Raha nägu December 7, 2011

Vaatasin oma rahakotti. Ega ma seda häbene. On seal igasugu rahatähti. Mis teha, kui pead sõitma läbi mitme maa. Dollarid ja eurod. Nendega tuleb maksta altkäemaksu piiridel. Muidu idapiiridest üle ei saa. Eks neid teame kõik. Hea on, kui nad on väikestes kupüürides. Sest mine tea, kui ametnik küsib 30 taala altkäemaksu, kas ikka 100-sest tagasi annab. Mõnele väiksele jubi jumalale piisab ka ühedollarilisest rahast. Imestasin, kuidas ametnike käed liiguvad kiiresti, kui saadud raha on vaja, lupsti, kuhugi ära toppida. Küsisin, et kes selle raha ikka saab. Nad ütlesid, et ülemused. Ei ma seda ka päris usu. Eks nad ka ise saavad midagi. Muidu nad ei küsiks. Siis peab veel olema Poola zlotte. Eks neid kandiliste nägudega rahatähti ka tea enamus inimesi. Siis on mu rahakotis veel jäänud Ungari raha. Tuhandelised ja kahe tuhandelised. Suured rahad, aga väikese väärtusega. Kui rahavahetuses kursse vaatad, siis ostu-müügi vahe paneb ohkama. Mõtled, et eks kunagi võib-olla tuleb ikka minna veel ka Ungarisse. Aga grivnasid, mis on Ukraina raha,on mul rahakotis palju. Kuidagi sain aru, et kevadeni tuleb mul Ukraina vahet käia ja altkäemaksuks ei saa anda tükike pangakaarti, vaid peab ikka passi vahele või dokumentide vahele sularaha sokutama. Nii tore on meenutada, kui tolliametnik ikka lehitseb ja lehitseb passi, siis ütleb, et midagi olulist on siin passis puudu. Küsin, kas mingi nuber. Jah, number 50 on puudu. Eks siis palun passi tagasi ja panen 50 grivnase vahele.
Kunagi küsiti ajalehe internetiväljaandes, kas oled kunagi altkäemaksu andnud. Jah, olen. Korduvalt ja suures ulatuses. Ei saa Lätiski ilma altkäemaksuta. Jah, eks see lääne mõtlemisviis on meid ära rikkunud. Et miks ei kutsu politseid, kui altkäemaksu küsitakse. Aga kohalik politsei elab ka ju ainult altkäemaksust. Eks kui Rumeenia piir oli, siis tuli ka piiril vähemalt viiel korral altkäemaksu maksta. Nüüd aga on Rumeenia Euroopa Liidus. Kas altkäemaks siis väheneb, kui Ukraina astub Euroopa Liitu?
Mine tea, äkki väheneb. Ja punutud patsiga Julia saab vabaks.

Valgevene December 7, 2011

Ammu polnud käinud Valgevenes. Praegu mõtlen, kas üldse. Jah, kunagi ülikooli ajal hakkasin hääletama Kaukasusse. Siis läks tee läbi Pihkva, sealt Gomelisse- Minski- Kiievisse jne jne. Pidi Valgevene ju vahele jääma. Aga siis oli ju kõik üks venemaa. Muu maailma jaoks olime ka meie venemaa osad. Mäletan ühest korrast, kui olin valgevene poes. Minu ees küsis Peterburi venelane midagi müüjalt. Müüja keeras selja. Natukese aja pärast pöördus minu poole ja küsis, mida mina soovin. Venelast nagu polekski. Mina aga kuulsin mis venelane tahtis, küsisin oma puuvene keelega seda mis venelasel vaja ja nii ta saigi oma kauba. Hiljem see venelane kurtis, et näe, ei armastata venelasi kuskil. Ja need olid 70 – ndad aastad. Muidugi tuleb praegu meelde, et sai mingid Valgevene viisad aetud transiidi jaoks, oli vaja minna Ukrainasse. Siis mäletan valgevenest ainult kohalikku raha. Oli riik, kus on kerge olla miljonär. Nüüd olen mitu päeva olnud Valgevenes, aga ega raha kurssi ikka ei jaga. Neid nulle paberrahal. Küsisin, mis on kõige väiksem rahaühik neil. Pidi 50-ne olema. Minul kui midagi poest on vaja läinud, maksan kaardiga. Siis ei pea kohalikku raha vahetama.
Missuguse mulje siis Valgevene on jäänud. Ei saa isegi aru, kuidas nad siin elavad. Palgad 200 dollari ümber. Hinnad ka odavad pole. Kütus küll odavam kui Venemaal. Aga ega ainult kütusest ei ela. Neile aga on seegi kallis.
Kui Ukrainast jäi mulje, et on nagu Poola, 10 aastat tagasi, siis Valgevene on nagu Valgevene 10 aastat tagasi. Tõsi ta on, et ega ta viimase 10 aasta jooksul midagi muutunud pole. Nii palju vene päritoluga autosid sõitmas pole ma kusagil näinud. Nii palju hobuvankreid ei ole ka Rumeenias.
Majad nagu ikka vene majad. Madalad, ühekordesed puumajad. Värvitud erksate värvidega. Mitte kõik aknaraamid pole siniseks värvitud. On ka valgeid. Majad ei ole ka kõik sinised. On ka kollaseid ja valgeid. Nägin ka paar kivimaja. Teed on siin üllatavalt head. Külavahel on ikka vilets, aga kus nii pole.
Rääksin mitme inimesega. Eks nad on tüdinenud oma patkast. Aga valima lähevad uhel häälel ikka teda. Igatsevad liitu Venemaaga. Eriti riigiametnikud. Siis pidi palk 10-ne kordseks minema. Tasub ju siis unistada. Kurtsid kõik, et maavaru pole, pole ressursse, mida müüa. Enamus kaupa veetakse sisse. Mina mõtlesin, et mida sel Luxemburgil nii väga on, aga hästi elavad. Aga neid on vähe. Valgevenelasi palju ja maa on päris suur.
Tore oli olla Valgevenes, näha nende külasid ja nende hilissügist. Aga hea on elada Eestis

Ukraina December 7, 2011

Polnud jah, kaua aega käinud Ukrainas. Paar minutit tagasi küsis üks ukraina mees minu käest, kuidas sulle Ukraina tundub. Tahtsin viisakalt vastata: “Nagu viis aastat tagasi Poola”. Tema ütles, ikka rohkem, ikka rohkem. Vähemalt 10 aasta tagune Poola. Ütlesin, et aeg läheb jah ruttu.
Ega ta kerge pole. Esimeses kohas Ukraina pinnal küsis piirivalve mees häbenematult ühe euro. Traditsioon olevalt selline. Mis sa ikka traditsiooni vastu saad. Siis kaalumees, seletas rahulikult, et on ülekaal. Ütlesin, et ei ole ju. Temal aga näitab. Küsis, kas pank, või mitte. Ei saanud aru. Kutsus enda juurde sooja. Seletas, kui pank, siis 600 grivnat, aga siis tegi sahtli lahti, sinna vaja ainult 60. Mis ikka korruptsiooni vastu saad, 60 grivnat on 5 euri, ega see tapa. Aga siis alles show lahti läks. 50 dollarit mis vahetasin grivnadeks, hajus nagu sulalumi. Igaüks tahtis natukene. Igaühele vaja toetus. Üks mees küsis näiteks passi. Vaatas passi, keerutas seda nii ja naapidi, raputas. Ütles, et näe, ei kuku midagi. Küsisin, palju peab kukkuma. Näe, kui hea tempel mul on. Üks templilöök maksab 10 grivnat. Küll alles tembeldas, näe tegi veel ühest dokumendist koopia, see 12 grivnat. Kaks koopiat tegi. Mul ei olnud neist ühtegi vaja. Aga tal oli raha vaja. Ilmselt palk väike. Ei ütleks, et neil arvuteid poleks, aga tore oli vaadata neid pakse kaustasid, kuhu andmeid sisse kanda. Üks kaust, siis teine. Ikka vaja kirjutada. Vaatasin, et kui nii palju raha küsitakse, äkki on hea pastakas. Või ergonoomiline tool. Aga ei midagi, Taburett vaid istumise all ja pastakas kõige odavam. Ei tee see raha küsimine ka kedagi rikkaks. Kuigi mõeldes aastaid 25 tagasi, tuleb küll meelde Lazdiai piiripunkt, kus maantee ääres järjest kerkisid uhked majad üksteise kõrvale. Ikka korruptsiooni rahade eest
Kuidagi ruttu unustame ära selle, mis kunagi oli ka meie jaoks reaalsus. Kui iga piiri peal mõnitati nii kuidas jaksab. Kui Soome toll võttis riided seljast. Kui Rootsis võeti ükskord paljaks ja vaadati tagumiku auku. Nüüd oled solvunud, kui pead natuke seisma järjekorras, kui puhuma pannakse. Oled nii harjunud, inimeseks olema. Ei tea, kui palju kuskil alandatakse ennast ja teisi, et veidi raha juurde saada. Ja kui raha ei saa, siis natuke võimutunnet ju saab.
Tore on olla eurooplane ja elada euroopas.