Sügise viirused November 22, 2011

Kui vaatad pilti viirustest, siis tuleb hirm peale selline okastega kera. Aga näe, paar kera hakkas minust kinni ja nüüd muudkui raputab. Valged verelibled panevad ärevalt ringi ja püüavad viiruste tööd nullida. Tundub juba et õnnestubki. Aga eks see lõpp olegi kõige ohtlikum, mõned bakterid leiavad, et nüüd on organism nõrk ja paras aeg on rünnata. Kolmest kilost bakteripagasist mõni kaabakas ikka arvab, et tuleks tegutsema hakata. Vot siis on tüsistused. Antibiootikumid tapavad mõne kilo baktereid, aga ega nad vali. Muidugi pole probleem uued bakterid saada ja siis on elu jälle õnnis – meie. Mina ja minu bakterid.

Lõke toas November 16, 2011

Jah, mina olen lõkkeinimene. Igal pool maailmas olen püüdnud lõket teha. Palju kordi isegi Sveitsis ja Saksamaal, kus see kategooriliselt keelatud on. Mis on selles praksuvas puus nii erilist. Kiiroksüdatsioon ju. Häving. Aga miljoneid aastaid on inimene istunud lõkke ääres. Rohkem tunde, kui praegu istuvad inimesed televiisori ääres. Kui telekat vaadates inimese aju on täielikult puhkereziimis, siis lõket vaadates ja lõkke ääres istudes ka. Ei mõtle ka minagi midagi sügavat. Istun praegugi lõkke ääres, mis tehtud toanurka. Ei ole klaasi ees, ei võret. lihtsalt tõmbab kamin suitsu korstnasse ja puud praksuvad. Tore on.

Naistekad ja meeestekad November 9, 2011

Põhjamaades sõidavad paljud inimesed jalgratastega. Ei loe kliima midagi. Ka talv läbi lasevad nad ringi. Vaatan siis, milliste jalgratastega keegi sõidab. Oluline muidugi on see, kas on pühapäevasõitja, või on ratas igapäevane sõiduvahend. Pühapäevasõitjatel on üks ratas uhkem kui teine. Meestel on viimane väljalase mingist rattafirmast, millest mul pole õrna aimugi. Eestis selliseid rattaid küll ei müüda, vaevalt ka keegi ostakski. Naised sõidavad uhkete naisteratastega, aga mitte kõik. Nooremad eelistavad ikka mägirattaid. Aga ega mägirattaid linnas ka palju ei näe.
Igapäevasõitjatel on aga rattaid seinast seina. On tavalised ja veelgi tavalisemad. Olen aga tähele pannud, et vanemad mehed sõidavad reeglina naisteratastega. Ega ka noored poisid naistekat ära ei põlga. Mõtlen isegi sõites kummargil kitsasadulalise maanteeratta seljas, et naistekaga oleks palju mugavam sõita. Kuhu mul ikka nii väga kihutada on. Aga proovisin. Oli küll kuidagi teine tunne, aga ikka arvasin seda, et ei kõlba naistekaga ikka sõita.
Miskipärast on kuidagi kujunenud arvamus, et ei kõlba. Nad ju vaatavad sind. Miskipärast on meil arvamus et teised kogu aeg vaatavad. Muidugi vaatavad. Ikka vaatavad. Aga ega nad ei fikseeri ja tähele ei pane. Aga kui väga kardad, et vaatavad, siis kogu kehakeel räägib, et kardad vaatamist.
Aga naistekaga sõitmisel on selline asi, et kui teed seda kõige loomulikuma asjana, siis vaadatakse küll, aga ega keegi ei fikseeri. Nii ka kõige muuga elus.
Kunagi väiksena olin ühel lennushow’l Tartus. Asi kesti kaua ja tekkis hirmus häda. Aga lennuväli kole suur. Kuskil peldikuid ei ole. Püksi ka ei tahtnud teha. Mõtlesin, kuidas häda teha. Siis mõtlesin, et muru ju. Kõik pikutavad ja vaatavad taevasse. Viskasin siis minagi külili. Vaatasin taevasse ja soristasin rahus muru sisse. Nüüd vaatan kuidas tee ääres oma asju aetakse. Ei vaata keegi ringi, vaid rahulikult ajavad oma asja ära. Pilk satub minulgi mõnele peale, aga ainult korraks. Aga kui keegi vaatab ümber ja püüab oma tegevust varjata, siis kohe pannakse teda rohkem tähele.
Nii et kes tahab, sõidab naistekaga. Kes peab end ratta seljas näitama, eks see pea ka rohkem raha välja pakkuma.

üksi või kambakesi November 5, 2011

Tsuksid ütlevad, et üksi merele minnes, võtab mehe meri ära. Kalad meres arvavad ka , et üksiku sööb röövkala ära. Sõjalennukid arvavad ka, et parves on tõenäosus suurem ellu jääda. Linnud lendavad parves. Inimestel tekivad kambad, dünastiad. Mitkekesi jääb kestma. On natuke lihtne näide, et mitmest niidist olevat lõnga ei saa katki tõmmata. Aga seda ainult sel juhul, kui kõik lõnga niidid on ühepikad ja korralikult keerdunud.
Miks parvena on turvalisem, ei saa mina aru. Loomulikult on nürida nägemisega kisjale pilt, et tegu on suure loomaga ja jätavad parve puutumata. Aga delfiine ei peta. Nemad teavad, et parv on parem saak, kui üksik kala. Ikka saab suhu mitu ampsu korraga. Jahimehel on ka kerge parve haavlitega lasta, mõni part saab ikka pihta, mis sest ühest ikka taga ajada.
Nii et ega see parv küll erilist turvatunnet ei anna. Pigem on asi milleskis muus. Lugesin hiljuti ameerika filosoofi Denneti raamatut evolutsiooniteooriast. Uskumatult naiivsed on ikka need ameerika teadlased. Mõtlevad et algoritmide ja meemide kaudu saab kõike seletada. Muidugi saab nendega teha teaduslikke mudeleid, aga sinna paika see asi jääb. Mudelite juurde. Eluga pole sel midagi pistmist.
See mis käib kamba kohta, ei käi üksikisiku kohta. Üksikisik ei ole nii kontrollitav kui kamp. Kui liigiga jamab looduslik valik, siis minul kui indiviidil pole loodusliku valikuga midagi pistmist. Mitte et mul loodusega pole pismist, aga näe, valib kogu aeg, aga mina ei allu. Loodus kisub mind metsa, rabasse, mägedesse, aga mina ei allu. Elan ikka Eestis ja Tallinnas. Kus loodusega on pistmist väga vähe. Ammu on selge, et Eestis on hull kliima. Mõne jaoks parasvööde, aga minu jaoks kannatusvööde. Olen endale sobivat elamist vaadanud Lõuna-Inglismaal. Olen leidnud et hea koht oleks elada Sardiinia koopas, kus aasta kesmine temperatuur igal pool on 20 kraadi. Siis olen endale maja leidnud Barcelonast 200 km põhja pool Hispaanias, aga näe. Ikka elan Eestis. Loodus valib, aga mina ei allu.
Evolutsionistide põhiväide on ikka evolutsioonipuu. Kõik me oleme näinud seda igal pool, nii et hakka või uskuma. Aga mina väidan vastupidist. Katsugu keegi joonistada ja paberile panna asja tegeliku olemuse. Ainus milles ma kindel olen on see, et olen olemas. Minul oli ema ja isa. Nemad ka olid olemas, olen ju neid näinud. Neil on ka igal ema ja isa. Jne jne. Ühelegi paberile ei mahu ükskõik kuidas me oma päritolu ka kokku suruksime. Olen proovinud.
Aga kuidas evolutsionistid lähtuvad. Minul oli ema, emalt sain mitokondrilise dna. Emal oli omakord ema jne jne. Nagu emal isa poleks. Aga mitokondlilise dna puhul see tõesti on nii, et ainult emalt saame. Aga me ei ole ainult mitokonder.
Muidugi siis nad ütlevad et igal inimesel on isa, sealt Y kromosoom. Isal oli jälle isa jne jne. See ongi tüüpiline teaduslik demagoogia, millega kõik kaasaja filosoofid tegelevad. Üks inimene sünnib maailma ainult siis, kui on olemas olnud ema ja isa korraga. See algoritm aga teadlaste ja filosoofide pähe ei mahu.
Tore on lugeda häid raamatuid. Vahest ka non-fictione. Aga uskuma jääda neid oleks küll naiivne. Mis siis, et mehed või naised raiuvad oma tõde, kui suur avastust maailmas. Tore et asjaga tegeletakse. Aga kindlasti on iga väidet aastakümnete pärast väga naljakas lugeda.

Valu November 5, 2011

Eestlased on valu rahvas, või ilusamini öeldes, valulapsed. Muidugi käib valu inimeseks olemisega kaasas, aga eestlastele meeldib kannatussport. Vaatame suusatamist, jalgrattasporti, kergejõustikut jne jne. Hiljuti lugesin ühe tublima triatlonisti intervjuud. Ta ütles, et pingutama peab nii, et kõik kohad valutavad, mitte ainult jalad. Siis saad õige tulemuse. Võidab see, kes kõige rohkem valu kannatab. Soomes olid kunagi leilivõtmise meistrivõistlused. Enamus võistlejad võtsin enne valuvaigistid sisse, et rohkem valu kannatada. Ikka leiame, et valu on see, mille poole peame püüdlema. Kõndima peab seni kuni jalad valutama hakkavad, siis on see õige. Mina olen aga enne paks, kui kõnnin seni, kuni valutama hakkab. Kõnnin küll, aga mõnu pärast. Mina valust mõnu ei tunne. Jah, jalgrattaga sõidan, aga sõidan seni, kuni mõnus veel on. Eelmine kord mägedes ronimisel jätsin ma siis ronimise järgi, kui hakkasin tundma, et vasak jalg on olemas. Ei ta valutanud, ei vaevanud, aga tundsin, et ta on olemas. Kui veel oleks koormanud, küll oleks valutama ka hakanud. Ma olen leidnud, et siis on paras asi katki jätta, kui hakkad tundma, et käsi, jalg või pea on olemas. Aga ega ma saa keelata teistele keelata valust mõnu tunda. Minule piisab sellest, kui vahest tunnen, et olemas olen.

nina November 5, 2011

Täna on ninapäev. Soomes vähemalt. Sel päeval korjatakse raha Aafrika lastele. 5 euro eest saab moskiitovõrgu. 1 euro eest kolmele lapsele päevasöögi. Jne jne. 600000 eurot ainult on korjanud. Aga show veel käib.
Mul on suur nina. Aga ma pole suur nina. Nina pärast pole ma kunagi häbenenud. Küll aga kõrvade pärast. Suurte kõrvadega supilontruseks kutsuti mind kui väike olin. Keegi ei ütlen, et enne tuleb nina, siis kunagi poiss tagant järele. Aga suurte kõrvadega olen harjunud ja arvan et nina on igaühe personaalsuse märk. Olgu ta nii suur või väike, kui tahes.
Ega ma aru saa, miks soomes ninapäev on olemas. Aga mine tea, äkki on kõrvapäev ja silmapäev ka. Eks neid kehaosasid jätkub. Ja probleeme maailmas ka 215 miljonit lapstöötajat, on see palju või vähe. Hädasid maailmas on palju. Oh, ei taha mõeldagi kui palju. Aga tore, et soomlased korjavad raha hädasolijatele. Tore ka kui abi Aafrikasse kohale jõuab.

alpide öö November 5, 2011

Olen Tiroolides. Alati unustan ära, et Itaalia põhaosas on üks maa, kus räägitakse saksa keelt. Imeilus maa, kus on lumised mäed. Ei ole ma ainuke, kes tunneb, et kuulub siia. Ei ole mul mingit probleemi mäest üles ega alla ronida. Oi kuidas mulle meeldib öine selge taevas mägedes. Ei pea ma meeles arve, mis mulle midagi ei tähenda. Oli see 2000 või rohkem, palju tähti palja silmaga näeb. Olen tihti mõelnud, et kaasas võiks olla väike teleskoop ja taevaatlas. Aga neid asju on niigi palju kaasas. Kunagi suvel ei uskunud ülemus, et purjekas, mis rekka kõrval, on minu purjekas. Aga näe, ometi oli. Siis ta ütles, et olen kõva mees, kui mul ka kummipaat kaasas on. Näitasin, et autos on ka kummipaat. Siis veel kaks jalgratast. Kabiinis suupill ja plokkflööt. Muidugi fotoaparaadist rääkimata. Aga mahuks veel teleskoop küll ära. Muidugi on astronoomia ajalugu. Kauge ajalugu. Minu mülu järgi lähim täht on 4 valgusaasta kaugusel. Nii et ükskõik, mida vaatad, on ajalugu. Kahju kohe, et nii üürike see elu on. Hea, et veel päike lähedal on ja öösel kuu. Muidu tundub küll kõik nii tühi tühi olevat. Nii palju jääb kõige vahele ruumi. Arvuti klahvid on ju ka aineliselt olematud. Ainult tühi ruum aineosakeste vahel. Seepärast ongi vahel tähistaevast vaadatas nii hea tunne olemas olla. Olen näe olemas ja saan tähti vaadata.