sosinad ja hääled tornis April 29, 2009

Vanda indiaanlased ütlevad, et istuge metsas vaikselt jõe ääres, siis hakkate sosinadi ja hääli kuulma. Vaimud räägivad. Olen elus palju istunud jõe ääres. Olen koskedest alla sõitnud, isegi ööbinud jõe ääres. Olen kuulnud igasuguseid looduse hääli. Aga sosinaid pole kuulnud. Aga looduse on palju hääli. Kevadel eriti.

Minu kõrval on suure torni nurgatorn. Istun vaateplatvormil linna kohal. Rinnas on mul silt Church Guard. Vägev.
Nurgatorni peale on inimesed oma jälgi jätnud. Sweta and Sergei was 11.2006. Timur, Benito, Francese, Max, Alex, Pepe, jne jne. Inimesed tahavad endast jälge jätta.

Aga mis hääled on siin. Ööbiku laulu kuuleb ka kirikutorni. Aga enamus hääled tulevad ikka rataste hõõrdumisest alfaldile. Vahest mõni haamrilöök, vahest metallilõikaja häält. Siis mõne auto signaal peale jäänud.

On hääli küll, kui kuulama jääd. Aga sosinaid ei kuule.

Vaba päev April 29, 2009

Olen nagu kuku raadio. Tuleb pähe küsida inimeste käest midagi. Kuna töökoht on kiriku tornis, siis siin saangi küsida ka nende inimeste käest, keda ei tunne ega tea, vaevalt neid kunagi ka veel näen. Ka praegu kirjutan seda juttu torni otsas. 60 meetrit maapinnas lahtise taeva all. Ühel pool mind seisavad itaalia turistid ja teisel pool on kari põhjamaalasi.
Minu küsimus on see: Mida teeksid kui sul oleks päris vaba päev. Mitte järjekorras ootavate tööde jaoks. Vaid kohe päris vaba päev.
Vastused on erinevad. Üks ütles, et põrutaks kohe mere äärde. Teine ütles, et veedaks metsas selle aja. Kolmas ütles, et loeks raamatuid terve päeva. Neljas, et läheks lihtsalt linna peale kõndima. Siis üks ütles, et sätiks kodu ümber. Toredad tegevused ju kõik.

Mis muud jääbki siis soovida: võtke see vaba päev endale. Kasvõi kord elus.

Kevadkorgits April 21, 2009

Mõtlen kogu aeg, mis vägi see on, mis mind veab kevadel jõele. Ja seda aastakümneid. Suvel mõtlen ka, et võiks ju paadiga mööda jõge sõita. Aga mõtteks see jääbki. Kord süüdi üks asi, kord teine. Vett ka vähe jõgedes. Sügisel ju vett on, aga mingit isu pole end märjaks teha. Kevadel aga pole ilm tähtis, pole soojust tähtis, pole veetase ka oluline. Oluline on loksuda mööda vett.
Kui esimest korda ülikooli aegu kevadel jõe peale läksin, imestasin, kus olin ma aastaid olnud, et nii hilja nii toreda asjaga ei olnud tegelenud.
Veematk on üks ohtlikemaid tegevusi. Igal aastal jätab mitu inimest isegi eestis eluga hüvasti. Ohte on seal mitmeid. Olen sõitnud nii siberis kõige kõrgemate kategooriate jõgede peal, kui ka ameerikas. Nii paljud arvavad, et olen ülbik. Ei kasuta jõe peal päästevesti. Samas tean, et päästevest on nii mitugi inimest ära tapnud. Olen kümneid kordi Pirita jõel sõitnud ja arvan praegugi, et päästevestid tapsid kaks inimest ära. Merel ja järvedel on päästevest muidugi väga hädavajalik. Aga tundes laminaarse ja turbulentse voolamise iseärasusi, siis mina jõe peal ei soovita kellelgil päästevesti kanda. Küll aga oleks hea kiiver. Kui ikka kümme tonni vett kuskilt alla sajab ja vool peab kuskilt alt läbi käima, siis inimene oma päästevestiga jääb korgina kuhugi sügavustesse kinni. Aga turvanõuded on turvanõuded. Lõpeks pole minu asi õpetada kuidas vee peal käituda. Eks igal ole omad kogemused. Lihtsalt on minu kogemus selline, et veega ei tasu võidelda. Iga inimene suudab pool minutit vee all vastu pidada.
Eks mõtlen ikka, mis põhjustel ma kevadel rahulikult kodus istuda ei saa. Aga selliseid minnatahtmisi ei saagi ratsionaalselt ära seletada. Vahest tuleb tahtmine kuhugi minna. Aga kui minna ei saa, siis hakkab midagi sees närima. Parem minna.

kalamees April 21, 2009

Kalamees, kalavees

Praegu on kalameeste lemmikaeg. Sääski veel vähe ja toomingate ajal kala näkkab mis kole. Kalapüük vist on mehelikkuse sünonüüm. Et nagu iga mees peab kala püüdma, muidu nagu polekski mees. Mina pole mees. Ma ei püüa kala. Olen üritanud, aga ei mingit tõmmet. Kuidagi mõttetu on mul korki ujutada, sikutit sikutada ja lanti visata. Aga sadadele tuhandetele on see parim tegevus.
Küsisin eile ühelt fanaatiliselt kalamehelt, mis häda ta seal jõe peal käib. Kas poest kala siis ei saa?. Sõit jõe peale, kalstusluba, aeg jne maksab palju rohkem, kui merelõhe Rimist. Ta vastas, et kals pole üldse asi. Asi on selles, et kalapüük põhineb tünga tegemisel. Käib võistlus, kes kellele tünga teeb. Kas inimene kalale või kala inimesele. Jube hea tunne pidi olema, kui kalale saad tünga teha, mida suurem kala, seda suurem tünga tegemise tunne.
Muidugi on midagi sarnast vanadel kirgedel. Kalapüügikirel, jahikirel ja mängukirel. Kui nii võtta, siis kõik nad põhinevad tünga tegemisel ja tünga nautimisel. Mis see pallimänguski teisiti on.
Ju siis olen pool mees. Nii nagu pallimängus ei taha ma eriti võita. Kaotada ka ei taha. Kõige parem seis on viik. Kord võidab üks kord teine.
Ilmselt sellepärast ma kalal ei käi, et olen alati kaladele kaotaja. Pole mina veel elus näinud, et inimene kalale tünga teinud. Ei ole ka mina kaladele tünga saanud teha. Kalamehejutte aga olen kuulnud oi milliseid.

torn April 21, 2009

Torni-vardja amet
Istun siis omal uuel töökohal. Soojapuhur undab. Silm jälgib turistide tegevust vaateplatvormil. Peaks iga tulijaga silmside saama. Aga see on nagu elus. Mõnega saad, mõni jõllitab ainult põrdadat või vaatab mööda. Mõtlen, et kas need on paremad, kellega saad. Aga ei. Inimesed on lihtsalt erinevad. Mõnel toss väljas, kui siia jõuavad, aga teised paneksid veel sama palju edasi. Mina vana mägedes käiana peaks nagu muuseas üles tulema. Aga hingeldama võtab. Muidugi jaksaks ikka kolm neli tundi niiviisi ronida. Aga õhuvahetust peab reguleerima, natuke vahet pidama.
Amet on aus, nagu iga teine amet. Ametisse võib suhtuda mitmeti. Kas see on mingi maandumispaik. Võtad ameti vastu, teed mis kästakse ja oled rahul sellega mis antakse. Praegusel raskel ajal on ju iga töö väärt.
Teine võimalus on see, et amet on stardipositsioon. Astud ametisse, uurid mis kohustused, täidad need nii hästi kui oskad. Üritad leida midagi uut, mis kaasa aitab. Parandad ja arendad asju. Leiad uusi võimalusi tööd paremini ja kiiremini teha. Aga sellise suhtumise häda on selles, et vasti oled kõrgemal positsioonil ja lõpuks nii tipus kui võimalik.
Kas kolmas võimalus on ka töösse ja ametusse suhtumisel. Muidugi on, nii kolmas kui neljas. Eks nii palju kui inimesi on ka suhtumisi.
Mõtlen praegugi, kas pean rahul olema sellega mis on. Rahul olema, et internet on olemas kolm meetrit eemal, aga töölaual ei ole. Kas olema rahul soojapuhuriga mis lõugab sulle 8 tundi järjest sooja, või tirida õliradiaator kodust kohale.
Aga iga tööga on selline asi, et keda teist see huvitab, mis teised teevad. Kui rekkamaailmas olin, siis polnud igavamat juttu kui teise rekkamehe jutt, kuidas ta ikka mõnd ladu ei leidnud, või kuidas tal mingi koormaga suur jama oli. No ei huvita ka teist rekkameest see jutt.
Ega vaevalt see huvitab kedagi, et töölaua tagant näen ainult arvutiekraani ja nõrgalt valgustatud tornitalasid. Samas on näha kuus akent, kui luugid eest ära võtta, näeks tükike taevastki. Aga seda ei tohi.
Eks see töö selline ongi. Istud põhiaja ärkveloleku ajast mingis keskonnas, teed midagi, aga see kus oled ja mis teed, mida koged, ei huvita ka sama asja tegijat. Tööd aga tuleb teha.

laevaga soome April 5, 2009

On ju lama. Aga laev on pilgeni täis. Muidugi soomlasi. Kord tulin ka märtsikuus mitme laevaga inglismaalt Eestisse. Inglismaalt hollandisse sõites oli seal vast paarkümmend inimest. Saksast Rootsi vast nii kümme inimest. Kole hõre tunne oli, nagu laev sõidaks ainult minu pärast. Rootsist Soome sõites oli vast nii 30-40 inimest. Ikka mõnes kohas nägi mõnda inimest. Aga Soomest Eestisse sõites ei olnud vaba istekohti. Aga see oli ammu.
Siiis ei olnud veel ülemaailmset lama. Aga nüüd ei saa koridorisgi rahulikult seista. Kõik trepid on istujaid täis. Tõsi on palmipuudepüha. Aga imestan siiski, mida sellisel varakevadel ikka Tallinnasse otsida on. Muidugi, võiks ju küsida ka. Aga arvata on ju palju põnevam.
Laevaga lähen Soome sellepärast, et elu huvitavamaks teha. Plaanid olid küll suured. Et firma kes mulle kolme Euroopa sõidu eest võlgu on, võtan ette nii, et enne ei lähe, kui ära maksab. Aga näe, ei ole minust peedistajat.
Tornivahi töö oli minu jaoks katsumus. Püüdsin teha seda nii hästi kui võimalik. Vaatasin ekraanilt kaameraid, et keegi ei suitsetaks. Keegi ei kukuks kokku ja kõik oleks kontrolli all. Aga raske on sellise töö juures veel rahulikult raamatut lugeda. Mingi rahutus kaasneb selle tööga. Mõtled küll, et raamatut saad lugeda, aga ei saa. Mõtted kohe lähevad mujale. Tuleb meelde ka see, kui raske on lennujaamas raamatut lugeda. Või midagi pingsalt oodates.
AGa ilmselt on see harjumise asi.
Eks siis näe, kas soomes ka jõed ajavad üle ja kas järvedelt hakkab jää minema.
Vähemalt saab natuke kulgeda. Olen kindel et kõigil ei ole elu kulgemine. Kõik ei ole rännakul. Mõned on kohe nii paigas, et togi palju tahad, liikuma ei saa.
Aga mõned liiguvad, mõned kulgevad, mõned rändavad. Tore et maakera on ümmargune. Kui ringi teed, jõuad koju tagasi.