Suve lõhnad June 25, 2012

Suvi on käes, kui maasikad on valmis. Aga äkki on siis, kui sirelid õitsevad. Olgu suvega kuidas tahes, aga suvisel pööripäeval ta küll ei alga. Ikka tüki maad varem. Suve lõhnad on igasugused. Oleneb maast. Kus on see aasa lõhn, kus iseloomulik metsalõhn kus värked kuuse ja männilõhnad õitsevad hoopis teistmoodi ja vaiku ajavad puud välja hoopis rohkem, kui kevadel ja sügisel. Kuida lõhnab mets peale äikesevihma, kui kõik korraks märjaks saab. Aga suve lõhnaks pean mine kõige rohkem rannaäärseid kibuvitsaõite lõhna. Kõnnin mööda rannaäärset teed ja hea on tunda suve. Ei ei hakka kibuvitsa roosi õisi murdma, et lõhna endaga kaasa saada. Las olla seal rannal nad edasi. Ka meri lõhnad teistmoodi suvel, kui kevadel. Ja siis on metsas veel ööviiulid oma imepärase lõhnaga.

Valgustumine, ehk mõtete kontroll. June 25, 2012

Lugesin hiljuti läbi raamatu : Siin ja praegu: Kohaloleku jõud. Autor vist oli Echart Tolle. Nagu ikka new age kirjutajad ajab ka tema kõik asjad omavahel segamini. Nagu teevad ka teised kes vaimsetel teemadel üritavad kirjutada. Usun täiesti, et kõik teevad seda siirast südamest. Aga välja tuleb nagu alati. Mitte sugugi, et ole nii, et mina, rekkamees, tean paremini, kuidas on. Aga inimesi ikka ühte patta panna ei saa. Mõtlemine on nii keeruline protsess ja indiviiditi nii erinev nagu vererõhk inimesel. Võib küll vererõhu baasil klassifitseerida inimesi, kes kõrge ja madala vererõhuga. Aga ega see muuks jää, kui ainud arsti paberi peale. Elus ei tunne ei üks ega teine pool oma vererõhku. Peale see on indiviiditi juba nii erinev. Minul näiteks kui näen vererõhuaparaati, on kohe 20 pulka kõrgem.
Aga mõtlemine. Kui oleks mõtteid lugev aparaat ja minu vastasolev inimene saaks lugeda. Mida ta aru saaks? Kus ta võtab need koodid ja mustrid, mille kaudu mina mõtlen. Ega mõtted ei ole sõnad. See on minul vähemalt ruumiline segapudru lausekatketest, sümbolitest, piltidest ja vastavalt vajadusele läheb see veel omavales keerdu ja rulli. Muidugi oskan ka mina mõtteid väljendada nii sõnas kui kirjas. Aga see
pole hoopiski see, mis mu sees toimub.
Tolle väidab, et mõtted kontrollivad inimest. Inimene ei saa neist lahti. Kuidas ei saa. Mõtteid saab suunata vähegi sinna kuhu iganes tahad. Mõtted alluvad täielikult tahtele. Täpselt nagu ka emotsioonid. Kõik alluvad tahtele. Saab väga hästi vaadelda nagu tema tahab nii emotsioone kui ka mõtteid kõrvalt. Samuti pole mingi probleeb kõigele stopp öelda ja lihtsalt vegeteerida. Kui lugesin selle raamatu läbi, leidsin, et mul ei ole midagi puudu. Suudan kõike teha nii nagu valgustuõpetaja. Olen ma siis valgustatud? Kaugel sellest. Aga kõige hullem asi minu juures on see, et ma ei taha saada valgustatuks, ma ei taha saada täiuslikuks, ma ei taha saada selliseks nagu tema. Ma ei taha metiteerida ja ei taha olle endast väljas transis. Kui keegi teine tahab, siis las käia.
Aga meelde tuli mul öösel nähtud unenägu. Olin kena naine aafrikas. Mul oli palju elevante, aga üks elevant oli eriti armas. Elevandid aga elasid savannis vabalt. Minu lemmikelevandile aga tungisid lõvid kallale ja said jagu enne, kui ma jaole jõudsin. Pilt oli võigas, soolikad ja veri vedeles igal pool. Elevant aga ei olnud veel otsi andnud. Aga elevant rääkis minuga. Rääkisime ja ma püüdsin lohutada teda tema viimsel tunnil. Siis ütles elevant, aga äkki ei ole see veel kõik, äkki on ikka veel midagi peale surma. Ega minagi vastu vaidlenud. Elevant aga küsis, aga äkki kohtume veel mõnes teises elus. Aga kuidas ma sind ära tunnen, kas sa ei võiks mulle oma nime öleda. Ma ütlesin. Elevant aga ütles, et nimed võivad muutuda ja olle tähtsusetud, aga räägi mulle midagi, siis ma jätan sinu hääletooni endale meelde……
Nii see unenägu lõppes. Üles ärgates ma ei olnud enam noorepoolne naisterahvas aafrikas, vaid keegi muu.

juuni vihmad June 19, 2012

eks ta ole nii nagu elu. Talv läbi ootad kevadet. Kevad tuleb oma iluga, aga kuidagi lühikeseks jääb ja siis ootad juba suve. Rohelist, küpset ja täis lilli. Aga tulevad vihmad. Vihmad ja sellega kaasnev jahe ilm. Hea et veel jahe, kui oleks soe ja vihmane, oleks meil troopika. Ega selles ka midagi häda poleks, kui kaasa ei tuleks tüütud troopilised haigused ja igasugu kiire elutsükliga putukad. Troopika peab muidugi olema. Kuidas muidu saaks evolutsioon 3 miljardi aastaga praeguseni valmis. Aga tegelikult, üritan mõista, aga siiamaani ei saa aru, kuidas ikka nii kiirelt valmis sai. Meil põhjamaal aga on loodus selline, et mitte millegagi ei pea valmis saama. Hea kui suudame säilitada oma. Produtseerida endasuguseid. Eks see ka ju vaev, kui vaadata, missugust vaeva loodus peab nägema. Näed hirmsat vaeva ja siis tuleb keegi ja sööb sind ära. Maasikas näiteks, kui palju vaeva nad näevad, et ilusaid punaseid marju kasvatada. Aga siis tuleb üks kahejalgne röövel ja kühveldab marjad kõhtu. Juur all, ei saa kuidagi eest plehku panna. Vaesed taimed.
Lugesin hiljuti artiklit, kus sigadele seakasvatuses tuhnimisinstinktile püüti leevendust anda. Söögiküna ette pandi plastmassist värvilised pallid. Siga siis peab oma kärsaga need kahte lehte laiali ajama ja saab lõpuks oma toiduni. Siis pidavat saama stressivaba liha sea küljest kätte.
Kui vean neid toiduaineid, millest meie igapäevast leiba tehakse ja salatit jms, sis mõtlen sageli, et kui inimesed teaks, kuidas suurtootmine käib, siis kuidagi isu jääks küll väiksemaks. Mäletab üht tuttavat, kes peale vorstivabrikus käimist, enam vorsti ei võtnud suu sissegi. Ma olen leivatehastes käinud, lihakombinaatides, kartulikrõpsutehastes, kondiitrivabrikutes, juur- ja puuvilja hulgiladudes. Kui ma peaks iga asja juures mõtlema, kuidas neid tooraineid on veetud, hoitud ja ladustatud, siis küll nagu isu kaob ära. Aga elu on selline. Kõik toiduained tulevad hulgi. Kogu tootmine on suurtootmine. Elu tahab elamist ja kõht täitmist. Kas ongi siis vaja teada, kust miski pärit on.

Pühapäevane muruniitmine June 3, 2012

Praegu naabrihoovis põriseb muruniitja. Tuli meelde üks lugu ammusest minevikust. Tartus olid advendistid ja metodistid kunagi ühes vene kiriku keldris. Seal oli ahjuküte. Tulid küttepuud, aga nii et mõlemad kodudused pidi ise kahemeetrised puud lõikama parajaks ja ära lõhkuma. Kuna sa seda tööd ikka teed, kui mitte nädalavahetusel, siis on tööl käivad inimesed vabad kirikutööd tegema. Tuli laupäev. Metodistid saevad kreissaega ja lõhuvad puid. Lärmi kuipalju. Oleks võinud küll advendistide teenistuse ajal mitte tööd teha, aga kus sellega, neil ju valeõpetus. Tuli pühapäev. Siis advendistid leidsid, et neil on ikka õige hingamispäev peetud ja ükski kõrgemalt poolt seatud seadus, ei keela nädala esimesel päeva, pühapäeval, tööd teha. Eks siis pidid sae kriunumist terve jumalateenistuse metodistid taluma. Nii on ka minu naabrid ilmselt advendistid. Aga ega see mind nii ei häiri, põristagu nii palju kui jaksavad oma muruniitjaga. Kui kellelgil on vajadus vaikuse järgi, eks siis on olemas raba ja mets. Ega päeval enam linnud väga ei lõuga.
Miskipärast on enamus inimesi linna roninud ja ikka on privaatsus neile nii tähtis. Mõni tahaks oma maja ja oma autod google mälust võimalikult ära kustutada. Kuidas ikka keegi saab minu maja näha. Ikka kardeti kurja silma. Aga nüüd käis regio masin oma suure kurja silmaga ja tegi tervele eestile ära.
Eks inimesed ongi erinevad. Mul ei ole see üldse oluline, et tabati mind enda hoovist. Tore ju, et on dokument, et ma olen ka vahest kodus.