ees.
On elus nii olulisi asju, kuhu jõuda, mida teha. Kelleks saada ja kes olla. Mis loevad need seisundi asjdad. Mis loeb, kui sul on vaja kuhugi jõuda, et jalad märjaks saavad.
Elu ei ole kuskilt vaadates kannatus. Jah, vahest on jama, vahest oled üleni sita sees. Vahest unustad isegi kaelani sitas olles üles vaadata. Aga ka see saab mööda. Ja ees on nii palju ilusat.
Talv oli külm, lund oli palju aga kus see lumi nüüd on. Sinililled ajavad oma varsi, lumikellukesed õitsevad, võsa muudab värvi. Linnud laulavad juba kuidas jaksavad. Luiged lendavad põhja poole…….
Nii palju toredaid asju on ümberingi, et need maised asjad ei oma mingit tähtsust.